Tänapäeva naine (4)

Tänapäeva naine
A. H. Tammsaare ''Tõde ja õiguse'' I osa põhjal
Vargamäe naised on fertiilsed, enamasti jõulised, kannatavad oma mehe peksu teevad kõiki vajalikke töid ja kasvatavad lapsed ülesse nagu muuseas, nii nagu nad sünnitavadki. Nad ei ole eriti silmapaistvad ning nende töö ei leia väärilist tähele panemist. Meestele nad vastu ei hakka, vaid vaikivad kannatades.
Raske oli Vargamäe naistel. Krõõdale oli see koht võõras oma mägede ja soodega. Polnud siin ei põldu, metsa ega laant, mis õhtuti heliseks ja noorele naisele veidigi ta oma kodu meelde tuletaks. Ometi tuli sellega harjuda, siin tööd teha, vaeva näha ja lapsi sünnitada - siin tuli elada. Päris omaks Krõõt Vargamäed ei võtnudki, kuid ta kohanes, sest pidi. Esimestel aastatel meenutas Krõõt ikka isakodu, kui tal parajasti rasked päevad käes olid. Kuid ajapikku muutus pilt isatalust üha ähmasemaks. Vargamäe oli tema mõtted vallutanud oma pideva ränkraske tööga. Krõõt ei saanud hinge tõmmata isegi siis, kui laps tema ihus sündi ootas, sest perenaist pidi jätkuma kõikjale. Peremees ei arvestanud seda, et naise jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust poole ööni rasket tööd tehes üles võiks öelda, kuigi Krõõt oli ju peene kondiga. Isegi hobuse eest oskas Andres paremini hoolitseda kui oma lihase naise eest. See näitas kui vähe mehed panevad naiste pingutusi tähele. Neile tundus, et naine ei tee midagi võrreldes selle tööga, mida nad ise pidid tegema aga Krõõda näitel võib öelda, et töö tapab tegija.
Naised olid Vargamäel heatahtlikud, teiste inimeste suhtes tähelepanelikud ja teinekord kaugemale nägevamad ja vaimuandelt suuremad kui neil olla lasti. Näiteks Krõõt oli oma mehest praktilisema mõtlemisega, sest nägi isakodust lahkununa oma uut kodu sellisena, nagu see oli, aga mitte nagu Andres, kes nägi vaid seda, milline peaks Vargamäe tulevikus olema. Naised olid kehaehituselt pigem matsakad ja kumerad. Nii et Krõõt erines teistest Vargamäe naistest. Arvatavasti ta oma sihvaka kehaehituse pärast surigi. Ta ei pidanud lihtsalt seal vastu.
Krõõda asemele tuli perenaiseks Mari. Tüdrukuna oli ta siin tööd tehes laulnud ja naernud, perenaise ametis tegi Vargamäe temagi tõsiseks. Kui Krõõta oli tapnud raske töö, siis Mari piinad olid hingelised. Salaja oli ta küll soovinud olla Vargamäe perenaine , kuid selleks saamine võttis temalt eluks ajaks hingerahu, täitis tema südame valu ja kahetsusega. Jussi ja nende ühiste laste surmast tegi Mari endale patu palga. Oli patt olnud tahta siia perenaiseks, armastada Andrese lapsi ja ise Andresega lapsi saada. Mari tegi kõik, et surnuid unustada, kuid ei saanud ometi päeval ega ööl rahu. Tal oleks olnud kergem, kui ta oleks saanud sellest Andresega rääkida, kuid ta ei julgenud , sest mees sai maruvihaseks, nähes, et Mari olnut unustada ei suuda. Näis, nagu oleks Vargamäel lasunud needus , mis teeb sealsed perenaised nukraks ja murelikuks, nagu oleks seal raskem elu kui mujal.
Kui muidu tundusid kõik Vargamäe naised kangelased, et sellist rasket koormat kanda, siis oli ka üks tõeline antikangelane. Selleks oli saunatädi. Ta oli sterotüüpne lõualõksutaja, kuulujuttude kärme levitaja ja liialdaja. Ta kuulutab naabrite tülliminekut, tema viib Jussi vaimselt ummikusse, tema lõhub lorilaulu kättetoimetamisega ja õpetajaprouale koputamisega Andrese ja Mari võimaluse rahumeelsele ja õnnelikule kooselule. Kuigi saunatädi oli õel ja veidi kuri, oli ta ka töökas nagu teisedki Vargamäe naised, sest ta käis tihti perel abiks.
Kui raamatut pealiskaudselt vaaadata siis tundub esmaolulisena meestevaheline jagelemine, kuid kandvaks hääleks (eledaks jealeks) tundemaailmas, mis määrab põhimeeleolu, jäävad siiski naistegelased ja nendega toimuv. Selline on ''Tõde ja õiguse'' naine.