Postkommunistlik kust, postmodernistlikus olukorras (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

POSTKOMMUNISTLIK KUNST POSTMODERNISTLIKUS OLUKORRAS
Referaat
Õppeaines: Kunstiõpetus
Klass: 11
Õpilane:
Juhendaja :
Keila 2005
Täpselt nii nagu kogu meie ühiskond, elab ka kunst läbi küllaltki unikaalset ajaloolist hetke, kus vanad paradigmad kaovad, uued aga pole veel formeerunud. See kehtib mitte ainult kunsti enda, vaid ka tema institutsionaalse ja materiaalse baasi kohta. Siin võib leida palju analoogiaid Moskva , Baltikumi ja Ida- ning Kesk – Euroopa maade situatsiooni vahel. Teiselt poolt on ka erinevusi, mis on tingitud ajaloolisest taustast , traditsioonidest ja erinevate maade erinevast staatusest kommunistliku impeeriumi raames.
Seepärast alustaksin ajaloost. Kui 1950ndate aastate keskel algas nn sotsialistliku realismi doktriini mõranemine, sõltus liberaliseerimisprotsess just sellestsamast ajaloolisest taustast ja staatusest Moskva mõjusfääris. Kergem oli olukord Ida – Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Ungaris, kus hakati kiiresti tasa tegema Stalini režiimi kõige karmimatel aastatel muu maailmaga kunstiga tekkinud vahet.
Eesti kunstnikud meenutavad siiamaani, millist rolli etendasid siinse suletud ühiskonna infoblokaadi ajal sellised „vennalike sotsialismimaade“ kunstiajakirjad nagu „Bildende Kunst“, „Vytvarne Umeni“, „Projekt“ jt, mida oli vabalt saada meie raamatukogudes. Teisalt oli eesti kunstil omalt poolt suundaandev mõju mitte ainult Balti vabariikides, vaid ka Moskvas. Juba 1950. aastate lõpul loodi sild „Tallinn – Moskva“. 1970. ja 1980. aastatel mängiti läbi mitmeid selliseid kunstiajaloolisi sildu – meenutagem näitusi „Pariis – New York “, „Pariis – Berliin “ või „Pariis – Moskva“. Need on muidugi metropolide sillad , mille ilmselt kõige suurejoonelisemaks finaaliks näis kujunevat 1995. aastasse planeeritud 6 miljoni dollarilise eelarvega näitus „Berliin – Moskva“, millega tähistati II maailmasõja lõppemise 50ndat aastapäeva.
Eesti kunstile oli sama tähtis „Tallinn – Moskva“ sild, mis töötas sõltumatus kunstielus efektiivselt kuni perestroikani välja. Selle silla alusepanijaks oli eesti kunstnik Ülo Sooster , kes sündis 1924. aastal Eestis Hiiumaal ning õppis 1940. aastatel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.
1940. aastate teisel poolel polnud stalinistlik surve Eestis veel nii tugev, nagu ta oli olnud mujal Nõukogude Liidus, kus vene avangardi esimese põlvkonnaga õiendati arved juba 1920. aastatel. Soosteri õpetajate hulgas oli ja Ado Vabbe – esimene moodne eesti kunstnik, kes oli aastatel 1911 – 1913 Münchenis õppides olnud kontaktis Kandinskyga.
1949 – 1950 algasid Eestis massilised repressioonid ja grupp kunstiinstituudi üliõpilasi, nende hulgas ka Sooster, deporteeriti Venemaa vangilaagritesse. Kui Sooster pärast Stalini surma laagrist vabanes, oli tal raskusi Eestis töö leidmisega ning ta jäi elama Moskvasse. Sooster tõi Moskvasse oma euroopaliku koolituse ja nii kujunes ta Moskva sõjajärgse sõltumatu kunstielu esimese põlvkonna liidriks.
Näiteks Ilja Kabakov on Soosterit nimetanud oma õpetajaks ja sõbraks. 1960. aastatel tegid eesti noored kunstnikud mitmeid visiite Moskvasse Soosteri juurde, mis lõid „Tallinn – Moskva“ sillale laiema aluse. See sild jätkus ka siis, kui Moskva avangard oli sunnitud jääma põranda alla.
Eestis seevastu kujunes mingi omapärane balti erikord ja paljud asjad, mis Moskvas oli keelatud, olid Eestis lubatud. Nii korraldati veel ka Brežnevi ajal näitusi, kus Moskvas keelatud kunstnikud said oma töid avalikult ja ametlikult eksponeerida.
Eesti sõjajärgses kunstis võib eristada kahte avangardilainet. Esimene neist tõi 1950. aastate lõpul abstraktse kunsti ja seda lainet kandsid peamiselt kaks põlvkonda: ühelt poolt need kunstnikud, kes olid saanud oma koolituse ennesõjaaegses vabas Eestis, teiselt poolt need, kes alles õppisid kunstiinstituudis. Viimane seltskond on läinud meie kunstiajalukku rühmituse ANK’ 64 nime all. Järgmine laine, mis koondus rühmitusse SOUP ’ 69, tõi meie kunsti sellised nähtused nagu popkunst , kontseptualism, land -art ja happening .
Mõistagi polnud tegu ametlikult soositud kunstiga ja enamik noorte aktsioonidest toimus mingites kõrvalistes kohtades. Ometi prooviti omal nahal läbi see, mida tehti Läänes. Eespool oli juttu , et situatsioon oli eri maades erinev. Nii näiteks võis Leedu ja Läti kunsti kohta väita, et neil jäi see kõik 1960. aastatel tegemata. Läti sõltumatu kunst tekkis alles 1970. aastate alguses, mil tuli hüperrealism ja alternatiivseid aktsioone hakati korraldama 1980. aastate alguses tuntud Riia „tunnelinäitustega“. Leedus aga ilmusid radikaalsed suunad alles perestroika tulekuga.
On selge, et Eestiski jäid need kontaktid lääneliku kunstiga poolikuteks. Kõigepealt täielikult informatsioonibloki tõttu, sest vaevaga Läänest hangitud ajakirjad ja albumid liikusid poolsalaja käest kätte. Rääkimata siis võimalustest – õigemini nende puudumisest – reisida ja osaleda maailma kunstisündmustel. Kirjeldatud ajast on tuua kaks metafoorilist teost, mis väga hästi iseloomustavad eesti kunstnikke kontakte välismaailmaga. Üks neist oli Leonhard Lapini SOUP’ 69 näituse plakat , kus Andy Warholi tuntud Campbelli supipurgist püütakse lusikaga ammutada purgi sisu.
Teiseks võib tuua Kaarel Kurismaa objekti, kus kineetilist installatsiooni tuleb vaadata läbi Nõukogude liidus toodetud televiisori nimega „Avangard“. 1970. aastate keskel tugevnes ka surve Brežnevi režiimi poolt ning radikaalsed liikumised, välja arvatud üksikud erandid, vaibusid. Kuidagi tuli end sobitada ametlikku kunstiellu, mis – nagu eespool öeldud – oli siiski liberaalsem kui mujal suures punaimpeeriumis.
Tollane Eesti Kunstnike Liidu juht Enn Põldroos on seda stagnatsiooniaegset kunstisituatsiooni iseloomustanud metafoorselt: meil oli jõudu lükata ennast lahti ühest kaldast, st Moskvas tunnustatud kunstidoktriinist, kuid ei jätkunud jõudu jõuda teisele kaldale, st ühineda euroopaliku kunstieluga.
Nii jäigi meie laevuke hulpima kusagile kahe kalda vahepeale. 1980. aastate eesti kunst ongi midagi keskmist – natuke moodsat, natuke konservatiivset, natuke radikaalset, natuke ametlikku.
Sellises olukorras jõudsime tänasesse päeva. Esmalt algas poliitiline võitlus ja pikka aega ei muutunud kunstis endas suurt midagi. Alles viimased paar aastat on toonud dramaatilisi muutusi, mida võib seostada senise kunsti majandusliku ja institutsionaalse baasi kokkuvarisemisega turumajanduse tingimustes. Senine monoliitne kunstnikkond, kes pidi ühise vaenlase ees kokku hoidma, on pudenenud laiali mitmes suunas. Osa on läinud üle avalikule kommertsile, püüdes võimalikult hästi müüa oma traditsioonilisel kunstil põhinevat laadi Eestis, eel meelsamini aga välismaal. Teine osa püüab iga hinna eest säilitada oma privileege, mida tõid omal ajal rahvakunstniku ja professori tiitlid . Eriti kannatab selle all meie ainus kunstikõrgkool, mis on muutunud konservatismi peamiseks tugipunktiks. Kolmas osa püüab kohaneda avatud maailma elitaarsema kunstielu suundadega.
Selles punktis on Eesti vastakuti parem- ja vasakpoolne kunstiideoloogia. Õieti on need kategooriad siinmail lootusetult sassis. Nn parempoolsed kunstnikud väidavad, et iga kunstnik peab end oma tööga ülal pidama ja et riigi käest manguvad raha ainult need, kelle kunstil pole tarbijat.
