Piletid 7-13 (0)

Pilet nr 7
Võitlus Vana- Liivimaa pärandi ümber
Jüriöö ülestõus 1343-1345
Võimuvahetuse õhkkonnas proovisid eestlased oma olukorda parandada. 23. aprillil 1434. aastal alustasi harjulased relvastatud mässu, põletasid mõisaid ja kirkiuid, tappsid kõik kättesattunud sakslased ja valisid seejärel endile neli kuningat. Edasi asus ülestõusnute vägi Tallinna piirama. Kuna endi jõududega toime ei tuldud, pöördti abipalvega lähima Rootsi esindaja, Turu foogti ja Pihkva vürsti poole. Mõlemad lubasid abi saata. Saare-Lääne piiskopi valdustes alustasid ülestõusu läänemaalased, kes asusid Haapsalut piirama. Et ei Taani ega Saare-Lääne piiskop ei suutnud maa kaitseks midagi ette võtta, pöördusid kohalikud sakslased abipalvega Saksa ordu poole. Liivimma meister Burchard von Dreileben viibis sel ajal vägedega Pihkvamaal, pöördus aga otsekohe tagasi ja kustsus eestlaste kuningad Paide linnusesse seletust andma. Need ilmusidki koos Tallinna piiskopiga läbirääkimistele, uid ordumeister käsitles kuningaid kui kurjategijai, puhkes relvakokkupõrge ja kuningad + 3 sõjasulast tapeti . Seejärel ületasid orduväed Taani valduste piiri ning purustasid lahingutega Kämbla külas, Kanaveras ja viimaks 14. mail Tallinna all harjulaste maleva. Läänemaal ordu vägadele suuremat vastupanu ei osutatud.
24. juuni 1343. a juulis puhkes samalaadne ülestõus Saaremaal, kus keskseks ettevõtmiseks oli Pöide ordulinnuse piiramine ja hävitamine. Ka harjulased polnud veel alla andnud ja kindlustastid end kahes muinaslinnuses. Alles Preisimaalt saadud abivägede toel õnnestus Saksa ordul Mandri-Eesti 1343. aasta lõpuks alistada. Saarlased purstati kaha sõjakäiguga 1344. a. lõpul ja 1345. a. algul.
Jüriöö ülestõusu summutamisega oli sai ordu Põhja-Eesti peremeheks. 1346. a sai see juriidilise vormistuse, kui Taani kuningas loovutas oma valdused 19000 hõbemarga eest Saksa ordu kõrgmeistrile.
Ülestõus haaras kolm maakonda ja ligi kolmandiku Eesti pinnast.
Jüriöö ülestõusu tagajärjed: hukks mõttetult palju eestlasi, saarlased ei jäänud enam vabaks, eestlaste linnused põletati ära või anti sakslastele, eesti rahvusest ülikud pidid valima kas olla sakslased või jääda eestlasteks
Ülestõusu põhieesmärk: KAOTATUD VABADSE TAASTAMINE
Jüriöö ülestõus ehmatas sakslasi: tõmbuti linnustesse tagasi; ei julgetud elada maarahva keskel; ei julgetud makse koguda.
Pilet nr 8
Vaimuelu Rootsi ajal
Rootsi oli jäik luterlik maa. 17. saj. hakkab eesti kuuluma luterlike riikide hulka. Selle mõju Eestile on kahesuunaline: luterlus mõjus viljastavalt eesti kirjakeele arengule, kuid Eesti kaotas oma kauaagsed sidemed kaugema Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, kus olid veel säilinud ladina keel ja katoliiklus ja Eesti muutus saksa kutuuri ääremaaks.
Kirkiupoliitika Eestis:

• Tallinn koos oma lähiümbrusega kujuneb tugevaks luterlikuks keskuseks
  
• Johan Skytte plaan kujundada Tartust luterliku hariduse, kirikuelu ja kultuuri keskuseks.
  
• Ehitatakse ülesse sõjategevuses kannatada saanud kirikuhooned.
  
• Kirkiuelu korraldamiseks moodustatakse nii Eesti- kui ka Liivimaal kirikuvalitsus konsistoorium , vaimulikonna etteotsa seati Eestimaa piiskop, Liivimaal kindralsuperintendent.
  
• Kirikuõpetajal pidi olema ülikooliharidus ja jutlustama eesti keeles.
  
• Vöörmünder – talurahva seast valitud, tegeles kogutuse rahaasjadega.
  

