Naiste elu Vargamäel A.H.Tammsaare pööras oma romaanis ,,Tõde ja õigus" suurt tähelepanu meestele ja nendevahelistele suhetele, kuid võib väita, et Vargamäe naistel oli ka oluline roll. Keskset rolli mängivad romaanis Vargamäe talude perenaised Krõõt, Mari ja Pearu abikaasa, kelle nime, muide, kordagi mainitud pole, kuid keda mees hellitavalt oma ,,lambasihvriks" kutsub; nende tütred ja keelekandjast saunanaine. Iga õrnema soo esindaja natuur on omanäoline, kuid ülesanded ja tõekspidamised sarnanevad. "Iga eduka mehe selja taga on naine"- ütleb meile rahvasõna. Naiste esmane roll oli kuulutada meestele. Kuna tollaja kombed pooldasid, et perepea on alati mees, kellel on võim kogu maja üle
Mehed abiellusid sageli hiljem, umbes 26-aastaselt, sest neil oli kohustus peret üleval hoida ning pidi olema kindlustus tagatud. Aega võttis ameti öppimine. Majapidamine Perekonnapea oli mees.Temale allusid kõik, kes katuse all elasid.Naise kohustus oli töid juhtida, vaesemates peredes tegi perenaine töid ise(söögi keetmine,pesu pesemine,koristamine,lõnga ketramine,aiamaa hoolitsemine,käsitöö jne). Jõukamad ja vägevamad perenaised hoidsid silma peal kõigil ja kõigel, naha peale sai nii mõnigi alluv. Naine emana Üks tähtsamaid ülesandeid oli laste kasvatamine.40.-daks eluaastaks oli naisel ligi 9 last.Poisid öppisid koos isaga meetsetöid, tütred emadega koos abielu- ja perenaisele vajalikke oskusi. Levinud oli komme panna tüdrukud ja poisid koos kooli õppima. Pariisis ja Põhja-Itaalias tegutsesid 13.sajandil naiskooliõpetajad. Tegevusalad
Eesti kirjandusklassikas „Tões ja õiguses“ elasid peategelased Vargamäel, kus naistel oli palju töid ja tegemisi. Ei saa ka väita, et tänapäeval naistel neid vähem oleks. Mari ja Krõõt olid kurvad ja allasurutud ning ka Sauna - Madise naine oli mehe võimu all ning üksluise, igava ja masendava eluga. Naised olid mehest madalamal positsioonil, lisaks sellele veel õnnetud ning murest murtud.Nad pidid täitma väga erinevaid rolle,näiteks nad pidid olema talus perenaised, olema väärt abielunaised, tegelema lastega, hoolitsema selle eest, et toit laual oleks, rügama tööd hommikust kuni hiliste õhtutundideni. Tundus, nagu kannataksid just naistegelased teoses kõige enam. Andrese naine Krõõt oli nõtke, teotahteline ning heasüdamlik, ta oli headuse ja kannatlikkuse sümbol, kuid vaatamata oma headele omadustele läks Krõõdal teoses kõige halvemini. Krõõt ei sobinud Vargamäele juba
Tegelikult ei tähenda kirjaoskamatus veel seda, et inimene ei oskaks rääkida või lugeda. Kirjaoskamatu inimene ei saa harilikult lihtsalt loetust aru ja loeb veerides. Kirjutamisega on veel kurvemad lood, kirjaoskamatu võib tunda tähti, kuid enamasti nendest paberile sõna kirjutada ei oska. Samas pole ka imestada midagi, kui osades kultuurides on keelatud naissoost isikutel käia koolis ning omandada haridus ja saada haritud. Nad on kogu oma elu ajast perenaised, võtavad varakult mehe ja nii veedavad oma elu kodus perenaisena, samal ajal kui mees teeb tööd. See, kui inimene ei saa omandada haridust, kuna ta on naissoost, pole minu arvates õiglane. Inimene peaks saama haritud soost olenemata. Tsiviliseeritud ühiskonnas ongi see loomulik, et iga inimene saab haritud ja pole tähtsust, kas tegemist on mehe või naisega. Kuid ega kõik kirjaoskamatud pole naised. Kirjaoskamatute seas on ka mehi, miks siis nemad on kirjaoskamatud
Aegade jooksul on naise roll ühiskonnas oluliselt muutunud. Kunagi ammustes aegades ei olnud naise roll ühiskonnas just väga suur. Tänapäeval pole rollid muutunud, kuid tingimused on muutunud leebemaks ja tihti peale teevad naised meeste töid ja vastupidi. Millised olid aga naiste rollid Vargamäel ? Naised olid mehest madalamal positsioonil, lisaks sellele veel õnnetud ning murest murtud, masendunud ning nad pidid täitma väga erinevaid rolle. Esiteks pidid nad olema talus perenaised, olema väärt abielunaised, tegelema lastega, hoolitsema selle eest, et toit laual oleks ja rügama tööd hommikust kuni hiliste õhtutundideni. Tundus, nagu kannataksid just naistegelased teoses kõige enam. Paljud naised pidid kannatama meeste vägivaldsust. Andrese naine Krõõt oli nõtke, teotahteline ning heasüdamlik. Ta oli headuse ja kannatlikkuse sümbol. Krõõt ei sobinud Vargamäele juba algusest peale, sest need kontimurdvad tööd, mis tuli Vargamäel teha oli tema jaoks liig
Võis punuda suka ja pastla paelu ning oli soovitav kammida ja lõigata juukseid. Liulaskmine on läbi aegade püsinud populaarsena . Pikk liug om hea õnne näitaja.Kel teistest paremini läheb,sel veab elus paremini. Vastlapäeva tähistamisel on juba aastakümneid tavaks suusa-ja kelgusõit (üksikult ja ,,rongina" ), uisukarnevalid ,jalaliug,hokivõistlused.Hea õnne nimel läksid liugu laskma nii vanad kui ka noored.Oluliseks peeti ,et liumäel käisid ka perenaised. Liugumiseks kasutati rege,kelku,puuhalgu,pütikaant,seaküna,labidat,pinki,vanasõela,kuuseoksi,Et lina kasvaks veelgi pikem,pandi linapeo kuuehõlma ja linaseemne kotti istme alla.Vastlalaule on palju ja erinevaid.Vastlalaulud on nimelt liulaulud,pooleldi hüüded: Lina liuga,pikka kiudu! Linad liulaskjale, Takud takkalükkajale, Tutred toas istujale, Luud ahju küttajale
