Naiste rollid Vargamäel (20)

Naiste rollid Vargamäel
Tammsaare naistegelased on läbi teoste kurvad ja õnnetud. ,,Tõde ja õigus’’ Mari ja Krõõt olid kurvad ja allasurutud ning ka Sauna-Madise naine oli mehe võimu all ning üksluise, igava ja masendava eluga. Naised olid mehest madalamal positsioonil, lisaks sellele veel õnnetud ning murest murtud , masendunud ning nad pidid täitma väga erinevaid rolle, nad pidid olema talus perenaised, olema väärt abielunaised, tegelema lastega, hoolitsema selle eest, et toit laual oleks, rügama tööd hommikust kuni hiliste õhtutundideni. Tundus, nagu kannataksid just naistegelased teoses kõige enam.
Andrese naine Krõõt oli nõtke, teotahteline ning heasüdamlik, ta oli headuse ja kannatlikkuse sümbol, kuid vaatamata oma headele omadustele läks Krõõdal teoses kõige halvemini. Krõõt ei sobinud Vargamäele juba algusest peale, sest need kontimurdvad tööd, mis tuli Vargamäel teha oli tema jaoks liig, kuid vaatamata sellele pidi ta seal päevad läbi tööd rabama , sest tema eest kedagi teist seda tegemas ju polnud ja ometigi oli see tema vaba tahe Vargamäele perenaiseks tulla. Kogu see rõõm ja sära, mis Krõõdas oli, kadus raske töö tegemise ning kannatuste tagajärel. Tegelikult võib öelda, et Krõõda meel läks juba siis kurvaks, kui loodetud poisslastest sündisid ainult tüdrukud, kuna tema mees Andres oli soovinud Vargamäele poisslapsest järeltulijat. Kuid siiski oli Krõõt tugev kuni oma neljanda ehk viimase lapse sünnini. Nad olid juba leppinud sellega, et see on jumala tahe, et nende lasteks on ainult tütarlapsed, kuid ennäe imet , sündis poeg, kes ühlasti võttis Krõõdalt ka hinge ja tema tugevuse. Kuna Andres oli mees, siis ta ei tundnud Krõõda kannatusi. Krõõdast jäi kõigile Vargamäelastele helge mälestus ning tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldseimat aega.
Peale Krõõda surma sai Vargamäe perenaiseks Mari. Ka tema elu polnud kerge, kuna Krõõda viimaseks sooviks oli, et ta hoolitseks kõige eest Vargamäel. Mari oli alistuv ja kohusetruu naine, seega asus ta Krõõda soovi pühaks pidades Vargamäele elama. Enne perenaiseks saamist oli Maril pidevalt lauluviis huulil, kuid perenaiseks saades tõukasid suured mured tal lauluviisi huulilt. Vargamäele asumisega muutus tema elus palju. Ta polnud enam lihtne saunanaine, vaid täieõiguslik perenaine . Selle rolliga kaasnesid ka paljud kohustused. Nüüd pidi ta koos Andresega tööd rügama, samuti pidi ta hoolt kandma loomade eest. Kuna Krõõdast jäi järele neli last, siis tuli tal ka nende eest hoolitseda, olenemata sellest, et bioloogiliselt ta nende ema polnud. Seda tegi Mari suure rõõmuga ja kaitses lapsi sageli Andrese ägeda viha eest. Kuna Mari ei löönud millegi ees risti ette ning sai kõigega hakkama, võib öelda, et ta sai oma kohustustega Vargamäel suurepäraselt hakkama.
Peale Mäe perenaiste-Krõõda ja Mari, oli teose tegelasteks veel teisigi naisi. Üks neist oli saunanaine. Saunanaisel polnud küll perenaisega võrdseid kohustusi, kuid ega temagi elu kerge polnud. Kerge polnud tema elu just seepärast, et oma lapsed oli ta pidanud juba üsna varajases eas hauda panema.Kuna ta elas saunas , siis pidi ta ka oma ulualuse eest pererahva heaks tööd rabama. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda. Ainsaks tõeliseks rõõmuks tema elus oli keelekandmine, kuna see oli ainuke asi, mis talle tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas.
Üheks teose naispeategelaseks oli veel Oru Pearu naine, kelle elu oli Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi. Töö võrra oli tema elu küll kergem, aga oma keevalise mehe tõttu polnud tema igapäevane elu teps mitte kerge. Tihti pidi ta enda peale tõmbama joobnud mehest tuleneva viha. Kaitstes lapsi peksu eest, lasi Oru perenaine end peksta, et mees rahuneks. Samuti pidi Pearu naine väga palju muretsema, kuna tihti veetis ju Pearu nädalapäevad kõrtsis. Kuna Pearu tahtis sagedasti näidata naisele oma vägevust,siis pidi naine teda teenindama ja tegema selliseid asju, millega Pearu ise oleks väga edukalt toime tulnud.
Vargamäe naiste elu oli tunduvalt raskem kui tänapäeval, kuid sellegipoolest löövad ka tänapäeval aeg-ajalt välja jooned nagu olid Vargamäe naiste elus. Vargamäe naised tegid rasket tööd ja kasvatasid 7-8 last, nad olid mehe tallaalused ning kurva meeleoluga. Tänapäeva naised kasvatavad enamasti 1-3 last, neil on kergem töö ning suurem võrdõiguslikkus meestega. Tol ajal polnud naistel endaga tegelemiseks erilist aega, kuid tänapäeva naised on rohkem teadlikumad ning võimalused enese eest hoolitsemisel on mitmeid kordi suuremad.
Kogu eelneva kirjutatu põhjal võib teha järelduse, et Vargamäe naiste elu oli tihedalt põimitud raskuste ja muredega. Naine olla tollel ajal polnud sugugi kerge, kuid igaüks sai neist läbi raskuste hakkama ning leidis endale sobiva teekonna ning igaüks neist jättis sinna midagi maha: Krõõt jättis sinna oma elu, Mari tervise, Liisi ja Maret lapsepõlvekodu.