Pätsi aja olme ja mentaliteet (0)

OLMEST JA MENTALITEEDIST
Iseseisvusajal muutus oluliselt eesti kodu. Uutes linnamajades olid juba olemas nii elektrivalgustus , keskküte, telefon kui ka vesikäimla, sisutuse juures võttis maad uus, „ modernne “ joon. 1930ndatel aastatel suurendasid mööblivabrikud (tähtsaim neist oli A.M. Lutheri vabrik Tallinnas) korterimööbli tootmist, kasutusse tulid nn. Tigudiivanid, raamatu- ja öökapid, kaheinimesevoodid jm., samuti linikud, diivanipadjakesed ja seinavaibad. Tavaliseks muutus grammofon.
Maal hkati püstitama rehest lahus seisvaid uusi eluhooneid, mis olidlaudvoodri ja laudpõrandatega, värvitud, kõrge vundamendga ja senisest märksa suuremate akendega. Elekter ja telefon levisid maal esialgu aeglaselt ning enamik raadioid töötas veel akudel, mille täitmiseks oli iseseisvusaja lõpul olemas üle 200 akulaadimispunkti. Teedele ilmus üha enam isiklikke sõiduautosid ja veel rohkem jalgrattaid (eriti kvaliteetne oli Rootsi „Husqvarna“ toodang). Kouseid töid aitasid teha uued kodumasinad, nagu hakklihamasin ja õmblusmasin, enamasti legendaarne „Singer“. Rahvariie pidas vastu veel vaid mõnes konservatiivses maanurgad- Kihnul, Setumaal, Muhumaal ja rannarootslaste juures (Ruhnul, Vormsil jm.). Mujal mindi lõplikult üle nn. Linnamoele. Linnamoelise rõiva hankimiseks ei tarvitsenud linna sõita, selle võis tellida ka Geord Adniel Kiire tüüpi küla(aleviku-)rätsepalt. Kuid siis ei saanud muidugi kindel olla, kas ülikond just viimast buenos Airese või Londni šnitti järgib. Anglofiilsus oli moes.
Moodi hakkasid senisest üha enam mõjutama kino ja ajakirjandus , mis vahendasid küllalt operatiivselt nii Pariisi, Londoni kui New Yorgi moeuudiseid. 1920ndail hülgasid naised korseti ja riietasid end vabalt langevasse, alla viidud vöökohaga särkkleiti. Moekas oli olla nooruslik ja sportlik, kanda poisipead, pottkübarat ja kunstsiidist sukki. 1930ndail tuli krsett varasemast leebemal kujul tagasi, kübarad mitmekesistusid, moodi tulid laiad pikad püksid.
Toidusedel muutus senisest mitmekesisemaks. Rohkem hakati tarbima piimatooteid , värsket liha ning aeg-ja puuvilju .Suuresti tänu maanaiste seltside tegevusele levis kompottide, mooside ja mahlade, samuti salatite ning magustoitude valmistamise oskus, tänu hakklihamasinale võisid perenaised lauale tuua kotlette ja pasteeti.Kujunes välja see, mida saab ja tuleb nimetada eesti köögiks- kartulisalat , sült, maksapasteet, praetud räim marinaadis, rosolje , täidetud munad jms., kui kõnelda külmast lauast. Selle üksikelemendid olid kõik sel või teisel moel laenulised, kuid kokku moodustus menüü, mis iseloomustab ainult eestlase toidu- või täpsemalt küll pidulauda. Lauakombed muutusid peenemaks, kadus ära ühest kausist söömine. Maal suurenes poetoidu osa, näiteks osteti soolasilku ja –heeringat üha enam kaupmehe käest. Mitmekesistus aedviljade ja viljapuude valik, 1930ndail hakkas levima tomati kasvatamine . Aed ja puuvili tegi söögivalikut tervislikumaks, suhkru ja püülijahutoodete kohta seda öelda ei saa.