Andres nägi, kui palju kaasavara sai Joosep Pearult ning ta ei saanud Pearust halvem olla. Kindlasti ta ka sisimas hoolis Liisist. Kes oli Indreku ristiisa? Hundipalu Tiit. Millal oli vana Andres Vargamäel südamest rõõmustanud? Mida ütles vana Andres Pearule, kui viimane kosis, mida Indrek linna otsis? Tsiteeri korrektselt. „Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada.“ Võrdle perenaise ametit Krõõda ja Mari ajal ning tänapäeval. Kunagi pidid perenaised päevast päeva töid tegema: koristama, loomi söötma, lehmi lüpsma, sigu välja ajama, süüa tegema, vahel ka vilja lõikama ning palju muid põllu töid. Talvel ketrasid naised lõnga. Tänapäeva naised peavad ainult süüa tegema või poest valmis toidu ostma ning koristama kodu ning lapsi kantseldama. Mõned naised käivad muidugi ka tööl. Andres ja usk/jumal/piibel. Andres ei uskunud niivõrd jumalat, kui piibli põhitõdesid. Andres arvas, et
soisel pinnal. Nemad nägid Vargamäed nii, nagu see oli- nad olid realistlikud ega hakanud unistusi üles ehitama. Tammsaare on oma teostes kujundanud naistegelastest inimlikud karakterid, kes annavad edasi eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Vastandina meestegelastele on nad tulvil südamlikkust, headust, kannatlikust, malbust ja siirust. Vastates küsimusele, kes on Vargamäe naised, võib öelda, et nad on eelkõige perenaised ja emad, kuid samas ka kannatajad ja käsutäitjad. Kuid kõige tähtsam on ikkagi see, et nad on pere kooshoidjad.
Jussi ja nende ühiste laste surmast tegi Mari endale patu palga. Oli patt olnud tahta siia perenaiseks, armastada Andrese lapsi ja ise Andresega lapsi saada. Mari tegi kõik, et surnuid unustada, kuid ei saanud ometi päeval ega ööl rahu. Tal oleks olnud kergem, kui ta oleks saanud sellest Andresega rääkida, kuid ta ei julgenud, sest mees sai maruvihaseks, nähes, et Mari olnut unustada ei suuda. Näis, nagu oleks Vargamäel lasunud needus, mis teeb sealsed perenaised nukraks ja murelikuks, nagu oleks seal raskem elu kui mujal. Kui muidu tundusid kõik Vargamäe naised kangelased, et sellist rasket koormat kanda, siis oli ka üks tõeline antikangelane. Selleks oli saunatädi. Ta oli sterotüüpne lõualõksutaja, kuulujuttude kärme levitaja ja liialdaja. Ta kuulutab naabrite tülliminekut, tema viib Jussi vaimselt ummikusse, tema lõhub lorilaulu kättetoimetamisega ja õpetajaprouale koputamisega Andrese ja Mari võimaluse
ilutulestikke. Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mida tehakse ka tänapäeval. Varem valati tina erilise nõuga, tänapäeval saab nii tina kui valamisvahendeid poest osta. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Küünlapäev 2. veebruar Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlesid sel päeval tehtud küünlad heledalt. Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid
Mõned teadlikult, teised mitte. Kuid keegi meist ei taha oma elule tagasi vaadates tunda muud kui õnne, rahulolu ja heameelt ning tunda, et oleme oma elu õigesti elanud. Nii oli ka kõigi Vargamäelastega. Kui Andres esmakordselt koos Krõõdaga Vargamäelt üles läks, oli ta täidetud unistuste ja lootusetega. Ta arvas, et see on just see koht, kust ta oma õnne leiab. Kahjuks läks vastupidi, elu Vargamäel ei kujunenud õnnelikuks. Ajapikku kadusid sealt naer ja rõõm, perenaised nutsid ja peremees kalgistus ning noored pidid oma õnne salajas hoidma. Andrese elu kujunes eluks maa nimel, Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, ent tema töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu naise, pere, aegamööda ka lihtsa inimlikkuse. Temast sai tõsine ja kinnine peremees, kelle jaoks töö on tähtsam kõigest muust. Andres elas suurte eesmärkide nimel
Oru Pearu oli keevalise loomuga ning kange viinanina, pidi ,,lambasihver" kaitsma omi lapsi Pearu peksu eest, ta lasi end ise peksta selle asemel. Samuti oli ,,lambasihvri" päevad ka täis muret, sest Pearu armastas kõrtsis käia ning sealt sakste toas end maani täis juua ning siis koju võimu näitama tulla. Vargamäe naiste elu oli selle aja kohta täiesti normaalne kui nii öelda, oli ju talupidamiste aeg, ning, et rahaliselt kokku hoida pidid peremehed ja perenaised kogu talus olevad tööd ise ära tegema. Samuti oli abi kasvavatest lastest, kes aitasid tööde tegemistel. Sest lõppude lõpuks pärib poeglaps selle talu ning töö läheb aina edasi, iial peatumata. Vargamäe naised elasid zizzle oma elu, vaikselt ning mitte kurtes. Nad ei osanudki muud moodi, mis sest, et elu oli raske, ei läinud nad kunagi kellegile oma elu kurtma.
4. Mille poolest erines roomlaste eluolu kreeklaste omast? Tooge 2 näidet. 1)Kreekas ei pööratud erilist tähelepanu naisterahvaste õpetamisele, Roomas oli oluline, et tüdrukud õpiksid kirjutamist, lugemist ja arvutamist. 2) KREEKA- perekonnas kuulus võim meestele. Naised pidid alluma oma isadele, meestele, poegadele või vendadele. Naised elasid eraldi majaosades. Nad viibisid harva avalikes kohtades, külalise saabudes läksid perenaised oma ruumidesse. Nemad pidid kasvatama lapsi ja maja korras hoidma. ROOMA- tähtsam pereliige oli Roomas pereisa. Temale pidid alluma kõik pereliikmed ( naine, lapsed, orjad ja täiskasvanud pojad ja nende perekond). Isa võis vastavalt oma pereliikmeid karistada ja isegi tappa. Järgmisel kohal oli kindlasti ema. Tema ülesandeks oli tegeleda koduse majapidamisega. Võrreldes kreeklannadega oli roomlannadel rohkem õigusi: kui saabusid külalised, oli pereema oma
Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati. Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks. Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga, kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid. Rasvaga keedeti kaunviljaroogasid, värskeid kapsaid, kaalikaid, hiljem kartuleid; rasva pandi kastmesse. Rasvatagavara üle peeti
Kõik inimesed, keda ma olen oma elus kohtunud, on täiesti erinevad. Kindlasti erineb väga palju nende välimus, käitumine ja harjumused, aga kõige rohkem, minu arvates, erineb inimeste iseloom. Ja see sõltub paljudest teguritest: inimese vanusest, haridusest, ümbriskonnast, isegi sodiaakmärgist ja temperamendist. See kuidas nad tunnevad, mõtlevad, töötavad ja tajuvad maailma on ka erinev. Kuid maailm vajabki erinevaid inimesi. Mõnest saavad tavalised perenaised, paljudest palgatöötajad, teised eelistavad freelance ehk vabakutselist tööd või hoopis tegeleda oma äriga. Mõned näevad palju vaeva, et edukaks saada, teiste jaoks ei tähenda see midagi. Kui rääkida konkreetselt minust, siis olen kindlasti see inimene, kes tahab ja on valmis palju tööd teha, et elus edu saavutada. Selle jaoks pean ma kas väga töökas ja kuulekas palgatöötaja
Naiste rollid Vargamäel Tammsaare naistegelased on läbi teoste kurvad ja õnnetud. ,,Tõde ja õigus'' Mari ja Krõõt olid kurvad ja allasurutud ning ka Sauna-Madise naine oli mehe võimu all ning üksluise, igava ja masendava eluga. Naised olid mehest madalamal positsioonil, lisaks sellele veel õnnetud ning murest murtud, masendunud ning nad pidid täitma väga erinevaid rolle, nad pidid olema talus perenaised, olema väärt abielunaised, tegelema lastega, hoolitsema selle eest, et toit laual oleks, rügama tööd hommikust kuni hiliste õhtutundideni. Tundus, nagu kannataksid just naistegelased teoses kõige enam. Andrese naine Krõõt oli nõtke, teotahteline ning heasüdamlik, ta oli headuse ja kannatlikkuse sümbol, kuid vaatamata oma headele omadustele läks Krõõdal teoses kõige halvemini. Krõõt ei sobinud Vargamäele juba algusest peale, sest need kontimurdvad tööd, mis tuli Vargamäel
1660. a. avas ettevõtlik itaallane Francesco Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Ameerikas avati esimene jäätisekohvik enam kui sajand hiljem, 1776. aastal New York City's. Räägitakse, et George Washington olevat olnud nii suur jäätisesõber, et kulutas 18. sajandi lõpus suve jooksul jäätisele tervelt 200 dollarit. Võib öelda, et jäätisemüük rahvale algas 18. sajandil Ühendriikides. 19. sajandi lõpuni peetigi jäätist peamiselt suvemaiuseks, kuid nupukamad perenaised võisid sellega peret kostitada aastaringselt, sest kokaraamatutes trükiti ka jäätiseretsepte. Sel sajandil ilmus esimene jäätise hulgimüügiga tegelev firma. 1843. aastal leiutas New England'i koduperenaine Nancy Johnson käsitsi vahustava jäätisemasina, kuid rahapuudusel müüs patendi 200 dollari eest edasi. Jäätise tööstuslik tootmine ja laiem tarbimine sai alguse alles 19. sajandil. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fussell'i poolt 1851. aastal Ameerikasse Baltimore'i ning
ja kunstsiidist sukki. 1930ndail tuli krsett varasemast leebemal kujul tagasi, kübarad mitmekesistusid, moodi tulid laiad pikad püksid. Toidusedel muutus senisest mitmekesisemaks. Rohkem hakati tarbima piimatooteid, värsket liha ning aeg-ja puuvilju.Suuresti tänu maanaiste seltside tegevusele levis kompottide, mooside ja mahlade, samuti salatite ning magustoitude valmistamise oskus, tänu hakklihamasinale võisid perenaised lauale tuua kotlette ja pasteeti.Kujunes välja see, mida saab ja tuleb nimetada eesti köögiks- kartulisalat, sült, maksapasteet, praetud räim marinaadis, rosolje, täidetud munad jms., kui kõnelda külmast lauast. Selle üksikelemendid olid kõik sel või teisel moel laenulised, kuid kokku moodustus menüü, mis iseloomustab ainult eestlase toidu- või täpsemalt küll pidulauda. Lauakombed muutusid peenemaks, kadus ära ühest kausist söömine. Maal suurenes poetoidu osa,
leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. Leival on oluline koht olnud ka eestlaste tavanditoitude hulgas. Näiteks katsikule minnes oli vanimaks katsekakuks ehk tuhuleivaks parem puhtast viljast kakuleib, odrajahust karask, odraleib või muu kakk. Leiba kasutati ka õnnetoomiseks ja ennustamiseks. Seda eriti pulmades ja jõulude ajal. Leib oli vanade eestlaste jaoks püha.
Teie osa on seal! Lisaks usuti, et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole. Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist. Piimanõidus Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima. Põllutööde alustamine
13.09.10223 (2010) Leib on toidu ema Liisa Kaasik Praegu võime pea igast kodu- toidu- ja naisteajakirjast lugeda näpunäiteid ja soovitusi, kuidas kodus leiba kypsetada. Kuigi poelettidel mitmekesistub leivavalik aiva enam, ei ole neist kodukypsetatud leivale võistlejat. Kyllap on leivakypsetamises midagi igiomast meie rahvale, mistõttu nii paljud perenaised koju leivapoju hangivad. Ahjusooja leiva lõhn kodus, selle maitse suus, äratab ellu mälestused meie esiaegadest, mil leib see kõikse peamine toit ja eluallikas oli, kirjutas Maakodus Liisa Kaasik. Leivategu on tänase kiire elu juures ehk liigagi aeganõudev ettevõtmine alates leivajuuretise ehk kohetuse käimapanekust leibade kypsemiseni. Kogu selle pika tegevuse vältel on perenaine mõtetes valmivate leibadega
Kuna oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju. Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele. Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine see meelitaks pikset ligi. Piimanõidus Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima. Põllutööde alustamine
seda, kui oli Andrest rünnanud. Mari tundis endal süüd mehe surmas, sest oleks ta ju pidanud kohe sauna tagasi minema, kui Juss kutsus, aga ta ei läinud. Ei läinud sellepärast, et tegelikult ei tahtnud ta seal elada, vaid Vargamäe perenaine olla. See rõhuv süütunne kaotas ka laulu tema huulilt ning tõi pähe vaid muremõtted, mitte aga nalja ja naeru nagu vanasti. Ka siis, kui Andres Marist päriselt Vargamäe perenaise tegi, ei muutunud ta endiseks, just nagu Vargamäe perenaised ei tohikski õnnelikud olla. Andres oli aga Mariga just sellepärast abiellunud, et too tüdrukuna ikka oli naernud ja laulnud, kuid kuna Mari nüüd tõsiseks muutus, ei suutnud ta kuidagi sulatada Andrese Krõõda surmast alates külmuma hakanud südant. Nii mõnigi kord pidi Vargamäe uus perenaine kuulma etteheiteid oma mehe suust ning võrdlust kadunud Krõõdaga. Ainukeseks lohutuseks tööga täidetud päevades oli Mari ja Andrese esimene poeg Indrek
jalule seada ja palju muud. Need Pearu teod nõudsid ka Andreselt ja Krõõdalt rohkem tööd ja vaeva, et ikka ilusti ära elada. Krõõt, kes oli pikk, peenike ja õrnuke naine, rabas koguaeg tööd, sest ta teadis, mida tähendab Vargamäe tema mehele. Ta muudkui töötas ja töötas mõtlemata oma tervisele, isegi kui ta kandis last rinna all. Eks kunagi oli ikka nii, et kui naised last ootasid, siis ei teatud midagi lapseootus puhkusest ning sellepärast noored perenaised tegid tööd nii palju kui võimalik enne ja peale rasedust, mis nõrgematele lõpuks saatuslikuks sai. Kui Krõõt kandis oma neljandat last rinna all, sai ta aru, et tema elupäevad on loetud. Sünnitama hakates lasi ta Andrese töölt koju kutsuda, et öelda talle, et ta ei ela seda sünnitust üle. Sünnituse juures oli tüdruk Mari, kes oli just mõned päevad enne sünnitanud teise lapse. Krõõt teadis kui tragi ja töökas Mari on, ning soovis, et Marist saaks tema
Igal aiasaadusi müüval talul on oma kaasavõetud lett, mis kohapeal kiirelt püsti pannakse ja dekoreeritakse. Loomulikult käib asja juurde talu nimi ja kontaktandmed. See ikka selleks, et linnainimesed, veendununa kauba headuses, ise maale hea ja parema järele sõidaksid. Kuigi turg on lahti vaid lühikest aega, ei heiduta see ostlejaid-kauplejaid. Linnainimesed on harjunud sellise korraldusega, samuti ka talunikud, kel alati aega napib. Aiasaadusi ja muud kaupa müütavad taluperemehed-perenaised ise, abilisteks vaid pereliikmed. Tihtipeale on talunikel väljakujunenud ka omad stammkunded, kes on harjunud tarbima just nende toodangut. Müügiks on laupäeval linna toodud peaasjalikult aiasaadused köögiviljad, puuviljad ja marjad. Lisaks on hulganisti lillede ja taimedega kauplejaid. On ju igasugune potipõllumajandus levinud ning populaarne ka Sveitsis. Oma kaupa pakuvad ka juustumeistrid ja pagarid. Samuti saab osta maitseaineid ja taimi, mune,
