Referaat, hüperaktiivsus (1)

Tallinna Ãœlikool
Kasvatusteaduste Instituut
Eelkoolipedagoogika osakond
Referaat
Hüperaktiivsus
Koostaja : Triinu Puhm EAL-2kõ
Juhendaja : K. Kööp
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Mis on hüperaktiivsus? 4
Hüperaktiivsusega kaasnevad probleemid 5
1.Õpiraskused 5
2. Kõne ja keele areng 5
3. Motoorika 5
4. Uni 6
5. Meeleolu ja emotsioonid 6
6. Suhtlemine 6
Hüperaktiivne laps kodus 7
Hüperaktiivne laps lasteaias 9
Hüperaktiivsuse ravimid 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud allikad 12

Sissejuhatus

Valisin referaadi teemaks hüperaktiivsuse, kuna sellest räägitakse nii palju. Mis see ikkagi on ja kas iga laps, kes on natukene energilisem on kohe hüperaktiivne? Ma arvan, et paljud ei tea täpselt, mis see on ja lapsi tembeldatakse põhjuseta. Samuti saan uurida selle kohta ning uusi teadmisi ja kindlalt sellel teemal kaasa rääkida. Ma uurin oma referaadis, kuidas hüperaktiivse lapsega kodus ning lasteaias toime tulla ning millised vahendid aitavad seda häiret leevendada.

Mis on hüperaktiivsus?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire, nagu nimetuski ütleb, tähendab eelkõige iseärasusi ehk häireid aktiivsus ja tähelepanuvõimes. Praegusel ajal peetakse hüperaktiivsust psüühikahäireks, mitte lihtsalt lapse omapäraks juhul, kui see on keskmiselt või tugevasti väljendunud. Kinnitust on leidnud mitmed hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid. Teaduslikes uuringutes pole leitud kindlat kinnitust oletusele, et hüperaktiivsetel lastel esineb alati mingi ajukahjustus . Mõnede uuringute tulemused tõestavad, sünnitraumaga või sünniaegsest hapnikupuudusest tingitud ajukahjustustega lastel esineb hüperaktiivsust eakaaslastega võrreldes sagedamini. (Roomeldi, Haldre , Susi , Metsis , Kõrgesaar 2003:13) Ainult 5%-l hüperaktiivsetest lastest on leitud raske närvisüsteemi kahjustus. Seega, põhjusi, miks lapsed on hüperaktiivsed on mitu ja täit tõde polegi selles osas olemas. (Roomeldi jt 2003:11). Vähemalt keskmise raskusega hüperaktiivsusega laps ei suuda tavapärastele käitumisreeglitele alluda. Samuti on tavakoolis kehtivad reeglid hüperaktiivse lapse jaoks enamasti sobimatud. Paljud lapseeas esinevad psüühikahäired võivad hüperaktiivsusega sarnaneda . Seetõttu on oluline täpne diagnostika , sest ilma seisundi õige hindamiseta pole võimalik hüperaktiivset last ning tema perekonda aidata.(Roomeldi jt 2003:11-12). Hüperaktiivsust peeti kuni 1960ndate aastateni peamiselt ajukajustusega laste probleemiks.
Hüperaktiivsuse põhjusi on otsinud paljud erinevate maade teadlased. Praeguseks on kinnitust leidnud mitmesugused hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid.

• Närvisüsteemiga seotud põhjused
  
• Pärilikud põhjused
  
• Ãœmbritseva keskkonna mõjutused
  

Ameerika diagnostiline ja statistiline psüühikahäirete käsiraamat (``DSM IV``, avaldatud 1994) esitab tähelepanu defitsiidi /hüperaktiivsuse sündroomi 3 alltüüpi.:

• tähelepanu defitsiidi/hüperaktiivsuse sündroom, ülekaalus tähelepanematus
  
• tähelepanu defitsiidi/hüperaktiivsuse sündroom, ülekaalus hüperaktiivsus- impulsiivsus
  
• tähelepanu defitsiidi/hüperaltiivsuse sündroom, segatüüpi (Neuhaus 2001:14)
  

Hüperaktiivsusega kaasnevad probleemid

Hüperaktiivsetel lastel on vaja toimetulekuks palju rohkem energiat ja abi, kui teised lapsed. Väga tähtis on perekonna ja lähedaste inimeste suhtumine. Toon välja oluslisemad probleemid, mis haigusega kaasnevad:

