Leo Kalmet (0)

LEO KALMET
Leo Kalmet sündis 1900ndal aastal Tallinnas, rätsepa pojana . Ta käis Nikolai ehk Gustav Adolfi ehk Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumis. Neil oli koolis 1x nädalas teatritund, kus need, kes ise tahtsid, said esitada vabalt valitud palu. Leo oli üks aktiivsematest esinejatest. Ta ise on öelnud , et tema asumine tulevasele elukutseteele sai tõuke selle teatritunni õpetajalt Vesselovskilt. Kuni 17-aastaseni oli Leo Kalmet vaimustuses kujutavast kunstist, eriti õlimaalist, kuna need tal õnnestusid. Vanemate pealekäimisel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Samuti õppis ta konservatooriumis laulmist ning astus korp ! Revaliasse. 1920. aastal hakkas ta aga käima Paul Sepa poolt loodud Draamastuudios. Samuti omandas ta Tartu ülikoolis kehakultuuride õpetaja kutse ning see elukutse võimaldas tal enda ja oma pere ülalpidamist. Hiljem andis ta võimlemistunde ka oma kaasõpilastele Paul Sepa näitestuudios. Esimene draamastuudio lend lõpetas 1924.a kevadel. Esimeste kodumaise teatriharidusega noorte näitlejate seas olid veel ka Priit Põldroos, Rudolf Engelberg, Ly Lasner, Felix Moor , Johannes Kaljola. Lõpetajad jäid kokku ja lõid DRAAMASTUUDIO Teatri - vana DRAAAMATEATRI trupp läks P. Sepaga eesotsas Vanemuisesse. Avatükiks sai Vilde “Pisuhänd”, kus Kalmet mängis Sanderit. Palka maksti ainult neile, kes olid väga hädas . Näitlejatel puudus oma maja ning proovideks renditi 4- toaline korter, kus osad näitlejad , sh ka Leo Kalmet, elasid. Etendusi anti Saksa Seltsi Teatrimajas ehk praeguses Draamateatris. Draamastuudio teatri esimene õnnestumine tuli Max Mohri komöödiaga “Improvisatsioonid juunis”. (1927.a) Mõni aeg hiljem haigestus tuberkuloosi ja suri draamastuudio mõttekandja Rudolf Engelberg ning Leo Kalmetil ei jäänud muud üle, kui ohjad enda kätte haarata ja hakata ise teatrijuhiks, kuna ta ei tahtnud läbi suure vaeva ülesehitatud teatril minna lasta. Leo jäi teatrijuhiks 17aastaks. (kuni 1944aastani.)
Leo Kalmet oli väga hea oma näitlejate vastu - ta korraldas lisaks päevastele proovidele kus olid kõik kohal hommikuti või õhtuti lisaproove, kus said harjutada need näitlejad kelle kohad veel nii hästi mõtet ei kandud või välja ei tulnud ja see väga selline korraldus väga meeldis näitlejatele kuna see ei väsitanud neid, st samal ajal ei pidanud teised ootama kui ühed proovivad oma osa mitu korda. Algul LK ise väga ei lavastanud, andis teistele vabad käed. A lot of inspovisatsioona. Hiljem hakati viljelema noorsooetendusi, millest kujunes välja Draamastuudio teatri Noorsooteater . Ta sõitis Tšehhi ka seda kunsti õppima. Kodumaal hakati nähtud tehnikat ka enda näitlejatele õpetama. Nii sündis Draamastuudio teatri Nukuteater. Teater oli välja kasvanud nn lapsekingadest ja Draamastuudiost sai Eesti Draamateater. Teater rekonstrueeriti ning sellest pidi saama Eesti kõige moodsam ja mugavam teatrihoone . Oluline verstapost tema biograafias on 1938. aasta, kui loodi Riiklik Lavakunstikool , mille direktoriks ta kutsuti, olles ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Ühtlasi tekkis tal ka võimlus rohkem lavastamisele keskenduda. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso . Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu.
Lisaks jätkus LK teatripedagoogitee Eesti Riiklikus Teatriinstituudis direktor P. Põldroosi asetäitja ja õppejõuna. 1950. aastaks oli lõpetanud kolm lendu ja kool suleti. Algab rängimaid perioode L K-i elus, ta arreteeriti 1950. aastal ning ta pidi veetma 5a venemaal., vanglas .
Peale vanglasolemist naases Leo tagasi kodumaale ja töötas Filharmoonias. Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos ”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht.
LK oli näitleja , lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare , O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega.
LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik.
LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga. Pojad Hanno ja Toomas Kalmet. Seos noorte kalmetitega.
Ja lõpetsuseks Valdeku Ratassepp on õelnud, et “Kalmeti lavastajatööd iseloomustab selgus, misanstseenide puhtus, realistlik lähenemine teosele . Vanu meistreid juhib ta märkamatult õigele teele andes neile suure vabaduse, noori õpetab aga nagu tõeline lavapedagoog.”