Tallinna Ülikool Kasvatusteaduste Instituut Eelkoolipedagoogika osakond Referaat Hüperaktiivsus Koostaja: Triinu Puhm EAL-2kõ Juhendaja: K. Kööp Tallinn 2010 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................................3 Mis on hüperaktiivsus?..........................................................................................................4 Hüperaktiivsusega kaasnevad probleemid.............................................................................5 1.Õpiraskused....................................................................................................................5 2. Kõne ja keele areng.......................................................................................................5 3
Kuidas ravida hüpperaktiivsust? 11- 12 Kokkuvõte 13 Kasutatud kirjandus 14 2 SISSEJUHATUS Meie referaadi teemaks on aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Referaadi teema valisime sellepärast selle, et oleme ka ise kokku puutunud hüpperaktiivsete lastega ja seda teemat pidasime endale kõige huvi pakkuvamaks. Termin hüperaktiivsus on kreeka-ladina päritolu. Kreeka hyper` on peal, üleval, teisel pool ` on seotud normi ületamisele osutavate sõnadega. Ladina activus tähendab tegutsemist, toimekust. Psühholoogiasõnastikutes on hüperaktiivsust kirjeldatud kui tähelepanematust, impulsiivsust, kõrgendatud liikumisaktiivsust.1 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini
Hüperaktiivne laps- mis see on ja mis seda põhjustab? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. AJALUGU Esimest korda kirjeldati 1902.a (Still)- lapsed vähese tähelepanuvõimega ning väga püsimatud. Kuni 1960ndateni peeti h.akt. peamiselt ajukahjustustega laste probleemiks. Alates 1970 hakati suuremat tähelepanu hüperaktiivsusele panema ka Euroopas, varem ainult Ameerikas. Kõige tuntum hüperaktiivne nooruk on eesti kirjanduses tuntud Joosep Toots. PÕHJUSED 1. Närvisüsteemiga seotud 2. Pärilikud põhjused 3. Ümbritseva keskkonna mõjutused ESINEMINE Keskmiselt 3-5% lastest on hüperaktiivsed, mõnede andmete puhul isegi 20%. Eestis tähendaks see 7000-12000 last vanuses 0-15. Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10korda rohkem kui plikasid. PROBLEEMID 1. Spetsiifilised õpiraskused 2. Kõne ja keele areng: võib olla aeglasem, st
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) sümptomitega lapse toetamine kodus, lasteaias ja koolis. Www. ATH.ee seal on infot Rahvusvaheline tähis on ADHD. Häire F90 Termin hüperaktiivsus on kreeka-ladina päritolu. Kreeka hyper` on peal, üleval, teisel pool ` on seotud normi ületamisele osutavate sõnadega. Ladina activus tähendab tegutsemist, toimekust. Psühholoogiasõnastikutes on hüperaktiivsust kirjeldatud kui tähelepanematust, impulsiivsust, kõrgendatud liikumisaktiivsust. MIS ON ATH? Lapsel kellel on raskusi keskendumisega ja tavapäraste käitumisreeglitele allumisega. See on
mõju. Laps liigutab pidevalt oma käsi või jalgu või niheleb toolil, ta peab olema pidevas liikumises. Ta muudab klassis oma istekohta suvalisel hetkel, kui ta peaks tegelikult istuma paigal. Ta räägib üleliia palju. Tal on raskusi oma järjekorra ootamisega. Ta segab vahele teiste juttudele ja mängudele. Ta leiab, et on raske teiste lastega hästi läbi saada. Tal on raskused koolis õppimisega. (7) Hüperkineetiline laps on sageli hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega. Teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal mõtlemisprotsesside kahjustust ning teistest lastest sagedamini kehalise ja kõne arengu häireid. Sageli kaasnevad lugemisraskus ja muud õpihäired. (7) 4
