Mulgimaa (0)

Mulgimaa
Tutvustus
Mulgimaa ulatub läbi Viljandi-, Pärnu- ja Valgamaa alade. Mulgimaa on kultuuriajaloolineline piirkond Lõuna-Eestis, mis koosneb viiest endisest kihelkonnast: Tarvastu, Paistu,  Halliste ,  Karksi  ja Helme .
Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni  mulgi keele alusel selgelt eristatav  etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija.
Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk  lõunaeesti keele läänemurde leviala.
Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid , kuid siiski on sageli Mulgimaa pealinnaks ekslikult peetud Viljandit, ehkki see linn ei asu ajaloolise Mulgimaa piirides. 20. sajandi lõpupoole on mõned kohalikud pidanud  Abja -Paluoja linna Mulgimaa keskuseks.
Sealseid elanikke kutsutakse mulkideks
Kuigi sõna „mulk“ tuli ilmselt lätikeelsest sõnast „ loll “, on Mulgimaa elanikud läbi aegade olnud jõukad, haritud ja mõjuvõimsad.
Tänapäeval peavad Mulgimaad oma koduks paljud tuntud inimesed, nende hulgas president Toomas Hendrik Ilves. President Ilves kannab ametlikel üritustel sageli traditsioonilist Mulgi kuube .
Majanduslik edu, tänu millele sirgus Mulgimaalt Eesti eliit, oli samuti põhjuseks, miks nõukogude ajal Mulgimaa käsi kõige kehvemini käis. 1941., 1945. ja 1949. aasta massiküüditamised laastasid piirkonda ja kohalik dialekt säilis vaid ime läbi.
Mulgi keel (mulgi kiil ) on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalne kõnekeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka. Keeleajalooliste käsitluste järgi on mulgi keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Mulgi murre. Sellesse rühma kuulub veel võru keel, seto keel ja tartu keel.2012. aasta rahvaloenduse andmetel kõneleb mulgi keelt ligi 10 000 inimest. Põhiliselt räägitakse seda kõnekeelena maapiirkondades, suuremates linnatüüpi asulates kõneldakse seda vähem. Kuna koolides õpitakse kirja- ja õppekeelena eesti keelt, siis lastega räägitakse kodus ikka põhiliselt kirjakeeles. Seetõttu on mulgi keel noorema põlvkonna igapäevasest kõnest tegelikult kadunud. Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, viiakse lasteaedades läbi keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis ja Tõrvas. 
Mulgi Kultuuriinstituut teeb kõik, et unikaalset kultuuri säilitada. Loodud on mulgikeelsed raadio- ja telesaated, samuti ilmub neli korda aastas ajaleht Uitsainus Mulgimaa.
Toidud
Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik . Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk.
Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta.
Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid ). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati.
Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks . Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga , kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid. Rasvaga keedeti kaunviljaroogasid, värskeid kapsaid, kaalikaid, hiljem kartuleid; rasva pandi kastmesse. Rasvatagavara üle peeti ranget arvestust, et järgmise seatapuni ots otsaga kokku saada. Toidud nagu tangu-kartuli segapuder (mulgi puder ) ja tangudega kapsad (mulgi kapsad) levisid mulkidega teistesse kihelkondadesse.
Kanepiseemnetest tehti või, rasva ja piima aseainet, neist hõõruti võiet - tempi, millega täideti pirukaid või määriti leivale. Kui kanepiseemnejahule valati peale vett, saadi kanepipiim.
Tavanditoitudest võiks ära märkida kapsasupi, mida anti pulma lõpul viimase roana, nimetati ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga.
Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama . Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema.
Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset.
Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades . Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga.
Söömiskomme
19. sajandi lõpus suurtalude tekkimise aegu hakkas sagenema komme , et pererahvas sõi eraldi teenijarahvast, mida mujal Eestis ei esinenud.
Mulgimaa vanad toidud - mulgi kapsad, mulgi korbid , mulgi puder ja kama, on hiljem saanud tuntuks üle Eesti.
Igas peres tehti toitusid oma retsepti järgi. Nii võib ka mulgi kapsaid, mulgi putru ja korpe valmistada väga erinevat moodi.