Ravimtaimed (0)

Aasristik
Trifolium pratense
Aasristik ehk teisisõnu metsik punane ristik , millest on aretatud põllukultuur - punane ristik, kasvab igal pool: puisniitudel, niitudel , karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel ja elamute ümbruses. Aasristik on mitmeaastane rohttaim , tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad , sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised . Õisikuid on l või 2, õietupp on karvane , hele- või tumepunased, vahel ka lillakad ja väga harva valged õied moodustavad tiheda nuti . Aasristik õitseb juunist septembrini.
Ravimina kasutatakse aasristiku õisi koos ülemiste lehtedega . Neid kogutakse õitsemise algul ja kuivatatakse kohe varjus , katusealuses või kuivatis temperatuuril 60-70 °C, kusjuures tuleb vältida ülekuivatamist, sest droog kaotab siis oma ravitoime. Säilitatakse kumises nõus l aasta. Mõnel juhul kogutakse ka juuri, mida kuivatatakse tavalisel viisil.
Taime erinevaist osadest tehtud preparaatidel on rögalahtistav, kuse- ja sapieritust ergutav , põletiku-, ateroskleroosi- ja kasvajavastane, verejooksu peatav, valuvaigistav ja haavu parandav toime.
Neid võetakse sisse kehvveresuse, valuliku menstruatsiooni, kusepõiepõletiku, emaka verejooksu, bronhiidi , bronhiaalastma ja hingelduse puhul, samuti ateroskleroosi ärahoidmiseks. Nendega tehakse vanne rahhiiti põdevatele lastele. Juuretõmmist kasutatakse munasarjapõletiku ja kasvajate ravimiseks. Värskeid puruksmuljutud lehti tarvitatakse välispidiselt verejooksu peatamiseks, haavadele, mädakoldeile ja põletuskohtadele panemiseks, aga ka reumaatiliste valude puhul. Värske mahl on sõrme mädapõletiku, nahatuberkuloosi, kõrva- ja silmapõletiku mõjus ravivahend.
Suurtes annustes tarvitamine võib põhjustada menstruatsiooni ära jäämist ja meestel impotentsust.
Arukask
Betula pendula
Arukask on laialt levinud Euroopa metsavööndis. Kasvab puis- ja aruniitudel, segametsades, teeäärtel ja kuivemal pinnasel saludena-kaasikutena. Parkides ja majaõuedes kasvatatakse teda paljude aedvormidena. Arukask on kas puu või põõsas.
See kaseliste sugukonda kuuluv puu võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Noorte arukaskede koor on pruun. Täiskasvanud arukase valge koor on kaetud mustade täpikestega, vanemate puude tüve alumine osa on kaetud korbatanud koorega , mida läbivad ülalt alla sügavad rõmed. Oksad ripuvad pikkade peenikeste väätidena ja on kaetud väikeste vahatäpikestega. Lehed on kolmnurkselt rombjad, terava tipuga, paljad , nahkjad, tumerohelised, noored lehed on kleepuvad. Munajad või koonilised pungad on 3-5 mm pikad ja 2-5 mm jämedad, terava tipuga ning kaetud läikiva, vahase, tavaliselt kleepuva kattekihiga. Isasõied asuvad 5-6 cm pikkustes rippuvates urbades. Vili on piklik kahe tiivaga pähklike, ühes urvas võib neid olla kuni 500. Arukask õitseb mais-juunis, viljad valmivad augustis-septembris. Arukask elab kuni 150 aasta vanuseks.
