Sõja mõju tänase Eesti kultuurilisele tähtsusele (0)

Sõja mõju tänase Eesti kultuurilisele tähtsusele
Sõda on sõda. Selle mõjud ja tagajärjed on ju alati negatiivsed. Teise maailmasõja jõudmisel Nõukogude Liidu territooriumile lahkusid ka mitmed kunstnikud ja kultuuritegelased, kes vabatahtlikult, kes sunniviisiliselt Eestist.
1942. aastal hakati Eesti kultuuritegelasi koondama turvalisse tagalasse Jaroslavli, kus loodi ametlikult Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid.
Viimasel ajal pole olnud kombes neist rääkida, põhjuseks ilmselt ideoloogiline taust, mis Nõukogude ajal nende ümber tehti. Tõsiasi on siiski see, et kunstirahva koondamine sõja ajal Jaroslavli päästis Eestile väga andekaid inimesi, nimetagem siin mõningad: Paul Pinna, Ants Lauter , Kaarel Ird, Aadu Hint, Raimond Valgre, Jüri Järvet. Seal olid lapsena ka Eri Klas ja Enn Põldroos. Just seal sündis eestlaste identiteedi alalhoidja ja säilitaja, laulutaat Gustav Ernesaksa juhtimisel meie koorimuusika nurgakivi – Riiklik Akadeemiline Meeskoor (RAM). Jaroslavlis kirjutas Ernesaks oma higihalja laulu “Mu isamaa on minu arm”. Seal samas alustas oma lauljateed Georg Ots. Kunstiansamblite koosseisu kuulusid ka paljud kunstnikud – Adamson, Sagrits , Bach, Sannamees , Luhtein. Eesti kunsti Grand Old Man emeriitprofessor Evald Okas on tunnistanud, et just seal Jaroslavlis arenes kõige rohkem tema kompositsioonimeel. Loomulikult oli see keeruline ja vastuoluline loominguperiood .
Huvitav fakt on ka see, et kui Eesti esimesed jazz orkestrid loodi vahetult enne Nõukogude okupatsiooni, siis Saksa okupatsiooni ajal pandi jazz keelu alla. Aga Jaroslavlis moodustati eestlaste jazz orkester Rostislav Merkulovi juhatusel, mis peale sõda 1948. aastal keelati – siis juba Nõukogude võimu poolt. Nii, et jazzi sai viljeleda paradoksaalselt ainult sõja ajal.
Võib julgelt öelda, et just Jaroslavli Kunstiansamblid olid viimase ilmasõja ajal eestlaste edukaim väeosa, tehes pika puuga ära nii korpusele kui ka pataljonile. Kui mujal andsid kontserti katjuušad, vilistasid pommid ja möirgasid kahurid, siis kunstiansamblid viisid külakostiks koorilaulu ja rahvatantsu, millest juba siis kujunes eestlaste teine, tagavaraks hoitav relv , sest nagu öeldakse: me ei ole mitte ainult laulu-, vaid ka tantsurahvas! Kui laulukoorid on lahingus oma töö teinud, lastakse tagalast valla tantsurühmad ja pärast seda pastlaplaginat on vaenlane murust madalam.
Pärast sõja lõppu pidid demobiliseeritud oma püssid ära andma, kuid laulurelv jäi võimudel kahe silma vahele ja nii tegutses eestlaste lauluarmee varjatult edasi, kindraliteks koorijuhid , relvameistriteks heliloojad ja rea­mees­teks kümned tuhanded lauljad , kes õhtuti kultuurimajades üha uusi ja uusi viise selgeks õppisid. Kuni viimaks oli juba lihtne seda meeletut arsenali ära kasutades riik vabaks laulda .
Kui nüüd esitada küsimus, kuidas mõjutas see Jaroslavli perioodi loodud kunst Eesti kultuuriajalugu? Siis minu vastus on, et positiivselt see tegi võimalikuks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise.