Hüperaktiivsus (0)

Sissejuhatus

Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu koolikultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervisehäire- hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire.

1.Hüperaktiivsus. Mis see on?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes. ( Susi 2003: 11).
Hüperaktiivsus väljendub juba lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata, desoraniseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üldnimetus sündroomile, mille avaldumisvormid erinevad lapseti. (Nõmme 2005 :6).

2. Hüperaktiivsuse põhjused

ATH on neurobioloogiline arenguhäire, mis kujuneb geneetiliste, bioloogiliste ja keskkonna tegurite koostoime tulemusena. ATH –ga laste vanematel on sama häire esinemist leitud 2-8 korda sagedamini kui populatsioonis tervikuna. Häire levib tõenäoliselt meesliini pidi. Häire avaldumisega seostatakse geene, mis reguleerivad dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini ainevahetust kesknärvisüsteemis. Enim on uuritud ja määravaks peetakse dopamiini rolli häire kujunemisel. Praeguseks on kinnitust leidnud aju otsmikusagara olulisus hüperaktiivsuse tekkel. (6)
Bioloogilised tegurid on seotud raseduse ja sünnitusega, kesknärvisüsteemi kahjustusega nakkushaiguste põdemise tagajärjel. Riskiteguriteks on ema alkoholi ja narkootikumide tarvitamine ja suitsetamine, ema haigused ja vigastused raseduse ajal, lapse väike sünnikaal ja hapnikuvaegus sünnitusel, samuti rasked traumad väikelapseeas. Lapsel on risk geneetiliselt, ebasoodsad keskkonnategurid võivad vallandada ATH. (6).
Psühhosotsiaalsetest teguritest on olulised turvatunde puudumine ja stiimulite vaene kasvukeskkond esimestel eluaastatel. Samuti soodustavad geneetilise eelsoodumusega lastel häire kujunemist sagedased konfliktid peres, peresisene vägivald, vanemate psüühikahäired. (6).
Soome eripedagoogide arvates on ATH põhjuseks 70-80% juhtudest pärilikkus, 10-15% juhtudest raseduspatoloogia ja/või sünnitrauma, 10-15% juhtudest aju arengulised probleemid ja kromosoomi iseärasused ning 3–5% juhtudest ajutegevust kahjustanud haigused või traumad. ( Leino, M 2009: 24)

3. Sümptomid ehk põhitunnused

Hüperaktiivsuse sündroomi iseloomustab halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumise ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonidest.
Üliaktiivsust põhjustavad täiesti ebaolulised seigad, mis teiste laste puhul üldse ei mõju. Laps liigutab pidevalt oma käsi või jalgu või niheleb toolil, ta peab olema pidevas liikumises. Ta muudab klassis oma istekohta suvalisel hetkel, kui ta peaks tegelikult istuma paigal. Ta räägib üleliia palju. Tal on raskusi oma järjekorra ootamisega. Ta segab vahele teiste juttudele ja mängudele. Ta leiab, et on raske teiste lastega hästi läbi saada. Tal on raskused koolis õppimisega. (7)
Hüperkineetiline laps on sageli  hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu  eksib kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega. Teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal mõtlemisprotsesside kahjustust ning teistest lastest sagedamini kehalise ja kõne arengu häireid. Sageli kaasnevad lugemisraskus ja muud õpihäired. (7)

4. Diagnoosimine/ ravivõimalused

Hüperaktiivsuse diagnoosib lastepsühhiaater koostöös teiste erialaspetsialistidega, uurides last põhjalikult, sest paljud lapseeas esinevad psüühikahäired sarnanevad hüperaktiivsusega. Haigusega on tegemist sellisel juhul, kui sümptomid on tugevad, kestavad kaua, esinevad mitmes keskkonnas (nt kool, kodu, sõpruskond), halvendavad tegutsemisvõimet ja põhjustavad lapsele muid probleeme. (Jegorova, Veisson 2009).
Ravisse on väga oluline kaasata laps ise, tema vanemad ja õed-vennad, arst, kooli- või lasteaiapersonal ja psühholoog. Rasketel juhtudel kasutatakse raviks metüülfenidaati, mis tegelikult kuulub stimuleerivate ainete hulka, aga paradoksaalsel moel toimib hüperaktiivsele lapsele liikumisaktiivsust ja tähelepanuvõimet korrastavalt.  (Jegorova, Veisson 2009)
Sellest hoolimata on põhiraviks psühhoteraapia ja vanematelt-koolilt suurt kannatust nõudev õige käitumine, mis ei soodustaks lapse ebasoovitavat käitumist ja suunaks ning hoiaks teda püsivamalt „õigetel“ tegudel . . Tähelepanupuudulikkusega ja üliaktiivsetele lastele soovitatakse ka individuaalset psühho- ja käitumisteraapiat, et arendada lastes funktsionaalset toimetulekut ja suhtlemisoskust. (Jegorova, Veisson 2009)

