Keskaegse rüütli koondportree (0)

Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste Instituut
Õpetajahariduse osakond
Keskaegse rüütli koondportree
Referaat
Tallinn 2015

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Rüütlikasvatus 4
Turniiride lahutamatu osa rüütli elus 9
Templirüütlite olemus 10
Daamide kultus rüütlikultuuris 11
Kas rüütlikultuuris eksisteeris armastust? 12
Kokkuvõte 15
Kasutatud kirjandus 16

Sissejuhatus

Rüütlite seisus kujunes välja 10.-11.sajandil, kuid võib öelda, et nende tegelik hiilgeaeg jääb hoopis kusagile 12.-13.sajandisse. 12.sajandil hakkavad valitsejad keelama rüütliks lüüa neid noormehi, kes ise ei põlvne rüütlist. Seega võib järeldada, et alates 12.sajandist on ka rüütliseisus päritava loomuga ning alamast seisusest pärit inimene sinna ei pääsenud. Alates 16.sajandi algusest hakkavad hobustega sõdurid lahinguväljalt kaduma ning need asenduvad inimestega, kes kasutavad piikide asemel juba arenenud tulirelvi.
Tollel ajal valitses rüütliseisuse ümber aupaiste. See oli ihaldatud seisus, kuhu tahtsid kuuluda ka aadlikud. Ühiskonna tormiline areng soodustas seda, et ühel hetkel muutusid rüütliideaalid ja rüütlimoraal teisejärguliseks. Seega võib järeldada, et algselt austatud ja ihaldatud seisus muutus peagi vastuoluliseks ning kaheldavaks. Kõik see, milles noori poisse lapsest saati oldi kasvatatud muutus raha tulekul ebaoluliseks.
Tänapäeval ei süvene inimesed piisavalt tolle ajastu kultuuri ja tõekspidamistesse. Arvatakse, et kõik see, mida jutustavad ilusatest sõnadest tulvil rüütliromaanid ning imetlust pakkuvad keskaja filmid ongi tõsi. Tegelikkuses see loomulikult nii ei ole. Inimestel ei teki hetkekski kahtlust, et kogu see jutustus võib olla hoopis ühe kirjamehe soov muuta oma lugu lugejale atraktiivsemaks. Seetõttu ongi minu arvates oluline süveneda veidi rohkema ajaloo kirjutistesse ning leida sealt vastuolusid, mis aitaksid mõista keskaja tõelist olemust ning palet.
Minu referaat koosneb kolmest peatükist: rüütlikasvatus, turniiride ja sõdade lahutamatu osa rüütli elus ning daamide kultus rüütlikultuuris, mis omakorda jaguneb üheks alapeatükiks. Läbi selle referaadi püüan lüüa keskaegse rüütli koondportreed ning tuua esile mõningased vastuolud, mille peale sageli ei tulda või siis lihtsalt ei märgata.