Meditsiinis tarvitatakse arukase pungi , lehti, koort, puitu, mahla ja fütopatoloogilist parasiitseent, elava kase tüvel tekkivat mügarlikku moodustist- kasekäsna. Kasepungi kogutakse talvise raie ajal või varakevadel pungade paisumise ajal. Pungadega oksad saetakse ära ja seotakse kimpudeks (luudadeks) ning kuivatatakse õhu käes või kuivatis temperatuuril 25-3 0°C. Kuivanud okstelt kolgitakse või roobitsetakse pungad maha. Kuivanud pungad peavad olema tumepruuni värvusega, läikiva pinna, meeldiva lõhnaja mõrkja maitsega. Noori lehti korjatakse kevadel (mais-juunis) kuiva ilmaga. Kuivatatakse varjualuses tavalisel viisil. Pungi ja lehti säilitatakse riide - või paberkottides 2 aastat. Kasemahla kogutakse varakevadel enne lehtede puhkemist. Pungapreparaadid on tugevad kuseeritid, neil on ka higistamist ja sapieritust ergutav toime. Neid tarvitatakse gastriidi, mao haavandtõve, reumatismi ja podagra , aga ka kui verd puhastavat vahendit nahahaiguste korral. Lehtedel on põletikuvastane, desinfitseeriv ja sapieritust ergutav toime. Lehed on kuseeritina pungadest nõrgema toimega, kuid neis ei ole vaiku , mistõttu nad ei ärrita ka neerusid. Lehepreparaate võetakse sisse sapipõiepõletiku ravimiseks. Välispidiselt tarvitatakse neid mädaste nahapõletike, ekseemi , tursete, liigesevalude ja reumaatiliste kahjustuste korral.
Eesti rahvameditsiinis tarvitati pungade või noorte lehtede piiritustõmmist jooksvarohuna pealemäärimiseks ja kopsurohuna sissevõtmiseks. Põiehaiguse korral joodi pungateed, sammaspoole peale pandi tohtu, kasvajate raviks kasutati kasekäsna. Tuulepesaga (parasiitseente või kahjurite poolt põhjustatud ebanormaalse kasvu tulemusena tekkinud oksapõimikut) tarvitati ,,tuulehaiguste" -tuulerõugete, lööbe jm. raviks. Saunas viheldi peamiselt kasevihaga, kasemahla joomisest saadi abi podagra ja hingamisteede põletike vastu.
Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu
Tuia cordata
Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim .
See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu, mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline, noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on punakad või pruunid . Lehed on vahelduvad, südajad, tipust teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure kattelehega.
Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva, jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul. Kogutud õied tuleb kohe kuivatada varikatuse all, hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Päikese käes õisi kuivatada ei tohi. Droog on kuivanud, kui õieraod on muutunud murduvhapraks, droogil on meeldiv lõhn ja kergelt kootav , magus maitse. Säilitatakse puunõus 2 aastat.
Pärnaõiepreparaatidel on rahustav, valuvaigistav, sapi - ja kuseeritust ergutav, higileajav, rögalahtistav, mikroobi- ja põletikuvastane ja pehmendav toime, need ergutavad mao talitlust ja vähendavad vere viskoossust.
Neid võetakse sisse suurenenud erutuvuse, krampide, külmetuse, köha, unetuse, neeru- ja maksahaiguste, kõrgvererõhutõve ja laste nakkushaiguste raviks. Neid tarvitatakse abivahendina higistama ajamiseks gripi ja ägeda bronhiidi korral. Angiini ja teiste suukoopapõletike puhul kuristatakse nendega või loputatakse suud . Kui nendega pesta nägu, muutub näonahk elastsemaks. Kurnamata tõmmisest (koos õitega), samuti noortest lehtedest ja pungadest tehakse kompresse päraku veenikomude põletiku, rinnanäärmepõletiku, reumatismi, podagra ja põletushaavade puhul. Pärnaõietee pärnaõiemeega on üks paremaid rohuteesid ja ammutuntud rahvaravim. Noori lehti võib kasutada ka kevadiste vitamiinsalatite valmistamiseks, mis on väga kasulik südame isheemiatõve korral.
Harilik pune
Origanum vulgare
Harilik pune kasvab kuivades metsades ja võsastikes, teeservadel, puis-aru-niitudel, metsaseljakutel ning raiesmikel. Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel.
See on mitmeaastane 20-50 cm kõrgune, tugeva aromaatse lõhnaga rohttaim. Vars on püstine, ruljas , ladvas karvane ja ülalt oksine. Juurikas on roomav ja harunev. Lühikarvased või peaaegu paljad lehed on piklikmunajad, nõrgalt hambulised või terveservalised. Väiksed õied on võidunud-helepunased ja moodustavad pikliku või pealt lameda pöörise. Pune õitseb juulist septembrini. Viljad valmivad augustist oktoobrini.
