Vargamäe naised-kes nad on? (5)

Vargamäe naised-kes nad on?
Oma viieköitelises epopöas „Tõde ja õigus“ on Anton Hansen Tammsaare andnud igale tegelasele oma elufilosoofia ning kindlad rollid. Nii nagu on epopöa esimeses köites vargamäelaste meespere ülesandeks pidada igipõlist võitlust maa ja üleaedsetega, on ka naisperel täita oma rollid.
Eelkõige oli Vargamäe naisperel täita tööka pereema roll, rügades nii laudas, majapidamistöid tehes ning aja jätkudes ka välistöödel. Tihtipeale oli töö hulk ja maht veel suuremgi kui loomadel. Kuna hobused , lehmad ei saanud kurta ega hädaldada, tuli neile aeg-ajalt puhkust anda, pererahval aga selline luksus puudus. Ei lugenud sel juhul Krõõda peenike piht ega tütarde noor iga- Liisi ja Maret pidi juba maast madalast karjas käima ja ema aitama . Lisaks sellele tuli silma peal hoida paigalpüsimatutel lastel. Eks kontimurdev töö ja Andrese suured ootused olidki põhjuseks, miks Krõõt siit ilmast ni vara lahkuma pidi.
Polnud ka Maril Vargamäe uue perenaisena lihtne: lisaks oma kahele lapsele pidi ta hoolt kandma ka Krõõda nelja lapsukese eest ning nende kõrvalt tegelema veel vajalike majapidamistöödega. Koormaks Marile oli ka süütunne oma laste isa ja abikaasa Jussi surmas, mida ta tahtis heastada, taludes vaikselt kannatusi. Teenija ja saunanaisena oli Mari elurõõmus noor neiu, kelle huulilt kostis alatasa lauluviis. Aga pärast seda, kui Andres temast Vargamäe perenaise tegi, muutus see kõik- nii nagu Andresel oli esikohal töö, sai see ka Marile esmajärguliseks ning elurõõm asendus nukruse ja kurbusega.
Tammsaare naistegelased on kurvad ja õnnetud, samuti meeste käsualused. Naised olid mehest madalamal positsioonil ning pidid olema sõnakuulelikud ja truud kui koerad oma peremehele. Vaatamata oma küla latatara staatusele, oli ka Sauna-Madise naine mehe võimu all- kui Madis keelas lõplikult ära Marist ja Andresest tagarääkimise, kuuletus naine oma abikaasale. Samuti kuuletus Oru perenaine Pearule nagu truu koer ning kannatas välja kõik tema rehnutipidamised kõrtsis ning sellele järgnenud märatsemised ja laamendamised kodus. Tihtipeale tuli taluda ka peksu ja alandamist, et päästa oma lapsi vägivaldse isa eest. Aga ometigi ei lahkunud too „ lambasihver “, nagu Oru Pearule meeldis oma naist kutsuda, mehe juurest, vaid täitis alandlikult kõik tema soovid. See teeb Vargamäe naistest ka kannatlikud kannatajad. Ei kurtnud Krõõt kunagi, kuigi iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu kerge või raske kandamiga, pidi ta üle kõrge laua astuma, mis oli löödud uksepiida külge, et sead tuppa ei pääseks. Ei kurtnud Mari kunagi selle üle, et tal liiga palju tööd õlgadel lasus või külg valutas, kuhu Indrek teda kogemata kivigi lõi. Erinevalt Andresest, kes nägi Vargamäes suurt tulevikku ning tegi kõik, et seda maad paremaks muuta, leppis naispere oma eluga sellel soisel pinnal. Nemad nägid Vargamäed nii, nagu see oli- nad olid realistlikud ega hakanud unistusi üles ehitama.
Tammsaare on oma teostes kujundanud naistegelastest inimlikud karakterid, kes annavad edasi eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Vastandina meestegelastele on nad tulvil südamlikkust, headust, kannatlikust, malbust ja siirust. Vastates küsimusele, kes on Vargamäe naised, võib öelda, et nad on eelkõige perenaised ja emad, kuid samas ka kannatajad ja käsutäitjad. Kuid kõige tähtsam on ikkagi see, et nad on pere kooshoidjad.