Protestantlik kirik võttis üle kataolikus kirikus valitseva nõijahi ja Rootsi võimude toetusel ilmutas erilist agarust nõidade jälitamisel. Hakati üle maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriteks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
Rahvahariduse algus:
Rahvahariduse korraldamine tulenes luteri usu põhiseisukohtadest. Arusaam, et inimene saab õndsaks tänu usule , seadis eesmärgiks õpetada iga pärisorjast talupoeg Piiblit lugema.

• Ärksamatele talulastele jagasid koolitarkust köstrid.
  
• 1684 asutati Bengs Gottfried Forselliuse eestvedamisel Tartu lähedal piiskopi mõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks.
  
• 1686 ilmus Forselliuse koostatud aabits
  
• 1687 nõusts Liivimaa rüütelkond kohusega rajada igasse kihelkonda kool.
  
• Kodus õpetamine
  

Kool tuli ehitada mõisnike raha eest.
Õppeained: lugemine, kijutamine, laulmine , kirikusõna, maateadus .
Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning kugemisoskus tähelepandavalt kõrge. Põhja-Eestis ja Saaremaal oli koole vähem.
Eestikeelne kirjasõna:
17. sajandi alguse eestikeelsed trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga, mõeldud mitte niivõrd talurahvale lugemiseks, kuivõrd abimaterjaliks puuduliku eesti keelt oskavatele kirikuõpetajatele. 1637. a. koostas Heinrich Stahl eesti keele grammatika, mis sarnanes saksa keele grammatikaga.
1686 ilmus lõunaeesti keelne „ Vastne Testament “ (Uus Testament)
Ajakirjanduse algus.  saksa keelsed .
TARTU ÜLIKOOLI ASUTAMINE  vaata pilet nr.1
Ümera lahing ja Madisepäeva lahing – milline tähendus eestlaste ajalooteadusele?
Ümera lahing – 1210
Läti Hendriku teatel korraldasid eestalsed 1210.a suurema retke latgalite alale ja piirasid kolm päeva ühte tähtsamat müügavendade tugipunkti Võnnut. Kuuldes sakslaste abivägede peatsest saabumisest, olid nad sunnitud linnuse alt lahkuma , ent korraldasid neid jälitma asunud vaenlastele varitsuse Ümera lähistel.
Lõppes eestalste jaoks võiduga ja eestalste eneseusk suurenes.
Madisepäeva lahing – 1217
1217.a korraldasid ugalased koos sakslastega ühise sõjakäigu Venemaale. Teised maakonnad sõlmsid aga liidu venelastega ning üeagi jõudis Otepää linnuse alla venelaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste ühisvägi. Peale 20 päeva kestnud piiramist olid linnust kaitsnud saklasased ja ugalased sunnitud alla andma ning sakslased kohustusid Eestist lahkuma.
Peale Otepää all saavutatud võitu plaaniti minna Riiat ründama. Selleks asuti Sakala vanema Lembitu juhtimisel vägesid koondama. Kokku saadi umbes 6000 meest. Kuuldes eestalste plaanidest, püüdsid vastased kiirustada, et ennetada vaenlaste saabumist. Peagi jõudis kohale ligi 3000-meheline vägi. Otsustav lahing toimus 1217. a. Madisepäeval (21. sept.) Viljandi lähedal ja lõppes eestlaste allajäämisega, ehki mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Langesid Lembitu ja mitmed teised eesti vanemad, ristisõdijate poolel liivlaste vanem Kaupo . See oli eestlaste muistse vabadusvõitluse üks suuremaid kaotusi.
Pilet nr 9
Talurahva olukord Rootsi ajal
Rootsistamispoliitika nurjumine 17. sajandi algul lõpetas edutult ka Rootsi võimude katsed lähendada eesti talupoegade õiguslikku olukorda Rootsi vabade talupoegade omale. Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus . Sunnismaissega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule lubab rääkida talupoeagade pärisorjustamisest.
Mõisnikel oli kodukariõigus  õigus talupoega füüsiliselt karistada.
Talupoegadel säilis siiski võimalus mõisnik kohtusse kaevata.
Talurahva õiguslikust seisund tuli taas päekorda seoses mõisate tagasiostmisega. Kuningas Karl XI teatas oma kavatsustest pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäeva lükkas selle aga tagasi. Nõnda jäi talurahva kaitse korraldamine jõusse vaid kroonumaadel, mis Liivimaal moodustasid 5/6 kogu maadest. Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. aastal avaldatud Liivimaa majandusreglamendis, ille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisatele.  kodukari õigust piirati, kusjuures taluperemeeste karistamine keelati üldse; fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega; talude päritav kasutamisõigus: õigus kaevata mõisniku peale, kui too reglemendist kinni ei pea. Erakätesse jäänud mõisatee talupoegade seisund ei paranenud .
+ vaimuelu asjad:
Rahvaharidus :

• Ärksamatele talulastele jagasid koolitarkust köstrid.
  