Paradoks on aga selles, et sotsialistlikule „vasakpoolsusele“ on hetkel kõige võimsamaks vastuargumendiks just elitaarsem ja avangardsem kunst, mida omal ajal ei soositud. Teine binaarne opositsioon oli tekkinud mõistete „rahvuslik“ ja „internatsionaalne“ vahel. Konservatiivne leer väitis, et milleks on vaja hävitada kuulsaid eesti maalitraditsioone ja eelistada ainult Läänest tulnud kõiksugu installatsioone ja muud rämpsu. Nimetaks seda leeri „natsionaal – sotsialistlikuks “ selle sõnapaari algses tähenduses: rahvuslikkuse sildi all püütakse säilitada sotsialismi ajal kujunenud kunsti. Väideti koguni, et Läänt huvitabki just see, mis meid neist eristab, mitte aga see, mis meil sarnast on. Polnud aga raske märgata, et niisuguste loosungite all püüti kramplikult säilitada olemasolevat .
Oli olemas veel kolmaski opositsioon. Ideoloogiliselt on tekkinud vanade ja uute konservatiivide liit. Eesti noorte kunstnike hulgas oli küllalt levinud neokonservatiivsed meeleolud, mida võib seletada kunstniku staatuse ebakindlusega tänases Eestis – püütakse teha sedalaadi kunsti, mis meeldiks jõudsalt tekkivale uusrikaste kihile , kelle kunstimaitse on kohati eelmise sajandi akadeemilise kunsti tasemel. Teisel poolt võib selles näha protesti vanema põlvkonna avangardistide vastu, kes nüüd on au sisse tõstetud. Suur osa 1960. aastate radikaale jäi järgmiste kümnendite surveaastatel tõrjutud positsioonile. Nüüd seevastu on just neil olnud enam näitusi ja mitmeid projekte välismaal, kuhu neid meelsasti kutsutakse.
Niisiis on kunstisituatsioon Eestis küllaltki pingeline. Analoogilisi vastuolusid on märgatud ka teistes Balti riikides, samuti Moskvas, kus kunagised põrandaalused on juba ammu etableerunud. Raske on siin midagi prognoosida. Paljuski on pendel käinud ühest äärmusest teise. Pea kõikides postkommunistlikes maades võib täheldada ikonoklastilisi meeleolusid. Tavaliselt on seda mõistet kasutatud vanade sotsialistlike monumentide mahavõtmise puhul. Kindlasti oli tendents laiem
Kuna sotsialismi ajal olid eelistatud traditsioonilised kunstiliigid (figuratiivne maal, graafika, pronksskulptuur), siis on nüüd tuntav väsimus kujutavatest ja representeeritavatest kunstidest . Selle asemel eelistatakse abstraktset laadi ja kunsti, mis väljub näitusesaalide pidulikust õhkkonnast. Nii on ka Eestis just elitaarsemas kunstis populaarsed installatsioonid ja happening’id.
Nõukogude ajal oli populaarne loosung „KUNST KUULUB RAHVALE“. Paradoks on selles, et nüüd, kui kunst tõepoolest tuleb rahva sekka, hakkab seesama rahvas protestima. Pole raske märgata, et paljud meil levinud tendentsid ja vaidlused meenutavad kunsti seisu Läänes 1960. aastatel. Tõenäoliselt seisavad meil veel ees sellised asjad nagu politsei sekkumine tänavatele toodud aktsioonidesse või nagu oli Joseph Beuysi ja tema radikaalidest õpilaste poolt Düsseldorfi Kunstiakadeemia hõivamine.
Jürgen Habermasi ühe tuntuma artikli pealkiri on „ Modernism – lõpetamata projekt“. Tundub, et paremini kui Lääne kohta kehtib see meie olukorra iseloomustamiseks. 1960. aastatel jäi meil modernistliku kunsti kogemus välja elamata ja meil on veel võimalus „uueks šokiks“, avangardistlikuks õhinaks meid ümbritsevas väsinud postmodernistlikus maailmas. Esmalt peame lõpetama „modernismi projekti“ ja alles siis vaatama, milliseks kujuneb modernismijärgne kunst. Läänes on 1960. aastate vihased noored mehed juba ammu klassiku staatuses , meil tuleb aga alles võidelda vanade sotsialistlike retsidiividega. Esmalt on meil aga tarvis ühineda rahvusvahelise kunstieluga, mida me oleme seni vaadanud eemalt nagu teatrietendust. Nüüd on meil võimalus selles ise osaleda ja ka ise Eestis luua selline kunstielu nagu on igal pool Euroopas. Küll see rahvuslikkus nii või teisiti ilmsiks tuleb, kuid kui me pole rahvusvaheliselt arvestatav kunstimaa, siis pole sellest rahvuslikkusest midagi rääkida – siis võib eesti kunst olla heal juhul vaid kohalik eksootika .
KASUTATUD KIRJANDUS: Aine Aineta, Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 1994
6

