Miks vargamäelased õnne ei leidnud? (12)

Miks Vargamäelased õnne ei leidnud?
Erinevatel inimestel on elus erinevad eesmärgid, erinevad unistused ja lootused, erinevad arusaamad ning ideaalid. Kuid üks asi on ühine kõigil – kõik me otsime õnne. Mõned teadlikult, teised mitte. Kuid keegi meist ei taha oma elule tagasi vaadates tunda muud kui õnne, rahulolu ja heameelt ning tunda, et oleme oma elu õigesti elanud. Nii oli ka kõigi Vargamäelastega.
Kui Andres esmakordselt koos Krõõdaga Vargamäelt üles läks, oli ta täidetud unistuste ja lootusetega. Ta arvas , et see on just see koht, kust ta oma õnne leiab. Kahjuks läks vastupidi, elu Vargamäel ei kujunenud õnnelikuks. Ajapikku kadusid sealt naer ja rõõm, perenaised nutsid ja peremees kalgistus ning noored pidid oma õnne salajas hoidma.
Andrese elu kujunes eluks maa nimel, Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, ent tema töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu – naise, pere, aegamööda ka lihtsa inimlikkuse. Temast sai tõsine ja kinnine peremees, kelle jaoks töö on tähtsam kõigest muust . Andres elas suurte eesmärkide nimel. Tal oli Vargamäest oma kindel ettekujutus ja terve oma elu püüdles ta selle eesmärgi poole ja seega kujunes armastusest maa vastu võitlus maaga. Andes uskus, et tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb armastus, aga kuna maa pole asi, mida oleks nii lihtne oma käe järgi vormida, ei kaasnenud tema tööga õnne.
Töö võttis naeratuse Andrese naise ja laste nägudelt. Varem naeratusega ringi jooksnud lapsed hakkasid peitma oma heameelt isa eest, kuna teadsid, et ta ei kiidaks seda heaks. Krõõt muutus vaikseks ja vaguraks naiseks, kes kuulas kõiges mehe sõna ega julgenud kunagi vastu hakata, isegi kui töö käis üle jõu. Rasketel aegadel nuttis ta oma pisaraid ema kirstu juures, Andresele ei kurtnud ta kunagi midagi, sest teadis kui palju Vargamäe mehele tähendab. Ka Andrese teine naine, Mari kaotas oskuse elust rõõmu tunda kui oli saanud perenaiseks. Suureks kasvades tahtsid ka kõik Andrese lapsed Vargamäelt lahkuda, arvates, et mujal on kergem. Vargamäel olles tundsid nad end justkui sunnitööl olevat. Erinevalt Andresest ei peitunud nende õnn ja armastus Vargamäe soistel aladel. Juba Andrese esimene poeg ütles talle enne sõjaväkke minekut, et töö ei taga armastust. ,, Sina oled teda teind ja minu ema tegi teda ka, ega ta muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnud, teda pole tänini Vargamäel.’’
Andrese tõe ja õiguse otsing varjutasid kogu võimaliku õnne. Pearuga pidev kohtumaja vahet käimine halvendas tõsiselt naabritevahelisi suhteid. Lõpuks ei olnudki neil oluline mitte vaidluse põhjus vaid hoopis võit naabri üle. Kõige enam kannatasid selle pärast mõlema pere lapsed. Noored Vargamäelased ei tahtnud samasugust elu nagu nende vanematel, nad ei tahtnud pidevat kisklemist ja kohut . Hetkedel, mis Andres ei suutnud Pearuga kembeldes ei tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte mattis ta end ja oma perekonda veel enam töösse. Andres töötas Vargamäel nii kõvasti ainult sellepärast, et ta lootis luua paremat kodu oma lastele. Raske tööga aga tõukas ta kõiki endast eemale, lapsed ei mõistnud isa unistusi . Isegi Indrek tuli isa vanaduspõlves Vargamäele tagasi ainult sunnitööle nagu ta seda ise nimetas, kuid tänu oma tööle lapsepõlvekodus suutis ta täita isa suurima unistuse – jõe süvendamise. Ning lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leidis Indrek uuesti sisemise tasakaalu.
Sageli saame alles liiga hilja aru, kui palju meil vedanud on ja kui õnnelikud me oleme. Aegamööda said kõik Vargamäelased oma elud joonde. Nad oleksid leidnud oma õnne ka eluajal, kuid alati tahtsid nad midagi enamat. Enne oma elu lõpetamist nad siiski mõistsid, milles peitus nende õnn. Andres suri rahuliku südamega, teades, et Vargamäe jõgi süvendatakse. See pani ta uskuma, et ta siiski on oma elu õigesti elanud ning tema võitlus pole olnud asjatu. Krõõt suri teadmisega , et lõpuks sai Andres oma kauaigatsetud poja. Ka Pearu suri õnnelikult, kuna mõistis, et tema pojanaisel siiski on väärt veri . Ning Indrek ja Tiina sammusid Vargamäelt alla, nagu kord olid sealt üles tulnud Andres ja Krõõt.