Me kõik oleme kuulnud erivajadusega lastest.Me teame ,et neil on vaja erikoole,kuna tavakoolis on neil raskusi. Kes siis on erivajadusega laps? Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps. Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, sageli on probleemid peidus just väliselt igati normatiivse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetused on need, mis tekitavad sellele lapsele erilise vajaduse teistsuguse lähenemise järele.(Tamm 2006). Hüperaktiivsus kuulub samuti erivajaduse alla,sest ka hüperaktiivsed lapsed on erivajadusega ning vajavad oma erilise vajaduse tõttu teistsugust,proffessionaalselt lähenemist. Tihtipeale enamik teab hüperaktiivsete laste olemasolust,kuid ei ole nendega kokku puutunud.Inimesed kardavad asju ,millest pole neil õrna aimu või millega nad pole kokku puutunud. Milles siis seisneb hüperaktiivsus? Tänapäeval peetakse haiguse keskseks sümptomiks keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkust
Samamoodi, nagu käitumist mõjutavad emotsioonid, võib ka juhtuda, et lapse 3 muutunud käitumine viitab tema muutunud emotsioonidele. Käitumisalased muutused väärivad suurt tähelepanu. Kui on arusaadav seos lapse käitumise ja emotsioonide vahel, proovida saavutada positiivne muutus. Kõige parem on mõjutada samaaegselt nii emotsioone kui käitumist. MIS ISELOOMUSTAB EMOTSIONAALSE JA KÄITUMISPROBLEEMIDEGA LAPSI. Tüüpiline hüperaktiivne käitumine avaldub lapse varajases eas (enne kuuendat eluaastat) ja võib kesta kaua. Soovimatu käitumise olemasolu üle otsustades tuleb arvesse võtta lapse arengufaasi. Tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse puhul ilmnevad probleemid neljas valdkonnas. 1.Tähelepanematus ja hajaliolek.. Lastel on raske otsustada, millele tähelepanu suunata, raske tegevust alustada ja hoida tähelepanu tegevusel kuni selle eduka lõpuni, koondada ühel ajal tähelepanu kahele erinevale stiimulile
1) küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata (avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuse, laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi); 2) desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus (liigne ringijooksmine, hüplemine, toolilt püstitõusmine jne., olukordades, kus oleks vaja rahulikult istuda; ülemäärane jutukus ja käratsemine või pideva nihelemine ja väänlemine. Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid psüühika- ja käitumishäireid. Hüperkineetiline laps on sageli: 1) hoolimatu ja impulsiivne, 2) temaga juhtub sageli õnnetusi ning
ja muid esemeid hoolimata tagajärgedest. PROBLEEMSITUATSIOONI ARUTLUS Antud probleemi kirjelduses leidub viiteid aktiivsus-ja tähelepanuhäiretele. Probleemsituatsioonis leiduvateks sümptomiteks on madal enesehinnang, häirunud sotsiaalsed suhted, keskendumisraskused, raskused paigal püsimisega, tahab palju liikuda, ägestumine ning hoolimatus tagajärgedest. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire jaguneb kolmeks: 1. Domineerivalt tähelepanematus 2. Domineerivalt hüperaktiivsus 3. Kombineeritud Kui lapsel on ülekaalus üliaktiivsus ja impulsiivsus, siis ta: · On rahutu, kärsitu, nihelev, püsimatu; · Lahkub oma kohalt, ei suuda paigal püsida; · Ei suuda vaikselt mängida, räägib ja lärmad pidevalt ja häälekalt ning ei suuda mängudes oodata oma korda; · On äärmiselt impulsiivne, tal on käsi järjest püsti, soovib vahetpidamata midagi küsida või ütelda, segab jutudele vahele;
Hüperaktiivseid lapsi ei tohiks eirata, vaid neile tuleb luua selline keskkond, mis aitab neil areneda oma eale vastavalt. See on erivajadus, mis ei pruugigi taanduda ning võib tekitada probleeme ka hilisemas eas, ent adekvaatne abi, mis on äärmiselt vajalik ning sujuv koostöö õpetajatega võimaldab aga saada sellest jagu. Loodan, et saate minu referaadist piisavalt uut ning kasulikku informatsiooni Mis on ATH e. aktiivsus ja tähelepanuhäire? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades,