.DOC Laadi alla originaalfail 6 lk · .doc · 23 allalaadimist

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #1

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #2

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #3

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #4

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #5

Postkommunistlik kust-postmodernistlikus olukorras #6

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

mutukene Õppematerjali autor

refekas 11 kl

postkommunistlik kunst postmodernistlikus olukorras

Sarnased õppematerjalid

docx

Ülo Sooster

ÜLO SOOSTER. TEGEVUSE JA LOOMINGU MÕJU EESTIS. Ülo Sooster sündis 1924. aastal Hiiumaal Pendi talus, kus ta oli juba lapsena ümbritsetud kultuursetest inimestest – pillimeestest, jutlustajatest, tõlkijatest ning joonistajatest. Iroonilisel kombel nimetati nende suguvõsa paganateks, kuigi vanaisa oli baptisti koguduses jutlustajaks. Tänu kunstihuviga suguseltsile lõi ka Ülo kunstiharrastus juba varakult välja – ta tegeles savist voolimisega, joonistamisega, pööningul oli tal oma väike maalimise tuba. Ta õppis iseseisvalt prantsuse ja inglise keelt, et tutvuda kunstiraamatutega.1 Ülo oli natuke teistmoodi kui teised lapsed tol ajal – pikkade juustega, punane rätt peas, tegeles pigem joonistamise kui maatöödega ning vaatas öösiti puu otsas tähti. 2 Soosteri üldhariduslik koolitee kulges Hiiumaalt Prantsuse Lütseumisse ning 1943. aastal suundus ta õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas,“

Kunsti ajalugu

pdf

Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad

Table of Contents 1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI 1 2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST 7 3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD 9 4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940 12 5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL 16 6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955 19 7.SULA JA ILLUSIOONID 35 8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS 40 9. ,,KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD" 43 10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 19

Kunstiajalugu

doc

Eesti kunst stalinismi võimuses 1944

Laikmaa ja K. Raud Üheks probleemiks oli eesti rahvusliku kunstielu loomine. Selle tingis rahvusküsimuse teravus. 19.saj. lõpul moodustasid elanikkonnast 3,5% sakslased, kes ei soostunud nägema eestlaste kultuuripüüdlusi. 1880.a. alanud venestamine aga ohustas nii sakslaste kui eestlaste identsust, kuid ei lähendanud neid, pigem vastupidi. Eestlaste jaoks seni ainukese , saksa kõrgkultuuri kõrvale tungis teine , vene kõrgkultuur. Sellises olukorras sai eestlane tuge mõttekäigult: ,,sakslased me pole, venelaseks saada me ei taha, olgem siis eestlased!" Tallinnas oli innukas kunstielu eestvedaja ANTS LAIKMAA (1866- 1942).Sündis Läänemaal Vigalas vallakirjutaja peres. Õppis Peterburi KA-s ja Düsseldorfi KA-s. Sealt lahkus, kuna oli pettunud akadeemia õppesüsteemis. Töötas Düsseldorfis ja tegi õppereise Belgiasse ja Hollandisse. 1899.a. tuli Tallinna ja asutas Tallinnas 1903.a. oma

