Pedosfäär (0)

PEDOSFÄÄR
Otsene vajadus muldi ja nende omadusi tundma õppida tekkis inimestel umbes 7-8 aastatuhande eest, kui nad jäid paikseks ja tegid algust maaviljelusega. See aitas tõsta muldade viljakust.
Mullateadus eraldus geoloogiast 18. sajandil. Mullateadlane Dokutšajev lõi õpetuse mullateguritest ning näitas, et muld on kujunenud mitmete loodustegurite vastastikuse toime tulemusena. Tänapäeval uurib mullateadus enamat , kui ainult maakasutuslikult hädavajalike mulla omaduste tundmaõppimine, mullaviljakuse küsimused ning muldade kaardistamine. Ökosüsteemis talitleb muld filtrina, mis seob ja puhastab õhust saabuvat tolmu ja sademeid. Inimtegevuse poolt rikutud või keemiliselt saastatud mulla puhul kasvab ka põhjavee saastumise oht. Paljud inimkonda puudutavad globaalprobleemid on seotud mulla ja selle säästlikult kasutamisega (toidutootmine, kõrbestumine, vihmametsade hävimine).
Murenemine on kivimite purunemine ja mineraalida muutumine maismaa pindmises osas temperatuuri, vee, õhu ja elusorganismide toimel. Murenemine on mullatekke eeltingimus ja toimub kõikjal, nii kõrgmäestikus kui ka lauskmaal. Murenemise käigus kivimid peenestuvad: kaljudest saavad rahnud, neist kivid , kruus ja liiv ning pehmematest mineraalidest koosnevatest liivateradest lõpuks savi. Reljeefi kõrgematel osadel tekkinud murendmaterjal kantakse tuule, vee ja raskusjõu mõjul allapoole, kus jätkub selle edasine murenemine.
Mullateaduses nimetatakse peenemaks pindmiseid murenenud kivimeid lähtekivimiks, sest sellesse hakkab kogunema mullatekkeks vajalikku tolmu ja niiskust.
Toimivate välisjõudude järgi eristatakse:
- Füüsikalist murenemist e. rabenemist
- Keemilist murenemist e. porsumist
- Bioloogiline murenemine
Osakeste peensusastme tõusuga loob füüsikaline murenemine eeldused keemiliseks ja bioloogiliseks murenemiseks , mis vajavad suuremat reaktsioonipinda.
Füüsikaline murenemine – rabenemine – toimub kivimiosakeste (mineraalide) temperatuuri kõikumisest tingitud soojuspaisumise ja kokkutõmbumise toimel (nt päeval päikese käes mineraalid soojenevad ja paisuvad ning õhtul jahtuvad ja tõmbuvad kokku). Kristallide vahel tekkinud pinged põhjustavad mikropragude tekkimise, mis laienevad aja jooksul pragudeks, kuni kivimist eraldub mõni kild.
Murenemise algfaasis on ülekaalus füüsikaline, lõppfaasis aga keemiline murenemine.
Kus puudub väga suur ööpäevane temperatuurikõikumine (tundras), tuleb appi vee külmumine. Kivimi pragudes olev vesi jäätub ja paisub ning surub kiiluna kivi lõhki.
Füüsikalise murenemise käigus peenestub kivim mitmesuguse suurusega osakesteks, kuid kivimi mineraloogiline ja keemiline koostis ei muutu.
Kõige intensiivsem füüsikaline murenemine toimub kuivas kliimas, kus esineb vähe sademeid, kuid temperatuuri kõikumise ulatus ning sagedus on suur.
Keemiline murenemise – porsumise – käigus muutub kivimi keemiline koostis ja osa lahustuvaid aineid eraldub, kuid kivide väliskuju muutub esialgu suhteliselt vähe. Kivimipindade uuristumist ja krobeliseks muutumist keemilise murenemise käigus nimetatakse korrosiooniks.
Keemiline murenemine toimub intensiivselt palavas kliimas (kõrge temperatuur kiirendab keemilisi protsesse), kuid vajalik on ka piisav kogus sademeid, et moodustuksid lahused . Lahustunud soolade ärakandumist lahustumise kohast nimetatakse leostumiseks. Selle tüüpiliseks näiteks on ka Eestis levinud karstumine.
Keemiline murenemine toimub ka hüdrolüüsi (veekeskkonnas) ja oksüdeerimise teel.
Bioloogiline murenemine on eriti oluline mullatekke protsessis. See algab lihtsate elusorganismide, näiteks vetikate ja samblike kinnitumisega kivimi pinnale. Nende mõju on eelkõige biokeemiline (ainevahetuse jääkained ja juureeritised). Hästi arenenud juurekavaga taimede puhul lisandub ka mehaaniline murenemine, juurte kasvava läbimõõdu tõttu.
Mulla teke.
Kivimilist pinda, millele muld hakkab tekkima, nimetatakse lähtekivimiks. Mineraalne materjal peab olema piisavalt poorne, et hoiaks kinni hoida vett ja õhku. Keemiline murenemine vabastab toitained , mida saavad oma elutegevuseks kasutama hakata taimed ja mikroorganismid . Muld on eelkõige tänu bioloogilise murenemisele murenemiskooriku kõige maapinnalähedasem ja aktiivsem osa. Taimede kasvuks on lisaks mineraalainetele vaja ka orgaanilist ainet. Orgaanilise aine kogunemine on parasniisketes tingimustes seotud kahe vastandliku, kuid paralleelselt toimuva protsessiga: mineraliseerumise ja humifitseerumisega.
Mineraliseerumine on orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas lihtsateks mineraalaineteks, näiteks CO2, H20, NH3.
Humifitseerumine on mullapinnal ja mullas toimuv orgaaniliste jäänuste mikrobioloogiline ja biokeemiline muundumine lihtsatest orgaanilistest ühenditest keerukateks mineraalosaga seotud polümeerseteks ühenditeks, nn huumuseks.
Mullatekketegurid .
Muld on kujunenud inimeluga võrreldes väga pika aja jooksul ja paljude looduslike tegurite vastastikuse toime tulemusel. Passiivsete mullatekketegurite mõju on pikaajaline ning inimelu vältel vähemärgatav. Aktiivsete mullatekketegurite mõju avaldub mulla omadustes märgatavalt kiiremini.
Passiivsed mullatekketegurid:
Lähtekivim – annab mullale mineraalse aluse ning määrab tema füüsikalised ja keemilised omadused: mulla lõimise, õhu- ja niiskusesisalduse, soojenemiskiiruse ja toitainerikkuse. Näiteks suureteralised ja kivised liivad täituvad õhuga, aga lasevad vett kergelt läbi. Savi peened poorid hoiavad hästi vett, kuid vähe ruumi jääb õhule. Liivad on ka keemiliselt vaesed, kuid savid seevastu sisaldavad aga palju taimedel vajalikke toitaineid.
Reljeef – tasandikul on mullatekke tingimused ühtlasemad kui künklikul reljeefil. Seetõttu on künklike-mägiste piirkondade muldkate märgatavalt mitmekesisem kui tasandikel. Raskusjõu tõttu jaotub murendmaterjal, mullaosakesed ja toiteelementide ümberjaotumine nõlvalt jalamile. Ka päikese kiirgusenergia jaotub künkliku reljeefi eri osadel ilmakaartest olenevalt ebaühtlaselt. Päikesepaistele avatud mullad soojenevad ja kuivavad kiiremini, varjus olevad mullad püsivad jahedate ja niisketena. Eestis kõrgusevahed pole suured, muldade erinev soojenemine ja kuivamine on märgatavam kevadel.
Mulla vanus – arengu käigus saavutab muld aja jooksul küpsusseisundi. Ökosüsteemide puhul, mille koostisosaks maismaal on ka muld, nimetatakse sellist tasakaaluseisundit kliimaksiks. Mulla arengu käigus keemilised toitainevarud ammenduvad, murenemise piir kandub taimejuurtest sügavamale ning ka põhjavesi ei suuda taimi mineraalainetega varustada. See tingib taimkatte hõrenemise ja mullaviljakuse langemise. Toitaineid lahkub rohkem, kui neid juurde tuleb.
Noored mullad asuvad mere taganemisest vabanevatel rannikutel, mäestikes ja vulkaanide tuhal. Muldade väljakujunemine võtab aega sadu aastaid. Ootamatu geoloogiline tegevus, nt mandrijää tekkimine. Selle tõttu on erinevates kohtades erineva vanusega mullad.
Aktiivsed mullatekketegurid.
Kliima – mõjutab oluliselt murenemisprotsesse. Parasvöötmes toimuvat, erineva suurusega mineraalide saamist, nimetatakse sialliitseks (Si + Al) murenemiseks. Saadusteks on teatud murenemise läbi teinud savimineraalid.
Troopikas toimub keemiline murenemine, kus savimineraalid murenevad erinevateks oksiidideks (algkomponentideks). Seda nim alliitseks murenemiseks, sest taimed kasutavad ära muud ained peale alumiiniumi.
Ilmastik, eelkõige sademed ja temperatuur, mõjutab nii taimestiku tekkimist mullale kui ka mullasisest bioloogilist aktiivsust. Soojas ja niiskes kliimas toimuvad protsessid kiiresti, jahedas ja niiskes kliimas aga aeglaselt.
Organismid – taimkate on üks olulisemaid mullatekketegureid. Taimed toovad mulda orgaanilist ainet ja tarbivad mullast toiteelemente ja vett. Orgaanilist ainet ja toiteelemente vajava ka muu mullaelustik. Mida rohkem on mullal biomassi, seda suurem on selle bioproduktsioonivõime, sest orgaanilise aine lagunemisel vabanevad toiteelemendid kiiremini kui keemilise murenemise käigus. Taimede ja mullaelustiku koostegevuse tulemusena toimub viljaka mulla huumushorisondis aktiivne biogeokeemiline aineringe. Org aine lagunemissaadused on happelised ning soodustavad keemilist murenemist ja mineraalsete toiteelementide vabanemist mineraalidest.
Inimtegevus – mulda võib pidada mittetaastuvaks loodusvaraks. Inimese sihipärast tegevust mullaomaduste parandamiseks niisutuse , kuivenduse, maaharimise ja väetamise abil nimetatakse mulla kultuuristamiseks. Sellised kultuurmullad taluvad paremini harimist ning kõrgemaid väetisekoguseid. Samas kui mulla vastupanuvõimet välismõjutustele (puhverdusvõime) ületatakse, võib see viia mullaviljakuse taandarenguni (degradeerumiseni). Selle tulemusena muutub maa-ala viljatuks taimkatteta alaks (kõrbestumine)
Mullahorisondid .
Muld jaotub mullahorisontideks (erineva värvuse, tiheduse ja tüsedusega kihid ). Piirid kihtide vahel pole tihti selgelt tajutatavad.
1. Huumushorisont (A) – taimedelt pärineva orgaanilise aine kogunemine ja segunemine mineraalosaga. Muld on kobe, sest peened mineraalosakesed seotakse org ainega sõmerateks. See on toitainerikas (N ja C) ja tumeda värvusega.
2. Sisseuhtehorisont (saviakumulatiivne) (B) – toimub peenemate mineraalsete murenemisosakeste ja allapoole liikuvate huumusosakeste kogunemine. Suure rauasisaldusega savi tõttu on see kiht pruuni või punaka tooniga.
3. Lähtekivim (C) – mineraalne lähtematerjal, millele muld on tekkinud. Mullatekkeprotsesse seal veel ei toimu. Aja jooksul mul areneb ning piir mulla ja lähtekivimi vahel laskub järjest sügavamale.
4. Aluskivim (D) – lähtekivimi alune varasema geoloogilise ajastu kivim. Mõjutab mulda kaudselt .
5. Väljauhtehorisont (E) – heleda värvusega, vaesestunud saviosakestest ja toiteelementidest.
6. Gleihorisont (G) – tekib, kui muld on kõrge põhjaveeseisu tõttu suurema osa aastast märg. Vesi tihendab mulda ja surub õhu pooridest välja. Esineb tihti savide puhul.
7. Toorhuumuslik horisont (AT) – tekib liigniisketes tingimustes ning on iseloomulik gleimuldadele. Orgaanilise aine kuhjumise horisont.
8. Orgaaniline kõduhorisont (O) – koosneb eri lagunemisjärgus olevatest variseosadest. Katavad õhukese kihina mullapinda.
9. Turvas (T) – vee- ja orgaanilise aine rikas (rohkem kui 35%) ning tuhavaene soomulla horisont.
Tsonaalsed mullatekke iseärasused.
Mullad on seotud kliima ja taimkattega, mistõttu levivad ekvaatorilt pooluste suunas vööndiliselt, olenevalt erinevatest kliimaoludest, temperatuurist ning sademete ja aurumise vahekorrast. Kliimast ja veerežiimist sõltuvalt võib mullad jagada:
1. Läbiuhtelise veerežiimiga – sademed ületavad auramise ning vähemalt korra aastas nõrgub vesi põhjaveeni. See tähendab muldade läbiuhtumisest ja leostumisest lähtuvate toitainete kadu ning millaviljakuse langust. Läbiuhteline veerežiim on tüüpiline paras- ja palavvöötme niiskele kliimale.
2. Tasakaalustatud veerežiim – sademed ja auramine on tasakaalus, mulda imbuv vesi ei ulatu põhjaveeni. Sajuperioodil muutub muld kuni lähtekivimini niiskeks, kuid toitaineid välja ei uhuta ja mullaviljakus ei lange. Taimedele on oluline piisava veevaru olemasolu kuivaks perioodiks . Rohttaimedele on kõikuv veerežiim vastuvõetav ja seetõttu levivad seal rohtlad (stepid, preeriad) ja metsastepid ning savannid.
3. Auramise ülekaaluga veerežiim – auramine ületab sademete rohkuse, mullavees lahustunud soolad liiguvad aurumise suunas maapinna lähedale. Vesi aurustub , soolad aga jäävad mulda. Tüüpiline on see kõrbetes ja poolkõrbetes (suur temperatuur).
TUNDRAVÖÖNDI MULLAD.
Karmis lähispolaarses kliimas valitseb aastaringselt väga madal temperatuur, mistõttu maapind külmub läbi ja tekib igikelts. Viimane jääb isegi suvel mulla alaossa püsima ning kõik protsessid saavad mullas toimuda ülessulavas osas. (Kõige sügavam sulamispiir on liivadel , kõige kõrgem turvasmuldadel). Aurumine on väike ning igikelts ei lase veel ära imbuda, mistõttu on mullad ka suvel liigniisked. Tundravööndis on mullateke väga aeglane (bioloogilised ja keemilised protsessid sõltuvad temperatuurist. Mineraalsete orgaaniliste horisontide väljakujunemine on vähese taimestiku ja karmi kliima tingimustes väga aeglane. Külmunud mulla ülessulamisel toimub veega küllastunud, igikeltsa ja maapinna vahel asuvates mineraalsetes horisontides gleistumine . Mineraalsed ained kasutavad orgaanilise aine hapendamiseks rauaühendeid, mis tingib kihtide sinakashalli värvuse. Nõgudes ei lagune taimed pideva liigniiskuse tõttu ning kuhjuvad turbana . Liigniiskusega kaasnevat aine puudulikku lagunemist nimetatakse turvastumiseks. Tundra glei - või turvastunud gleimuldade profiilis on võimalik enamasti eristada ainult kahte kihti.
OKASMETSADE MULLAD.
Keerulise ehitusega mullad. Tekkinud tihti graniitsel murendil, mis on liivakas ja vett hästi läbilastev. Sügiseste vihmasadude ja kevadise sulamisvee tõttu uhutaksealuselised katioonid mullast välja ja muld on happeline. Vähenõudliku okaspuud tulevad vähese toitainete hulgaga toime. Aeglaselt lagunev okaste kiht maapinnal moodustab kõduhorisondi. Orgaanilise aine lagunemine toimub seente abil. Tekkinud orgaanilised happed liiguvad allapoole mineraalhorisonti, kus reageerivad aluseid sisaldavate sooladega ja viivad need mullalahusesse. Sademete rohkus uhub mullalahuse koos katioonidega mulla sügavustesse ja kõdukihi alla tekib hallikasvalge liivakas kvartsirohke väljauhtehorisont. Sellist happelises keskkonnas toimuvat protsessi nimetatakse leetumiseks (areneb välja eriti liivmuldadel). Leetumise käigus väljauhutud huumusained koos alumiiniumi- ja rauaoksiididega võivad moodustada leethorisondi alla sisseuhtehorisondi.
Okasmetsadele ongi kõige iseloomulikumad leetmullad ja metsakõdule järgnevad kohe leet - ja sisseuhtehorisont.
LEHTMETSADE MULLAD.
Levivad seal, kus talved on pehmemad. Ei tekki nii tüsedat kõdukihti, sest soojema ilma tõttu laguneb kiht kiiremini. Lehevaris sisaldab toiteelemente peaaegu kaks korda rohkem kui okkavaris. Vähem happelises lehekõdus toimub aktiivne bioloogiline tegevus, kuhu kaasatud ka vihmaussid ja bakterid. Seetõttu tekkib kevadeks korralik huumushorisont, mis omakorda ei lase toitainetel mullast välja uhtuda. Lehtmetsade vööndi muldade lähtekivimid pole nii happelised ja kvartsirohked, nii tugevat väljauhtumist ei toimub ning profiilis puudub ka eristatav helehall leethorisont . Lehtmetsades on enamasti pruunmullad .
ROHTLATE MULLAD.
Kontinentaalses kliimas, kus sademete rohkus on tasakaalus aurustumisega, tekivad tüseda huumushorisondiga viljakad mustmullad . Rohttaimede lehed ja ja mullas olev taimejuurestik tekitavad soodsa keskkonna taimedest toituvale rikkalikule mullaelustikule. Surnud orgaaniline aine laguneb soojas kliimas kiiresti ainult piisava niiskuse korral. Muldade kuivamise korral seiskub aktiivne mikrobioloogiline tegevus ja tekib rohkelt huumusaineid ( kamardumine ). Mustmullad on kõrge poorsuse , suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga ning selle huumushorisont ulatub sügavamal kui mis tahes maailma mineraalmullal. Huumushorisondile järgneb saviosakestega rikastunud B horisont.
Tänu kõrgele bioloogilisele aktiivsusele toimub mustmuldades intensiivne mullasegamine.
KÕRBETE JA POOLKÕRBETE MULLAD.
Need mullad on sooladerikkad, sademeid on vähe ja soolad püsivad mullas. Muld saab tekkida ainult seal, kus muld saab põhja- või jõgede veest niiskust juurde. Kõrgest temperatuurist tingituna on põhja- ja jõgedevesi soolasem kui vihmavesi . Aurumise käigus kuivab muld läbi ning lahustunud soolade väljakristalliseerumine. Kõrge soolasisaldus nõuab taimedelt head kohastumist . Enamikel kultuurtaimedel see puudub.
Naatriumsoolade üleküllus mullas takistab taimede füsioloogilisi protsesse ja põhjustab toitumishäireid.
Sooldunud mullad on lihtsa ülesehitusega. Orgaanilise aine kuhjumise (A) horisont on vaevumärgatav, sellele järgneb soolarikas B-horisont ja lähtekivim. Kuivad mullad on heleda põhitooniga ning horisontide eristamine on raskem.
EKVATORIAALSED JA NIISKE TROOPIKA MULLAD.
Mullateke kestnud kõige kauem, üle 2 mln aasta. Muld ulatub 6-10 meetri sügavuseni. Pidevalt kuum ja niiske kliima soodustab mineralisatsiooni ja keemilist murenemist. Maapinnale langev orgaaniline aine laguneb nii kiiresti, et huumust peaaegu ei teki. Keemiline murenemine on väga intensiivne ning pinnasesse imbuva vihmavee tõttu muld vaesub alustest ja ränist. Intensiivse keemilise murenemise tingimustes (kõrge temperatuur ja niiskus) tekib kaoliniitsavi, mis kergendab mulla läbiuhtumist ja suurendab sellega toitainete kadu. Mullad on katioonide kadumise tõttu tugevalt happelised ning Al muutub taimede juurtele toksiliseks. Toksilise alumiiniumi ja varise kiire lagunemise tõttu asub juurte põhimass maapinnalähedases läbiuhtuvas mullakihis.
Troopika mullad on raua ja savimineraalide rohked ning läbi kuivades moodustada mullasügavustes kivistunud mullahorisonte (nõrgkivi). Seetõttu saab seal võimalik päikese käes kergelt valmistada telliseid .
Troopilised mullad on ökoloogiliselt nõrgad, toiteelementide vähesuse tõttu.
Troopika muldi nimetatakse veel ka puna- või kollamuldadeks (värvuse järgi) või ferralsoliks (keemiliste elementide alusel).
Muld kui ressurss, muldade kaitse.
Muld on Maa ökosüsteemi tähtis komponent . Selles kasvavad fotosünteesivad taimed. Eriti oluline on see globaalse süsinikuringe koha pealt. Kaitstes mulda kaitseme elu Maal.
Inimene saab muldi kõige paremini kaitsta sellega, et arvestab nii looduslike kui kultuurmaade kasutamisel kliima, reljeefi ja mulla iseärasustega.
Kõige enam kahjustuvad mullad erosiooni tõttu. Erosiooni toimel paigutuvad mullaosakesed maapinna kõrgematelt osadelt madalamatele. Selle tulemusena kanduvad viljakad pealmised mullakihid erosiooni tulemusena eekogudesse või maetakse uute erosioonisetete alla. Eristatakse geoloogilist erosiooni ja kiirendatud erosiooni (põhjustatud inimtegevusest). Põhjuseks on eelkõige paduvihmade eest kaitsva taimkatte hävitamine.
Kõrbetes toimub tuuleerosioon ehk deflatsioon . Nendel aladel on taimkate hõre, muld kuivuse tõttu vähese sidususega ja huumusevaene ning maapind tuultele avatud. Mida tugevam on tuul, seda suuremad osakesed õhku lendavad.
Esimene kõrbestumise ilming on viljatu pinnase kandumine viljakale ja selle enda alla matmine. Tuuleerosiooni poolt põhjustatud kõrbestumine võib toimuda kuival perioodil või põua ajal ka ülesharitud stepis (või preerias), kus tormituulte poolt kantakse ära viljakas huumusehorisont.
Muldade sooldumine on tingitud põldude niisutamisest. Liigsoolane muld muutub viljatuks ning seda võib käsitleda kui kõrbestumise alaliigina. Kõrbestumise piirkonnas elab ligi 1/5 maailma elanikest, kes põudade ja kuivade muldade tõttu ei saa endale piisavalt toitu toota. Seetõttu niisutatakse ligi 18% haritavast maast.
Jõeveega niisutamine pole mõistlik, sest see on liiga soolane . Parem lahendus oleks põhjaveega niisutamine, kasutades vihmuteid. Kuid ka siiski säilib mõningane sooldumise oht.
Mulla hapestumine tähendab sellist reaktsiooni, mille puhul pH langeb alla vihmaveele iseloomuliku 5,6. Mida rohkem on mullas vesinikioone , seda happelisem on mullalahus. Mulla hapestumine toimub seetõttu, et taimed seovad oma biomassi palju aluselisi toiteelemente ning mullas tekivad orgaanilise aine lagunemise käigus orgaanilised happed. Sademeterikkas kliimas kaotavad mullad palju aluselisi katioone (ehk muutuvad happelisemaks) leostumise tõttu. Lisaks muutuvad mullad happelisemaks ka tihenevate happesademete tõttu.
Tugevalt happelises mullas ilmuvad lisaks vesinikioonidele ka taimede juurtele toksilised Al ja Mn. Enamik põlukultuure ei talu happelist keskkonda. Põllumullad hapestuvad kiiremini, kuna saagiga eemaldatakse pidevalt aluselisi toiteelemente.
Happeliste muldade muutmine aluselisemaks toimub lubiväetistega.
Toksilised raskmetallid on Cd, Pb, Hg. Mullas seotakse raskmetallid enamasti huumusosakestega. Ohtlikumad , see tähendab liikuvamad, on raskmetallid happelises mullas. Raskmetallid mõjuvad ohtlikult mullaelustikule ja seeläbi mullaprotsessidele. Raskmetallid satuvad mulda mullatööstusest, autokütusest, ohtlikest jäätmetest, reoveesetetest ja mineraalväetistest.
Mulla pindala väheneb pöördumatult inimtegevuse tagajärjel. Väärtuslikku viljakat mullamaterjali üritatakse küll teisaldada ja paigutada teise kohta, kuid sellest hoolimata kaetakse järjest suurem osa viljakast põlluharimismaast.
Lisaks on muldade füüsilise hävimise põhjuseks ka maavarade kaevandamine. Muldade hävimine on seotud ka maailmamere tõusu ja maapinna vajumisega, mis muudab mullad liigniiskeks. Suurte ja võimsate põllumajandusmasinate kasutamine suurendab muldade tallamisprobleemi.
Bioloogiline degratsioon avaldub orgaanilise aine (mulla energiaallika) puudulikus taastootmises mullas, olukorras, kus mineralisatsioon ületab pidevalt humifikatsiooni. Muldade bioproduktsioonivõime sõltub taimedest ja mullaelustikust. Selle tulemusena huumusvarud vähenevad ning mullaviljakus langeb, kuni tuleb põllukultuuride viljelemisest loobuda .
Metsas võib bioloogilist degratsiooni põhjustada alepõletamine (nõmmetsad).
Lihtsaima bioloogilise degratsiooni näiteks on mullaväsimus, kui üht ja sama põllukultuuri kasvatatakse samal maa-alal mitu aastat. Põhjuseks on taimekahjurite või taimehaigusi põhjustavate mikroorganismide ülemäärane kasv mullas, mis põhjustab saagi ikaldumise.