Tähtpäevad (0)

Näärid 31. detsember, 1. jaanuar
Nääride kombed on viimase saja aasta jooksul püsinud suuremate muutusteta.Oma tänase ilme on püha saanud siiski viimase 50 aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel toodi mõnes peres veel tuppa õlgi ja heina, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu, et tööd uuel aastal edeneksid ja raputati viljapuid korraliku saagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse veel surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat. Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale deemonlikke jõude. 20. sajandil hakati valmistama ise tossupomme ja bengaali tulesid , hakati laskma rakette ja korraldama ametlikke ilutulestikke. Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mida tehakse ka tänapäeval. Varem valati tina erilise nõuga, tänapäeval saab nii tina kui valamisvahendeid poest osta. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima , et laud oleks rikkalik. 
Küünlapäev 2. veebruar
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlesid sel päeval tehtud küünlad heledalt. Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga omapäraseid küünlaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud näiteks jõuluõhtul ja nääriööl lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära ja sinna ei kasva midagi. Küünlapäev on esimene suurem naistepüha. Naised käisid külas ja kõrtsis. Naiste töö tegid ära mehed.
Mihklipäev 29. september
Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja räägiti laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumides, kuid ka koolides ning lasteaedades . Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev. Püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Mihklipäev lasteaias
Hingedepäev 2. november
Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedele kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud , kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid . Tänapäeval pannakse akendele küünlad , et esiisade vaimud näeksid koju tulla.
Toomapäev 21. detsember
Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks . Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuulusid pähklid ja õlu.
Kasutatud materjal : http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php