1.Õpiraskused

Vaimne võimekus on hüperaktiivsetel lastel tavaliselt eakohasel keskmisel tasemel, see tähendab, et tal on eeldused tavakooli programmiga vähemalt rahuldavalt toime tulla. Vaimsed võimed võivad olla ka keskmisest madalamad ning laps peaks õppima lihtsustatud õppekava alusel. Hüperaktiivse lapse vaimsete võimete areng võib aga olla eakohasest kiirem ning võimed ise eakohase taseme ülemisel piiril. Spetsiifilisi õpiraskusi lugemise omandamisel, õigekirjas või matemaatikas on ligikaudu kolmandikul hüperaktiivsetest lastest. Sellised õpiraskused tulenevad aju arengu iseärasustest, mitte laspe laiskusest või vaimsete võimete vähesusest. (Roomeldi jt 2003:16)

2. Kõne ja keele areng

Kõne ja keele areng võib olla aeglasem . Aeglane areng välejndub selles, et laps ei oska end eakohasel tasemel sõnaliselt välejdada või puudub kõne täiesti. Laps ei omanda õigeaegselt mõningaid või ka paljusid häälikuid. Lapse kõne arengu pärast tasub muret tunda, kui 1-2 aastane laps ei saa aru lihtsamatest korraldustest, ütleb mõne üksiku sõna või ei oska ühtegi sõna. (Roomeldi jt 2003:17)

3. Motoorika

Hüperaktiivse lapse liigutused on sageli kohmakd, kuigi need lapsed on väga liikuvad. Mitme liigutuse samaaegne tegemine võib olla raske- esinevad koordinatsioonihäireid. Esineb ka peenmotoorika häireid. Probleeme aitab ületada pidev treening spetsialisti juhtnööride järgi, mitte kurjustamine, halvustamine ega karistamine . (Roomeldi jt 2003:18). Hüperaktiivsed lapsed on rahutumad kui teised samaealised, samuti on tähelepanu maht väike ja ta on impulsiivne . Aga, ta aitab meeleldi, ta ``toimetab`` meeleldi. Ja sellest aspektist lähtuvalt on lapse juhtimine tihti võimalik. Ta peab teadma, millal rahulik aeg algab ja millal see lõpeb, seda tuleb talle, nagu kõike, ette teatada. (Neuhaus 2001:123)

4. Uni

Unehäireid esineb hüperaktiivsetest lastest pooltel, seega kaks korda sagedamini kui tavaliselt. Enam esinevad raskused uinumisel, pinnapealne uni ja paljukordsed öised ärkamised. Liiga mitmekesine päevakava, täis muljeid ja emotsioone, takistab rahulikku öist und, kuna aju peab päeva jooksul saadud infot aktiivselt ümber töötlema. (Roomeldi jt 2003:18)

5. Meeleolu ja emotsioonid

Ülemäärast ärevust, kurbust , meeleolude kiiret vaheldumist ning madalat enesehinnangut esineb hüperaktiivsetel lastel eakaaslastest sagedamini. Samuti avaldub neil eakaaslastega võrreldes sisemine pinge sagedamini kehaliste kaebustena. Madal enesehinnang kujuneb ennamsti negatiivsete hoiakute tõttu, mida laps kogeb oma pereliikmete ja eakaaslaste poolt. Ülemäärane kurbus ja ärevus on seotud ümbritsevate inimeste rahulolematusega lapse käitumisega, kuid võib esineda ka suurem pärilik soodumus ärevuse ja kurbuse tekkeks. (samas:18)

6. Suhtlemine

Suhtlemisprobleemid on hüperaktiivsetele lastele iseloomulikud, kuid alati ei tulene need ainult hüperaktiivsusele omastest iseärasustest. Mõnikord lisanduvad suhtlemisprobleemid omaette häirena. Lapsel pole eriti soovi teiste lastega suhelda, ta hoidub pigem ``oma maailma``, kuigi hüperaktiivsuse tõttu jätkub last kõikjale.

