Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Platoni poliitiline õpetus.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
platon, teadmis, filosoof, polis, kunst, kompetents, türann, milli, õnnelikkus, käsitlus, õiglus, tool, flfi, eeldust, eelduste, kompetentsi, laadi, haridus, politeia, korruptsioon, valitsejad, õnnelikkuse, ?politeia, mõistuslik, oligarhia, popper, türannia, eeldusi, faktiliselt, hinges, pretensioon, tervikuna, väljend, ihad, eetika, riigivõimAndrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
praktilise filosoofia osa ja ksitleb sellisena ksimust, millised on hiskonnaelu ja selle vormi valiku igustamise printsiibid. Poliitilise elu filosoofiline ksitlus pab vastata mitte ksnes ksimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
Tunnetus, mis ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatakse, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes teadmise staatusele. Platon iseloomustas ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st. see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda, mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st.
olevat. Samas kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on sõnale sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli Platonile vastandlikku positsiooni. Platon polemiseerib sofistidega, nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb renomee osaliselt siit, sest Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja Euroopa filosoofia-traditsioonile. Kuid oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende kaasajal kõige parem. See johtub samast eespoolkirjeldatud ühiskondlikust situatsioonist – turumajanduslike suhete
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. Probleemsituatsioon. Karl Raimund Popper (1902-1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof, kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita” [Akadeemia 1990, nr. 9]
inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt, et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi kaudu, siis nüüd langeb ära eetika paratamatu seos poliitikaga. Hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse. Teoreetilise vaatluse all on õnnelikkus, mida inimene indiviidina, üksnes omaenda jõududele toetudes võiks saavutada. Selline muutus eetiliste õpetuse tüübis seletub muutustega sotsiaalses maailmas. Hellenismi perioodil kaotasid traditsioonilised kreeka ühiskonnad oma poliitilise iseseisvuse ja muutusid suure maailmaimpeeriumi osadeks. Veel Aristoteles, kes oli Aleksander Suure vallutuste kaasaegne, pidas kreeka traditsioonilisi polis`eid, väikesi linnriike, loomupärasteks ja kõige täiuslikumateks inimliku
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
Skeptikud, kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise. Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
1. Platoni ontoloogia. Platoni kahe-maailma õpetus: Platon eristab kahte valdkonda: meeltega tajutavat ja mõistusega tajutavat maailma. Meeltega tajutavas maailmas on asjad pidevas muutumises, nad tekivad ja hävivad. Asjad ei paista sellistena nagu nad on, vaid nad on ebatõelised. Meeltega tajutav maailm on ruumilis-ajalis maailm, see tähendab et asjad on ajalised, nad ei ole igavesed. Nähtumuste maailm. Mõistusega tajutavas maailmas ehk olemuste maailmas asjade olemused ei teki, ei hävi ega muutu, nad on pidevalt iseendaga-samaks-jäävad
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada?
õpetus teadmusest, selle algupärast ja allikaist; teadusteooria, õpetus teaduste metodoloogiast ja teooriakujundamisest; väärtusteooria, õpetus väärtustest. Väärtusteooria tähtsamateks osadeks on eetika, õpetus kõlbelistest normidest ehk sellest, mis on hea ja halb, ja esteetika, õpetus sellest, mis on ilus ja inetu. Platon on kõige enam uuritud ja tõenäoliselt ka kõikide aegade suurim filosoof. Ta palus oma kaaskodanikel Ateenas vastata kõiksugustele keerulistele ja tülikatele küsimustele, mida me nüüd nimetame “filosoofilisteks” ning kirjutas nende mõtted hoogsas vormis üles. Platonil oli oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat.
Sokratese-eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud. Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia (Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4 1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6 2 Sealsamas 3 Sealsamas 4 Sealsamas 4 Hellenistlikul ajajärgul (323 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid
Nii on filosoofia iga määratlus vaid üks võimalik, ilma et ükski neist võiks õigustatult pretendeerida üldisele tunnustatusele. Teisiti pole lugu ka antud kursuses aluseks võetud filosoofia-määratlusega. Too on kujundatud silmas pidades just selle kursuse sihti – kirjeldada seda, milline on olnud filosoofia kui Euroopa kultuuri ühe osa kujunemiskäik. Nimetatud eesmärki arvesse võttes olgu esmaseks määratluseks, et filosoofia on üks maailmamõistmise viisidest. Järgnev käsitlus lähtub eeldusest, et mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia, küll aga vastupidi. Niisiis on maailmamõistmist käsitletud filosoofia suhtes laiema mõistena. Termin “maailmamõistmine” tähistab siinkohal üht inimsoo kui liigi olemasolust lahutamatut tunnust: niikaua kui on olemas olnud inimsugu, on eksisteerinud ka maailmamõistmine. Filosoofia seevastu on tekkinud inimkonna ühel ajalooliselt dateeritaval, suhteliselt hilisel arenguetapil
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. 2. teema: eleaatide koolkond. Probleemsituatsioon. Joonia mõtlemise küsimuseasetus – mis on oleva terviku arche – implitseerib oleva terviku niisugust mõistmist, mille kohaselt viimast iseloomustab saamises, liikumises olemine. Omab ju mõiste “algus” mõtet siis, kui miski kuskilt algab ja kuhugi jõuab, st. teeb läbi teatud muutusi. Samuti implitseeris too küsimuseasetus arusaama, et vaatamata nähtuste tohutule mitmekesisusele, mida meie kogemus meile tõendab, kätkeb olev endas ühtsust. Niisugune maailmakäsitus eeldab omakorda seda, et tegelikkuses eristuvad nähtumused ja olemus. Lõuna-Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi nime saanud eleaatide koolkonda kuulunud mõtlejad on aga küsimuse alla seadnud just selle, mis joonlaste mõtlemises paistis olevat enesestmõistetavaks eelduseks. Eleaadid küsivad kas olevas on üldse liikumist/muutumist ja nähtuste mitmekesisust, kas nähtumus po
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majanduasarvestuse õppetool JA11KÕ Marje Hindriksoo PLATON Referaat Õppejõud Raine Linnas Mõdriku 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Oma referaadis uurin filosoof Platonit ning tema õpetusi eri valdkondades. Samuti annan lühiülevaate platonismist. Uurin Platoni ideeõpetust, tema arvamust riigiõpetusest ning kunstikäsitlusest. Miks just valisin Platoni?, kuna minu arvates on tema maailmavaade väga loogiline ning tahan sellega lähemalt tutvuda. 1. PLATONI ELULUGU Platon elas umbes 427 eKr umbes 347 eKr Ateenas ning oli vanakreeka filosoof. Ta oli Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja
teod tulenevad inimese inimese psyche seesmisest korrastatusest, milleta inimese jaoks tõelist õnne ei saa eksistreerida. Autor annab ka ülevaate koopa-võrdlusest, seejärel iseloomustab lähemalt selle taustaks olevaid eetilisi, metafüüsilisi ja tunnetusteoreetilisi seisukohti ning pärast nende eelduste selgitamist pöördub võrdpildi enda analüüsi juurde. Küsimus, mis on õigluse olemus ja toime viib arutluseni, milline on parim võimalik poliitiline kord. Siinkohal esitab Platon oma teesi, et filosoofia ja poliitiline võim tuleb omavahel ühendada: ainult siis, kui kuningateks saavad filosoofid või kuningad filosoofideks, siis olevat võimalik õnnestunud poliitiline ühiskond. Platon mõistab ,,filo-soofia" all armastust tõe ja tunnetust kõige üldisemalt, ja teiseks, et tõearmastus on tema jaoks kõigi teiste vooruste, eeskätt aga õigluse vundament. Seetõttu tähendab filosoofivalitsus tema jaoks
Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, kuid tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, kuid filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale. Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane, kui välja arvata tema eemalviibimine Aafrikas, Sitsiilias ja Lõuna-Itaalia linnades, enamasti kulges ta Ateenas. Platon oli kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Sokratese surma- aastal lõppes Platoni esimene Ateenas elamise aeg. Ta oli sel ajal 28 aastane. Ta lahkus kodumaalt ja tuli Ateenasse tagasi alles 12 aasta pärast. Nende aastate
mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse, kui hinge juhib mõistuslik hingejagu. Neljas, üldine voorus, on Platonil õiglus, mis ilmneb hinge vooruslikkuses ja laiemalt ka õiglases riigis. 3.Ideaalriik + seos käsitlusega hingest ja voorusest: Riigi ja inimese struktuuridel on Platoni jaoks vastavus. Nagu on kolm hingejagu, on ka kolm klassi: 1.valitsejad - domineeriv hingejagu mõistuslik, sest valitseja peab olema võimeline tunnetama ideid, filosoof. 2.sõjaline seisus - sõdurid, domineeriv hingejagu tahteline, sest peavad kaitsema riiki 2 3.tootjad - domineeriv hingejagu ihalev, hoolitsevad riigi aineliste elutarvete eest. Igasse klassi kuuluv inimene peab püsima oma kohal ja täitma talle omaseid ülesandeid - nii säilib õiglus riigis. 4.Riigikorraldused: tema kirjeldatud ideaalriik (tarkus) aristokraatia (vaprus)
põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
Platon (428 või 427 348 või 347 eKr) Platon on kõige kuulsam paljudest Sokratese õpilastest. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil Megaras, käis Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Platon kirjutas oma teosed vestluste ehk dialoogidena eri filosoofide vahel. Platoni teostest on säilinud 34 dialoogi, ,,Sokratese kaitsekõne'' ja 13 kirja. Tema loodud dialoogivorm on andnud võimaluse käsitleda abstraktseid filosoofiaküsimusi nende vahetus elulises kontekstis ja veenvas kunstilises vormis. Peategelaseks on neis enamasti Sokrates, kelle suu läbi Platon oma seisukohti esitab. Neist paljud pärinesid ka tema õpetajalt Sokrateselt. Platoni filosoofia tähtsaim osa on ideeõpetus
Platoni ja Aristotelese tunnetus(teadmis-)teooriate võrldus. Teatavasti oli Vanakreeka filosoofias kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokratest selles essees eraldi ei käsitle, kuid raske on öelda, kust algab Platon ja lõppeb Sokrates. Üldiselt moodustavad Platoni ja Aristotelese kirjutised antiikfilosoofia tuuma. Vaatamata kahe suure filosoofi tööde seotusele tuleb tõdeda, et nad on nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Järgnevalt tutvustan kahte suursugust tarkuse armastajat ning võrdlen nende teadmisteooriaid. Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
esisele koopaseinale heidab. Et vangid on eluaeg aheldatud olnud ega ole kunagi näinud maailma väljaspool koobast, siis nad arvavadki, et varjud ongi reaalsed esemed. Vari on tõelisus- nende jaoks. Vangid istuvad ja arutavad nähtu üle; tunnustavad seda, kes ära arvab, missugune vari järgneb nt. kannu varjule, teevad järeldusi nähtust ja järgnevustest. Kummaline vaatepilt ja kummalised on ka need aheldatud vangid... jah sama kummalised kui meie, tõdeb Platon Sokratese suu läbi. Sest sama moondunud nagu varjupildid, mida näevad koopasse aheldatud vangid, on ka meie teadmised, mis põhinevad meeltetajul. Reaalsust meeltega tunnetades me tõeliselt olevani ei jõua- jõuame vaid varjuni. Tuleb tungida muljete ja näiliste nähtuste taha (- veeklaasis "murdunud" lusikas, Jürgen Veberi trikid- me saame nad lahti seletada või veel: seisad paigal, aga tegelikult tiirled tohutu kiirusega ümber Päikese). See nõuab mõistust
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
süsteemi valikul on kaugeleulatuvad tagajärjed. Näiteks on sageli väidetud, et Hitler sai Saksamaal võimule tulla ainult seepärast, et Saksamaal kehtis proportsionaalse esindatuse süsteem. Kuid filosoofilisemast vaatevinklist on pakilisteks ülesanneteks eeskätt selgeks teha, mida demokraatia all mõeldakse ja miks seda tuleks pidada väärtuslikuks. Nende ülesannete lahendamise esimese katsena võtame vaatluse alla ühe kõige võimsama demokraatiavastase argumendi selle, mille esitab Platon oma Riigis. Uurides Platoni skeptilist rünnakut demokraatia väärtuse vastu hakkame nägema, kas viimane väärib kiitust, mille osaliseks ta nii sageli saab. Platon demokraatia vastu Oletame, et laeva või laevade pardal valitseb järgmine olukord. Kapten on suurem ja tugevam kui keegi teine meeskonnas, kuid veidi halva kuulmisega ja lühinägelik, ning ka meresõiduoskustes samamoodi piiratud
kujundama tugevama õigusest lähtudes. "Teadmine, mis on hea mis on halb, teeb inimese vooruslikuks ja kurjust põhjustab teadmatus. " Sofistide ideoloogia - Sofistid: Tarkuseõpetajaid tõde ei huvita, nad on praktikud. Kasvas usaldamatus meelelise taju vastu. Objektiivne tunnetus ei olegi võimalik, kõik on suhteline, piisab ainult osavatest argumentidest. Teoreetiline ja moraalne skepsis kujuneb. Ainult edukus maksis. Kõnekunst on veenmiskunst, mitte veendumuste kunst. "Ma usun, et see on nii, aga ma pole selles kindel." "Mesi on magus, seda ma tunnistan, aga ma ei julge seda kinnitada." Sofism omandab sõimusõna tähenduse Sokratese kriitika : Astus välja sofistide relativistliku filosoofia vastu. Kui inimesed arutlesid oma arvates tõsikindlate teadmiste üle (õiglus, tõde, voorus, ilu jne), siis Sokrates küsis kohe, mis see (õiglus, tõde, voorus, ilu jne) on? Tõeni saab jõuda ainult mõistelise määratluse kaudu
annaabi.ee 
