REFERAAT Enn Põldroos Enn Põldroos, sündinud 15. mail 1933 Tallinnas, on eesti kunstnik ja kirjanik. Ta sündis kuulsa eesti näitleja ja lavastaja Priit Põldroosi peres ning siiamaani eksivad inimesed vahel isa ja poja eesnimedega. Põldroos on öelnud, et oma kunstihuvi sai ta väga varastest kokkupuudetest kunstiga ning suureks mõjuteguriks oli ka tema ema kunstilähedus. Põldroos õppis aastatel 19521958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti ja võeti 1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 19611966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (19731985 ja 19941995). Aastatel 1985 1989 ja 19951998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast on Põldroos vabakutseline kunstnik. Põldroos on ise öelnud, et ta on palju õppinud klassikalisest
1 DAN PÕLDROOS Dan Põldroos on sündinud 6. märtsil 1970. aastal. Tema ema oli teenistuja ja isa kondiiter. 1988. aastal lõpetas ta Tallinna 12. Kutsekeskkooli mööblitislerina. Alates 1988. aastast õppis ta lavakunstikateedris näitlemist ja lõpetas XV lennu 1992. aastal, tema kursusekaaslasteks olid teiste hulgas Jaanus Rohumaa, Rednar Annus, Ivo Uukkivi ja Marika Korolev. Diplomilavastusteks olid Delaney "Mee maik" 1991. aastal, kus ta mängis Peter Smithi ning 1992.aastal Dostojevski ja Rohumaa "Kosjakased 2
Funny enjoyable Family film young and old Good comedy The main themes damaged painting secret of a painting bunch of criminals Bad guys Good boys What it teaches to viewers ? Bravery Independents Courage Enthusiasm Who we recommend it to watch ? Kids grandparents family Filmmakers Director: Lembit Ulfsak Writers: Janno Põldma, Lembit Ulfsak Actors main characters: Tõnu Kark Margus Alver Kaur Sinissaar Dan Põldroos Ain Lutsepp Kalju Orro Aarne Üksküla Short video http ://www.youtube.com/watch?v=VUZzn5W_kc Reviews,famous quotes Reviews : There is some very good jokes in this movie and the actings are pretty good too. Specialli Dan Põldroos as Filip and Tõnu Kark as Ahven. And I recommend that movie if you like the whole family adventures. Thank you for listening !
soojuselektrijaamad. Edgar Savisaar avaldas arvamust oma ettekandes, et Tallinnas tuleks lõpetada tselluloosi tootmine. Hiljem selgus, et asendustselluloosi hankimine oli palju keerulisem. Istungisaalis jätkus elav arutelu. Ants Tammeleht tegi ettepaneku Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Tammeleht toetas ka mahepõllumajandst. Istungijärgu juhataja kuulutas välja vaheaja. Eesti keel ja eesti meel jälle koos Sõna võttis Enn Põldroos. Tema arutles eesti keelest. Põldroos ütles, et ligi 40% Eesti elanikest kõneleb vene keelt. E. Põldroos rääkis pikalt, et oleks parem kui riigi keel oleks eesti keel. Sõnavõtud jätkusid. Oma ettekandega esines Elsa Pajumaa. Ta kõneles keeleseaduse töögrupi nimel. Kodukorras olnud töö ajast oli töötatud üle juba tund, kuigi sõna ootas veel kuus inimest. Otsustati et jätkatakse järmisel päeval. Järgmisel päeval jätkati kell 13.00. Esimesena kõneles Nikolai Preiman.
1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater. Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev, Ants Lauter ja Hilda Gleser, Paul Sepp ning hiljem Leo Kalmet. Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater. "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950
kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Tipptasemele võis arvata aga ainult A.H.Tammsaare ja Hugo Raudsepa mõnda teost. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev, Ants Lauter ja Hilda Gleser, Paul Sepp ning hiljem Leo Kalmet. Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Eesti teater on läbi aegade üsna kiiresti arenenud. Aastail 1918-1940 sarnanes teater palju ka praeguse eesti teatriga. Kuna ühiskond areneb koguaeg, siis ei kujutagi ette, milline võiks välja näha teater saja aasta pärast.
Jaroslavli, kus loodi ametlikult Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid. Viimasel ajal pole olnud kombes neist rääkida, põhjuseks ilmselt ideoloogiline taust, mis Nõukogude ajal nende ümber tehti. Tõsiasi on siiski see, et kunstirahva koondamine sõja ajal Jaroslavli päästis Eestile väga andekaid inimesi, nimetagem siin mõningad: Paul Pinna, Ants Lauter, Kaarel Ird, Aadu Hint, Raimond Valgre, Jüri Järvet. Seal olid lapsena ka Eri Klas ja Enn Põldroos. Just seal sündis eestlaste identiteedi alalhoidja ja säilitaja, laulutaat Gustav Ernesaksa juhtimisel meie koorimuusika nurgakivi Riiklik Akadeemiline Meeskoor (RAM). Jaroslavlis kirjutas Ernesaks oma higihalja laulu "Mu isamaa on minu arm". Seal samas alustas oma lauljateed Georg Ots. Kunstiansamblite koosseisu kuulusid ka paljud kunstnikud Adamson, Sagrits, Bach, Sannamees, Luhtein. Eesti kunsti Grand Old Man
Teodor Lippmaa botaanik Aleksander Teetsov Draamateatri näitleja Edgar Kant majandusgeograaf Ruut Tarmo Draamateatri näitleja Johannes Aavik eesti keele uuendaja Mari Möldre Draamateatri näitleja Johannes-Voldemar Veski õigekeelsuse korrastaja Priit Põldroos Tallinna Töölisteatri lavastaja Andrus Saareste eesti murrete uurija Karl Menning "Vanemuine" Julius Mark soome-ugri keele võrdleja Julius Mägiste soome-ugri keele võrdleja SPORT Harri Moora arheoloog Kristian Palusalu maadleja (1936.Berliin)
Vanemuisest lahkunud osad näitlejad ja asutavad 1916 Tallinnas oma teatri nimega Draamateater, mis tegutseb 1924. aastani, mil riikliku otsusega ühendatakse trupp taas Vanemuisega. Mängivad nii Estonia vanas seltsimajas, kui ka Saksa Teatri majas. 1920 tuleb Eestisse ja asub Draamateatris tööle Paul Sepp. 1920 asutab Paul Sepp erakooli Draamastuudio, mis tegutseb kuni 1933 ning selle lõpetab neli lendu näitlejaid (Kalmet, Põldroos, Reek). Esimene lend (1924) jääb kokku. Draamastuudio Teater alustab 1925. aastal, sellega liitib hiljem Rändteatri (1926- 1928) trupp. 1937 aastal saab ametlikuks nimeks Eesti Draamateater ning 1939. aastal ostetakse Saksa teatri hoone päriseks. Tallinna Töölisteater luuakse 1926 aastal ning juhiks Priit Põldroos. Lisaks veel rida väikelinnade teatreid Viljandis Ugala (kutseline teater alates 1926); Narva Teater
aastal muudeti kutseliseks ka Pärnu Endla teater. Oopereid ja operette hakati Estonias lavastama 1908. aastal. Rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ja otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater asutati 1920. aastail. Ka Viljandisse ja Narva asutati kutselised teatrid. 1920.-30. aastail hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid, kaasaja näidendeid ja dramatiseerima eesti proosateoseid. Selle aja võimekad lavastajad olid Priit Põldroos, Andres Särev, Hilda Gleser, Paul Sepp ning Leo Kalmet. Kokkuvõte Tööd kirjutades sain teada, et Eestisse tuli teater sakslaste kaudu ning kõigepealt oligi see baltisakslaste jaoks. 16. sajandil mängiti Tallinnas raekojas näitemänge. Eesti esimene kutseline teater oli Tallinna Linnateater. Tartu "Vanemuine" sai alguse "Vanemuise" seltsist ning seal etendusid mitmed Lydia Koidula näidendid. Kutselisteks teatriteks said "Vanemuine" ja "Estonia" 1906
Pärast Teist Maailmasõda reorganiseeriti ja nimetati Eesti Draamateatrit mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. 1967. aastal avati lisaks 540- kohalisele suurele saalile ka 140-kohaline väike saal pööningukorrusel. Aastakümneid Viktor Kingissepa nime kandnud Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater sai Eesti Draamateatriks taas 1989. aastal. Seda on juhtinud eesti teatri suurkujud - Paul Sepp, Priit Põldroos, Leo Kalmet, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla ja Merle Karusoo. Praegu on Draamateatri kunstiline juht Priit Pedajas ja direktor Kristian Taska. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnalavastusteater, kus töötab hetkel 40 näitlejat, kellest enamik on lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunstikooli, samuti on näitlejaid tulnud Moskva Teatriinstituudist või teatri oma kunagisest stuudiost.