Rüütlikasvatus

Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastaseks, kuid siiski ei olnud ka see veel piisav alus rüütliks löömise juures. Poiss pidi olema läbinud täieliku rüütlikasvatuse. See kasvatus koosnes mitmesugustest erinevatest etappidest ning oli väga pikaaajaline. Rüütlikasvatus tugines suuresti rüütlivooruste arendamisele, milleks olid ratsutamine, oda ja mõõga käsitlemine, jahipidamine , ujumine, vibulaskmine , malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine hiljem ka prantsuse keel.1
Samas on Georges Duby oma raamatus “ Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel” öelnud, et rüütlid olid täpsed, eksimatud, erakordselt rikka mäluga, nagu see tol ajal oli paljudel meestel, kes ju ei osanud lugeda ega kirjutada. Oma mäletamisvõimet hoidsid nad vormis sellele konkreetselt mõtlemata, pideva harjutamisega, laulmisega, retsiteermisega, miimikaga, kuuldu kordamisega.2 Suurt rolli mängisid rüütlikasvatuses losside peremehed , kuid ega ka perenaised varju ei jäänud. Viimaste ülesandeks oli eelkõige hoolitseda rüütliks pürgijate vaimsete võimete eest. Nii õpetati neile kombeid, luuletamist ja muusikariistal mängimist.3 Siinkohal tekib juba esimene vastuolu rüütlikultuuris. Ühelt poolt ütleb üks autor, et rüütlite puhul ei tähtsustatud lugemisoskust ega ka kirjaoskust, kuid siis ütleb teine autor, et neile õpetati värsside koostamist ja prantuse keelt. Siiski tuleks järeldada, et kindlasti oskasid rüütlid minimaalsel määral lugeda ja kirjutada ent suurem rõhk oli siiski pandud mälu treenimisele, et hiljem kuuldut õiges kontekstis taas kasutada.
Sünnist kuni seitsmenda eluaastani kasvas rüütel oma isakodus ning ema hoole all. Ent juba siis moodustasid lõviosa tema mänguasjadest väikesed puust relvad. Last õpetati juba varakult tundma relvade käsitlemist, karastama oma keha, lapsel lasti palju liikuda, joosta, ratsutada ja vehelda, õpetati hobuseid tundma ja neid ka armastama . Keelatud oli lapse hellitamine ning sageli seati laps olukorda, millest pääsemine nõudis julgust ja osavust. Vanemad jutustasid lapsele kangelastest ja rüütlitest , kes pidid poisile eeskujuks olema. Juba maast madalast peale sisendati lapsele rüütliau, vapruse, ülluse, halastuse ja tagasihoidlikuse põhimõtteid, millel rüütliks olemine suuresti tugines.4
Kui poiss oli saanud 7aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised- ja relvaharjutused. Poisid pidid jooksma, hüppama, ronima, vallutama mängukindlusi. Arendamaks poiste lihaseid lasti neil loopida raskeid kive, nad pidid ujuma pikki distantse, heitma oda, laskma vibust ja omavahel maadlema. Need harjutused lõid aluse rüütli põhioskustele – ratsutamiskunstile ja relvakäsitsemisele.5
Isa valis poisi hoidjaks ja kasvatajaks tavaliselt kõige tasakaalukama, arukama ja ustavama teenri, kes jäi poisi kõrvale sageli oma surmani.6 Seda sama tegi ka Guillaume le Marechal, kes seisis vankumatuna noore kuninga Henry II kõrval igal turniiril ja lahingus senimaani, kui kuningas teda arvatava reetmise tõttu oma õukonnast välja viskas . Kuid siiski see ei heidutanud Guillaume le Marechali, sest ta teadis, et kuningas ei saa ilma temata hakkama ning varem või hiljem tuleb kuningas teda tagasi oma õukonda paluma. Kuningas oli ilma Guillaume le Marechalita nagu abitu väikelaps, kellel oli lutt suust kistud. Teda oli väga kerge mõjutada ning suunata.
10aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud ning üldiselt austatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust või siis saadeti poiss hoopis isa hea sõbra või sugulase juurde, kellele võis poisi kasvatamise usaldada . Kasvataja mitte ainult ei kasvatanud rüütlinoorukit oma majas , vaid jälgis ka hiljem, kui too oli juba rüütliks löödud, oma hoolealuse edusamme, andes nõu ja toetades raskel hetkel. Ühesõnaga, niisugune rüütel-kasvataja oli noorukile nagu teine isa.7 Seetõttu ei olegi mõtet imestada, et miks Guillaume le Marechal oma isa ei leinanud. Poisid võõrandati oma perekonnast juba väga varajases nooruses ning seetõttu katkevad koheselt ka igasugused sidemed oma perekonna ja pärisisaga.