keha, see on märgatav nende tegevustes, kus nad peavad olema ühe koha peal pikalt ning rahulikult. Oma äärmuslikke emotsioone avaldavad nad kiiresti võrreldes eakaaslastega (õnnelik-õnnetu). (Nõmme, 2009) 1.1. Hüperaktiivsuse põhjused. Tegelikult hüperaktiivsuse põhjused on erinevatest uuringutest ning vaatlustest siiamaani täpselt määratlemata. Arvatakse aga, et põhjused võivad peituda nii geneetikas, keskkonnas, traumades jne. (Nõmme, 2009) Pikka aega arvati, et hüperaktiivsus levib naisliini pidi - emalt lapsele. Küll on aga viimase aastate uuringud näidanud vastupidist tendentsi - häire levib hoopis tõenäoliselt hoopis meesliini pidi. Arvatakse, et see on pärilik häire, mida võivad veelgi halvendada lapse kehvad kasvutingimused. (Nõmme, 2009) Peamisteks hüperaktiivsuse tekkepõhjusteks peavad vene teadlased raseduse patoloogiat, sündi, infektsiooni teket lapse esimesel eluaastal. Lisaks ka alkoholi või ravimite
meetodeid (http://adhd-kids.narod.ru/articles/monina.html). Erinevates riikides läbi viidud uuringud näitavad, et õpetajad, kes omavad edusamme üliaktiivsete laste õpetamisel, kasutavad kolmespektrilist strateegiat, mis koosneb kolmest komponendist: 1. Akadeemiline juhendamine 2. Käitumuslik sekkumine 3. Klassiruumi kohandamine Nad alustavad lapse ainukordse vajaduste kindlaks määramisest. Näiteks, pedagoog teeb kindlaks kuidas, millal ja miks on laps tähelepanematu, impulsiivne ja hüperaktiivne. Seejärel pedagoog valib erinevaid õppimismeetodeid, mis on seotud akadeemilise juhendamisega, käitumuslike sekkumistega ja klassiruumi kohandamisega, mis on vastavad lapse vajaduste täitmiseks. Lõpptulemusena õpetaja kombineerib neid meetodeid indivuaalsesse õppekavasse (IÕK) või mõnda teise individuaalsesse plaani ning ühendab antud programmid koos haridusliku tegevusega, mis on alustalaks antud klassile. (http://www.addresources
sest oma loomupärase tormaka käitumisega kutsub laps esile täiskasvanu negatiivse suhtlusstiili: karistamine, keelamise, pahandamise, kuid see võimendab omakorda probleemi. Saksa meedikud on leidnud, et hüpeaktiivsust pole võimalik välja ravida, küll aga leevendada. Kuigi tänapäeval mitmed spetsialistid tegelevad selle probleemiga, arvavad siiski paljud lapsevanemad ja pedagoogid, et see on käitumuslik probleem. Hüperaktiivsus on meditsiiniline diagnoos, mille määravad ainult spetsialistid. On tähendatud, et sünniaegse hapnikuvaevuse või südametegevuse puudulikkuse all kannatanud laste hulgas on hüpeaktiivsus sage ja seda esineb rohkem poistel, kui tüdrukutel. Neid sümptomneid märkame rohkem poistel, kuna nemad on liikuvamad, aktiivsemad, uudishimulikud. Tüdrukutel võib esineda rohkem tähelepanematust , mis jääb ikkagi täiskasvanul märkamata, sest tüdrukud on rahulikumad.
Meedikute ja psühhiaatritele on hüperaktiivsuse põhjused seniajani ebaselged. Arvatakse ja oletatakse, et põhjused on bioloogilised ehk arengulised, pärilikud ehk geneetilised ja kasvatuslikud. Kahtlusi on tekitanud ka säilitusaineid sisaldavad toiduained ja vaktsiinid, mis sisaldavad organismile kahjulikku ainet. Paljudes artiklites on välja toodud, et sünniaegse hapnikuvaeguse või südametegevuse häirete all kannatanud laste hulgas on hüperaktiivsus kõrge esinemissagedusega. Tänapäeva meditsiin suudab päästa sünnitusel kahjustada saanud lapsi (nt hapnikuvaegus) ja enneaegselt sündinuid, kellest enamasti kasvavad hüperaktiivsed lapsed. Sellisel juhul ei ole lihtsalt midagi teha, sünnitraumad on õnnetused, mida ei saa ennetada. Uuringud annavad viiteid ka pärilikkuse põhjusele, kuid see pole kindlalt kinnitatud. Päritud võivad olla muud omadused, mille baasil areneb välja hüperaktiivsus. Samas psüühikahäiret
