Hüperaktiivne laps (2)

Tallinna Ülikool
Essee
Erivajadusega laps ja hälbiv käitumine

Teoreetikute mõtteid hüperaktiivsetest lastest

ST-22
Koostaja :Annett Randpere
Juhendaja :Mare Leino
Tallinn 2009

Teoreetikute mõtteid hüperaktiivsetest lastest

Me kõik oleme kuulnud erivajadusega lastest.Me teame ,et neil on vaja erikoole,kuna tavakoolis on neil raskusi.
Kes siis on erivajadusega laps?
Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps. Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, sageli on probleemid peidus just väliselt igati normatiivse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetused on need, mis tekitavad sellele lapsele erilise vajaduse teistsuguse lähenemise järele.(Tamm 2006).
Hüperaktiivsus kuulub samuti erivajaduse alla,sest ka hüperaktiivsed lapsed on erivajadusega ning vajavad oma erilise vajaduse tõttu teistsugust,proffessionaalselt lähenemist.
Tihtipeale enamik teab hüperaktiivsete laste olemasolust,kuid ei ole nendega kokku puutunud.Inimesed kardavad asju ,millest pole neil õrna aimu või millega nad pole kokku puutunud.
Milles siis seisneb hüperaktiivsus?
Tänapäeval peetakse haiguse keskseks sümptomiks keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkust.Liigne impulsiivsus ja hüperaktiivsus on teisejärgulised probleemid (Almqist 2006).Eelkõige peaksid tavainimesed hüperaktiivse lapse ära tundma tema tähelepanuvõimetuse tõttu.Samas vaadates lapsi tundub,et kõik on hüperaktiivsed ja raske on neil vahet teha,kuid kui ikkagi ühes seltskonnas on tavalapsed ja hüperaktiivne ,siis saab sellest kohe aru just täpselt tema käitumisest ja olekust.Teoreetikute arvamused ja mõtted siinkohal erinevad,seoses hüperaktiivsuse tekke põhjustega.G.Monina ,J.Ljutova- Roberts ja L.Tšutko (2007) väidavad tekke põhjusteks vaid geneetilist laadi ,orgaanilisi peaajukahjustusi ja psühhosotsiaalseid faktoreid.Samal ajal F.Almqvist (2006) on loetlenud üles kesknärvisüsteemi kahjustusi,geneetilisi,neurokeemilisi ja psühhosotsiaalseid tegureid,millest võis selline häire tekkida.Samuti valitseb arvamus ,et ATH (hüperaktiivsus) on päriliku eelsoodumusega häire,mille võivad esile kutsuda ebasoodsad keskkonnamõjud,eriti perekonna probleemid ja lapse kehvad kasvutingimused.
Perekond on lapse tunnete esimeseks kooliks.Laps kogeb peresiseseid emotsioone ning nende varjundeid,omandab need kiiresti ja proovib neid omasuguste seas kasutada.E. Lausvee (1999) väidab ,et vahel võib hüperaktiivsel tekkida niinimetatud suletud ring :lapse kärsitus,püsimatus ja üliaktiivsus teeb vanemad ,eriti ema närviliseks,põhjustab lapse lähedaste vahel erimeelsusi.Vanemate tasakaalutus süvendab omakorda lapse üliaktiivsust.Siinkohal teame juba,et vanem on lapse käitumismustriks ning kui vanem on närviline ja karjub,siis laps järgib kõike seda ning peab seda normiks.Eriti probleemseks etapiks saab olema lasteaed ja kool,kus laps peab teiste lastega suhtlema ning kui ta seda ei oska viisakalt ja normi päraselt teha,tembeldatakse laps probleemseks.Siinkohal eriti tähtis on hüperaktiivne laps,kuna kasvatajatel ja õpetajatel on niigi raske sellise häirega toime tulla,oleks omakorda vanemate poolt karuteene oma lapsele häire süvendamine.Samas saan aru vanematest ,kelle lapsele ei ole veel diagnoosi pandud ning vanem lihtsalt ei mõista,miks ta laps teda nii öelda kiusab. Selliste probleemide vältimiseks tuleks peaks iga vanem oma käitumist kontrollima ja valima sõnu ,mida ta oma lapse ees ütleb või teeb ,olgu see siis tavalaps või erivajadusega.Loomulikult on raske hüperaktiivsust ennetada,kuid L. Mehilane eelneval väitel,et selline häire võib olla geneetiline või siis keskkonnamjudest tingitud,peaks iga vanem mõtlema,näiteks selle peale,kas suguvõsas on sellist häiret varem esinenud ja selle järgi talitama.