Perekonnasiseselt näidatakse üles armastust selle vastu, kellele kuulub õigus varadele, mis pudenevad pärisisa käte vahelt alles surmahetkel. Kaldutakse arvama, et peale esmasündinu ei huvitanud teised pojad rüütleid enne, kui vanus neil isade kõrval võidelda lubas.8 Kui Guillaume le Marechali isa Jean oma poja vabatahtlikult pantvangi annab näitab juba see, et tegelikuses ei hoolinud isa oma noorimast pojast üldse. Veel enam annab Jean mõista, et poeg läheb talle vähe korda: tal olevat veel “alasi ja haamreid, et paremaid teha”.9
Paažideks nimetati neid poisse, kes olid lahkunud oma isakodust ning asunud elama oma isanda majja. Ühes majas elas sageli koos mitmeid paaže, seetõttu oli olemas koheselt ka konkurents . Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud, kuid igaühel neist oli täita ka isanda majapidamises oma koht. Nad olid oma isanda teenrid, kuid kordagi ei tundnud nad end peale paažiaja lõppu alandatuna. Pigem olid nad just ülbed ja uhked, vägagi tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes.
Paažiaeg kestis kuni 15-16 aastaseks saamiseni. Peale seda nimetas peremees paaži oma relvakandjaks, mõnes raamatus öeldud, et hoopis kannupoisiks. Sellest hetkest alates oli nooruk rüütlile lähemal kui kunagi varem. Tal oli lubatud osaleda vestlustes, ta pidi kõigi lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes näitama üles austust ning lugupidamist. Lossi sees oli nüüd mõõdupuuks viisakus, graatsilisus, osavus , teravmeelsus, armastusväärsus, tantsu- ja lauluoskus. Väljaspool lossi olid aga mõõdupuud samad, mis paaži ajal.
Lõpuks, kui noor aadlik oli oma kannupoisiaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Patroon määras kindlaks piduliku pühitsemise aja. Tavaliselt valiti selleks päevaks mõni kiriklik tähtpäev või muu oluline sündmus.10
Enne suurt päeva pidi tulevane rüütel mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema. Üks päev enne rüütliks pühitsemist, peale pihti ja armulauda, riietus relvakandja lumivalgesse linasesse ülikonda, mis sümboliseeris puhtust. Seejärel juhatati ta kirikusse, kus ta pidi selles riietuses kogu öö palvetama ja oma tulevase elu suurte ülesannete üle mõtisklema. Hommikul tulid talle järele vanad rüütlid, kes ta sauna juhatasid.11 Enne mõõkade saamist riietasid noormehed end saunas riidest lahti ja pesid end. Pesemine oli väga põhjalik, sest sellel oli oma tähendus ehk see sümboliseeris üleminekut ühest eluetapist teise.
Taaskord mindi kirikusse, kus preester õnnistas sisse rüütli mõõga. Mõõk oli rüütli jaoks enamat kui tööriist, see sümboliseeris õigust ja kohustust võidelda. Rüütliks löömise päevaga lõppes lapsepõlv, mees võeti vastu täiskasvanute maailma. Sel päeval algas tõeline elu ning seda tähistati suurejoonelise pidustusega.12
On öeldud, et rüütliks löömise rituaal sarnanes vägagi kiriklikele sakramentidele, kuid samaväärseks ta sakramentidega kunagi ei saanud.13 Sellest hoolimata saab tõmmata paralleele rüütlite ja preestrite vahel. Üheks sarnasuseks on kindlasti see, et rüütlid nagu ka preestrid määrati ametisse eluks ajaks ning nad mõlemad teenisid omal moel Jumalat. Siinkohal tekib minu arvates järgmine vastuolu. Kuidas saab teenida Jumalat inimene, kes peab lahinguid au ja kuulsuse nimel, mis pole ühele vaimuliku kindlasti kohane? Samuti mõistis kirik hukka ohtlikud turniirid , kuid taaskord leiti ka sellele probleemile lahendus. Rüütlid rõhutasid, et usk ja turniirid on omavahel kooskõlas, sest turniirid pidid aitama kirikul leida uusi toetajaid ning igat turniiri alustati religioossete talitustega.14 See omakorda näitab, et mitte kõik vaimulikud polnud turniiride pidamise vastu.
Rüütlikultuuris on mõõgale omistatud eriline tähendus. See oli tema käepikendus. Iga mõõgalöögi eest pidi rüütel vastutama. Seega võib öelda, et mõõk muutus sakraalseks ning ta isikustati ehk alati kui mainitakse rüütlit ilmub inimeste mõttemaailmas rüütli juurde tema mõõk.