veel eneseregulatsiooni vahendeid. TÄHELEPANU PATOLOOGIA Skisofreenia puhul keskendumisvõime ja adekvaatse selektsiooni võime kahanevad. Paljude isiksuse ja motivatsioonihäirete korral ilmneb abuulia tahtenõrkus, otsustusvõimetus, mille üheks küljeks on tahtliku tähelepanu suunamise ja koondamise raskused. Tähelepanu koondamisvõime puudel on isegi eksootilisevõitu nimigi see on aproseksia. TÄHELEPANU PATOLOOGIA Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus ja tähelepanuhäiret. Üliaktiivsus ATH Hüperkineetiline häire AHT DIAGNOOSIST ATH diagnoosimine on keeruline ja vastuoluline kogu maailmas, kindlat määratlust on haigusele raske panna, sest haigus ilmneb sama erinevalt nagu seda on iga inimene. On oluline, et diagnoos pannakse lapsele võimalikult varajases eas (vanuses 45 a.), et viivitamatult alustada lapse ravimist ning kui
Samamoodi ka spordis, kus ta püüdis mängida kõiki positsioone korraga. Kodus oli Danny samuti rahutu hing. Ta tuba oli alatasa sassis, sest ta alustades mingit mängu mängimist siis ta sama kiirelt ka tüdines sellest ning võttis järgmise mängu ette. Vanemate märkasid ka tõsi asja, et kui talt paluda midagi teha, siis ta tihti unustas ära mida ta tegema pidi. Igatahes vanemaid ajab poisi hüperaktiivsus hulluks. Diagnoosiks on ilmselgelt hüperaktiivsus, mis väljendub nendel, kel esinevad suured probleemid üliaktiivsusega ja tähelepanematusega. Sageli avaldub ka käitumise ja tegevuse stereotüüpia. Hüperaktiivse lapse tunneme ära sellest, et ta: (a) ei püsi paigal (niheleb toolil, leiab muud tegevust, tõuseb põhjuseta püsti, jalutab ringi, otsib midagi koolikotist, sahtlist; vahetunnis jookseb sihitult ringi; (b) õppetöös ei jälgi tundi, ei pane tähele, ei alusta tööd, ei saa aru mida peab tegema.
ning samal ajal tähelepanumatud. Paljudel ATH-ga lastel võib seisund ühe päeva jooksul muutuda. (Mehilane, 1997: 64) ATH tundmaõppimine on ajaliselt läbinud mitu etappi ning analoogset sümptomaatikat on kirjeldatud mitme nime all. Ingliskeelses kirjanduses kohtame järgmisi termineid: DAMP- tähelepanu, motoorse kontrolli ja taju häire. Motoorse kontrolli häiretest, rahutusest ja laste üliliikuvusest kõneldes on kasutatud termineid hüperaktiivsus, hüperdünaamilisus ja hüperkineetilisus. ADD- tähelepanu defitsiidi sündroom e. häire; ADHD; TDHS tähelepanudefitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom. Ülalnimetatud terminid ei ole sageli üheselt mõistetavad isegi meedikute seas ning tekitavad veelgi arusaamatusi ja küsimusi lastevanematel, õpetajatel, sotsiaaltöötajatel jt erialade spetsialistidel. (Lausvee, 1999:33) RHK- 10 eelviimases peatükis (F80-89) on kirjeldatud laste psüühilise arengu spetsiifilised
siis võivad selle all kannataval lapsel või noorel halveneda õppimistulemused ja suhted eakaaslaste, õpetajate ja perekonnaga, tal võib välja kujuneda madal enesehinnang. Kõik see tekitab toimetulekuraskusi hilisemas elus. Samuti on leitud, et ATH-ga noored kalduvad enam tarvitama narkootikume ning rikkuma seadust. Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed (sh hüperaktiivsuse sümptomitega). Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi - vaid väiksel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega. 1.2. Ajaloolised käsitlused 1902. aastal kirjeldas briti pediaater George Still lapsi, kelle käitumist ta iseloomustas kui „käitumise kõlbelise kontrolli puudulikkust”, need lapsed olid motoorselt rahutud,
Hüperaktiivsus on eelkõige psühholoogiliste, meditsiiniliste ja pedagoogiliste probleemide koosesinemine. Lapsevanem peaks mõtlema oma lapse tugevatele 2 külgedele. Abi saab kindlasti tugirühmadest ja koolitustelt. Oluline on koostöö lastepsühhiaatriga. Rühmas on oluline meeskonnatöö ja lapsele individuaalne lähenemine. Kui lapse probleemi teadvustada ja sellega tegeleda, siis võib hüperaktiivse lapse tähelepanuhäire õigeid meetodeid kasutades kontrolli alla saada. Steveni vanemad peaks läbima koolituse ning nõustamise, saama abi kasvamisel ning pedagoogilist toetust vajadusel eripedagoogidelt. Abiks oleks kindlasti ka psühhoteraapia. Tuleks uurida, kas Steven vajab ka ravimeid. Ema peaks lapsega välja töötama kodused käitumisreeglid ja päevakava ning ka sellest kinni pidama. Kui tuleb muutusi