tänu tulisele hobusele puruks. Käidi kõrtsis endale sulast ja tüdrukut kauplemas, seal kohtus ka Andres Oru-Pearuga, ning kohe alguses läks neil sõnavahetuseks. Peagi soovis Andres Pearuga ühist kraavi kruntide vahelisele sihile teha, aga Pearu ei tahtnud alguses teha ja otsustati siiski nii, et kraav tuleb Pearu poole peale. Esimeste Nelipühade aegu tehti pidustused Eesperes, kuhu kutsuti naabruskonna peremehed ja perenaised, et nendega tutvusi luua. Tuli sõnnikuveoaeg, ning Andres sai naabrite näol omale abi esimeseks aastaks, et kergem alustada oleks. Esimene einatöö oli raske, kuna heinamaad olid võsastunud ja mättas. Heinaaeg möödus kiiresti, ning tuli viljakoristuse aeg. Sel aastal jäi saak vägagi väikeseks, alguses loodeti rohkemat. Tagaperes oli selle eest, aga hea viljaaasta, nagu neil alati oli olnud. Talvel sündis Eesperre ka esimene laps, selleks oli
kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite.
Isa Mats on muidugi nõuga abiks, sest töötegemiseks juba vanavõitu. Juri on tõsine ja endassetõmbunud. Teda häirivad pidevad isa õpetussõnad ja vanema venna pidevad rahanõuded linnast. Rehelised kogunevad aiastele ka ümberkaudsetest taludest. Mehed arutavad poliitikast ja kuskil käivast sõjast. On aeg kus tahetakse nõuda seltside koosolekute läbiviimist riigikeeles ehk vene keeles. Rahvast enamik seda ei valda ja kardetakse seltside sulgemist. Perenaised arutavad isekeskis oma tööjärjest. Noorem rahvas vallatleb pisut enne suurt töötegemist. Ainult Jüri viibib mõtlikuna nagu teistest eemal. Ta ei leia oma sealviibimise mõtet. Kui nüüd veel ka noorem vend Taavet karjatüdruk Roosiga vallatleb ägestub Jüri ja läheb vennale kallale. Roosi pageb kambrisse omi asju kokku korjama kindla plaaniga talust lahkuda ükskõik siis kuhu. tööd ta ju ei pelga aga kodutalu tasuta tööloomaks olla enam ei taha
kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite.
Läbirääkimised pikaajalised peamiseks eesmärgiks toimuvad kiiresti on see, et osapooled õpiksid üksteist tundma Konkureerivad harvad sagedased pakkumised 13. Millistes riikides on naistega ärialustamine mingli määral tabu, too ka näiteid? 1. islamimaades 2. Jaapan. Naised on seal peamiselt perenaised, kes ei asu kõrgemasse ärisse. 14. Mida tähendab maskuliinsus ja feminiinsus ja kuidas nad mõjutavad ärisuhteid? Maskuliinsetes ühiskondades ollakse orienteeritud rahale ning asjadele, tähtis on võim ja edasiliikumine. Soorollid on kindlalt erinevad, rõhutatakse eneseteostust, tulemuslikkust ja sõltumatust. Väga tugev on saavutusmotivatsioon, tööd nähakse elu keskmena, suhtutakse positiivselt, kui firma sekkub eraellu; tööstress on suurem. Tehakse suurt vahet samal
Kui ta 3-4 aasta pärast tagasi tuli ja oma meistritöö ära tegi sai temast meister. Meister pidi aga tegema kogu tsunftile peo, kus pidi pakkuma täpselt nii palju liha või veini nagu oli tsunfti põhikirjas kirjas. Keskaja linna elanikud olid enamasti teenijad, kaubakandjad või päevatöölised. Naised ei tohtinud sel ajal linnaelus kaasa rääkida ning tegid tubaseid töid olid teenijannad, peunaised, õmblejad või niisama perenaised. Keskaegne linn polnud aga väga puhas ning seda ähvardasid sellised ohud nagu katk, epideemia puhkemine, vargad ja vaenlase rüünak. Mõisted: raad linnavalitsus keskajal raehärra linnavalitsuse liige keskajal tsunft käsitööliste ühendus 13. EESTLASED JA RISTIUSK. USUPUHASTUS Ristiusk jäi rahvale kauaks võõraks ning ei tahetud oma vana haldjate usku unustada. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks peeti kogu asja ladina
läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale. Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder. See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks. Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse. Õlu, taar ja kohv Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu
Siiski ei suudetud väärtuslikku retsepti igaveseks peita. 1660. a. avas ettevõtlik itaallane Francesco Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Ameerikas avati esimene jäätisekohvik enam kui sajand hiljem, 1776. aastal New York City's. Räägitakse, et George Washington olevat olnud nii suur jäätisesõber, et kulutas 18. sajandi lõpus suve jooksul jäätisele tervelt 200 dollarit. 19. sajandi lõpuni peetigi jäätist peamiselt suvemaiuseks, kuid nupukamad perenaised võisid sellega peret kostitada aastaringselt, sest kokaraamatutes trükiti ka jäätiseretsepte. 1843. aastal leiutas New England'i koduperenaine Nancy Johnson käsitsi vahustava jäätisemasina, kuid rahapuudusel müüs patendi 200 dollari eest edasi. Jäätise tööstuslik tootmine ja laiem tarbimine sai alguse alles 19. sajandil. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fussell'i poolt 1851. aastal Ameerikasse Baltimore'i ning esimene jäätisekoonus valmistati 1896. aasta septembris.