Turniiride lahutamatu osa rüütli elus

Turniirid olid vaatemängulised spordiüritused, kuid sams ka pidustused, kuhu kogunesid kokku tuhanded rüütlid ning pealtvaatajad. Turniire peeti igal aastaajal ning hoolimata ilmast. Ent siiski lakkasid turniirid toimumast talvel. Samas olid paika pandud ka kindlad päevad, millal turniirid ei toimunud. Sinna hulka kuulusid jõulud, lihavõtted, nelipühad ning kõik teised pühakute päevad.15 Turniirist võtsid osa rüütlitest koosnevad meeskonnad. Peale võitu jaotasid rüütlid sõjasaagi omavahel võrdselt laiali, kuid võitudest saadud varandus neid ei rahuldanud. Turniiridele tulid nad veel selleks, et koguda isiklikku sõjasaaki, mille käigus rööviti relvi , turviseid ja lahinguratsusid vahel isegi inimesi.16
Turniiri lõppedes asendusid võitlus situatsioonid laadaga, kus vabaneti lömmis varustusest ning loodi sõprussidemeid. Peale võitlust leidis aset arvukalt läbirääkimise, mille käigus püüti võlad tasa saada ning kaotatud varandus tagasi osta. Peale igat turniiri oli võitjatel raha küllaga ka vaesemad lubasid endile luksust. Duby on oma raamatus kirjutanud turniiride lõppemise kohta järgmist: “See lõppes, nagu peod ikka, tervete varanduste muretu pillamisega ja rüütlid, nii võitjad kui võidetud, uinusid palju vaesemana, kui nad hommikul olid olnud. Ainsad kes võitsid, olid kaupmehed, need igavesed parasiidid.” 17
Siit ilmneb juba teine vastuolu. Rüütlikasvatus nägi ette, et rüütlid pidid olema helded ning suhteliselt askeetlike eluviisidega. Ta pidi suhtuma rahasse oma seisusele vastava põlgusega ning pidi otsekohe olema valmis kogu oma raha pidudel ära kulutama.18 Rüütlimoraali kohaselt ei olnud raha puhas ning sellel puudus ka väärtus. Duby kirjutab oma raamatus Guillaume le Marechal: “Patune raha põletaks rüütli sõrmi, seepärast kamandab ta teeliste kallale kannupoisi. Samas raha teenib aga hiljem edukalt rüütelikku meelelahutust ja rüütel annab selle käest seda rõõmsama südamega, et tallelepanemine võiks teda häbistada.”19 Ometi hakkab tolleaegses ühiskonnas järjest rohkem võimust võtma raha, kuigi seda peeti esialgu linnaelanikele ja talupoegadele omaseks nähtuseks ning selle kasutamisest püüti hoiduda. Raha muutus eluliselt väga oluliseks. Selle puudumisel ei suudetud säilitada oma kuulsust ega ka kohta rüütlite seas.

Templirüütlite olemus

Rüütlid eksisteerisid sügaval kristlikul ajal ning nende üheks ülesandeks oli levitada oma sõjaretkedel ristiusku. Templirüütel oli koondportree nii mungast kui ka rüütlist. Keskaegses ühiskonnas tunti palju muret pattude ja hinge pärast, seetõttu ei olnud paljud kirikumehed algselt nõus liitma omavahel vaimulikku pühendumust ja füüsilist võitlust lahingutes.20 Templirüütlid pühendasid kogu oma elu jumalateenimisele ning sellega seoses andsid nad ka mungatõotuse. Samas tekib jällegi vastuolu kui need samad templirüütlid peavad astuma vastu oma jäikadele tõekspidamistele ja tapma, kuid jällegi teiselt poolt mungana inimesi armastama. Templirüütlid püüdsid end lohutada mõttega, et paganad olid kurjuse käsilased ning nende tapmine oli eelkõige vajalik selleks, et kaitsta kristlasi.21 Seda tapmist ei seostatud mitte mingil moel mõrvaga, see oli vaid katse peatada kurjus enne kui see jõuab korda saata mõne kuriteo. Juba see asjaolu näitab, kui vastuoluline oli keskaja inimese mõtlemine ning maailmapilt . Igale surmapatule püüti leida mõni seletus, mis aitaks kergendada inimeste hingevalu ja –koormat.