eas ära tunda. Tõhustatakse lapse personaalset arengut, toetatakse perekonda ja lapse sotsiaalset kaasatust ning tugevdatakse perekonna pädevust. Last saab tõhusalt aidata vaid siis, kui teda ja ta vajadusi hästi tuntakse ja ta arengut järjekindlalt hinnatakse. Kõigepealt hindavad lapse võimeid ja vajadusi tema lähedased, need, kes lapsega kõige enam aega koos veedavad. On vaja märgata, et lapse areng kulgeb eakaaslaste omast veidi erinevalt. Kui lapsevanem ise ei märka või ei soovi märgata lapse erisusi, siis peaksid sellele tähelepanu juhtima perearst või lasteaia õpetaja. Lapse arengu jaoks oluliste tegevuste planeerimine ja läbiviimine on võimalik siiski vaid siis, kui laps on läbinud vajalikud uuringud ja tema erivajaduse olemus teada. Seega saab last aidata, õpetada ja tema puuet korrigeerida, kui on selgeks tehtud, millisel arengutasemel laps antud momendil on. Tähtis
oskuste poolest nii , et vajab tegevuste ja õppeprotsessi sealhulgas ka kehalise tegevuse kohandamist. Erivajadustega laps: füüsilise puudega laps, vaimse puudega laps, kõnepuude või - häiretega laps, psüühiliste või käitumuslike häiretega laps, füüsilise või vaimse arengupeetusega laps, õpiraskustega laps, suhtlemisraskustega laps, sagedaste tervisehäiretega laps, andekas laps. Mida kujutab endast tähelepanu häire ja hüperaktiivsus ning milliseid probleeme see kaasa toob? Tähelepanu häired Hüperaktiivsust ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäiritust on käsitletud mitme nimetuse all: hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon (MBD), minimaalne ajuhäire, tähelepanu puudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire jt. 2000. aastast alates käsitletakse hüperaktiivsust kui psüühika täidesaatva funktsiooni häiret - võimetust oma tegevust planeerida, plaani järgi tegutseda, saavutada
päeval mõistetakse aga agressiivsuse all käitumist, mis on Seega on enamik kriminaalsete täiskasvanute käitumishälbeid alguse suunatud kellegi kahjustamisele. saanud lap- Agressiivsus võib avalduda väga erineval moel. On olemas impulsiivne agressiivsus, s.t. vihast, ärritusestvõi hirmust tingi- tud kontrollimatu, hoolimatu vägivallahoog. Inimene on üli- erutunud, tema vereõhk on kõrge ja süda töötab harilikust kiiremini. Selle vastandiks on tahteline agressiivsus, ettepla- neeritud, mingile kindlale eesmärgile suunatud tegevus, mil- lest alati ei pruugi arugi saada, et tegemist on agressiivsusega.
endaga manipuleerida. Ole toetav aga nõudlik! 4 Tunnete märkamine, nende peegeldamine täiskasvanu poolt, tunnetega seotud sõnavara õpetamine, nende üle arutamine. Sotsiaalsete ja käitumisoskuste õpetamine ja nende kinnistamine. Tunnusta last tehtud jõupingutuste nimel (see aitab lapse motivatsiooni ja tegutsemistaset tõsta). Suhtle lapsega toetavalt, kuid autoriteetselt. Anna juhiseid kindla ja rahuliku häälega (tähelepanu võitmiseks võib isegi vaiksemalt rääkida). Kui laps ei reageeri korraldustele, tuleb rääkida tema käitumise tagajärgedest, teha kokkuleppeid. Kasuta pigem positiivset premeerimist kui negatiivset karistamist. [4] Erivajadusega lapse toetamine lasteasutuses on meeskonnatöö. Laste erivajaduste väljaselgitamisel osalevad kõik lapsega töötavad pedagoogid, lapsevanemad, logopeed ja direktor
Vanema õiguste äravõtmine peab olema põhjalik ja põhistatud tegevus. Põhiseaduse sätestab, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Riik võib vabatahtlike tegevust soodustada eelkõige rahalise toetuse abil, kuid võib soodustada selliste organisatsioonide loomist ning aidata nende tegevusele kaasa muude vahenditega. 7 HOOLDUSÕIGUSED Järgmisena on juttu hooldusõigusest ja selle alaliikidest. Vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab, et vanemal on hooldusõigus. Hooldusõigus jaguneb isikuhooldusõiguseks ja varahooldusõiguseks. Isikuhooldusõigus (PKS §-d 124–126) tähendab vanematele kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskoht ning hoolitseda muul viisil igakülgselt tema heaolu eest