Ravimiks on pune lehistunud, õitsev ürt. Lõigatakse ära 20 cm pikkune ladvaosa ja laotatakse 5-7 cm paksuse kihina paberile või riidele. Kuivatatakse hästi tuulutatavas ruumis või varikatuse all, taimi aeg-ajalt pöörates. Seejärel hõõrutakse lehed ja õied varte küljest lahti. Droogil on tugev aromaatne lõhn ja mõrkjas-vürtsine, kergelt kootav maitse. Säilitatakse suletud klaasnõus 3 aastat.
Punepreparaatidel on rahustav, põletikuvastane, antimikroobne, valuvaigistav, sapi- ja kuseeritust ergutav ning rögalahtistav toime. Need ergutavad seedenäärmete talitlust, soolte peristaltikat ja tõstavad emaka silelihaste toonust.
Punapreparaate võetakse sisse soolelõtvuse ja soolepõletiku, alahappesusega gastriidi, kõhukinnisuse, kõhugaaside, bronhiidi, külmetuse, kõrgvererõhutõve, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral.
Välispidiselt kasutatakse neid mädaste nahahaiguste ja diateesi raviks, aga ka haavade kinnikasvamise kiirendamiseks.
Meestel ei ole soovitav punepreparaate suurtes annustes sisse võtta, kuna siis võib tekkida impotentsus.
Harilik raudrohi
Achillea millefolium
Harilik raudrohi kasvab niitudel, puisniitudel, karjamaadel, loodudel, teeservadel, põllupeenardel jm. Roosaõielist teisendit kasvatatakse ka ilutaimena. See on mitmeaastane rohttaim, mille püstine vars on 20-70 cm kõrgune. Juurikas on roomav ja maasiseste võsunditega. Kaheli- või kolmelisulglõhised lehed on noorelt villased, vananedes veidi karvased, kahe- kuni viielõhesed sulglehekesed on piklikud. Valgete keelõitega korvõisikud moodustavad liitkännasõisiku. Putkõied on kollakasvalged. Raudrohi õitseb juulist oktoobrini.
Ravimina kasutatakse ürti ja õisi. Ürti kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga, lõigates ära kuni 15 cm pikkuse ladvaosa. Kogutu kuivatatakse kiiresti õhu käes vilus või hästi tuulutatavas ruumis. Ilusa ilmaga kulub kuivamiseks 5 kuni 7 päeva. Kuivatada võib ka kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Võib koguda ka ainult õisikuid. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Raudrohupreparaatidel on põletiku- ja allergiavastane, bakteritsiidne, haavu parandav ja verejooksu peatav toime. Need tugevdavad emaka kokkutõmbeid.
Neid võetakse sisse emaka-, soole-, kopsu- ja hemorroidaalse verejooksu korral, välispidiselt tarvitatakse nina-, igeme- ja haavaverejooksu puhul, nahahaiguste, põletuse, haavandite, furunkulite, nahatuberkuloosi ja ohtra juuste väljalangemise korral. Raudrohul on soole ning kuse- ja sapiteede silelihaseid lõdvestav, sapieritust suurendav , kõhugaase vähendav, vererõhku alandav , söögiisu äratav ning ainevahetust ja menstruatsiooni korrastav toime. Raudrohu-preparaadid hoiavad ära neerukivi, suurendavad piimaeritust ja panevad higistama.
Raudrohi on vastunäidustatud (välja arvatud segudes) trombisoodumuse ja ülihappesusega gastriidi korral.
Harilik saialill
Calendula officinalis
Saialill pärineb Lõuna-Euroopast, Eestis kasvatatakse teda ilutaimena aedades . Metsistub kergesti.
See on üheaastane rohttaim. Vars on püstine, harunenud, kergelt udemeline ja sageli üleni lehistunud. Alumised lehed on mölajad, pika rootsuga ja teritunud tipuga, ülemised lehed on piklikud või äraspidisüstjad, lühirootsulised või rootsuta. Õied on ruuged või kuldkollased, moodustades pikaraolise korvõisiku. Saialill õitseb juunist septembrini. Vili on kringeljalt kõverdunud seemnis, mis valmib vastavalt sellele, millal taim on ära õitsenud.
Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud. Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas pööningul või varikatuse all õhukese kihina laiali laotatult ja tihti segades. Kuivatis kuivatades ei tohi temperatuur ületada 40-45 °C. Kuivatamise võib lõpetada siis, kui õisik kõrgesti pudeneb. Säilitatakse plekknõus l aasta.
