Tõde ja Õigus I osa (2)

„Tõde ja õigus I“ Alar Viherpuu E-32
A.H. Tammsaare
Võitlus maaga
Vargamäel olid mäed ja sood , ning madalad hooned. Mägedel olid põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba , kaetud kidura võserikuga. Tee koduni oli neid üldiselt soine ja pehme, kraavid olid ummistunud, ning vesi ei pääsenud õieti jooksma . Vargamäe põllulapid olid söötijäänud, hooned oli osaliselt lagunenud, ning need vajasid remonti. Vargamäe krunt oli suuremosa , kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soopealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus lainetas veel elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevadeti suurvetega ja sügisvihmadega pidi seal otse kui järvepealne olema. Aruheinamaad oli seal vaid väike lapike. Natuke Vargamäest eemal oli ka suurem metsaheinamaa, ning seal pidi isegi hea metsatükk olema.
Andres oli Vargamäe ostnud seetõttu, et teised sobilikud talud oli juba ära ostetud või pole müüdud. Oli ka kallimaid kohti müügis, aga nende peale Andrese hammas ei hakanud. Andres pole sellise kaalutusega Vargamäed ostnud, et hiljem saaksid mingid vöörad inimesed selle koha üle võtta, vaid et tema omad lapsed selle taluga edasi tegeleksid. Andres tahtis rabad loomakandvaks teha, et nad ei peaks enam kõhuvi vee ja muda sees ulpima, seetõttu plaanitigi kohe alguses uusi kraave kaevama hakata. Plaaniti ka uusi kambreid peagi ehitama hakata, kuna vanad olid juba lagunenud ja loomadele tuli ka ruumi tegema hakata. Andresel oli ka soov teha oma aed, kus kasvaksid viljapuud ja lilled, seda oli tahtnud koheselt teha, kui ta Vargamäele jõudis. Tööde käigus tuli ilmseks ka see, et põllulapid olid võsasse kasvamas, ning need tuli juurtest ja mätastest puhtaks teha.
Esimese aasta kevade küdmisega selgus, et maapind on päriski kivine ja ader läks tihti tänu tulisele hobusele puruks. Käidi kõrtsis endale sulast ja tüdrukut kauplemas, seal kohtus ka Andres Oru-Pearuga, ning kohe alguses läks neil sõnavahetuseks. Peagi soovis Andres Pearuga ühist kraavi kruntide vahelisele sihile teha, aga Pearu ei tahtnud alguses teha ja otsustati siiski nii, et kraav tuleb Pearu poole peale. Esimeste Nelipühade aegu tehti pidustused Eesperes, kuhu kutsuti naabruskonna peremehed ja perenaised, et nendega tutvusi luua. Tuli sõnnikuveoaeg, ning Andres sai naabrite näol omale abi esimeseks aastaks, et kergem alustada oleks. Esimene einatöö oli raske, kuna heinamaad olid võsastunud ja mättas. Heinaaeg möödus kiiresti, ning tuli viljakoristuse aeg. Sel aastal jäi saak vägagi väikeseks, alguses loodeti rohkemat. Tagaperes oli selle eest, aga hea viljaaasta, nagu neil alati oli olnud. Talvel sündis Eesperre ka esimene laps, selleks oli tüdruk, kuigi Andres lootis, et tulnuks poiss, kellest saaks kohapärija. Esimese aasta talv möödus samuki kähku, Andres tegi puidust igasuguseid nikerdusi ja Krööt tegi vokiga tööd, sulane Juss jäi ka teiseks aastaks, ning nikerdas ka puidust asju. Tüdruk aga lahkus Eesperest.
Teise aasta kevad oli vilu ning jahe, seetõttu ei kasvanud ei hein ega vili. Alles peale jaanipäeva läks soojaks ja sadas vihma, ning kõik muutus lopsaksks. Palgati uus tüdruk Eesperesse, Mari. Vahepeal kaevati ka Andrese ja Pearu ühine kraav ära, ning Andres hakkas juba uusi kraave planeerima, et saaks maa veel kuivemaks. Teisel aastal tuli ka Andrese ja Pearu vahel esimene suurem riid, kuna Andrese hobused olid Pearu kamsastesse pääsenud, ning Pearu nõudis et Andres kahjusid ise vaatama tuleks. Teise aasta lõpus hakati uueks aastaks ehitusmaterjali varume, et saaks kevadel uusi kambreid ehitama hakata.