Daamide kultus rüütlikultuuris

Daamidel oli rüütlikultuuris täita suur roll ning nende austamise kõrgaeg jääb 13.-14.sajandi vahetusse. Sellel ajal löödi naiseideaal ja teiselt poolt jällegi jäädvustati kultuuriajalukku nn “rüütellik” suhtumine nõrgemasse sugupoolde. Sellest hoolimata sulgevad järgnevad sajandid naise kitsasse perekonnaringi ning ajalooliselt ei omistata neile mingit olulist tähtsust. Sellest vahepealsest madalseisu perioodist hoolimata on tänaseni püsinud paljud rüütellikud põhitõed ja käitumistavad .
Rüütlidaame hakati õpetama väga varajases nooruses. Neile õpetati kombekat käitumist, musitseerimist, ratsutamist, tantsimist ja male mängu.22 Lisaks eelpool mainitud oskustele pidid daamid täpselt teadma kus asetsevad piirid. Nad pidid teadma isegi seda, et kuhu tohib inimesega suheldes vaadata ja kuhu mitte, millal saab mõõdukast söömisest liialdamine ja kuidas käituda kirikust lahkudes. Kohati tundub, et rüütlidaamid olid kõikvõimsad muinasjutulised kangelannad, keda tegelikult ei eksisteerinudki. Samas eksisteeris keskajal seisuslik ühiskond mille igas kihis oli oma koht ka naisel.
Ajaloolisest seisukohast lähtudes omistatakse daamidele oluline roll rüütlikultuuris. Igal rüütlil oli võimalus valida oma südamedaam ning pühendada kõik oma võidud talle. Lossi perenaise võis oma südamedaamiks valida iga rüütel ning peremees ei tohtinud armukadetseda, vaid pidi olema hoopis uhke oma naise suure austajaskonna üle.23 Turniiridest võtsid rüütlid eelkõige osa sellepärast, et võita daamide austust ning seeläbi saavutada ka senjööride armastus. Naise ülesandeks oli turniiridel julgustada mehi veelgi julgematele ja ennast salgavamatele tegudele.
Samamoodi nagu lossi perenaistel võis olla mitu sümpaatset rüütlit oli ka valitsejatel armukesi, kes mõlemalt poolt üritasid valitseda oma käskija südant ning seeläbi lüüa kaasa ka riigi valitsemises.24 Rüütlid tahtsid endast jätta õilsa päästja kuju, kes kannatab armastatu pärast ning seejärel võidab tema südame.25 Daami teenimine pidi olema omakasupüüdmatu ning hingeline , kuid kõik daamide auks peetud võitlused olid hoopis tulvil salapärasest erootikast. Kirjanduses on palju juttu abielurikkumistest ning on teada, et keskajal oli peale meeste ka naistel abieluväliseid suhteid ning eelistatumad partnerid olid preestrid ja mungad .26 Kuid kas siin ei kerki õhku järjekordne probleem tegelikkuse ja reeglite vahel? Naine pidi abielus olema ju see osapool, kes oli truu, korralik ning kelle hea maine pidi kaugele silmapaistma. Mehe kohta see ei kehtinud .
Kõige paremaks näiteks selle kohta, kuidas on omavahel seotud daam , rüütel ja erootika näitab järgnev tekst. Keegi daam, kelle abikaasa ei pea palju võitlusest, kuid muidu on täis üllast suuremeelsust, saadab kolmele rüütlile, kes teda armastuses teenivad, oma särgi, et nad turniiril, mille korraldab ta mees, kannaksid seda relvakuuena ilma soomurüü või muu katteta kui vaid kiiver ja jalakaitsed. Esimene ja teine rüütel kohkuvad selle ees tagasi. Kolmas, kes on vaene, võtab särgi öösel käte vahele ja suudleb seda kirjlikult. Turniirile ilmub ta särgi kui relvakuuega, ilma turviseta selle all; särk rebitakse puruks ja rüütli veri teeb sellele plekid, ta ise saab raskesti haavata . Tema ebatavaline vaprus torkab silma ja auhind antakse temale; daam kingib talle oma südame. Nüüd nõuab armastatu vastuteenet. Ta saadab verise särgi daamile tagasi, et too kannaks seda turniiri lõpetaval pidusöögil oma riiete peal sellisena, nagu see on. Daam ilmubki verises särgis; enamik noomib teda selle eest.27

Kas rüütlikultuuris eksisteeris armastust?