1. aprill (karjalaskepäev) Tähistab karjatamisperioodi algust. Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev. Et karjaõnn püsiks, söödeti karja väljalaskmisel loomadele alleshoitud jõululeib või vastlapäeval tehtud ja hoiule pandud leib. Igale loomale anti tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad
· Lihasupp neljapäeval ja laupäeval · Suvel supp rasva või piimaga KALA: · Ei söödud kõiki kalu: turska, angerjat, viidikat · Peipsi poolne, Tartu ja Võrurahvas sai kala Peipsi kaluritelt · Võrtsjärvepoolne, Viljandi rahvas sai kala Võrtsjärve kaluritelt · 19. Saj. lõpul ja 20. Saj alguses ei praetud kala, vaid keedeti küpseks · Kala söödi koos kartulite, leiva või kalakeeduleemega · Kalasuppi keetsid Eesti perenaised ikka vee ja piimaga, vahel lisati jahutummi, kartulilõike ja kartuliliipe · Võrtajärve ääres keedeti uhhaad · Kala kasutati viimseni ära, ainult silma ei tohtinud süüa · Kala säilitati vinnutamise e. kuivatamise ja soolamise teel · Enamasti neid kalu, mida kuivatati, soolati ka · Suuremaid kalu soolati aalti verisoolas · Peamiselt soolati räimi · Kui räimi soolati, siis jäeti neil pea otsa ja võeti ainult kurgu alt sooled välja, mari ja
Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos. Hunditõrje usuti, et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole. Piimanõidus Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Hobuste püha Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel. Põllutööde alustamine
üleriidena suurt ristkülikukujulist kangatükki. Kreeka naistel olid juuksed alati keerukates soengutes. Sageli kandsid mehed pikki juukseid ja mõnikord ka habet. Jalas kanti kas sandaale, kingi, saapaid või käidi paljajalu. Jõukamad inimesed kandsid ka kauneid ehteid Pereelu Kreeka perekonnas kuulus võim meestele. Naised pidid alluma oma isadele, meestele, poegadele või vendadele. Naised elasid eraldi majaosades. Nad viibisid harva avalikes kohtades, külalise saabudes läksid perenaised oma ruumidesse. Nemad pidid kasvatama lapsi ja maja korras hoidma. Vahest jättis isa maha oma haige või vigase lapse, harvem ka siis, kui sündis tütar. Tavaliselt abiellusid naised umbes 15-aastaselt, mehed aga 30-aastaselt või vanemalt. Isa otsustas, kes saab tema tütre meheks. Mõnikord kohtusid pruut ja peigmees pulmas esmakordselt. Lapsed Laste mänguasjad olid valmistatud savi ja liiva segust. Tüdrukute mänguasjadeks olid kitse ja lamba pahkluud. Enne pulmi
piip on ilus, kuid pigitunud, ei võta tuld sisse; arvab, et inimesel peab elus paar pisikest rõõmu olema; võidunud soni peas, tumedad hallinevad korralikult pügatud vurrud tugeva nina all; pole enam noor; süda kripeldab alati enne masina käimapanekut, tunneb isegi ilma pärast muret = hell sisetunne; pole kes teab mis patrioot; sõbralik; oma küla tehniline haritlane; tagakambrisse kaetakse talle linaga laud, perenaised kõnelevad lugupidavalt, rääkimata peremeestest; üks selle kandi tähtsaimatest ja lugupeetavamatest meestest koos Mats Aniluigega; Taavet Aniluik noorim poegadest; vibalik; isa ei pea teda piisavalt vääriliseks nii tähtsat kirja lahti tegema; 17; ajab karjatüdrukut (Roosit) taga; alles kevadel ära leeritarus varss mis varss; Kohusetunne on inimestes varjul nagu idanemisvõimeline tuum pähklis. Kes siin kandis muud lehte loeb (,,Postimees")
Geograafilises mõttes juurdus kohvi joomine kõige varem põhjarannikul, kus see on otsene soome mõju. Sajandi algul võis Kuusalu peredes kohvipott terve päeva pliidiäärel olla, et igaüks, kel soovi oli, seda rüübata saaks. Paljudes LõunaEesti maaperedes pole kohvi tänase päevani väga levinud. Kohvi joomise harjumuse, aga ka heade kohvikommete juurutamisel, on suur osa naisseltsidel, perenaistekursustel ja ajakirjadel. Ärksamad perenaised, kes olid käinud kodumajanduskoolides, kursustel ja seltside üritustel, püüdsid ajaga kaasas käia ja ka oma kodudes "peenemaid kombeid", mille hulka kuulus kohvijoomine, juurutada. Võib tuua palju erinevaid näiteid, miks ja kuidas konkreetsetes peredes kohvi jooma hakati: kes harjus kohvi jooma sõjaväes teenides, kus hommikuti alati viljakohvi keedeti (20. aastail); kes tutvus kohvi ja kohvitantedega sõjavangis (I maailmasõda); kellel töötasid sugulased linnas või mõisas.
prantsuse keel.1 Samas on Georges Duby oma raamatus “Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel” öelnud, et rüütlid olid täpsed, eksimatud, erakordselt rikka mäluga, nagu see tol ajal oli paljudel meestel, kes ju ei osanud lugeda ega kirjutada. Oma mäletamisvõimet hoidsid nad vormis sellele konkreetselt mõtlemata, pideva harjutamisega, laulmisega, retsiteermisega, miimikaga, kuuldu kordamisega.2 Suurt rolli mängisid rüütlikasvatuses losside peremehed, kuid ega ka perenaised varju ei jäänud. Viimaste ülesandeks oli eelkõige hoolitseda rüütliks pürgijate vaimsete võimete eest. Nii õpetati neile kombeid, luuletamist ja muusikariistal mängimist.3 Siinkohal tekib juba esimene vastuolu rüütlikultuuris. Ühelt poolt ütleb üks autor, et rüütlite puhul ei tähtsustatud lugemisoskust ega ka kirjaoskust, kuid siis ütleb teine autor, et neile õpetati värsside koostamist ja prantuse keelt. Siiski tuleks järeldada, et kindlasti oskasid
Keskset rolli mängib šamaan. Igal loomaliigil on oma kaitsevaim. Elati telkides, millega sai eri paikadesse liikuda. Maailma loomine Šamaanid Saagi ja loomade isandad Loomaliikide kaitsjad Mobiilsed pühamud 2. kombineeritud elatusviisiga põhjapõtrakasvatajate usund-tekivad perekondlikud riitused. Tegeleti eri põllumajanduskultuuride kasvatamisega. Valduste tekkimine Haldjad (peremehed-perenaised, isandad ja emandad) Perekondlik kultus Ilmajumal (pikse-, taeva-, tormijumal) Päikese pühamud 3. alepõletajate ja karjakasvatajate usund-tegeleti karjakasvatamisega. Igal majal, hoonel oma haldjas. Loodusjõud (algelemendid) Teadja/ravitseja Maja- ja paigahaldjad Esivanemate austamisega seotud pühamud 4. lõunapoolsete viljakasvatajate usund-tekib arusaam surnute riigist. Suured pühamud. Ohvritoomised.
· Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte. · Uut leivapätsi ei alustatud kunagi õhtul, kuna arvati, et õhtune leib kahaneb, hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind. · Leivapätsi asetamine lauale kumer pool allpool ennustas majaperenaise surma. · Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast ,,kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. · Leiva otsast lõigatud esimese kannika nimetuseks on kasvukannikas. Selle söömine aitas lastel suureks kasvada ja tüdrukutel suured rinnad kasvatada. · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb.
mitte kõik, on taimetoitlased, sest nad on loomade toiduks tapmise vastu. Lehm on püha loom ja enamik hindusid ei söö veise- ega vasikaliha. Laste kasvatamine on samuti väga oluline ja traditsioonilised naise rollid emana ja kodu korrashoidjana on kõrgelt hinnatud. Lisaks sellele, et naised peavad kodu füüsilises mõttes puhtana hoidma, peavad nad seda tegema ka religiooses mõttes, näiteks arvestades religioosseid reegleid toiduvalmistamisel. Perenaised on sageli vastutavad ka regulaarsete jumalateenistuste eest koduses pühamus. 2.2. Hinduism- religioon või ühiskond? Kõik olendid paigutuvad puhtuse hierarhiale. Inimolendid liigitatakse varnasse (seisus) ehk kastidesse, mis on kirja pandud veedades, X-IV sajandi eKr. Pühakirjades. Inimeste eelnevatest eludest ja tegudest sõltub, millisesse klassi nad sünnivad. Kolme varnasse, mida peetakse
Maarjapäev tähistas naiste kevadtalviste käsitööde lõpetamist. Maarjapäeval näitas loodus juba mõningaid tähtsaid märke kevade tulekust: karu astus koopast välja, saabusid esimesed rändlinnud, jää ei kandnud enam ja lõpetama pidi hülgepüügi. Kehtima hakkas varase tõusmise nõue. Tuli tõusta enne päikest, sest hiline tõusja pidi jääma kogu suveks laisaks ja uniseks. Maarjapäeval pidi ka lõnga kerima ja perenaised küpsetasid ülepannikooke, et kapsal kasvaks laiad lehed. (A. Sihvart, lk 57). 1. aprill on naljapäev, mil tehakse sõpradele väikeseid ,,trikke" ja nalju. Selle tähistamine on üsna hiline komme, populaarseks saanud alles 20. sajandil. Meie maile on komme tulnud Lääne-Euroopast, eeskätt romaani ja germaani rahvastelt. Teisalt aga kuulub see päev nii eestlastel kui ka teistel rahvastel õnnetute päevade nimistusse: 1. aprill, 1. august, 1