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti
Samuti õppis ta konservatooriumis laulmist ning astus korp! Revaliasse. 1920. aastal hakkas ta aga käima Paul Sepa poolt loodud Draamastuudios. Samuti omandas ta Tartu ülikoolis kehakultuuride õpetaja kutse ning see elukutse võimaldas tal enda ja oma pere ülalpidamist. Hiljem andis ta võimlemistunde ka oma kaasõpilastele Paul Sepa näitestuudios. Esimene draamastuudio lend lõpetas 1924.a kevadel. Esimeste kodumaise teatriharidusega noorte näitlejate seas olid veel ka Priit Põldroos, Rudolf Engelberg, Ly Lasner, Felix Moor, Johannes Kaljola. Lõpetajad jäid kokku ja lõid DRAAMASTUUDIO Teatri - vana DRAAAMATEATRI trupp läks P. Sepaga eesotsas Vanemuisesse. Avatükiks sai Vilde “Pisuhänd”, kus Kalmet mängis Sanderit. Palka maksti ainult neile, kes olid väga hädas. Näitlejatel puudus oma maja ning proovideks renditi 4-toaline korter, kus osad näitlejad, sh ka Leo Kalmet, elasid. Etendusi anti Saksa Seltsi Teatrimajas ehk praeguses Draamateatris
Eesti kultuurikapital- peamine kultuuri finantseeriv asutus. Kultuurkapitali tegevuseks vajalikud summad laekusid alkoholi-ja tubakaaktsiisilt ning lõbustusasutuste maksustamisest. Kirjandus-Siuru rühmitus(Gailit, Visnapuu, Semper, Adson, Under, Tuglas), Tuglas, E.Vilde(„Mäeküla piimamees“, „Mahtra sõda“), Ristikivi („Ristideta hauad“), Luts, A.H. Tammsaare Muusika-Eevald Aava (ooper „Vikerlased“), Artur Kapp Teater-Priit Põldroos ja Paul Sepp (lavastajad), Ants Lauter ja Liina Reimann (näitlejad) Sport-Alfred Neuland(maadlus), Jüri Lasmann(maratonijooksja), Alfred Schmidt, Osvald Käpp ja Voldemar Väli (maadlus), Paul Keres, Kristjan Palusalu (maadleja), Martin Klein Kunst-Konrad Mägi, Maks Roosmaa, Eduard Taska, Nikolai Triik, Kristjan Raud, Viiralt
Ruja muusikat mõjutas kindlasti NSV Liit. Paljudel juhtudel üritas KGB Ruja tegevust ära keelata. Muusikaga taheti provotseerida ja edastada rahvale oma mõtteid ja tundeid. Ansambli käekäiku mõjutas ka tihe liikmete vahetus. 1986. Aastal muutis ansambli edasist käekäiku Juri Altov, kelle eestvõttul saigi kontsertuur Venemaale võimalikuks. Aja jooksul muutus ruja koosseis väga palju. Tuntumad nimed ansamblis olid Urmas Alender, Jaanus Nõgisto, Igor Garsenik, Andres Põldroos ja Tiit Haagma. Ruja koosseisus oli vähest aega ka näiteks Siiri Sisask. Palju muutis Ruja saatust Rein Rannapi lahkumine ning naasmine. Rannapi tagasipöördumine tõi mõranenud bändi ,,uut hingamist". Muusikastiil muutus drastiliselt proge-rock´ist kommertsmuusikaks. Põhjus oli väga lihtne, proge-muusika ei toonud piisavalt raha sisse. Ka publikut oli saalis vähemaks muutunud. Paljud Ruja algusaastate fännid, ka raamatu autor ise, on vaadanud sellele perioodile kõõrdi, kuid pop-
Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madisson, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas Iseseisvuse väljakuulutatuks kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.[3]
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949
Kool oli alustanud tegevust Paul Sepa erastuudiona 1920. aastal. Draamastuudio tegutses kolmteist aastat ning neil aastail oli seal kolm õppejõudu koos Paul Sepa endaga: sama kooli kasvandik esimesest lennust Rudolf Engelbert ja Hilda Gleser. Kõige rohkem peab Salme end Hilga Gleseri õpilaseks. Paralleelselt õppetööga teatrikoolis hakati õpilasi ka Draamastuudio Teatri lavastustes rakendama. Draamastuudio esimese lennu lõpetajad (Leo Kalmet, Priit Põldroos, Otto Aloe, Rudolf Engelbert, Kaarli Aluoja, Johannes Kaljola, Ly Lasner jt.) asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri (avati 1925 ja aastast 1937 kannab see nime Eesti Draama Teater), mis 1930. aastast sai ka Salme Reegi koduteatriks ja jäi selleks kuni näitlejanna surmani 1996. aastani. Noore näitlejana mängis ta paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest aga kujunes tema kui näitleja fenomen. Salme Reeki peetakse Eesti teatri kõige kuulsamaks meeste ja poiste
Peale rikkurite kandsid neid kingi ka prostituudid. Palju turiste sõitsid Veneetsia, et näha, kuidas inimesed nendel naeruväärsetel kingadel kõnnivad. Voltaire nimetas neid kohmakateks näitlejateks, kes on pooleldi inimesed ja pooleldi kingad. Isegi Shakespear viskas nende üle nalja oma raamatus Hamlet. Chopinide populaarsus hakkas vähenema, kui rasedad naised kukkusid ja nende rasedus katkes. Mood püsis Euroopas 19.sajandini. Platvormkingad on nüüdseks moodi tagasi jõudnud. (Põldroos. 2007: 77) Idamaades ulatusid kontsad 27 sentimeetrini ja neid kasutati kümblus-ja pulmarituaalidel (Paillie. 2007: 85) . 1938. aastal kavandas Ferragamo ühed esimesed kingaajalukku läinud platvormkingad, kobakad jalavarjud koos kirevate paksude taldadega ja kuldsete rihmadega. Alguses kandsid naised neid kingi rannas ja pikkade laiade pükstega. Sõja puhkedes olid need väga praktilised, sest taldu sai valmistada kõigest ja paelasid sai samuti kombineerida kõigest. Eestis kasutati
„Improvisatsioonid juunis“ (1925/31), veidrate vanameeste kehastamise eest Liblena „Kevades“ (1937) ja Bubusena „Õpetaja Bubuses“ (1927). Selliseid karaktereid aga ei pakutud talle eriti Lavastas u 80 näidendit ja dramatiseeringut. Ka siin samamoodi vastakad arvamused. Jüri Järvet: „Mulle temaga koostöö ei istunud, sest ta mõtles kõik näitleja eest ära.“ Kalmeti kursavendPriit Põldroos Järvetile: „Kalmet on andetu inimene. Te teate seda. Aga seda pole vaja talle öelda.“ 1910 Tema esimene kokkupuude teatriga toimus 1910 aastal seltsimaja piduõhtul. Rätsepast isa oli seltsielust agar osavõtja. Tol ajal oli kombeks, et peoõhtu programmi kuulus kohustusliku numbrina ka mõni lust- või kurbmäng. Selles esines Kalmeti tädi (teatrimaagia). Teatrikunst tuli tema ellu gümnaasiumis vene keele kaudu (venekeelne kool + hiljem ka vene
in 1937 was changed to the name of Eesti Draamateater. In 1939, it purchased itself the stylish Art Nouveau building of the former German Theatre where it has remained to this day. In Soviet times its name was The Tallinn Drama Theatre, but it was changed back in 1989. In 1967 in addition to its 426-seat big auditorium a 159-seat small stage was opened. In year 2004 70-seat Paintshop stage was opened. The theatre has been led by many outstanding directors: Leo Kalmet, Priit Põldroos, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, and Merle Karusoo. Nowadays it works under the artistic director Priit Pedajas and general director Rein Oja. Estonian State Puppet & Youth Theatre Estonian State Puppet Theatre started in 1952. It was the first theatre for children in Estonia. The theatre started with puppeteer hidden behind the screen in 1952, has now become a rapidly developing theatre, which is open for different experiments
Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas. Iseseisvuse väljakuulutamise kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_taasiseseisvumine http://et.wikipedia
1942 moodustati Jaroslavis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), kelle ülesandeks oli rinde ja tagala teenindamine. ERKA koosseisu kuulusid sümfooniaorkester, dzässorkester, meeskoor, rahvatantsuansambel, draamatrupp. Esinemised rahvusväeosadele tagalas, väljasõidud rindele, alates veebruarist 1944 Leningradis. Olulisemad jaroslavlased: Muusika G. Ernesaks, Eugen Kapp, Bruno Lukk, Hugo Lepnurm Teater Ants Lauter, Paul Pinna, Kaare Ird, Epp Kaidu, Priit Põldroos Kujutav kunst Adamson-Eric, Eduard Einmann, Paul Rummo, Debora Vaarandi Nõukogude okupatsioon 1940-1941 Saksa okupatsioon 1941-1944 II ms 1. September 1939 2. september 1945 Nõukogude okupatsioon 1944-1991 Sõjajärgne aeg Raske aeg, linnad olid varemetes. Kuid samas oli positiivne see, et sõda on lõppenud. Märksõnadeks: taastamine, ülesehitus, lootused paremale tulevikule, üldine optimism, vabatahtlik ületunnitöö
Nõukogude liidus toodetud televiisori nimega ,,Avangard". 1970. aastate keskel tugevnes ka 3 surve Breznevi reziimi poolt ning radikaalsed liikumised, välja arvatud üksikud erandid, vaibusid. Kuidagi tuli end sobitada ametlikku kunstiellu, mis nagu eespool öeldud oli siiski liberaalsem kui mujal suures punaimpeeriumis. Tollane Eesti Kunstnike Liidu juht Enn Põldroos on seda stagnatsiooniaegset kunstisituatsiooni iseloomustanud metafoorselt: meil oli jõudu lükata ennast lahti ühest kaldast, st Moskvas tunnustatud kunstidoktriinist, kuid ei jätkunud jõudu jõuda teisele kaldale, st ühineda euroopaliku kunstieluga. Nii jäigi meie laevuke hulpima kusagile kahe kalda vahepeale. 1980. aastate eesti kunst ongi midagi keskmist natuke moodsat, natuke konservatiivset, natuke radikaalset, natuke ametlikku. Sellises olukorras jõudsime tänasesse päeva
tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. 1918 aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette 1916 aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja ,,Draamateatsid") ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogikatöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater
(1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna ,,Draamateater" (1917-1924) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud ,,Draamastuudio Teater" (asutatud 1924, hilisema nimega ,,Eesti Draamateater"), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus
uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud. Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi, Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater (Voldemar Panso, Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt). 1960. aastad kui ,,kuldne" aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas (teadusrevolutsioon, kosmoselennud, hipiliikumine), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957.
Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda
käsitseda. Ja ma läksingi ja sain sisse ning ma tõesti ei kahetse. See sobib hästi kokku mu kogumis- ja rahvakultuurikirega.” Ühtki sovetlikku kangast või vaipa pole Raud teinud, kuigi enne teda, tollases nõukogude kunstis oli see tavaks. Tõsi, Raud rõhutab, et Lenineid ja säherdust kraami tegid ikka need, kes teenida tahtsid, ülejäänutel oli üsna vaba põli, kui nad “vormiga tegelesid”. Eks kunstnike ninamehed oskasid kuidagi oma liidu liikmeid kaitsta – Enn Põldroos ja Ilmar Torn suutsid pareerida ülalt tulevaid lööke – hundid söönud, lambad terved. “Nagu öeldakse, Kihnus on nõukogude kord kergel kujul. Säärane meretagune asi, ikka pidasid oma jõule ja ... loominguga mul samamoodi, miski ei ole mind selle juures häirinud.” Esimene töökoht pärast ülikooli oli rahvakunstimeistrite koondis Uku ning siis käis ta väga palju Kihnus ja Ruhnus. “See on mulle armas, tegelik elu. Ma ei peagi linnas vastu, siin on nende elementidega
Eller, A.Kapp, C. Kreek, M. Saar, P. Süda. Valmis esimene ooper, tegeleti sümfooniliste suurvormide loomisega ning viljeleti orelimuusikat. Teatrikunst Teatris tõusis esile realism. Ainuvalitsevaks keskuseks kujunes Tallinn. Seal tegutsesid ,,Estonia", Draamateater ja Töölisteater. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandite lavastamisele. Seal tegutsesid L. Reiman, A. Teetsov, R. Tarmo, M. Möldre. Tallinna Töölisteater loodi 1926, lavastajana tegutses seal Priit Põldroos. ,,Vanemuine" põdes pärast K. Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta Tallinna teatrite tasemele. Väikelinnades tekkis hulk näitetruppe, mis tegid teatrit asjaarmastajalikul tasemel. Neid abistas Eesti Haridusliit. Tunduvalt arenes ka filmikunst. Saavutati edu filmidokumentalistika alal. Kehakultuur ja sport 1922 loodi kõiki erialaliite ühendav Eesti Spordi Keskliit. 1940. aastateks kasvas spordiseltside liikmeskond 15 000-ni. 1934 ja 1939 leidsid aset Eesti Mängud
Ülo Uluots 1 1 9 6 5 22 Andres Ammas 5 1 7 3 6 22 Anatoli Novohatski 0 1 6 8 6 21 Ignar Fjuk 1 7 5 2 5 20 Jaak Allik 1 6 5 2 6 20 Enn Põldroos 2 4 3 3 8 20 Andres Tarand 0 3 9 2 5 19 Sergei Sovetnikov 0 0 7 4 8 19 Mai Kolossova 0 4 8 2 5 19 Koit Raud 0 7 6 2 4 19 Tiit Made 0 3 6 5 4 18 Illar Hallaste 4 8 4 2 0 18
(Enn Tarto, Lagle Parek, Tiit Madisson) · Väliseestlased-kujunemine, hariduse saamine Lääne maailmas, demokraatliku ühiskonna kogemused, keelte tundmine. Nõrkus- nõukogude pärandi mittetundmine. (Toomas Hendrik Ilves-USAs psühholoogia magister, Mariann Kelam-väliseesti organisatsioonides) · Kultuuri sfäärist poliitikud-(Eints Valk-laulev revolutsioon, Enn Põldroos, Mikk Mikiver, Paul Erik Rummo-liberaalide juht) · Uue laine poliitikud-küpsed iseseisvas Eestis, pidev laienemine. (Sven Mikser-kaitseminister, Mailis Reps) Institutsionaalne tasand-valitsus, parlament. Kaasajal ei tee poliitikat mitte ainult üks institutsioon (kuningas (,,Riik see olen mina!`` Louis XIV)), vaid poliitikat teevad mitu institutsiooni. Institutsioonide vaheliste suhete osatähtsus kasvab. Parlament tuleb pr
seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel. Võimud nõudsid neilt varasema loomingu mahasalgamist ja ümberhindamist ning oma loomingus järjekindlat kinnipidamist sotsialistlikust realismist. Sellega kaasnesid loomeliitudest väljaheitmised, vallandamised ja arreteerimised. EK(b)P KK VIII pleenumile järgnenud ideoloogilise klaperjahi käigus sattus põlu alla mitmeid teatriinimesi (Ants Lauter, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet, Mari Möldre, Ruut Tarmo jt). Nõukogude ühiskond tugines salatsemisel ja paranoial, inimeste küünilisel ärakasutamisel, moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama
Keeruka psühholoogilise koega filosoofiline näidend.. Mõttevahetus inimese ja inimsuse üle. Kahe vaimulaadi kokkupõrge Juudit-Olovernes. Piibli apokriivalise teksti järgi. 1936 Kuningal on külm filosoofiline komöödia. Piibli ainesel. Aino Kallas ajalooline. Psühholoogiline. "Mare ja ta poeg". Hella Wuolijoki Artur Adson Juhan Sütiste Karl August Hindrey Evald Tammlaan "valge lagendik". Melodramaatiline. Priit Põldroos Andres Särev Hugo Raudsepp (1883 - 1952) Fikseerib ajavaimulisi nähtusi ja teravdab neid koomilisteks. Hugo Raudsepa kannatustee (1973, Viiu Raudsepp-Tulk) 1923 Demobiliseeritud perekonnaisa 1926 Ameerika Kristus ajakriitiline komöödia. 1927 Sinimandria ajakriitiline allegooria ja groteskne müüt. Joodiku seiklused surmajärgses maailmas. 1929 Mikumärdi 1932 Vedelvorst 1933 Salongis ja kongis uusrealismi ja eluläheduse suund.