punase lähema 20 eluaasta jooksul. Arvatakse, et see puudutab ainult eluvärve. Jäävad veel mentaalsed värvid kuldne, roheline, ja kollane; samuti vaimsed sinine ja violetne. Indigo-humanist asendab kollase ja violetse, indigo-konseptualist kuldse, rohelise ja violetse. Indigo-kunstnik asendab sinise ning violetse, interdimensionaalne indigo violetse. Niisiis on meil indigo värv tõenäoliselt varsti kõigil neljal tasandil. 1.2 Toimetulek indigolastega. Indigolastega tuleks hakata rääkima juba sünnist alates ja just nimelt tõsiselt. Soovitatakse, et alates hetkest, mil nad rääkima hakkavad, olgu lapsevanemad nendega avatud. Laske neil alati välja öelda, mis neil südamel on. Isegi siis, kui nad beebid on, rääkige nendega tõsiselt. Tähtis oleks muidugi ära tunda, kas Teie laps on indigolaps või ei. Kui jõuate äratundmiseni, et Te kasvatate indigolast, siis tuleb hakata lapsega rääkima, kui täiskasvanuga
Lapsed vajavad loomi, keda armastada ja silitada. Ravi. Laste vanuse- ja situatsioonikohaselt rakendatud autogeenne treening (rahule häälestamine) teeb nad omapoolselt aktiivseiks. Täiendatuna nn. avamistegelustega, seega maalimise, joonistamise, muusika, liikumismängude, pantomiimide, voolimise ja meisterdamisega, tähendab see isiksuse olemuse edasist avardumist. Tähtis on ka rühmaviisiline töö vanemate, laste ja perekondadega. 15. Agressiivsus ja toimetulek sellega Agressiivsus ei ole sünnipärane. Vägivald ei ole inimeste suhtlemises loomulik, hoolimata sellest, et seda on alati ette tulnud. See on hälve. Agressiivsus on eesmärgile jõudmise vahend, sellest otsitakse abi siis, kuid muud võimalust ei ole. Agressiivse käitumise lõpetamise vahendid: 1) Tõrjumine kui lapse käitumine on tähelepanuta jäetud, nõrgeneb käitumise ning seda esile kutsunud ärriti seos.
verevalum ning ajuturse. Välised trauma tunnused võivad olla koljumurd, roidemurrud, toruluude murrud ja verevalumid keha eri piirkondades. 10 Lapsel võib kohe peale raputamist esineda hingamishäireid, söömishäireid, oksendamist, krampe, uimasust, teadvusetust, ärrituvust, aga raputamine võib lõppeda ka surmaga. Ajukahjustus tekitab ka funktsionaalseid häireid, millest tulenevalt võivad lapsel aastaid hiljem väljenduda mälu- ja tähelepanuhäireid, õppimishäireid, keskendumisraskuseid, käitumis-, kõne- ja liikumishäireid. Raputamisega väikelapseeas on seostatud ka vaimset alaarengut ning füüsilise puudeid, samuti pimedaks jäämist ja kurtust. Täielikult paranevad saadud ajukahjustustest umbes 10-15% raputatud lapse sündroomiga lastest. ( Viide: Lapse väärkohtlemine II (2007) / R. Soonets, A. Popova, M. Roomeldi, L. Haldre, S. Saar, K
vastates. · Kõnni last süles hoides toas ringi. · Peatu, vaata talle silma, naerata ja hõõru oma nina õrnalt lapse nina vastu. · Kõnni ja peatu jälle. Korda mitmeid kordi. UURINGUTE ANDMETEL aitab imiku puudutamine, süles hoidmine ja kallistamine mitte ainult teda lohutada, vaid ka tema aju arendada. Hoides last enda lähedal, tekitad kindlustunde, mida laps kasvades vajab. ERINEVAD HÄÄLED Kui sa räägid madalama häälega, tunneb laps end rahulikult ja kindlalt. · Laula üht ja sama laulu kõigepealt kõrge ja siis madala häälega. Jälgi, kuidas laps erinevale häälekõrgusele reageerib. UURINGUTE ANDMETEL suudavad imikud juba looteperioodil inimhääli eristada. Uuringute põhjal võib väita, et kõrgehäälset kõnet kuuldes sagenevad imiku südamelöögid, mis viitab sellele, et imik elavneb ja rõõmustab. MÄHKMEVAHETAMISE MÄNG · Laps võiks mähkimise ajal jälgida huvitavaid esemeid.