Hüperaktiivne laps kodus

Kõigepealt on vaja põhjalikku hoiakumuutust. See laps on tõesti sagedamini ärkvel ja magab vähem kui teised lapsed ning on mõnikord hädas seedimisega. Ta vajab palju tegevust, aga mitte ülestimulatsiooni. Karjumine ei vähene, kui lapse tähelepanu ikka uute asjadega kõrvale juhtida ja palju rahustavalt rääkida. Et need lapsed hakkavad sageli vara seisma ja käima, tuleks korter võimalikult aegsasti lapsele turvaliseks teha. Iseenesestmõistetavalt peab kindlad piirkonnad tabuks tegema, nt. televiisori või stereoseadme juures. (Neuhaus 2001:126)
Kooselu hüperaktiivse lapsega nõuab suurt energiat. Vanematel on vaja toime tulla nii lapse käitumisega kui ka selle käigus tekkivate iseenese tunnetega. Vanemad tunnevad sageli, et ei suuda oma lapse käitumist ohjata ja tunnevad end seetõttu süüdi. Tekkinud käitumisprobleemide korrigeerimisel on lapsevanemal oluline ja tähtis roll. (Roomeldi jt 2003:32). Igapäeva toimetustega hakkama saamiseks vajavad hüperaktiivsed lapsed rohkem aega, neile peaks oma tegemiste juures jätma piisava ajavaru. Tore, kui peres on vanemate vahel üksmeel nende nõudmiste osas, mida lapsele esitatakse. Hüperaktiivse lapsega peredes tuleb vanematel lapse kasvatamise teemadel omavahel palju rääkida ja diskuteerida, et jõuda mõlemat poolt rahuldavale kompromissile. (Roomeldi jt 2003:35). Suhtlemisel hüperaktiivse lapsega tekib pereliikmetel rohkesti mitmesuguseid tundeid. Vanematele tundub sageli, et laps on meelega sõnakuulmatu või käitub sellepärast, et neid endast välja viia. Vihane, nördinud või abitust tundev inimene ei tee aga alati kõige õigemaid otsuseid. (Roomeldi jt 2003:37). Tähtis on alati rahu säilitada ja püüda jääda neutraalseks. Aga kui vanema iseloomujooontes ei ole kannatlikkust ning hüperaktiivset last on tal väga raske taluda. Eriti kui vanemad on tööpäeva lõpus väsinud ja pahurad, aga nende väike hüpi on ikka energiline ja teeb kõike mis talle pähe tuleb. Selliste hetkedega võib olla väga raske toime tulla.
Vahel võib aidata mõte, et laps ``lihtsalt on selline``. Ta käitumine pole tingitud soovist halba teha või vanemaid ja teisi pereliikmeid kiusata . Taoline mõtteviis võimaldab tekkinud olukorrast distantseeruda ja laseb asju neutraalsema pilguga vaadelda. Lohutav võib olla mõte, et mitte ainult hüperaktiivsete laste, vaid ka kõigil teistel lastevanematel on sõltumata lapse temperamendist või iseloomust hetki , kus nad ei tea, kuidas mõned olukorras reageerida või toime tulla. (Roomeldi jt 2003:39)
Hüperaktiivne laps nagu kõik teisedki lapsed ootab vanemalt armastust ja mõistvat suhtumist . Peamine on jääda liidripositsioonile. Praktikas on küllaldaselt näiteid selle kohta, kus hüperaktiivne laps on piltlikult öeldes hõivanud vanemate koha ja kehtestanud pereelus oma reeglid. Vajadusel peab taastama vanemaroll, kuigi see võib alguses esile kutsuda lapse protesti ja käitumise halvenemist. Tuleb olla selline liider, kes esitab oma nõudmised häält kõrgendamata, rahulikult ning järjekindlalt. (Roomeldi jt 2003:40). Elurütmis on tähtis, et valitseks kindlaksmääratud aeg tõusmiseks ja magamaminekuks, õppimiseks, õues käimiseks ja koduste tööde tegemiseks. Eelkooliealist last võiks juba kaasata tema päevaplaanide koostamisse. Hüperaktiivsele lapsele sobib piiride ja kindlate reeglitega kasvatus, kus oma osa on kindlal päevarütmil ja- rutiinil. (Roomeldi jt 2003:41). Väga tähtis on, et nõudmised või käsklused mida sa lapsele esitad, oleksid arusaadavad ja konkreetsed ja lapsele peab andma aega käskluse elluviimiseks. Jällegi peab olema järjepidev ja kordama koduseid reegleid päevast päeva, et ta suudaks neid omandada. Rahulikuks jäämine on siingi asja võti.
Hüperaktiivne laps võib tunduda vanematel nagu karistus , kuna ta nõuab palju rohkem tähelepanu ning tegelemist. Teda ei ole võimalik saata enda tuppa vaikselt mängima, et vanemad saaksid televiisorit vaadata. Vanemad peavad oma lapse häirest olema teadlikud, sest nii on kergem mõlemale. Sellega jääb loodetavasti ära liigne karistamine ja pahandamine, mis ei mõju positiivselt kumbalegi.

Hüperaktiivne laps lasteaias

Hüperaktiivse lapse kohanemisel lastekollektiiviga on omad iseärasused. Neile sobib väiksem kollektiiv , sest nad vajavad abi kohanemisel ja teiste rühmaliikmetega suhete loomisel. Samuti vajavad hüperaktiivsed väikelapsed tagasisidet oma käitumisele. Mida noorem on laps, seda kergem on õige sekkumisega tema käitumist korrigeerida. Eelkooliealiste laste käitumist võib oluliselt varieeruda sõltuvalt sellest, kas laps tegutseb üksinda või grupis. (Roomeldi jt 2003:55). Hüperaktiivsete laste lülitumisel kollektiivi tekivad neil sageli kohanemisraskused, mis on osalt seotud lapse enda iseärasuste ja puudulike suhtlemisoskustega. Teisalt võib lastekollektiivi ja pere vähene koostöö seda kohanemisraskust veelgi võimendada. Töös hüperaktiivsete lastega on vaja palju individuaalset tähelepanu ja jälgimist. Abistamaks hüperaktiivset last kollektiiviga kohanemisel sobivad kõik samad reeglid ja põhimõtted nagu koduski. Lapse impulsiivsus, tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus põhjustavad probleeme mängu lülitumisel, oma järjekorra ootamisel ja mänguasjade jagamisel. Seetõttu võivad hüpid olla rühmakaaslaste poolt mitteoodatud või tõrjutud. Tõrjumine teiste laste poolt põhjustab vahel omakorda hüperaktiivse lapse agressiivset käitumist.
Kui hüperaktiivsusele viitavate joontega uus laps tuleb rühma, võiks silmas pidada järgmisi asjaolusid. Iga uus laps, eriti aga hüperaktiivne laps, vajab rühma saabumisel kohanemisaega. Õpetaja ülesandeks jääb last selle juures abistada. Kuna hüperaktiivsetel lastel on enamasti puudulikud suhtlemisoskused, vajavad nad emotsionaalset tuge ning konkreetseid näpunäiteid, kuidas leida sõpru ning sulanduda kollektiivi. (Roomeldi jt 2003:57)
Hüperaktiivsetel lastel võib olla tarvidus abi järele, et tulla toime selliste suhtlemissituatsioonidega nagu lülitumine teiste laste mängu ning tegevuse käigus tekkivate arusaamatuste lahendamine. Hüperaktiivne laps vajab palju kiitmist ja julgustamist ning tekkinud suhtelmisraskuste põhjuste lahtiseletamist. (Roomeldi jt 2003:58)
Lasteaial peab kindlasti olema koostöö koduga, kuna ühised kasvatusreeglid aitavad lapsel kohaneda ja samuti murede ning probleemide tekkimisel ühiseid lahendusi leida. Jällegi peab rõhutama, et hüperaktiivsed lapsed vajavad rohkem tähelepanu, rahulikku meelt ja mõistvat suhtumist.

Hüperaktiivsuse ravimid

Tingimata tuleks kaaluda ravimite kasutamist siis, kui laps on diagnoosipanekul väga halvas seisundis. Nimelt siis, kui lisandub osaliste soorituspiirangutega vaimse arengu mahajäämus, laps on äärmiselt rahutu ja/või ilmutab niivõrd tugevaid sekundaarseid probleeme nagu vägivaldsus või negativism , et perekond (ja tihi ka kool) ``lihtsalt enam ei suuda``. (Neuhaus 2001:152)
Peamiselt kasutatakse amfetamiinirühma psühhostimulaatoreid, nagu näiteks ritaliin, captagon või dl-amfiinisulfaate, millel on kahtlemata otsene mõju närvierutuse ülekandeainetele (neurotransmitteritele) nagu näiteks dopamiinile. (Neuhaus 2001:153)
Hüperaktiivsuse raviks on ka erinevaid teraapiaid:
Mänguteraapia
Süsteemne pereteraapia
Klassikaline ja kognitiivne käitumisteraapia
Ergoteraapia
Kõneravi
Ravipedagoogiline harjutusteraapia
Psühhomotoorika

Kokkuvõte

Tänu referaadile, sain teada, mis on hüperaktiivsus, kuidas seda kutsutakse ning kuidas oleks õige käituda. Nagu ikka vajavad lapsed tähelepanu ja armastust, selle häirega lapsed lihtsalt natuke rohkem. Kuid miski ei ole võimatu, kindlad piirid ja kindel rutiin abistavad palju, peab jätkuma jõudu, et seda päevast päeva järgida. Samuti sain aru, et hüperaktiivsuse peab kindlaks määrama arst, kui lasteaiast öeldakse, et laps on hüperaktiivne, siis ei tasu seda väga tõsiselt võtta.

Kasutatud allikad

Neuhaus, C. (2001). Hüperaktiivne laps. Tallinn: Kunst
Hüperaktiivne laps: abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. (2003). Koost . Roomeldi, M. Haldre, L. Susi, A. Metsis, L. Kõrgesaar, R. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
16