klassitsistlikumaks.Hea näide stalinistlikust arhitektuurist on Tartu maantel asuv torniga hoone-Elamukvartal.A.Vlassov. Kino Sõprus-August Volberg.Stalinismile viitavaid elemente on ka teistes linnades-Kohtla-järvel,Sillamäel jne Pilet 10 2.Sula,Eesti 60.-aastate kunstielu. 1960. aastate maali on üldiselt tuntud nn karmi stiili nime all.See oli esmajoones seotud temaatilise kompositsiooni ja uue kunstnikepõlvkonna esilekerkimisega (Leili Muuga,Nikolai Kormasov,Enn Põldroos).Nad tõid kaasa väljenduslaadi,mis oli napp ja vaospeetud,eriti rasket füüsilist tööd tegeva inimese,masinate ja tööstusvaadete kujutamist.Jäeti kõrvale literatuursus,detailirikkus,liigne konkreetsus. Rõhutatud rütm,teatav graafilisus ja siluetilikkus iseloomustavad Leili Muuga töid.Orkester- teos on rikkama ja avatuma tundehoiakuga kui karmis stiilis tavaks;andis teed uutele suundumustele ja mitmed karmi stiili kunstnikud leidsid oma käsitluslaadile märksa erineva jätku
Arvo Volmer Risto Joost Erki Pehk Anu Tali Neeme Järvi 5. muusikakollektiivid (koorid, orkestrid, ansamblid) ERSO RAM Hortus Musicus Tallinna Kammerorkester Eesti Filharmoonia Kammerkoor 6. Kontserdiorganisatsioonid (klassikalise muusika kontsertide korraldajad) Andres Mustonen Andres Uibo Eesti Kontsert Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Piia Tamm Kaja Põldroos Peeter Vähi Lembit Saarsalu Kadri Tali Eesti Kultuurikapital 7. kontserdipaigad, ooperimajad ,,Estonia" ,,Vanemuine" Kuressaare lossihoov Jõhvi kontserdimaja Pärnu Kontserdimaja 8. Eestis toimuvad muusikafestivalid (klassika, jazz, folk) Suure-Jaani festival Pärnu Ooperipäevad Klaaspärlimäng Saaremaa Ooperipäevad Tallinna Rahvusvaheline Orelifestival Tartu Jazz KontsertJazz
saanud laule. Ka teatris valitses 1920. Aastate algupoolel suundade paljusus, lahtiütlemine senisest lavastuslikest põhimõtetest, julge eksperimenteerimine. Draamateater kasvas välja Paul Sepa erateatrikooli ühinemisest Rändteatriga. Tallinna Töölisteater loodi 1926. a. ning tema repertuaar koosneb põhiliselt lihtsakoelisematest rahvalikest tükkidest. Lavastajana tegutses seal Priit Põldroos. Provintsis oli teatrielu märksa tagasihoidlikum. Tartu "Vanemuine" põdes pärast Karl Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta "Estonia" või Draamateatri tasemele. Tegutsevate spordiseltside ja ringide kõrvale tekkis iseseisvusaastail rohkesti uusi, mis peatselt koondusid alaliitudeks ning 1922. a. loodi kõiki erialaliite ühendav Eesti Spordi Keskliit. Tuntuimateks klubideks kujunesid Tallinna "Kalev" ja "Sport" ning Tartu Akadeemiline Spordi Klubi. Alates 1920. a
mõõnaaeg, mil ei suudetud enam endisel tasemel jätkata (peale Männingut). Vanemuine oli ka mitmezanriline teater ooper, operett, sõnalavastus. Operetti lavastati muusikalisest zanrist rohkem. Ooperit ei esitatud regulaarselt. Tallinnas asutati 20-date alguses uus draamateater mille nimi alguses oli Draamastuudio teater. Alguses olid vaid lõpetanud teatriõpilased. Said oma kasutusse praeguse Draamatetri hoone. Draamanäitlejad alustasid seal oma karjääri Aino Talvi, Priit Põldroos jne. Sõnalavastusega tegelevates teatrites 20-datel levis kaasaegne tõlkekirjandus. Mõjutajaks oli saksa impressionism. 30-datel uuenduslike voolude mõju veidi taandus ning naasti realismi juurde ning hakati esitama ka rohkem eesti loomingut. Eesti omaloomingu lavastuste puhul oli tegu üsna lihtsakoeliste romaanidega (Luts ja Tammsaare). Inimestele meeldisid need aga niikuinii. 1934 asutati Eesti Näitleja Liit 1939 - asutati teatrikool 3-aastane õpe ja 2-aastane praktikum.