Saialillepreparaatidel on mikroobi-, põletiku- ja sügelemisvastane, haavu parandav, kootav, verdpuhastav, rahustav, hüpotensiivne, spasmolüütiline, sapieritust ergutav, dermatooniline ja valuvaigistav toime.
Neid võetakse sisse gastriidi, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, koliidi, enterokoliidi, maksa- ja sapipõiehaiguste puhul, kõrgvererõhutõve algstaadiumis , eriti kliimaksi ajal ja südame arütmiat põhjustavate südamehaiguste raviks.
Need suurendavad organismi vastupanuvõimet mitmesuguste ekstremaalsete toimete vastu.
Välispidiselt tarvitatakse neid lõikehaavade, mädanevate ja halvasti paranevate haavade, põletuste, seborröa, lamatiste , fistulite, külmumise, emakakaela erosiooni, kolpiidi, proktiidi, paraproktiidi, angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul.
Kanarbik
Calluna vulgaris
Kanarbik kasvab liivikutel, rabadel, rabastuvates ja kuivades nõmmemetsades. Kanarbik on väga hea meetaim. Kanarbik on igihaljas taim, mis kasvab 20-60 cm kõrguseks. Kitsad lehed on lineaalsüstjad, peaaegu kolmekandilised. Kanarbik õitseb ohtralt juunist hilissügiseni, väiksed lillakasroosad, harva valged õied moodustavad okste otstes ühekülgse kobara. Vili on nahkjas kupar , mis valmib augustis.
Ravimina kasutatakse lehti ja õisi, mida kogutakse õitsemise ajal, murdes või lõigates ära õitsvad ladvad. Kuivatatakse õhukese kihina paberile või riidele laialilaotatuna varjus või varikatuse all, tihti kihti ümber pöörates. Säilitatakse karbis või klaasnõus l aasta.
Kanarbikupreparaatidel on rahustav, uinutav , kuseeritust ergutav, rögalahtistav, verejooksu peatav, põletikuvastane, antimikroobne, kootav, haavu parandav ja maohapet neutraliseeriv toime.
Neid võetakse sisse põiepõletiku, sh. mädase põiepõletiku, kõrge palaviku, diabeedi, ateroskleroosi, tuberkuloosi, kuiva köha, neeruvaagnapõletiku, maksa-, sapiteede-ja kõhunäärmehaiguste, ülihappesusega gastriidi, koliidi, enterokoliidi, radikuliidi, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral, eriti hinnatud on need preparaadid aga oksalaatneerukivide puhul.
Välispidiselt tarvitatakse neid ekseemi, stomatiidi, angiini ja allergianähtude puhul ning haavade, haavandite, põletuse ja silmade loputamiseks, samuti kuumade mähiste tegemiseks radikuliidi, reumatismi, podagra, põrutuse ja luumurru ravimisel .
Mets- kibuvits
Rosa majalis
Mets-kibuvits kasvab metsades ja metsaservadel, loodudel ja puisniitudel. Teda kasvatatakse ilu- ja ravimtaimena ka aedades.
See on kuni 2 m kõrguseks kasvav põõsas. Peenikesed oksad on läikivad ja punakaspruunid. Väheldased ogad on üksikult või paarikaupa lehtede alusel, õisi kandvail okstel ogad sageli puuduvad. 5-7 sulglehekest on pealt helerohelised, alt hallikasrohelised, viitjad või paljad, teravatipulised ja tihesaagja servaga. Punased õied paiknevad 1-, 2- või 3-kaupa. Mets-kibuvits õitseb juunist augustini . Viljad on väheldased, siledad, kerajad ja säilivate tupplehtedega ,, marjad ", mis valmivad augustis-septembris.
Ravimina kasutatakse vilju , mida korjatakse enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad oma raviomadused . Kuivatatakse kuivatis (ahjus) temperatuuril 90-100 °C, õigesti kuivatatud droog peab olema punakaspruuni või kollast värvi. Säilitatakse klaaspurgis või kotis 2 aastat.
Kibuvitsapreparaatidel on kuse- ja sapieritust ergutav, üldtugevdav, põletiku- ja ateroskleroosivastane ning verejooksu peatav toime, need reguleerivad organismis toimuvaid hapendumisprotsesse, suurendavad hormoonide sünteesi, fermentide aktiivsust ja kudede uuenemist. Need tõstavad organismi vastupanuvõimet väliskeskkonna ebasoodsaile tegureile.