Õpetage teda enda ja teiste asjadel vahet tegema. Piiranguid kehtestades tuleb püüda ette näha, õnnetusi ennetada. Reeglite ja raamide paika panemisel tuleb olla väga konkreetne ja vältida üldsõnalisust. Kui aga karistusest mööda ei pääse, tuleb lapsega pahandada või teda halva käitumise pärast noomida, mitte aga teda ennast rünnata. Loomulikult tuleb kõikidest hoiatustest ja keeldudest pidevalt ning kindlalt, samas aga rahulikult kinni pidada. Ning kui on tekkinud mõni olukord, mis on halb, siis tuleb reageerida kohe. Oluline on järjekindlus. Ning laps peaks aitama kaasa koristamisele, kui on midagi laiali ajanud vms. Tuleks meeles pidada, et vale või halb saab olla ainult lapse käitumine mitte aga laps ise. Tuleks selgitada välja, miks laps tegi nii mitte tembeldada teda ,,pahaks poisiks/tüdrukuks". Suuri karistusi ei tohiks rakendada.
Tutvustasime rühmaruume, mänguasju, rühma elu-olu ja päevakorda. Soovitasime vanematel juba kodus lapsi lasteaia päevakavaga harjutada. Kuulasime ära lastevanemate mured ja kartused, lohutasime neid ja andsime lugeda erialast kirjandust lasteaiaga kohanemise kohta. Panime südamele, et kõige tähtsam on vanemate endi positiivne suhtumine lasteaeda. Rõhutasime, et lasteaiaga harjumiseks on vaja võtta aega, lapse päev peab algama rahulikult ja kiirustamata. Esimestel päevadel tulid lapsed lasteaeda ainult mõneks tunniks hommikupoolikul, koos ema või isaga. Pean seda vajalikuks, sest leian, et kõige suurem hirmu tekitaja 2aastasele lapsele on tema üksi jätmine võõrasse majja, võõraste tädidega, võõraste nõudmistega. Laps vajab kaitstuse ja turvatunnet, nagu me kõik. Samas on see lapsevanemale hea võimalus rühma elu-oluga tutvuda. Mitmed vanemad on
TALLINNA ÜLIKOOLI PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse osakond VAIMUPUUE Õpimapp Tallinn 2014 SISUKORD SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 1.VAIMNE ALAARENG...........................................................................................................5 1.1.Definitsioon.......................................................................................................................5 1.2.Vaimse alaarengu tasemed................................................................................................6 1.3.Põhjused............................................................................................................................7 1.4.Kui inimesel on vaimupuue..............................................................................................8 2.VAIMUPUUEGA LAPS LAS
päeva seisuga natukene aegunud. Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates, mida kasutasin, oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju kohtas perevägivallaga seotud materjali, kuid nendes teostes oli põhirõhk naiste vastu suunatud väärkohtlemisel ning lastest, kui ohvritest, nendes põhjalikult juttu polnud. Valisin oma lõputöö uurimisobjektiks justnimelt lapsed, kuna nad on kaitsetumad kui täiskasvanud ning nendega on väga lihtne manipuleerida, eriti kui rääkida perevägivallast, sest lapsed püüavad alati välja vabandada neid, keda nad armastavad. Nad on ääretult sallivad, valmis oma vanematele kõik andeks andma, võtma süü enda peale ning neid mõistma. Kuid nii see ei tohiks olla. Professor Kevin Browne uurimusest selgus, et 84% uuritud kriminaalsetest
3.oktoober 2011 Miks probleemid tekivad? Lapseiga Varane noorukiiga Hiline noorukiiga Loeber, 1990: Imik raske temperament 3 1 aastane hüperaktiivsus 2 aastane ekternaliseeritud käitumisprobleemid(agressiivsus) eelkooliealine ekstensiivne endassetõmbumine 1.-2.klass akadeemilised probleemid varane noorukiiga varjatud käitumisprobleemid (varastamine, uimastite kuritarvitamine, popitegemine)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