• 1684 asutati Bengs Gottfried Forselliuse eestvedamisel Tartu lähedal piiskopi mõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks.
  
• 1686 ilmus Forselliuse koostatud aabits
  
• 1687 nõusts Liivimaa rüütelkond kohusega rajada igasse kihelkonda kool.
  
• Kodus õpetamine
  

Kool tuli ehitada mõisnike raha eest.
Õppeained: lugemine, kijutamine, laulmine, kirikusõna, maateadus
Eesti muinasmaakonnad – haldusjaotusest ja riiklusest
Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonnad (u.45). Oli alanud nende liitmine maakondadeks. Säilisid mõned üksikud isesesivad kihelkonnad: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Valga, Jogentagana.Muinasaja lõpul oli näha püüdlusi maakondade ühendamiseks  RIIKLUS ALGED
Vanemate iga-aastased kogunemised.
Eestalsed nimetasid end maakondade järgi.
Pilet nr 10
Põhjasõda (põhjused, osalejad riigid, tähtsamad lahingud, sõja tulemused)
Linnuste tüübid muinaseestlastel
Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr. Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.
Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.–10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi. Linnuste rajamisel püüti ära kasutada kõiki ründajaid takistavaid või eksitavaid asjaolusid, mistõttu arvestatav hulk linnuseid rajati soosaartele, kuhu viisid vaid vähestele inimestele teada olevad salajased pakkteed. Samas ei paiknenud linnused inimeste ja vara kiire pakkutoimetamise vajaduste tõttu asulatest liiga kaugel.
Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi. Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteks Varbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.
Pilet nr 11
Luterlik kirik Rootsi ajal ja Vene ajal
Rootsi ajal:
Rootsi oli jäik luterlik maa. 17. saj. hakkab eesti kuuluma luterlike riikide hulka. Selle mõju Eestile on kahesuunaline: luterlus mõjus viljastavalt eesti kirjakeele arengule, kuid Eesti kaotas oma kauaagsed sidemed kaugema Lääne- ja Lõuna-Euroopaga, kus olid veel säilinud ladina keel ja katoliiklus ja Eesti muutus saksa kutuuri ääremaaks.
Kirkiupoliitika Eestis:

• Tallinn koos oma lähiümbrusega kujuneb tugevaks luterlikuks keskuseks
  
• Johan Skytte plaan kujundada Tartust luterliku hariduse, kirikuelu ja kultuuri keskuseks.
  
• Ehitatakse ülesse sõjategevuses kannatada saanud kirikuhooned.
  
• Kirkiuelu korraldamiseks moodustatakse nii Eesti- kui ka Liivimaal kirikuvalitsus konsistoorium, vaimulikonna etteotsa seati Eestimaa piiskop, Liivimaal kindralsuperintendent.
  
• Kirikuõpetajal pidi olema ülikooliharidus ja jutlustama eesti keeles.
  
• Vöörmünder – talurahva seast valitud, tegeles kogutuse rahaasjadega.
  