Kibuvitsapreparaate võetakse sisse mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, naistehaiguste, avitaminoosi, kõrgvererõhutõve ja ateroskleroosi profülaktikaks, mitmete ägedate ja krooniliste haiguste puhul, kui nendega kaasneb C-vitamiini kaotus, eriti lapse- ja vanurieas . Neid on soovitav tarvitada ka rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel. Neid kasutatakse nakkushaiguste, kehvveresuse, luumurdude, potentsi tõstmise, unehäirete, bronhiidi, tuberkuloosi, põiekivide, maokatarri, maomahla alahappesuse ja fermendivaeguse, neeru- ja põiehaiguste ning tursete korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi . Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõve. Kibuvitsamarjadest saadud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste j a muude nahavigastuste puhul.
Tuleb teada, et kibuvitsa pika ja suurtes annustes tarvitamise korral veri pakseneb, mis mõjub südame ja kõhunäärme talitlusele.
Sang - ehk must lepp
Ainus glutinosa
Sanglepp kasvab lodumetsades, niisketes segametsades j a puisniitudel, veekogude kallastel ja jõelammidel, aga ka madalamatel liivaluidetel. See on noorest peast põõsas, täiskasvanuna aga kuni 30 m kõrgune puu. Noore puu koor on rohekaspruun, sile ja läikiv, vanema puu koor on tumepruunja krobeline. Tüvi on sirge, ladvas on ümmargune võra. Pungad on punakaspruunid ja kleepuvad, ümmargused või äraspidimunajad, lehed on pealt tumerohelised, alt helerohelised ja kaetud näärmetäppidega. Sanglepa õied on ühesugulised, isas - ja emasurvad paiknevad 3-5-kaupa okste tipus . Sanglepp õitseb märtsis- aprillis . Vili on ühe seemnega käbi, mis valmib küll sama aasta sügisel, kuid avaneb alles järgmise aasta veebruaris -märtsis. Ravimtaimena kasutatakse ka halli leppa (Ainus incand).
Ravimina kasutatakse käbisid ja koort, mõnel juhul ka lehti. Käbisid korjatakse sügisel või talvel. Varisenud käbisid pole mõtet korjata, kuna neil pole raviomadusi. Kuivatatakse õhukese, 4-5 cm paksuse kihina pööningul, varjualuses, ahjus või kuivatis. Kuiva ilmaga korjatud käbisid võib kuivatada ka päikese käes. Säilitatakse riidekotis 4 aastat. Koort kogutakse kevadel või suve hakul ja seda närvutatakse päikese käes, siis kuivatatakse katusealuses või kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Lehti kuivatatakse tavalisel viisil.
Sanglepa õiepreparaatidel on kootav, põletikuvastane, verejooksu peatav, haavu parandav ja higileajav toime.
Neid võetakse sisse täiendava ravimina düsenteeriajärgsel taastumisperioodil ning ägeda peen- ja jämesoolepõletiku korral. Need vähendavad seedeelundite krooniliste haiguste (enterokoliidi jt) korral käärimis- ja roiskumisprotsesse ning kiirendavad limaskesta epiteliseerumist. Mõnel pool kasutatakse neid mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ning sooleverejooksu korral, täiendava ravimina antibiootikute ja sulfaniilamiididega (streptotsiidiga) ravimisel, aga ka düsbakterioosi profülaktikaks. Lehetõmmist soovitatakse kui nõrka lahtistit, higileajavat ja köha-vastast vahendit. Seda tarvitatakse ka reumatismi, podagra, piimanäärme-, mao- ja kõhunäärme-, kaksteistsõrmiku-, söögitoru-, pärasoole-, kurgu - ja emakavähi puhul.
Õietõmmisega ravitakse nahapõletikke ja põletushaavu, seda kasutatakse ka kuristamiseks.
Pohl ehk palukas
Vaccinium vitis -idaea
Pohl on palu-ja nõmmemetsadele iseloomulik taim, kusjuures talle meeldivad kehvad, happelised mullad . Pohl kasvab Eestis igal pool.
See on igihaljas 5-30 cm kõrgune põõsastaim. Vars on püstine ja harunenud, juurikas roomav. Nahkjad lehed on igihaljad , enamasti elliptilised, allakäändunud servaga, pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad , läiketud ja kaetud hajali pruunide täppidega. Pohl õitseb mais-juunis, õied on valged roosaka varjundiga, moodustades tipus pusaja kobara. Vili on punane mari punakaspruunide poolkuu-kujuliste seemnetega. Marjad valmivad augustis-septembris.
Ravimina kasutatakse lehti ja marju. Lehti kogutakse tavaliselt varakevadel kohe pärast lume minekut (kuni õitsemiseni), kuna sama aasta lehed lähevad kuivatades mustaks. Teist korda võib lehti koguda pärast marjade korjamist. Lehti kogutakse käsitsi, rebides need varre küljest alt-üles käeliigutusega. Mustaks ja pruuniks tõmbunud lehti ei korjata. Kuivatatakse hea tuuletõmbega pööningul või varjualuses, kuhu ei paista päike.
Pohlal on kuseeritust ergutav, kootav, põletiku- ja roiskumisvastane, sedatiivne ja antiseptiline toime.
Värsked ja kuivatatud marjad aitavad hästi kõhulahtisuse korral. Neid tarvitatakse ka reumatismist, nakkushaigustest ja mittespetsiifilise päritoluga artriidi raviks haiguse algstaadiumis.
Lehepreparaate võetakse sisse laste öise kusepidamatuse, püeliidi, tsüstiidi, kusepõiekivide, põiepõletiku, alahappesusega gastriidi, reumaatilise artriidi, podagra, liigesereumatismi ja osteokondroosi korral.
Ettevaatlik tuleb olla oksalaatkusekivitõve põdejail.
Teekummel
Matricaria recutita, Chamomilla recutita
Teekummel kasvab põllu-ja teeservadel ning elamute ümbruses umbrohuna, aga ka aedades kultiveeritava ravimtaimena. See on üheaastane rohttaim, mis kasvab jõudsalt, õitseb kaua ja annab hea saagi headel , hästi väetatud muldadel. Vars on peenike, püstine, harunenud ja 10-15 cm pikk. Lehed on kaheli- või kolmelisulg-lõhised. Valged keelõied moodustavad raolise korvõisiku, õitseb maist septembrini. Vili on veidi kõver, 1-2 mm pikkune seemnis.
Ravimina kasutatakse õisikuid. Neid kogutakse õitsemise algul, kui õiepõhi ei ole veel võtnud koonilist kuju ja valged keelõied on horisontaalsed. Õied lähevad kiiresti lahti, seepärast kogutakse õisikuid 1-2-päevase vahega. Seemneid korjatakse siis, kui keelõied on närtsinud ja õiepõhi on võtnud koonilise kuju. Kuivatatakse varikatuse all, hea tuuletõmbusega pööningul või kuivatis temperatuuril kuni 45 °C. Lõpuni kuivatamata droog kaotab loomuliku värvuse, muutub pruuniks ja rikneb, ülekuivatatud droog peenestub kõrgesti ja minetab raviomadused. Säilitatakse paber- või riidekotis kuivas ruumis l aasta.
Teekummelipreparaatidel on verejooksu peatav, antiseptiline, rahustav, põletiku-, allergia-ja krambivastane, higileajav, sapieritust ergutav, regeneratsiooniprotsesse tugevdav, siseelundite silelihaseid lõdvestav, samuti käärimisprotsesse ja mao limaskesta turset vähendab toime, need soodustavad mao ja kaksteistsõrmiku haavandite kiiret paranemist.
Neid võetakse sisse ateroskleroosi ärahoidmiseks, ägeda ja kroonilise gastriidi, mao ja kaksteistsõrmikuhaavandite, koliidi, neuralgiliste valude, valuliku menstruatsiooni ja emakaverejooksu, seedehäirete, üleväsimuse ja halva enesetunde korral.
Välispidiselt kasutatakse neid suu loputamiseks suu, kurgu ja neelu limaskesta põletiku puhul, jalavannide tegemiseks podagra, liigesereumatismi ja jalgade higistamise puhul. Nendega tehakse surveloputust naissuguelundite haiguste korral ning mähiseid hemorröa, haavandite, ekseemi ja lauäärte põletiku puhul.