Pole ühiskonda avaliku arvamuseta, mis omakorda eeldab suhtlemist. Infohulk ei käinud veel üle jõu, ajalehest loetu ja raadiost kuulatu arutati pereliikmete ning tuttavatega läbi. Meedia ei surunud oma seisukohti eriti peale, pidades tähtsamaks erapooletuid sõnumeid. Subjektiivse arvamuse avaldamiseks oli eriline ajakirjandslik žanr, veste, mille raames jagasid lugejaga oma mõtteid Milli Mallikas (Hugo Raudsepp ), Jaan Kägu (Ernst Joll) jt. Väljamõeldud mõlgutajad. Tähtsaks kõneaineks oli poliitika, erakondade kemplemised ja väidetavad korruptsioonijuhud. Meeli köitsid konkreetsed probleemid: usuõpetus, metsade laastamine, „vene vaimu“ jääknähud sõjaväes, majanduskriisiaegne tööpuudus, nn. riigitüdimus ja igatsus „kõva käe“ järele, madal iive jm. Elavalt arutati ka välisuudiseid, Tutanhamoni hauakambri avastamisest ja „vaarao needusest“ kuni Hispaania kodusõjani. Oluline teema oli mod, seda nii riietuses kui harrastustes, Harrastustest nihkus esikohale sport . Moodi läksid ka suvitamine ja suvemaja ehitamine, samuti matkad ja ekskursioonid .
1920ndate aastate „peenem“ eesti seltskond oli tervikuna veel üsna tahumatu. Paljudel juhtudel oli süllelangenud jõukuse tulemuseks praaliv tõusik, keda kirjanikud ja ajakirjanikud mõnuga tögasid. Kuid pidutsemine ja teatav kergemeelsus – võib-olla maailmasõja õuduste kaudne tagajärg-olid iseloomulikud kogu tolleaegsele läänemaailmale. 1920ndaid aastaid ongi nimetatud „kergemeelseteks kahekümnendateks“. Lõbutseti olukorras, kus suur osa ühiskonnast nii eestis kui mujal oli alles üsna vaene. Kuid ka kehvem rahvas võis endale mõnikord lubada lõõgastust mustkunstnik San Martino DeKastrozza trikke vaadates või kinos käies, kus sai näha eelkõige Ameerika ja Saksa filme Pickfordi, Chaplini, Garbo või Dietrichiga peaosas.
Maalgi levis seltside ja rahvamajade kaudu n.-ö. Kultuurne meelelahutus , mis vana „kiigekultuuri“ lõplikult tagaplaanile tõrjus. Külad olid veel rahvarohked ja elujõulised (1930ndate lõpul koguni kurdeti, et Eesti küla on ülerahvastatud), ning maakohtades viljeldava harrastuskultuuri kandeind oli lai. Näiteks võis suvalisest külast leida džässorkestri või registreeritud spordiklubi . Laulukoorid ja näiteringid olid nagunii , need olid olnud juba 19. Sajandil. Kõigile neile institutsioonidele oli tähtsaks toeks tiheda koolivõrgu olemasolu, kuid oluline osa oli ka kirikul, omavalitsustel jt. Tänapäeval nimetame me seda infrastruktuuriks.
Koolivõrgu tiheduse üks põhjuseid oli kahtlemata see, et maaelanikkonna osakaal oli nüüdsega võrreldes suur ja külad olid lapsi täis, kuid ka see, et nõudmised algharidusele olid tänapäevasest tunduvalt madalamad. Keegi näiteks ei eeldanud, et (maa) koolil peaks olema võimla, rääkimata ujulast või spetsiaalsetest kabinettidest võõrkeelte õppimiseks. Sellest tulenevalt oli koolide ülalpidamine odavam kui nüüd.
1930ndail aastail levinud rahvusühtsuse isee ei olnud poliitilise eliidi fantaasia, vaid selle järele valitses rahva seas ka nõudmine. Heitlik ajastu oli lbi, loodeti rahulikku ja stabiilset arengut ning rahvuse üldist õitsengut. Nende meeleoludega sobisid hästi ni nimede eestistamine, kodukaunistamisliikumine kui ka noorkotkaste ja kodutütarde liikumine.
Eestlased olid linnades märkimisväärse mõju omandanud alles 20. sajandi algul. Seetõttu oli eestipärane linnakultuur iseseisvusajal alles kujunemisjärgus ja tüüpiline linlane veel maal sündinud. Kuid juba arutati kohvikutes kultuuri- ja poliitikasündmusi, voorimeeste ja Tallinna trammi kõrvae tulid taksod ning liinibussid, rongide kõrvale eraautobussid. Linnade ja linnaelu olid muutumas eestlaste ühiskonna loomulikuks osaks.