Jäätise uurimustöö (0)

Jäätise uurimustöö
Töökäsk: Vali järgmistest teemadest .Lisaks veel vali endale jäätis ja tee selle koostise kohta järeldused (koostis, tervislikus, mis sorti jäätis ta on, miks sa seda valisid). Tee pilti ka või too jäätise paber.
Teema Mis on jäätis?Ajalugu.
Jäätis on külmutatud magustoit, mis on tavaliselt valmistatud piimast või koorest ning muudest maitse- ja lisaainetest, nagu suhkur, vanilje , karamell, kakao , šokolaad, puuviljad , marjad jne. Võidakse kasutada ka kunstlikke maitse- ja värvaineid looduslike asemel või neile lisaks. Jäätise valmistamisel külmutatakse koostisainete segu, seda pidevalt aeglaselt segades, et tulemus oleks kreemjas ning ilma jäätükkideta. Jäätis võib olla serveeritud magustoidukausis, taldrikul, vahvlitopsis, pulga otsas, kahe vahvli vahel. Jäätiseks nimetatakse eesti keeles ka sorbetti ja mahlajääd. Eestis asutati esimene jäätisetööstus aastal 1934 Tartus, mille nimeks oli eskimo . Jäätis on suure toiteväärtusega ning organismi poolt hästi omastatav toiduaine, mida valmistatakse jäätisesegude üheaegsel vahustamisel ja külmutamisel. Seega võib öelda, et ta on vahustatud ja külmutatud piimatoode ning läbi aegade on olnud selle põhi-tooraineteks rõõsk koor, suhkur, koorevõi, lõssipulber ja paksendajad . Jäätis sisaldab piimarasva, valke, süsivesikuid, mineraalaineid, A- ja B-vitamiini, ning D-, E-, P-rühma vitamiine. Lisandeid nagu puuviljatükke ja keediseid sisaldavad jäätised on rikkad C-vitamiini poolest.  Piimarasv sisaldab hulgaliselt rasvhappeid, nende hulgas ka asendamatuid. Jäätises on piimarasv väikeste kuulikeste näol ümbritsetuna proteiinide kihist. Proteiinide kihis olevad valgud sisaldavad taolisi asendamatuid aminohappeid nagu arginiin, fenüülalaniin ja treoniin.  Kõik jäätises olevad valgud (kaseiin, albumiin ja globuliin) on täisväärtuslikud valgud. Peamised süsivesikud, mida jäätis sisaldab, on sahharoos ja laktoos . Puuvilja-lisandiga jäätised sisaldavad tavaliselt ka glükoosi ja fruktoosi. Mineraalainetest sisaldab jäätis kõigile tuntud naatriumi, kaaliumi, kaltsiumit, fosforit, magneesiumi jm. Jäätis ON kõige tervislikum dessert nii suurele kui väikesele magusasõbrale! Siiski ei maksa jäätist kilode viisi sisse kühveldada, kuid ka paaniliselt peljata mitte. Liiati kulutab keha jäätise söömisel lisakaloreid, sest jääkülm toit tuleb ju üles soojendada . Nii et lahjemat tofu- ehk soja - ja jogurtijäätist ning pea olematu rasvasisaldusega šerbettjäätist võib ilma igasuguse süütundeta neelata.