Tõepoolest on see oluline küsimus, millele on ka lihtne vastata. Jah, rüütlikultuuris eksisteeris ka armastus, kuid see oli platooniline. Rüütlid õhkasid oma südamedaamide järele, kuid kätte nad neid ei saanud. Ja kui nad daamid siiski kätte said, oli see väga hästi hoitud saladus, sest kui senjöör oleks teada saanud, et rüütlil on peale platoonilise armastuse ka seksuaalsed sidemed tema naisega, oleks see tähendanud nii rüütli kui ka daami välja heitmist õukonnast. Paraku nii juhtus ka Guillaume le Marechaliga. Samas ei tea tänaseni keegi, kas tõepoolest olid tal oma peremehe naisega nii lähedased suhted.
Kirjanduses on välja toodud ka meeste vaheline armastus, kuid ainult ühes raamatus on sellest veidi juttu. Pigem on seda püütud maha vaikida. Eelkõige on seda jällegi näha Duby raamatus, kus ta kirjeldab viit meest, kes kõik on le Marechali peale kadedad, sest nende ühine peremees armastab le Marechali liialt palju.28 Loomulikult pole kuidagi imekspandav see, et ka sõjameeste vahel esines armusuhteid ja armukadedust. Tõenäoliselt oli see kõik siiski tingitud sellest, et rüütlid kasvasid ülesse meeste keskel ning ainuke naine keda nad oma paaži ja kannupoisi ajal nägid oli peremehe abikaasa. Kuid ega hormoonide möll pole mingi tänapäeva moodsa maailma leiutis ka keskaja teismelistel olid need olemas ning pole siis ka mingi ime, et ka tollelajal olid levinud homoseksuaalsed suhted.
Keskajal ei olnud abikaasade vahel kurtuaasne armastus võimalik ning naisele kui abikaasale oli rüütlikultuuris marginaalne koht. Mees ei tohtinud oma naist armastada rohkem kui rüütel oma daami, sest see käis nende au pihta ning lisaks ei pidavat armastusest tekkima mitte midagi muud kui see, mis juba seaduslikult olemas oli.29 Miks siis ikkagi abielluti? Keskajal ütles kirik, et abielu on Jumala poolt õnnistatud side, mis on loodud vastastikuses üksmeeles ja südamete ühises tukses.30 Samas tekib siin jällegi vastuolu tegelikkuse ja kiriku poolt öeldu vahel. Rüütlite abielud ei olnud tingitud armastusest oma tulevase abikaasa vastu, vaid eelkõige oli tegu hoolikalt läbimõeldud liiduga. Läbi soodsa abielu oli rüütlitel võimalik seisuslikult tõusta ning parandada oma varanduslikku olukorda.31 Mees kes polnud abielus nimetati “nooreks”, kuid abielumeest võeti ühiskonnas palju tõsisemalt. Peale abiellumist sai rüütlist naise vara täieõiguslik haldaja . Peale abiellumist sai otsa ka meeste rüütliks olemise karjäär .

Kokkuvõte

Keskajal ümbritses rüütleid au ning kuulsus. See omakorda aitas neil korda saata julgeid ning vapraid kangelastegusid, millest räägivad tänapäevani säilinud lugulaulud. Kindlasti tasub silmaspidada seda, et läbi keskaja rüütlite osatähtsus ühiskonnas hakkab järk-järgult vähenema ning algsetest jäikadest tõekspidamistest saavad hiljem vaid reeglid mida küll teatakse, kuid millest kinnipidada on peaaegu võimatu. Oma referaadis püüdsin välja tuua ühe keskaegse rüütli kõige olulisemad tunnused ja omadused, mis aitaksid luua keskaegse rüütli koondportreed.
Referaati koostades töötasin läbi mitmeid raamatuid ning mind üllatas see, et tegelikkuses on inimestele jäänud rüütlitest vale mulje. Tänapäeval tehtud rüütlifilmid ja kirjutatud rüütliromaanid on püüdnud luua rüütlist ideaalse mehekuju, keda naised ihaldavad. Nii mõnelgi korral olen ma oma referaadis välja toonud probleemid ning vastuolud, mis kindlasti ei läinud kokku rüütlikasvatuse ning tegelikkusega. Samuti olen ma püüdnud anda ka enda poolseid tõlgendusi neile vastuoludele ja probleemidele. Keskaja puhul tasuks silmas pidada veel tõsiasja, et ühest allikast saadud materjal ei pruugi olla väga põhjalik, selleks et saada aimu rüütlite elust, seetõttu tulebki allikate suhtes olla kriitiline.

Kasutatud kirjandus

Duby, Georges. Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel. Peatoimetaja Henno Rajandi. Tõlkinud Lore Listra . Varrak . Tallinn 1997.

Gurevitš, Aron. Keskaja inimese maailmapilt. Tõlkinud Einar Laigna. Kunst . Tallinn 1992.

Huizinga, Johan. Keskaja sügis. Uurimus 14.-15.sajandi elu- ning mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Toimetanud Marek Tamm ja Linda Uustalu . Tõlkinud Mati Sirkel ja Kaia Sisask. Varrak. Tallinn 2007.

Le Goff , Jacques . Keskaja inimene. Toimetaja Ursula Vent . Tõlkinud Janika Sild , Heigo Sooman, Heete Sahkai. Avita . Tallinn 2002.

Päivi, Setäla. Keskaja naine. Tõlkinud Maimu Berg . Huma . Tallinn 1999.

Ralls, Karen. Templirüütlid ja Graal. Rüütliretked. Toimetanud Tõnu Ehasalu. Tõlkinud Marja Liidja. Ersen. Tallinn 2004.

Tilk, Maria. Kasvatus eri kultuurides II. AS Trükk. Tallinn 2004.
1 Tilk, Maria. Kasvatus eri kultuurides II. AS Trükk. Tallinn 2004, lk. 160.
2 Duby, Georges. Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel. Peatoimetaja Henno Rajandi. Tõlkinud Lore Listra. Varrak. Tallinn 1997, lk. 40-41.
3 Tilk 2004, lk. 163-164.
4 Tilk 2004, lk. 160.
5 Samas,
6 Samas, 161.
7 Samas,
8 Duby 1997, lk. 71.
9 Samas, 67.
10 Tilk 2004, lk. 167.
11 Samas,
12 Duby 1997, lk. 73.
13 Le Goff, Jacques. Keskaja inimene. Toimetaja Ursula Vent. Tõlkinud Janika Sild, Heigo Sooman, Heete Sahkai. Avita. Tallinn 2002, lk. 92.
14 Samas, 104.
15 Duby 1997, lk. 94-95.
16 Samas, 101.
17 Samas, 112.
18 Samas, 90.
19 Samas, 50.
20 Ralls, Karen. Templirüütlid ja Graal. Rüütliretked. Toimetanud Tõnu Ehasalu. Tõlkinud Marja Liidja. Ersen. Tallinn 2004, lk. 28.
21 Le Goff 2002, lk. 91.
22 Tilk 2004, lk. 200.
23 Samas, 183.
24 Samas, 187.
25 Huizinga, Johan. Keskaja sügis. Uurimus 14.-15.sajandi elu- ning mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Toimetanud Marek Tamm ja Linda Uustalu. Tõlkinud Mati Sirkel ja Kaia Sisask. Varrak. Tallinn 2007, lk. 86.
26 Päivi, Setäla. Keskaja naine. Tõlkinud Maimu Berg. Huma. Tallinn 1999, lk. 72.
27 Huizinga 2007, lk. 86.
28 Duby 1997, lk. 51.
29 Gurevitš, Aron. Keskaja inimese maailmapilt. Tõlkinud Einar Laigna. Kunst. Tallinn 1992, lk. 159.
30 Duby 1997, lk. 49.
31 Samas, lk. 124-125.