Protestantlik kirik võttis üle kataolikus kirikus valitseva nõijahi ja Rootsi võimude toetusel ilmutas erilist agarust nõidade jälitamisel. Hakati üle maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriteks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
Vene ajal:
Luteri kirki jäi siinse vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda. Vene iigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Rootsi võimud olid olnud luteri usu põhijoontest kõrvale kalduvate usuvoolude suhtes leppimatud, aga Vene võime luteri kiriku sisesed probleemid ei huvitanud. Lepplikus kadus siiski kohe, kui luterlik ja õigeusklik kirik asusid kokureerima. Vaata juurde pilet nr. 12.
Asva kultuur
Asva kultuur on läänepoolseimate soome-ugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus , hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine.
Leiukoht avastati 1930. Aatal. Arheoloogiliste kaevamistega tehti kindlaks, et tegemist on Saaremaa vanima ja kõige pikemat aega kasutatud kohaga. Linnamäe ligi 3500 ruutmeetri suuruselt pinnalt on kogutud üle 5800 numbri leide, sealhulgas üle 32 000 savinõukillu. Asva linnuse kaevamised 1930-ndail aastail olid sissejuhatuseks linnamägede süstemaatilisele uurimisele Eestis.
Vanimad jäljed Asvas on umbes 4000 aastat vanad. Tuhat aastat hiljem on linnamäe neemik uuesti valitud rannaäärseks asulakohaks. 8.- 7. sajandil e.m.a. on mägi olnud ümbritsetud kividest ja puust kaitsetaraga, mille taha rajati muld - ja savipõrandatega hooned. Nende muld- ja savipõrandatelt on kogutud arvukalt savinõukilde, sealhulgas lihtsaid eriliselt viimistlemata pinnaga või tekstiilijälgedega ja riibetega kaetud, harvem vedela saviga ülemääritud keraamikat.
See vanim kindlustatud asula vanim on hävinud tulekahjus, mis toimus ajavahemikul 685-585 e. m. a. Asula hukkus kas mingi väljastpoolt lähtunud rünnaku või tuleõnnetuse läbi.
Asva on andnud nime kõige läänepoolsemale soomeugrilaste hilispronksiaja kultuurile, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine.
Üsna varsti pärast vanima kindlustatud asula mahapõlemist on mäeservi maapoolsest küljest järsendatud. Vanadele hoonealustele on kantud savi ja mulda. See peamiselt rauaaja algusest pärinevat leiumaterjali andnud linnus on maha põlenud ajavahemikul 630-510 e.m.a.
Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi.
Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük.
Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685-585 e.m.a. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetud pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis aga sanuti läks tuleroaks.
Nõrku jälgi asustusest on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Uued suuremad tööd võeti ette I aastatuhande keskpaiku m.a.j. Tõsteti valle , muudeti järsemaks mäe servi, mille tulemusena linnus omandas praeguse kõrguse ja kuju. Sellest ajast arvatakse pärinevat ka rahvatraditsiooniline "Linnamäe põllu" nimetus.
Olavi Pesti , Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised.
Pilet nr 12
Mõis ja talu varauusajal
Kammkeraamika kultuur
Levis Eestis umbkaudu 4000. a. eKr. Kasutusele tulid paremini valmistaud savinõud, mille välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksemate täkete ridadega. Viimased tehti kammi meenutava hambulise templiga. Kammkeraamika kultuur levis ulatuslikul territooriumil: Lõuna-Lätist kuni Põhja-Soomeni ja Loode-Venemaa aladel. Eri piirkondade vahel olid väga tugevad sidemed.
Kammkeraamika kultuuri asulad paiknesid enamasti jõgede ja järvede ääres, mõned ka mereranal või isegi väikesaartel. Elamud asetsesid tavaliselt ridastikku ukseavaga veekogu poole. Kaevamised on näidanud, et elati suhtelistelt suurets neljakandilstes postidel tuginevates hoonetes.
Jahi- ja tööriistade valmistamise oskus oli kammkeraamika kultuuri elanikel varasemaga võrreldes tublisti arenenum. Laiemalt olid levinud moondekivimitest hoolikalt lihvitud mituttüüpi kirved ja talvad.
Paremini tuntakse kammkeraamika elanike matmiskombeid, sest osa, ilmselt tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel ka elamu põranda alla. Lahkunule pandi kaasa mõni noake, kõõvits ja ehteid .
Luust, vahel ka merevaigust vooliti väikeseid loomade, lindude, madude, inimeste kujukesi, millest osa olid kasutusel ehetena.
Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna. Põlvkondade vältel samas keskkonnas elanud rahvas oli õppinud väga hästi tundma kalapüügisaladusi, loomade käitumist, mitmesuguseid taimi ja nende omadusi. Leiutatud olid ühtalsi täiuslikud püügivahendid ja looduse pakutavt osati maksimaalselt ära kasutada. Soo- ja järvesetetest on leitud teraviljade õietolmuterakesi, mis viitab algelisele maaviljelisusele.
Pilet nr 13
Vaimuelu vene aja alguses