Hetke seisuga on kaks erinevat seisukohta jäätise avastamisest. jäätis kui selline leiutati umbes 3000 aastat tagasi Vana-Hiinas, kus seda imepäraste omadustega produkti – mahlaga segatud lund – sügaval maapõues säilitati ja ravi eesmärgil tarvitati.  Teine kuulus Eesti jäätise tegija on Premia ja tema andmetel jäätise avastajateks ja esimesteks valmistajateks peetakse taibukaid hiinlasi, kes valmistasid juba 2000. aastal e.m.a. maailma esimese külmutatud magustoidu, segades lumme puuviljamahla. 1. sajandil m.a.j. lasi Rooma keiser Nero endale valmistada toda imepärast desserti, nii et puhtasse mägilumme segati kärjemett, kaunistati see eksootiliste puuviljadega ning serveeriti keisrile pidulikult hõbepokaalides.  Edasised faktid on mõlemal firmal ühesugused. Nii et võib kindlalt väita, et jäätise valmistamise oskuse tõi 1295. a. Itaaliasse Marco Polo . 13. sajandil õnnestus Veneetsia rännumehel Marco Polol hiinlastelt “puuvilja jää” saladus välja uurida. Naastes kodu-maale, astus Marco Polo Itaalia kõrgseltskonna ette imepärase maiuse retseptiga. Nii ilmuski jäätis õukonda, kuid selle valmistamistehnoloogiat hoiti väga ranges saladuses; kokad pidid andma vande, et oma elupäevade lõpuni ei avalda nad jäätise tegemise saladust, vastasel korral ootas neid ees surmanuhtlus. Näiteks Inglise kuningas Charles I pakkus oma valitsemisajal, 17-nda sajandi esimesel poolel, õukonnakokale eluks ajaks tööd tingimusel, et too talle jäätist valmistaks ning retsepti ranges saladuses hoiaks. Siiski ei suudetud väärtuslikku retsepti igaveseks peita. 1660. a. avas ettevõtlik itaallane Francesco Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Ameerikas avati esimene jäätisekohvik enam kui sajand hiljem, 1776. aastal New York City's. Räägitakse, et George Washington olevat olnud nii suur jäätisesõber, et kulutas 18. sajandi lõpus suve jooksul jäätisele tervelt 200 dollarit. Võib öelda, et jäätisemüük rahvale algas 18. sajandil Ühendriikides.  19. sajandi lõpuni peetigi jäätist peamiselt suvemaiuseks, kuid nupukamad perenaised võisid sellega peret kostitada aastaringselt , sest kokaraamatutes trükiti ka jäätiseretsepte. Sel sajandil ilmus esimene jäätise  hulgimüügiga tegelev firma. 1843. aastal leiutas New England 'i koduperenaine Nancy Johnson käsitsi vahustava jäätisemasina, kuid rahapuudusel müüs patendi 200 dollari eest edasi.  Jäätise tööstuslik tootmine ja laiem tarbimine sai alguse alles 19. sajandil. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fussell'i poolt 1851. aastal Ameerikasse Baltimore 'i ning esimene jäätisekoonus valmistati 1896. aasta septembris. 
Valisin endale Balbiino banaani koorejäätise.
Jäätis koosneb: vesi, vahvel 23%(nisujahu, suhkur, taimne õli, emulgaator -sojaletsitiin, kartulitärklis, sool, kergitusaine E500 , lõhna-ja maitseaine ), rõõsk koor, banaanitäidis 13%(suhkur, banaanipüree 35%, vesi, paksendaja- pektiin , banaani lõhna-ja maitseaine, toiduvärvid (kurkumiin, paprikaekstrakt ), happesuse regulaator - sidrunhape, antioksüdant- askorbiinhape ), suhkur, või, lõssipulber, vadakupulber, stabilisaatorid- jaanileivapuujahu, guargummi, karrageen, emulgaatorid- rasvhapete mono -ja diglütseriidid, lõhna-ja maitseaine ( vainilliin).
Tegemist on koorejäätisega ja tervislikkus on madal, sest jäätise sees on palju E - aineid ja emulgaatoreid. Jäätis iseenesest on vähese taimse rasva sisaldusega ja selle poolest on see tervislik ja parem. Valisin selle jäätise sellepärast , et see oli poes odav ja ma pole kunagi proovinud banaani maitselist jäätist. Loomulikult tõmbas mind ka ere pakendi värv enda juurde, mis nägi teiste jäätiste seas erilisem välja.