5.Abistamisviisid

Hüperaktiivsete tunnustega lapsele sobib piiride ja kindlate reeglitega kasvatus, kus oma osa on kindlal päevarütmil ning rutiinil. Hüperaktiivsete tunnustega lapsel tihti puudub kujutlus oma päevast. Mida väiksem on laps ja mida enam on häireid väljendunud, seda enam koosneb päev lapse jaoks üksikutest sündmustest ja fragmentidest. Sellise kujutluspildiga lapse tegutsemist juhib juhuslik, impulsiivselt tekkinud mõte ning teine sama sihitu mõte kutsub mõne aja pärast esile uue tegutsemisakti.( Haldre 2003)

Õpetaja ja ka lapsevanema ülesanne on aidata last tema maailmapildi korrastamisel. Oluline on, et kodus ja lasteaias valitseksid samad nõuded. Sageli loobuvad vanemad kodus järgimast nõudmisi, mida lapsele lasteaias esitatakse, näiteks ei nõuta kodus lapselt voodi korrastamist, lauakombeid või riiete ärapanemist toolile või riiulile enne magamaminekut. Erinevate inimeste poolt sarnastes olukordades püstitatud ühesugused sotsiaalsed nõudmised tekitavad lapses edaspidi harjumuse neid täita ka ilma täiskasvanu korralduseta. (Haldre 2003).

Õpetaja peab õppetegevuste läbiviimisel tekitama situatsioone, kus hüperaktiivsete tunnustega lapsel tekiks motivatsioon ja innustus. Hüperaktiivsete tunnustega lapse ebasoovitava käitumise korrigeerimisel tuleb ütelda talle kõigepealt , mida laps tegi hästi, seejärel ütelda, mida ta oleks pidanud tegema teisiti ja lisaks sellele lühike seletus/ põhjendus- miks? Samas ei tohi olla need selgitused liiga pikad ja keerulised, vaid lühikesed ja lihtsad. Sageli ei taju hüperaktiivsete tunnustega laps oma käitumise mõju teistele inimestele ja seetõttu tuleb nimetada lapsele neid reaktsioone ja tundeid, mida tema käitumine teistes inimestes esile kutsub. (Haldre 2003)

,,Aeg maha,, meetod, mis võimaldab pidevas liikumises, impulsiivset last panna tekkinud olukorra ja oma käitumise üle järele mõtlema selleks eraldatud kohta või ruumi. Siin on aga oluline, ete lapsele oleks eelnevalt seletatud, millist käitumist temalt oodatakse ning mis järgneb siis, kui ta soovitud käitumist ei järgi. Rääkida ja vaielda ei tohiks temaga, vaid pigem ignoreerida teda, samas tuleb hoida last pidevalt vaateväljas. (Nõmme, A 2009)

Last ei tohi katkestada, kui ta on süvenenud tegevusse ja kui ta on lõpetanud tegevuse, siis püüda tema tähelepanu. Samas õpetada last ka õigesti oma tegevust lõpetama.

Vahetu tagasiside ja kiitmine - kui ta teeb nagu oodatud, siis näidata kohe heameelt ja avaldada tunnustust. Vältida taunivat. (Nõmme, A 2009)

Kokkuvõte

Hüperaktiivsete sümptomitega lapsed on võimelised õppima ja arenema nii, nagu kõik teisedki lapsed, aga nad vajavad eritähelepanu, teadmisi ja oskusi, et laps areneks eakohaselt ning õnnelikult. Kodu ja lasteasutuste koostöö alushariduses lähtub lapsest ja on suunatud tema kasvukeskkonna kujundamisele. Hüperaktiivne laps vajab tunnustust, oluliste inimeste lähedust, mõistmist ning palju armastust ja tähelepanu. On oluline, et nii õpetajad kui ka lapsevanemad tunnustaksid üksteise pingutusi ja on üksteisele alati olemas.

Kasutatud kirjandus:

Nõmme, A. (2005) Hüpi lasteaias. Soovitusi toimetulekuks hüperaktiivse lapsega. AS Atlex 2005

Susi, A., Roomeld, M., Haldre, L., Metsis, L.,Kõrgesaar, R.,(2003). Hüperaktiivne laps. Abiks lastevanematele ja pedagoogidele. Tartu Ülikooli Kirjastus

Leino, M. (2009) Kui koolis on halb. AS Ajakirjade Kirjastus

Nõmme, A. (2009) Iga laps tuleb oma õnnega. AS Altex

Jegorova, I., Veisson, M. (2009) Hüperaktiivne laps. Rmt. Veisson, M.; Vesiko,M.

AS Eesti Lastefond. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) http://www.ath.ee/est/info/pohjused

Inimene.ee terviseportaal. Hüperaktiivsuse sündroom. http://www.inimene.ee/index.php?disease=h&sisu=disease&did=901

5