Vene võimu kehtestamine ei kahandanud Maltikumis sidemeid ülejäänud Euroopaga. Kuna vene kultuurimõju 18. Sajandil peaagu polnud, tihenesid kontaktid saksa kultuuriga . Seda soosis ka Venemaal kulgev läänistumisprotsess.
Luteri kirki jäi siinse vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda. Vene iigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Vahetult peale Põhjasõda levis siinsete kirikuõpetajate seas pietism . Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas. Pietistide teeneks tuleb lugeda ka luteri usu lähendamist rahvale.
Kui pietism jäi rohkem kirkiuõpetajate pärusmaaks, siis rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaste- ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Saksa rändkäsitöölised tõid hernhuutlikud ideed 1730. aastate algul Eestisse ning siinne talurahvas võttis need kiiresti omaks. Peeti tähtsaks usuvagadust, alandlikust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust.
Erakordeselt tähtis on vennasteliikumine talurahva eneseteadlikuse kasvatamises. Kogutuste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, pakkudes eneseteostusvõimalusi.
18. sajandi keskpaigas jõudis Saksamaalt Baltikumi teoloogiline ratsionalism, saavutades sajandi lõpuks valdava osa pastorkonna toetuse. Jtlused muutusid õpetlikeks, uudne oli ühsikonnakäsitlus – kritiseeriti ühiskonna sotsiaalset korraldust.
Rahvaharidus: Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide arv oli kahanenud ja esialgu jäigi rahvahariduse edendamine vaid üksikute pastorite teeneks. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestai 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid nendele 7-12 aastasetele lastele, kel pastori arvates polnud võimalik kodus selgeks saada. Rahvahariduse miiniumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, isesesiev Piibli lugemine ja lauluraamtu kasutamine. Puudust oli koolmeistriest, raskusi oli laste kooli saamisega ja taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist. 1765 . aastal Liivimaa maapäeval vastu võetud uus koolikorralduskava nõudis rahvakooli rajamist kõigisse suurematesse mõisatesse. Kui lastel oli võimalik lugemine kodus selgeks saada võidi mõis kooli rajamise kohustusest vabasatada. Kirjutamisoskus jäi 18. sajanadil eesti talupoegade hulgas haruldaseks.
Maakeelne kirjasõna: 1739. esimene terviklik Piibli põhja-eesti keelne väljaanne A.T.Helle poolt.
18. saj. tesisest poolest kasvas suuresti ilmalike trükiste osatähtsus. Õige suurema leviku talurahva hulgas saavutasid õhukesed ja odavad rahvakalendrid. Ilmusid esimesed talurahvale mõeldud juturaamatud . Enamasti olid neen mugavndatud tõlked saksa keelest.
Olulisel kohal talupojalugemisvaras olid mitmesugused nõuanderaamatud.
Kunda kultuur
Kõik Eesti meoliitikumi asulad, teiste hulgas ka varaseim, Pulli , kuuluvad nn. Kunda kultuuri. Kunda kultuuri oli levinud Läänemere idaranniku maadel alates Lõuna-Soomest kuni Leedu lõunaosani.
Asulakohad : Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli saaodne kalastada, küttida veelinde ja vee äärde jooma tulnud metsloomi . Asulakohtade üleskaevamisel on leidtud tuleasemeid, kuid selgemaid elamute jäänuseid pole leitud. Elati tõenäoliselt 15-30-liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4 perest. Kogukonnal võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist. Seejuures elati ja liiguti ikkagi teatud kinda suurusega püügipiirkonnas, mis tagas elatise.
Töö- ja tarbeesemed : olid valmistatud kivist, luust, sarvest ja puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi, mille tükid annavad lõhestamisel lõiketöödeks hästi teravaid servi. Kuna tulekivi ei leidunud Eestis igal pool, kasutati selle kõrval ka kvartsi. Tulekivist ja kvartsist valmistati suhteliselt väikeseid tööriistu. Vastavalt kujule tarvitati neid kas lõikumiseks, kraapimiseks või puurimiseks. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda. Kivikirved olid ebakorrapäase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud oli neil vaid tera . Silmaauke neil ei olnud ja kirves seoti puuvarrse külge nahkrihmaga. Luudest ja sarvedest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid jms.
Elatuslaad: Kalastamine- ahingutega oli võimalik kätte saada suuremaid kalu. Kalapüügiks kasutati ka luust õngekonkse. Tähtis oli jaht . Asulapaikadest saadud luud näitavad, et enamasti kütiti põtru ja püris palju ka kopraid. Ürgveiste, karude, metssigade ja kitsede osa jahisaagis oli tagasihoidlikum. Peale metsloomade kütiti kalinde, enamsjaos veelinde. Jahil kasuati viskeodasid, vibu ja nooli, aga veelgi tähtsamad olid mitmesugused püünised ja lõksud. Suuremate loomade kättesaamiseks harrastai ilmselt nii varitsus - kui ka ajujahti. Kaevamistel leitud koeraluud viitavad jahimehe abiliste olemasolule. Kala ja liha kõrval olid igapäevases menüüd tähtsal kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juured, juurikad, marjad , pähklid ja seened.