Kunst

doc

Eesti kunst stalinismi võimuses

Kultuurilugu

docx

20.-21.sajandi kunst

1. Modernistlik ja postmodernistlik kunstimudel. Ajaline raamistus. Väärtushinnangute, teoreetilise aluse ja terminite muutumine. Modernistlik kunst põhineb enamasti klassika kui eelkäija ja varasemate stiilide eemaletõukamisel. Hõlmab vahemikku 1870-1950(70?). Vastandub mitte ainult klassikalisele, akademistlikule, konservatiivsele kunstitüübile, vaid ka populaar- ja massikultuurile. Modernistliku ühiskonnakäsitluse keskne teooria on progress. Modernistliku kunstikriitika 3 väärtushinnangut: Tähtsaim on esteetiline kvaliteet Tähtsad on üksnes kõrgeimat esteetilist väärtust sisaldavad kunstiteosed. Kui vastuollu lähevad esteetika ja moraalsed, poliitilised aspektid, tuleb esmalt eelistada esteetikat Modernistliku kunstimudeli põhimõisted ja kunstnikud: Paradigma-üldaktsepteeritud usk sellesse, et mingi maailmapilt, teooria ja selle

Kunstiajalugu

docx

Zetterberg, lk 555-571 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM)

rahvavaenlaseks, kelle toodang kõlbab vaid ajaloo prügikasti, kõik ta teosed korjati ara, tal ei ilmunud enam ühtki raamatut ja viis aastat ei tohtinud ta kirjutada ridagi ajalehes, talle ei antud isegi tõlketöid. Ja see kõik ilma, et tal oleks olnud vähematki võimalust ennast kaitsta. Et kindlustada oma toimetulekut, hakkasid mitmed kirjanikud tõlkima klassikuid, aga nii mõnedki häälestasid oma lüüra uue korra ülistamisele. Muutunud poliitilises olukorras oli lävepakk avalikkusse pääsemiseks kõrge: esimene tingimus oli sotsialistliku realismi paleuste selgekstcgemine ja enda sättimine nende dikteeritud vormi. Tuli kujutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat osa ühiskonnas ja venelaste progressiivset rolli. Kesksele kohale tõusis eriliselt õilsate omadustega positiivne kangelane. (LILJA) Uue kirjandusliigi, nõukogude kirjanduse omaksvõtmine oli väljakutse

Eesti ajalugu

docx

KULTUURI KOOLIEKSAMI TEINE KONTROLLTÖÖ

KULTUURI KOOLIEKSAMI TEINE KONTROLLTÖÖ EESTI VABARIIK 1920.-1940. AASTAD Põhiseaduslik kord: ● aprill 1919. aasta– Asutav Kogu; ● juuni 1920. aasta– põhiseadus; ○ 100 liikmeline Riigikogu 3 aastaks; ○ valitsus, ees riigivanem; ○ kodanikuvabaduste austamine, rahvusvähemuste kultuuriautonoomia. ● valitsuse keskmine eluiga 11 kuud. Detsember 1924. aasta- märts: ● Organiseerija NSVL ja Komintern; ● Täideviija EKP (Eesti Kommunistlik Partei); ● Umbes 300 ründajat; ● Hukkus 20 mässulist ja 21 valitsuse toetajat (teedeminister Kark); ● Hiljem mõisteti surma 97 kinnivõetut; ● Kaitseliit– moodustati taas, et hoida korda erinevates Eesti piirkondades. Majandus 1920. aastatel: ● Oktoober 1919. aastal tuli maaseadus; ● Tehti umbes 35 000 asundustalu; ● Eesti mark; ● 1923. aasta kriis– Venemaa turg kukkus ära; ● 1924. aastal

Kultuur

doc

12. klassi terve kunstikultuuri ajaloo õpiku kokkuvõte

KUNSTIAJALUGU 1) KUNST 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSEL 19. ja 20. sajandi vahetuse kunst ei ole oma taotluselt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid on väga mitmekesine. Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutub siis ebaselgemaks kui varem. Esmalt sellepärast, et osa ametlikke, aga mõõdukalt uuenduslikke kunstnikke võttis omaks realistide ja impressionistide saavutused, järjekindlad konservatiivid, aga jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Teisalt sellepärast, et sõltumatus kunstis ilmnes samuti erinevaid, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kunsti kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionismist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Kunsti ei näinud uusromantikud enam ku

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid