Jüripäev (0)

Jüripäev – 23.aprill
Nimesaamine
Ristisõdade ajal tekkis legend, mille järgi tappis sangarlik Püha Jüri sel päeval lohemao, kes ähvardas surmata süütut tütarlast. Sellest ajast saadik hakati 23. aprilli kutsuma jüripäevaks ja aprillikuud jürikuuks. Teise variandi järgi olevat maa sel päeval enese lahti teinud ja surmavat auru välja ajanud. Siis tulnud üks Jüri-nimeline mees, kes maa lõhe kinni toppinud ja niiviisi kogu ümbruse hukatusest päästnud. Seepärast pandud sellele päevale nimeks jüripäev.
Ajaloolisest tagapõhjast
Jüripäev märkis Eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks. Sulased, kellega pererahvas lepinguid sõmisid, kolisid kuni sügiseni pererahva juurde elama ning aitasid neid talutöödes. Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui ka idakiriku kaudu. Jüripäev oli 20. sajandi alguses üks suuremaid ja tähtsamaid pühi. Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis ja talu edenemine . Samuti tõrjuti tumedaid jõule, õnnetusi, metsloomi jpm. Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Kindlasti tehti ka jürituld.
Uskumused
Jürikuu lumi on nagu väetis põldudele ja kuu lõpuni püsinud jää toob hea viljasaagi. Samuti kuulutab jürikuu suurvesi head rohukasvu heinamaal. Kui jürikuu on soe, tuleb külm ja vilu mai. Kui pääsukesed juba jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, tuleb kuiv kevad. Kui jüripäeval on kaste maas , siis valmib rukis enne jaagupipäeva, ehk enne 25. juulit. Kui enne jüripäeval müristab, tuleb külm suvi. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid võimaluse lasta end nõududa, samuti nagu võõrastega rääkimine ja sõnaline kontakt. Suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Enne jüripäeva ei tohi maha istuda, kuna maa ei ole veel välja lasknud talvist mürgist hingust. Enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja haigusi ravida. Kui soovid head näonahka saada, siis pese nägu jüripäeval konnakudu, kasemahla või allikaveega. Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.
Karjamaagia
Kuna vanasti oli meie metsades palju hunte, siis on jüripäeva kommete juures palju juttu huntidest ja hunti ennast kutsutakse pühajürikutsikaks. Karjapoiss ei tohtinud enne jüripäeva karja juures liha ja võid süüa, neid ei pandud talle isegi karjakotti, sest muidu viib hunt suve jooksul palju loomi ära ning või ei lähe perenaise käes kokku. Ka ei võinud loomadel kellasid kaelas olla, sest kella kuuldes leiab hunt loomad üles ja murrab need maha. Alles pärast jüripäeva pandi loomadele kellad kaela. Perenaine pidi jüripäeva hommikul midagi õmblema, et hundipojad nõelapistetest pimedaks jääksid.
Mõnes talus määriti loomi enne karjamaale laskmist tõrvaga, et loomad kogu suve terved oleksid. Hommikuti anti loomadele püssirohu ja soolaga viil leiba, enne kui nad õueväravast välja karjatänavale lasti. Laudast väljalaskmisel ütles perenaine loomadele: “ Sitt ja kusi karjamaale, piim ja või tooge koju!” Siis saatis perenaine karja koos karjasega karjamaale ja jäi ise ka mõneks tunniks sinna. Karjane pidi kogu päeva karja juures olema ja tähele panema , et keegi võõras inimene esimesel karjapäeval karja juurde ei tuleks. Kardeti nö “kurja silma”, mis loomadele suve jooksul pidi õnnetusi ja haigusi tooma . Karjasel võis ainult kepp kaasas olla.
Kui lehmad esimese karjapäeva õhtul koju tulid, tõttas perenaine neile vastu, et kõik nende piim ja või endale saada. Karjasele visati vett kaela, et see suvel karja juures magama ei jääks. Vits , millega karjane hommikul loomad laudast välja ajas, tuli õhtul lauda räästasse riputada, sest siis pidid loomad suvel korralikult kokku jääma ja õhtul rahulikult koju tulema . Karjavitsa ja oksi ei tohtinud murda ega lõigata, sest see kandus üle loomadele. Samuti pidi karjane ise sellel päeval ettevaatlik olema, et temaga midagi ei juhtuks, sest kõik, mis temaga juhtus, kandus edasi loomadele. Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.
Keelud
Keelatud oli külaskäimine. Kuna oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju. Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele. Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.
Piimanõidus
Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja . Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine – sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima.
Põllutööde alustamine
Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud, kuid kui esimene vagu polnud küntud ning esimene sönnikukoorem põllule viidud , siis tehti seda just jüripäeval. Samuti valmistati ette kapsamaa.
Jüripäev toidud
Sel päeval söödi peamiselt sealiha . Söödi seapead, odrakruupi, hernestega keedetud seapead.
Jürituli
19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu. Jüripäeval kukke ohverdades loodeti saada õnnistust vilja kasvamisele ja karjale . Kuke veri aitas ka rahaaugul varandust kätte saada, lepitas surnuid ega lasknud kodukäijaid majja inimesi tülitama tulla. Kui kukke polnud, toodi karja ja vilja ohvriks kana .
Jüripäev tänapäeval
Tänapäeval on jüripäeva traditsioonideks jürituli ning jüripäeva jooks . Jüritulega mälestatakse ka jüripäeva ülestõusu. Jüripäeva ei peeta suureks pühaks, vaid lihtsalt rahvakalendri tähtpäevaks.
Merili Tamm, Ave Meister, HT13