Enn Põldroos (1)

REFERAAT
Enn Põldroos
Enn Põldroos, sündinud 15. mail 1933 Tallinnas, on eesti kunstnik ja kirjanik. Ta sündis kuulsa eesti näitleja ja lavastaja Priit Põldroosi peres ning siiamaani eksivad inimesed vahel isa ja poja eesnimedega. Põldroos on öelnud, et oma kunstihuvi sai ta väga varastest kokkupuudetest kunstiga ning suureks mõjuteguriks oli ka tema ema kunstilähedus. Põldroos õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ( ERKI -s) maalikunsti ja võeti 1959 . aastal Eesti Kunstnike Liitu. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 1961–1966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (1973–1985 ja 1994–1995). Aastatel 1985–1989 ja 1995–1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president . Alates 1998. aastast on Põldroos vabakutseline kunstnik. Põldroos on ise öelnud, et ta on palju õppinud klassikalisest kunstist, eriti renessansist . Kuid kõige rohkem on Põldroos oma kaaslastelt – Roodelt, Ohakalt, Subbilt, Ulaselt – õppinud nii kunsti kui ka hoiakut, mis on aluseks sellele, et teha kunsti. Enn Põldroos kuulub n-ö Picasso tüüpi kunstnike sekka, kellel on tohutu produktsioon ja kes on pidevas muutumises. Praeguste näituste taustaks räägib ta kunsti sotsiaalsusest, kuid seda oma moodi. Põldroos on öelnud: „Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui kunagised Repini “ Burlakid ” võisid omaaja õrnukesi intelligente vapustada, siis Kuliku koerahammustused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile”. Põldroosi enda sotsiaalne kunst on ka kuidagi hillitsetud. Muidugi, kui maalida inimesi – ja veel grupina –, siis on seal ikka midagi sotsiaalset, kuid Põldroosi sõnum pole nii loetav nagu mõne noorema kunstniku räiges töös. Samuti pole ta unustanud oma värviküllast maalilist aega, mille juurde pöördub ta ikka tagasi – ka siis, kui jaotab maali mustvalgeks ja värviliseks. Põldroos esindab maalijana paradoksi. Ta kasutab talle ainuomast visuaalsete žestide grammatikat ja pildilist dramaturgiat, mida artistliku kergusega on arendanud algusest peale – 1960. aastate karmis stiilis sotsiaalse alatooniga eleegiliste kompositsioonide puhul – ja mis sobib tema temperamendiga ka 21. sajandi alguses autoretrost mosaiikseid digitrükke kombineerides. Instinktiivne iseteadlikkus läbib Põldroosi töid ühelt poolt, teisalt aga kontrollib maalija maalimist kui tõsist tööd, kusjuures samaaegselt juhib maalimine kui protsess teda töö enese poolt, inspireerides kunstnikku mänglevalt ja kergelt uutele kujundileidudele ja vormieksperimentidele.
Defineerides kunstis ennast alati maalijana, on Enn Põldroosi maalikunstniku karjäär kulgenud algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel pälvis ta peagi 1960. aastate algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonna elus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetajana. Maneristlik dramatism , sürrealism, abstraktsionism , popkunst, hüperrealism, fovistlik salongiportree on aidanud Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Alates 1970. aastatest süveneb Põldroosi töödes – nii portreedes kui figuraalkompositsioonides – eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak, mis nagu psühholoogilise enesekaitse mehhanism aitab kunstnikul suhestuda ühiskonnas valitseva võltsmoraali, ambivalentsuse ja normatiivsusega. Pole vahet, kas tegu on sotsialistliku või kapitalistliku ajastuga, Põldroosi pildisüsteem esitab tänagi samu olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolitekeelt otsib ta progressiusus ja tehnikakultuses üles kasvanuna oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil.
Kirjanikuna on ta avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, varem on temalt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis Põldroos romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.
Põldroos on osalenud ka poliitikas, aastatel 1988–1991 kuulus ta Ülemnõukokku ja oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist. Põldroos oli ka Rahvarinde asutajaliige, lisaks on olnud NLKP liige.
Enn Põldroosi tähtsamad preemiad:
1969, 1975 Vilniuse Maalitriennaali preemiad
1972, 1982, 1985 Kristjan Raua nim. preemiad
1987 NSVL riiklik preemia
2002 Eesti romaanivõistluse III preemia
Näiteid Enn Põldroosi maalidest:
„Sõjapõgenikud“ (1968)
„Söömaaeg“ (1969)