rahvastel (jumo-tüvi, ka sõnad jumi-jume. · eesti haldijas, haldjas, hallijas, halljas, halijas, haldja, halgijas, halgjas ka all, aljas, sm haltija, vadja altõõ, haltialain, haltiaz (vt nt vesi-haltiain, vesi-haltias, vesi-haltialain, meri-haltiaz, järvee haltiaZ, õjaa haltiaZ, lähte haltialain, lähtie altõõ). Arvat. gooti laen (vt haldan, sks halten). · eesti emandad-isandad, peremehed-perenaised. Vt liivi lu'm-jema, u'd-jema, tuul-jema, tu'l-jema~äämä, soona-jema, mõtsa-iza; suo-äämä jne. Vadjas: vesi- emä, vesi-ämmä; jõgõõ-emä, jarvi-emä, jarvi-isä, järvõõ peremmeeZ, · vadja jarvi-pappi, saunapappi, saunamakko, saunapekko. Metsahaldja terminoloogiat lms rahvastel: · Eesti: metshaldjas -hallijas, -halgjas, -alijas; metsaisa, metsaema, metsavaim, metsavalitseja, metsakuningas
Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema. Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks. Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks. Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise. Tänapäeval on kama tegemine usaldatud suurtele tootmisettevõtetele. Pereleib Tootmise AS Pärnu tsehhis tehakse suvel 45 tonni kamajahu kuus, mille eestlased ka rõõmsalt nahka pistavad. Kama söömiseks segati seda algselt veega, hiljem juba rõõsa või hapupiimaga. Paksuks kördiks segatud kama juurde anti silku-leiba, vedelat kama söödi magustoiduna. Üldiselt peeti kama siiski kergemaks suvesöögiks või vahepalaks, mida oli hea lännikutega metsa ja põllule kaasa võtta
g'umou g'ureidab i lämin iskeb (jumal (pikne) müristab ja lööb välku) 58. Iseloomusta eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste haldja-terminoloogiat. Jumal, jumala, ...lutsi maajumala maarahvas, leivude t'errid'ummal, kodujumal, puujumal, liivi tuuljumal, moo-jumald, üks kaitsehaldjanimetusi lms rahvastel Eesti haldijas, haldjas, haljas, haldja, jne, arvatavasti germaani laen Eesti emandad-isandad, peremehed-perenaised, liivi tuul-jema, soona-jema, järvi-emä jne, soome metsän ukko, metsän akka jne Vadja järvi-pappi, saunapappi, saunamakko, saunapekko 59. Kuidas on seotud fiktiivsed hirmutusolendid ja lastemütoloogia? Too esile põhimõtted, mille alusel on hirmutusolendeid loodud. Fiktiivsed olendid lastehirmutustena · isikunimed, nt Ahju-Ants, Jõe-Mart, Kaevu-Hans Korstna-Ants, Ko1-Mats, Ko1-Toomas, LiivaHannus, Metsa-Märt, Murde-Kai, Müha-Jüri, Rehe-Liisu (-Tõnu), Uba-Ants, Vingu-
Ka meestevahelise vimma vahel seismine oli nende töö. Võimsa ürgnaiseliku loomuse mahasurumine ja meestele alistumine on olnud ajaloos Eesti talunaisi iseloomustavateks teguriteks. Tammsaare naispeategelased Krõõt ja Mari annavad Eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse oma inimlikkusega. Neist leiab tihtipeale arusaamatuks jäävat eneseohverdust, headust ja kannatlikkust, mis tihtipeale tänapäeva naistest juba kadunud on. Näis, et Vargamäel oli needus, mis muutis sealsed perenaised nukraks ja murelikuks. Töö ja inimestevaheline mõistmatus muutsid naised järjest õnnetumaks. Tammsaare teos iseloomustab Eesti talunaiste karmi elu selgelt ning on mõistetav, et see pole kunagi lihtne olnud.
Lisaks usuti, et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole. Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist. Piimanõidus Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima. Põllutööde alustamine
Mõisa aida keldrites olid arhiivimaterjalid kuni sõja lõpul need taas reevakueeriti. 1941. aasta juuniküüditamisest perekond Kull pääses, kuna Juhan Kull oli algselt kirjutanud kogu tootmistalu oma ämma Marie Prisko nimele. Sõjaaastatel 1941-1945 töötas Lahmuse veski täisvõimsusega, sest rahval oli toiduks jahu tarvis ning seetõttu ei võetud ka möldreid sõjaväkke. Põhiliselt toodetigi toidujahu. Ka vesiveski villaveski töötas täiskoormusel, klientideks olid perenaised. . Sõjaaja tingimustes nõudlus lambavillast lõngale oli suur, enamik riideid valmistati lambavillasest ja linasest kangast, ärakantud riided tekid ja muu purustati villahundi masinas , lisati lambavill ning võeti taaskasutusele, töödeldi lõngaks. 1943. a evakueeriti Lahmuse Kooli ruumidesse mõisas Tallinna Riiklik Konservatoorium. Väljavõte Eesti Ajalooarhiivist Johannes Jürissoni artiklist:" Kõnelemata kõnelused Juhan Aavikuga"
annaabi.ee 