kahtlusi. Selle vaimseks juhiks oli Ülo Sooster, kes pärast Moskvasse siirdumist kujunes impulsside andjaks ning Eesti ja Moskva kunstnike koostöö vahendajaks. Seevastu olid Tallinnas hariduse saanud nooremad kunstnikud valmis uute kunstivooludega kaasa minema. 1959. ja 1960. aasta! korraldati pealinnas noorte kunstnike näitusi, millest kasvas välja järgmiste aastakümnete kunsti särav plejaad, nagu graafik Herald Eelma ning maalikunstnikud Olav Maran ja Enn Põldroos. Nad uurisid iseseisvusaja eeskujusid ja otsisid sisust ja ideoloogiast sõltumatut kunsti. Üha enam huvitas abstraktne kunst, mis ametliku mõtteviisi järgi oli kõige hullem formalism. 1962. aastal Moskva maneezis toimunud näituse järel, mis ajas Hrustsovil ihukarvad püsti, oli see kõige karmimalt hukka mõistetud. Ainuke ametlikult rühmitus lubatudmis ANK'64, kunstiline vabadus 1964. aastal võis siiski
sõnumis kajastus kommunismi peatse Jaak Petersonile Tartusse (1982), mõlema saabumise ja kosmose vallutamise paatos (Lepo autoriks Jaak Soans. Mikko). Mõned viljelesid kanni stiili, mis sobis 1970. aastail hakkas maalikunstis valitse eriti hästi tööstustemaatika jaoks (Nikolai nud karm stiil taanduma. Publik oli ilmselgelt Kormašov, Enn Põldroos, Leili Muuga). Karmis väsinud tinglikest figuuridest ja küllap ka 1960 stiilis kujutatud kraanade ja korstnate kõrval ndate optimismist. Igatseti kirkamaid värve, olid vaieldamatult maalilisemad nii endine, selgemat joont, ilusamat pilti. Selle ootuse stalinismiaegne prog rammmaal kui ka rahuldasid Malle Leis, Aili Vint, Toomas Vint,
Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova,Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madisson, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme. Eriarvamused taasisesisvumise suhtes Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, keda juhtisid Mart Laar ja Illar Hallaste, ning 14 sõltumatut demokraati, kelle seas olid ka Jaak Allik, Indrek
Okupatsioonivõimud ja ametlik ideoloogia nõudsid ikka sotsialistlikku realismi ja taunisid Lääne kunsti. Sellises olukorras mõjus iga samm modernismi suunas nii kunstnikele endale kui ka suuremale osale eesti publikust kui samm vabaduse poole. Esimeseks sammuks oli saavutada kunsti autonoomia. Kõigepealt õnnestus see tarbekunstis. Ka graafikas algas uuenemine varakult. Maalikunstis leidsid paljud vanemad kunstnikud tuge. Tallinnas oli maalikunsti esimese uuenemislaine liidriks Enn Põldroos. 1960. aastate teasel poolel oli teabevahetus Läänega juba oluliselt laienenud ning kunstnikud ja public tundsid Lääne kunsti hoopis paremini kui 10 aastat varem. Kui Nõukogude Liit Tsehhoslovakkia vabadusliikumise maha surus, tähendas see paljude lootuste hääbumist ka Eestis. Kunstnikkond suutis siiski säilitada oma saavutatud vabadused ja kohati neid isegi laiendada. Nooremate kunstnike loomingusse tuli uuesti ümbritsev tegelikkus, mida tajuti ängistavana või veidrana.
3.Millises kunstiliigis saavutasid eesti kunstnikud kõige esimesena loomingulise vabaduse? Tarbekunstis 4.Millise kunstiliigi hiilgavale tulevikule panid aluse Vive Tolli, Peeter Ulas ja Herald Eelma? Graafika 5.Nimeta juhtivad Tartu maalikunstnikud käsitletaval perioodil? Ilmar Malin, Olev Subbi, Henn Roode, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Heldur Viires, Ülo Sooster, Kaja Kärner, Valve Janov, Silvia Jõgever 6.Kes seisid Tallinnas esimese maalikunsti uuenemislaine eesotsas? Enn Põldroos ja Nikolai Kormašov 7.Mida põhimõtteliselt uut tõi rühmitus ANK-64 eesti kunsti? Kunstnikud kujundasid igaüks välja selgelt omapärase käekirja ning vastandusid sellega ühetaolisust soosivale sotsrealismile. Nad loobusid ka nõukogulikest süžeedest ja temaatikast. 8.Kes hakkasid meil esimesena kasutama op-, pop- ja kineetilist kunsti? Kaljo Põlli ja Ilmar Malin 9.Millised kaks radikaalset suunda algatasid näitusel „SOUp-69“ osalejad?
