Naiste elu Vargamäel (0)

Naiste elu Vargamäel
A.H.Tammsaare pööras oma romaanis „Tõde ja õigus“ suurt tähelepanu meestele ja nendevahelistele suhetele, kuid võib väita, et Vargamäe naistel oli ka oluline roll. Keskset rolli mängivad romaanis Vargamäe talude perenaised Krõõt, Mari ja Pearu abikaasa, kelle nime, muide, kordagi mainitud pole, kuid keda mees hellitavalt oma „lambasihvriks“ kutsub;  nende tütred ja keelekandjast saunanaine. Iga õrnema soo esindaja natuur on omanäoline, kuid ülesanded ja tõekspidamised sarnanevad.
“Iga eduka mehe selja taga on naine”- ütleb meile rahvasõna. Naiste esmane roll oli kuulutada meestele. Kuna tollaja kombed pooldasid, et perepea on alati mees, kellel on võim kogu maja üle ja kellel on alati õigus, sellepärast pidid abikaasad mõnikord kannatada peksu, sõimu ja alandusi. Vargamäe peremees Andres oskas oma joomisega pidada, sellepärast oli tema tütretel ja tema naisel Krõõdal natuke kergem, aga Pearu mürgeldusega pidi tema lambisihver lömitama, et ta lastele liiga ei teeks .
Veel üks tähtis roll oli emadus . Peredes oli alati palju lapsi. Eelkõige oodati Vargamäe naistel poegi, kes saaksid olla head abilised tööl ja kasvaksid edukateks peremeesteks. Pearu esimesed lapsed olid pojad, aga Krõõt sünnitas juba kolm tütre, millepärast oli Andres temas pettumas, kuigi viimane laps oli juba poiss, kes aga oma ema ei näenud rohkem. Maril lastega probleemi polnud. Sünnitas oma lapsi ning hoolitses ka Krõõda maha jäänud hingede eest.
Hea abikaasa ja ema rollile lisandusid ka kohustused. Kõik talutööd jagunesid kaheks – raskemaid, nagu maaparndus ja külv, tegid mehed, ning veidi kergemaid, nagu loomade talitamine köögimajandus, naised. Oru talu perenaistel oli lihtsam, sest suurt tööd nende eest tegid palgatud sulased ja tüdrukud, aga Mäe talus hinnati rohkem kui kõik tööd tegid omanikud ise. Töö oli alati raske ja tervist kahjustav ning see saigi Andrese esimese naise Krõõda surma põhjuseks.
Vargamäe naised olid enamasti tõsised ja asjalikud, siis hoopis teine lugu oli lastega. Liisi ja Maret olid need, kes lõõritades soode ja põldude vahele rõõmu tõid. Liisi ja Maret olid ka sillaks kahe vaenujalal oleva naaberpere vahel, suheldes ema-isa teadmata Oru poiste Joosepi ja Karlaga, kellest esimesega Liisi vastu vanemate tahtmist viimaks abiellus.
Viimane naine, kellest on vaja rääkida on saunanaine. Tema on kohalik lobasuu, kuulujuttude levitaja ja keelekandja, põhjustades taolise käitumisega üsna palju halbagi. Oma jutuga ta pani Mari truuduse kahtlema Jussi, kes pärast enese üles poos. Ei saa kohe väita, et saunanaine oli negatiivne tegelane, sest vaatamata teravale keelele, käis ta sageli peres töödel ja sünnitusel abiks.
Suur erinevus on Vargamäe ja tänapäeva naistega . Praegune naine on rohkem vaba, kellel on rohkem õigusi kui kohustusi. Nad proovivad olla samal kõrgusel nagu mehed ja paljudel see õnnestub. „Naine on ju inimene, mitte loom“ (Tammsaare, 1964: 159) 
Selline oli Vargamäe naiste elu, mis oli tihedalt põimitud raskuse ja murega.
11.klass Artjom Mitroškin