Kui lapsele on juba diagnoositud hüperaktiivsus,siis E.Lausvee peab oluliseks vanemate ja lasteaiaõpetajate kannatlikkust,mitteautoritaarseid piire seadev ning lapsele selgeid ja arusaadavaid nõudmisi esitav kasvatus.Tähtis on tunnustamine ja kiitmine ,sest see motiveerib last järgmine kord sama tubli olema.Riidlemine ja karjumine ei too oodatuid tulemusi ja pigem mõjuvad tema häirele hoopis halvasti ning süvendavad seda.Mistõttu oleks äärmiselt vajalik juba varases eas avastada lapsel esinev häire,et sellega proffessionaalselt talitama hakata.Kui kujutada ennast olukorda,kus sa teiste lastega eriti läbi ei saa ja näiteks tööõpetuses tööd poolikuks jäävad ja seejärel saab riielda,ei ole see just hea.Ka lapsel enesel käib mõte peast läbi ,miks ma võib olla nii käitun,samas ei saa ma sinna midagi parata.
Lasteaias olles leivad lapsed end elu pöördepunktis olevat,millel võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed.(Klefbeck ,Ogden 2001).Hüperaktiivsete joontega lapsele on vajalik juhtnööride andmine ja tegevuse lahtiseletamine selgesõnaliselt, rahulikult ja täpsete,lühikeste instruktsioonidena.See on unikaalne protsess ,et leida õige tee lapseni.Tähtis on ,et lapse ja lasteaiakasvataja vahel tekiks see side ja arusaam ning kasvataja õpiks seda last tundma.
Gagne mudel pooldab seda ,et õppetöö organiserimine ja teema õpetamine oleks ühikuna,mitte tunnina paika pandud.Eriti vajalik on see hüperaktiivsele lapsele.Kui sellise häirega laps käib tavalasteaias,siis kasvataja peab arvestama õppetöö planeerimisel selle ajaga ,milleks tal kulub hüpeaktiivse lapse korrale kutsumisega,samal peab ta hoidma tavalapsed tegevuses.Minu arust oleks see äärmiselt huvitav ja kindlasti raske samal ajal tegeleda tava-kui ka hüperaktiivse lapsega.See nõuab väljaõppet ja kogemusi.Tavalapse õppetöö ei tohiks saada häirituks,näiteks siis peaks kasvatajal või kooliõpetajal olema lisaülesanded varuks ,juhul kui hüpeaktiivne vajab eri tähelepanu.
Loomulikult on tähtis kasvataja,kooliõpetaja, lapsevanemate ja muude spetsialistide koostöö.Mida paremini see grupp inimesi tiimina töötab seda paremad on hüperaktiivse lapse tulemused ja seda paremini ta kohandub teda ümbritseva keskkonnaga.G.Monina on toonud välja mitmeid koostööks sobivaid meetodeid,kuid siinkohal tahaks välja tuua ühe väga lihtsa ja huvitava.Selle meetodi nimi on ``Kirjavahetuse kaart``-meetodi põhieesmärk on selles, et vanem kui ka kasvataja õpiks hüperaktiivse lapse käitumist ja teaks selle igat sammu,et siis paremini erinevates olukordades toime tulla.Iga lasteaiapäeva lõpus annab kasvataja või lapsevanemale kaardi,kuhu on kirja pandud lapse tegevused ja käitumine terve päva jooksul.Kaardile on kirjutatud positiivsed osavõtud ja tegevused ja umbkaudne ajaline kestus.Järgmine hommik annab ema omalt poolt kasvatajale kaardi, kus on kirjas see,mida laps kodus tegi.See on minu arust suurepärane võimalus nii vanemal kui ka kasvatajal veeta nii öelda aega lapsega ka siis,kui nad tegelikult füüsiliselt koos ei ole.
Hüperaktiivne laps on nagu tavalaps, lihtsalt ta vajab teistsugust lähenemist ja arusaamist ning kui me suudame talle seda pakkuda, on lapsel,vanemal ja meie ühiskonnal palju parem elada,sest nagu on öeldud me kõik oleme oma erinevate vajadustega,lihtsalt mõnel on need suuremad ja mõnel väiksemad.
Kasutatud kirjandus:
Lasteaed.netm URL http://www.lasteaed.net/2006/04/28/erivajadusega-laps/ (05.05.2009)
Jegora ,Jegora; Veisson ,Marika 2009 .Hüperaktiivne laps .-Lapsevanematele erivajadustega lastest 2. Koostaja Marika Veisson. Atlex Tartu, lk 31-43