Sooster osales ka 1962 Moskvas toimunud Maneezi näitusel, mida külastas Nikita Hrutov ja mille otsese tagajärjena algas abstraktsionismi vastane kampaania .NSV Liidus, suurendades kääre ametliku ja põrandaaluse kunsti vahel. Tallinna defineerivad aktiivse kunstikeskusena sel perioodil 1957-59 ERKI lõpetanud graafikud, näiteks Henri Laretei, Peeter Ulas, Herald Eelma, Evi Tihemets, Henno Arrak, Kaljo Põllu, maalijad Olav Maran, Henn Roode, Enn Põldroos, Nikolai Kormaov lõhkudes ja otsides uusi vorme, iga hinna eest vältides realism ilminguid. Üldistatud ekspressionism leidis graafikas väljendust populaarses linooli- ja puulõiketehnikas. Vormides peitud pigem tahumatu väljendusrikkus kui detailne võlu. Tähelepanu väärsed on selles perioodis Peeter Ulase loodud uued reaalse/ abstraktsiooni süsteemid ja Herald Eelma sümboolse esemelikkuse ja rahvusromantiline temaatika. Joonis ..... Peeter Ulas ,,Pilved maastikul"
Nt Heinz Valk. Alo Mattiisen. Selle etapi möödumisel pöörduvad nad oma professionaalse tegevuse juurde. Osa aga nakatub poliitikast ja jäävad aktivistide hulka. See inimtüüp on tavaliselt väga autoriteetne. Neil on suur mõju teistele isikutele. Sageli esineb seda inimtüüpi kirjanikke ajakirjanike (nt Juhan Aare), muusikute, teadlaste ja teiste loomeinimeste seas. Nt ka Lennart Meri, Marju Lauristin, Egdar Savisaar, Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos (maalikunstnik), Mati Hint (keeleteadlane) jpt. Pole kahtlust, et niisugused inimesed on ühiskonna arenguks väga vajalikud. 3. Pädevad kriitikud erinevad eespool nimetatutest, eelkõige selle poolest, et nende suhtumine poliitikasse ja võimu on selgesti eitav. Suur huvi poliitika vastu ja hea informeeritus tuleneb eelkõige soovist tõestada poliitika ja võimu mittevajalikkust ja negatiivset osa inimese eneseteostamisel ja ühiskonna arengus tervikut
· Evald Tammlaan (kõige tõsisem kandidaat juhtautori positsioonile, aga ta ei jõua end piisavalt kirjanduses näidata sureb liiga noorelt. 30ndate aastate näited on tõsiseltvõetavad. Kasutab pseudonüümi ,,Jänkimees".) · Andres Särev (ehk kõige olulisem autor ,,Mahtra sõda", ,,Mäeküla piimamees", ,,Kõrboja peremees" - dramatiseerib Eesti autorite proosatekste. Ta loob esimese klassikalise dramatiseerimis traditsiooni. ) · Priit Põldroos (lavastaja Tallinna Töölisteatris) 30ndatel oli kuum teema Hispaania kodusõda. Hugo Raudsepp (1883-1952) Ta on mitmepalgelisem autor, kui ,,Mikumärdi" näidend välja laseb pasita. Ta alustab Noor Eesti aegadel luulejana. Siis ta püüab kirjutada proosat, ei lähe hästi, tegeleb ajakirjanikuna, läheb paremini ja seal tuleb ka ta esimene tuntus. Ilmselt följetonide kaudu. Kasutab pseudonüümi Millimallikas. 20ndatel aastatel jätkub maailmavaateine otsing ta püüab oma
Kubism. Picasso, Braque, Gris Futurism. Boccioni, Carra Abstraktsionism. Kandinsky, Mondriani, Malevits Dada. Duchamp, Arp Sürrealism. Ernst, de Chirico, Dali, Miro 23. Eesti kunst 20. sajandi alguses K. Raud, Laikmaa, Mägi, Triik, Koort, Kallis, Hellat 24. Eesti kunst 1918 1940 (kolm erinevat suunda), ,,Pallas", Viiralt, Eesti Kunstnikkude Rühm 25. Eesti kunst 1940 1955 26. Eesti kunst 1955 1975. Malin, Subbi, Kits, Põldroos, Kormasov, Sooster, ANK-64, jne 27. Eesti kunst 1975 1990 28. Taasiseseisvunud Eesti kunst 32
Jugholz ja H. Kompus), Draamateatri ja Töölisteatriga. Lavale toodi operette, oopereid ja ballette. Draamateater pühendas erilist tähelepanu eesti algupärandi lavastamisele ja statsionaaride puudumisele kuni 1939a. Tuntus näitlejad olid L. Reiman, A.Teetsov, R. Tarmo, M. Mölder. Tallinna Töölisteater loodi 1926 ja repertuaar koosnes lihtsakoelistest rahvuslikest tükkidest, lavastusega tegeles P. Põldroos. Tartu „Vanemuine“ ei saanud jalgu alla ja kutselised teatrid Narvas, Pärnus ja Viljandis olid täbaras olukorras. Asjaarmastajate grupid aga tegutsesid just provintsides ja neid toetas Eesti Haridsliit, mis saatis kohtadele oma instruktoerid ja dekoraatoerid, laenutas rekvisiite ja andis välja näitekirjandust. Arenes ka filmikunst, loodud mõnikümmend mängufilmi jäi kunstiväärtuse poolest tagasihoidlikuks kuid
influences came from the West. Most recognisable of these was German Expressionism (Hugo von Hofmannstahl, Georg Kaiser and others). The repertoire became more diverse comprising both classics (often getting expressionistic and impressionistic staging), and more realistic popular plays and representations of Estonian rural and urban life. The social-critical trend was stressed by the Töölisteater (Tallinn Workers’ Theatre) led by Priit Põldroos (1902-1968). Among the local playwrights the humorist 1 Still to be translated and published, in its entirety, in English. 2 A worldwide association of writers, founded in 1921, to promote friendship and intellectual co- operation among writers everywhere; to emphasize the role of literature in the development of mutual understanding and world culture and satirist Hugo Raudsepp (1883-1952) stands out with his comedies. Among the
annaabi.ee 