Kolmanda aasta kevadel alustati uute kambrite ehitamisega. Suvel tegid heinatööd Juss ja Mari. Mari lõõpis pidevalt Jussiga ja Juss lubas endale nööri kaela panna, seda ta läksi tegema, aga Mari tuli ja rääkis ta ära. Terve suvi nähti tööga vaeva ja sügiseks saadigi esimesed kambrid püsti. Sügisel sündis ka uus laps, jällegi tüdruk. Talvel saadi teada, et Juss ja Mari plaanivad koos elama hakata, ning sauna elama minna.
Neljanda aasta suvi möödus nagu eelmisedki, Juss rügas tööd ja Mari oli perenaisel abiks, nii lubati olla vähemalt talveni. Suvel aga juhtus nii, et eespere karjamaad olid vee alla läinud, alguses ei teatud mille pärast see nii võis olla, tehti ju kraavid, et vesi saaks ära liikuda . Tuli välja, et Pearu oli omale poole tammi ette teinud, et tema maad saaksid natuke aega vee all olla, aga andresele see ei meeldinud, kuna ka tema karjamaad olid seetõttu vee all. Karjapoiss Mardike lõhkus, aga tammi ära ja lõhkus neid senikaua , kuni Pearu oli neid teinud. Pearu lubas Mardile naha peale anda, aga kuna ta teda kätte ei saanud, siis jäigi nii edaspidi. Sündis ka kolmas laps Eesperre, ning taas tüdruk.
Viienda aasta alguses sündis Jussil ja Maril laps, ning siis nad enam Eesperes eriti abiks enam polnud, palgati uus sulane ja tüdruk. Pearu palkas ka endale uue sulase, tugeva et see aitaks teda Andrese vastu hakata. Uus sulane Jaagup aga astus ise oma perepehe vastu, ning käidi kohtuvahet. Talvel peksti ka Pearu rängalt läbi. Süüdlast ei tabatud, aga kahtlustati Jaagupit.
Järgnev aasta oli ka selles suhtes rahulik, Pearu tervenes ja Andres sai tööga jätkata. Pearu tervenemisel muutus ta veelgi ägedamaks ja peksis oma naist. Sel talvel sündis ka neljas laps Eesperesse, seekord oli selleks poiss. Sünnitamisega oli aga Krööt oma jõu otsa saanud, ning suri. Edaspidi oli Mari Andresel abiks ja tegi perenaise töid.
Järgnevatel aastatel oli Mari juba liigagi kaua Andresel abiks ja Juss leidis, et nii pole õige ja käskis tal sealt ära tulla. Mari aga ei tahtnud Andrest tema ädadega jätta ja ühel päeval poos Juss ennast ülesse. Peagi abiellusid ka Andres ja Mari. Sellega kaasnesid ka lahkarvamused. Andrese ja Pearu vahel oli ka edaspidi riidu ja kohtuskäimist, kas siis veepaisutamisest või soosillaga. Palgati endale uusi sulaseid ja tüdrukuid, ehitati ka uusi kambreid. Maril sündis ka ühine laps Andresega ja neid sündis ka edaspidi. Peagi tabas kogu kanti mingi lastehaigus, mis sai alguse Kassiaru Jaska perest , lapsi hakkas edaspidi igal pool haigestuma ja surema, nii ka Eesperes. Mari ja Jussi ühised lapsed surid mõlemad, ning ka Andrese ja Krööda ühine laps suri. Edaspidi oli ka vaidlusi ka andresel ja Maril, kuna Mari ei olnud aus Andresega ja pole saladusi välja rääkinud.
Aastate möödumisel tuli ka tööd pidevalt Eesperre juurde, vähemalt nii arvati. Andres tegi ka uusi kraave, et maa saaks kuivaks ja loomad ei peaks vees ulpima. Andres tegi peagi tööd juba harjumusest, mitte enda unistusi vaadates. Enam ei tehtud ka päeval, ega ööl vahet, tööd tehti pidevalt. Andres aga uskus oma jõudu ja tulevikku, et elatakse suure majandusliku tõusu ajajärgul. Taheti kartulitega äritseda, et saaks mõisavõla kaelast ja olla täisperemees.
Aastete jooksul tekkisid Vargamäele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Kraavide kaevamine oli ka soiku jäänud. Raba oli ikka veel suurte vihmade ajal nii märg, et loomadel oli raske liikuda . Heinamaid oli küllalt juba silutud, aga ikka kippus kuskilt võsa või suurem mätas tekkima , ning seetõttu ei olnud vikatiga siiani kerge niita, vaid pidi rapsima. Andres oli ka uusi kambreid ehitanud, tema arvates suuri ja avaraid , aga siiski tundusid need teiste kambritest pimedamad. Vargamäel oli nüüd kõike saaki päriski palju, võrreldes algaastatega, aga siiski see vabat aega neile ei tekitanud, tööd oli alati ja tuli ka juurde. Lapsed olid ka juba suuremateks kasvanud ja vanemad Liisi, Maret , Andres ja Indrek käisid juba abiks karjas.
Maa vastupanujõud oli üks teema pidevalt Vargamäel. Alguse sai juba sellest, kui Vargamäele mindi , siis nähti kohe, et maapind on vesine ja tuleb kraave tegema hakata maapinna kuivendamiseks. Aga kuna jõgi ise oli juba selline, et selle vool polnud õige rohkem kiita, siis ei liikunud ka lisakraavidest vesi nii kiiresti ära. Pearu veepaisutamisega oli asi kohe näha, kui tamm ees, siis kõik karjamaa on vee all. See oli üks probleemidest, teiseks oli kündmise ajal pinnale tekkinud kivid , mis lõhkusid tööriistu pidevalt. Kive küll veeti põldudelt iga aasta ära ja tehti kiviaiad, aga iga aasta uue künniga tuli pidevalt kive juurde, nendest nagu ei saadudki lahti. Kolmandaks probleemiks tekkis see, et heinamaad kippusid iga aasta uuesti võsasse ja tekkisid mättad, mis raskendasid vikatiga niitmist. Iga aasta võeti küll kirvega võsa maha ja tõmmati nii palju juuri välja kui sai, aga ikka neid tekkis juurde. Mätastega oli sama lugu, neid siluti küll ära, aga ikka leidus neid igal uuel aastal.
Poeetilisi võrdlusi: „Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha raudpuu otsa kinni karata .“
Soomaastikuga võideldes teadis Andres seda, et jõe suudme poole on juba vool tugevam, osaliselt kärestikuline. Ainult vargamäel oli jõgi ära ummistunud ja toikaid täis. Siis arvas Andres seda, et kuivenduskraavide kaevamine üksi ei aita, ning peab hakkama peajõge sodist puhtaks tegema. Andres, aga ei hakanud kraavi tühjendama, kuna polnud enam kedagi appi võtta, Sauna-Madis oli juba vana ja vigane , poeg andres pidi kroonusse minema ja keegi teine poleks nagu nii appi tulnud. Ta ei hakanud üksi tegema, sest enam tal poleks selleks jõudu ja tõenäoliselt ta selle töö tulemusi ei nääks, vaid sureks ennem ära.
Andrese unistuste realiseerimisele tuli palju mittesobilikke tegureid. Esiteks siis see, et soopind oli endiselt liiga märg, et loomad ei saanud seal eriti olla. Pearuga oli pidevalt tülisid ja kohtuskäimisi. Suri naine Krööt, kellega oli tal palju unistusi. Lapsed läksid üks haaval kodust ära, Liisi läks Oru-Joosepiga vargamäelt eemale elama, Maret läks Sassiga kokku, Indrek läks linna õppima ja jäigi sinna, ning lõpuks polnud peale väikese Andrese kroonusse minemisel kedagi abiks, teised lapsed olid veel liiga noored selleks.