Salme Reek - näitleja (0)

Salme Reek näitleja
Salme Reek sündis mardipäeval, 10. novembril 1907. aastal Pärnus, Julia (neiupõlvenimega Erberg) ja Juhan Reegi perre esimese lapsena. Kui Salme sündis, oli tema ema kahekümne ühe ja isa kahekümne viie aastane. Mõlemad vanemad olid pärit vaestest lasterikastest peredest. Oma emast ja isast rääkis Salme alati suure aupaklikkusega, häbenemata nende päritolu. Pärnus elasid nad Kuke tänaval ühes kitsukeses toas, hiljem asendus ühetoaline kahetoalisega. Kuna toad olid väikesed, polnud lastele eraldi tuba anda. Peres oli kolm last: Salme, Hilda (1911-1990) ja Oskar (1922-1939).
Lapsena meeldis Salmele hoovivärava alt välja tänavale vaadata ja inimesi jälgida. Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale.
Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi. Ema ja isa austav suhtumine muusikasse ja teatrisse kujundas Salmes juba ette arusaama, et teater pole ainult mäng, vaid tõsine ja pidev õppimist nõudev töö.
Esimene kool oli Pärnu algkool , kus Salme Reek õppis kaks aastat. Kui vanemad Tallinna elama asusid, õppis ta 1918/1919. õppeaasta ühes Saksa erakoolis. Seejärel pöördus perekond tagasi Pärnusse. 1923. aastal koliti taas Tallinnasse, kus Salme õppis Tallinna 2. Tütarlastegümnaasiumis (praegune Tallinna Inglise Kolledž), mille ta lõpetas 1927. aastal. Gümnaasiumi ajal köitsid Salme Reeki ajaloo- ja keeletunnid. Meelisharrastuseks kujunes aga võimlemine, mis tõi talle ka mitmeid keskkoolidevaheliste võistluste diplomeid. Esimese teatrirolli mängis üheksa-aastane Salme Reek koolilaval klassijuhataja Marta Porti juhendamisel. Koolipäevilt oli Reegil eredamalt meeles Maeterlinci näidendi "Sinilind" lavastus , kus ta mängis väikest tüdrukut Mystyli.
Kui Salme Reek 1927. aastal teatrikooli katsetele läks, võttis esimene regulaarse õppetsükliga teatrikool Eestis Draamastuudio teatrikool vastu neljanda lennu. Kool oli alustanud tegevust Paul Sepa erastuudiona 1920. aastal. Draamastuudio tegutses kolmteist aastat ning neil aastail oli seal kolm õppejõudu koos Paul Sepa endaga: sama kooli kasvandik esimesest lennust Rudolf Engelbert ja Hilda Gleser . Kõige rohkem peab Salme end Hilga Gleseri õpilaseks. Paralleelselt õppetööga teatrikoolis hakati õpilasi ka Draamastuudio Teatri lavastustes rakendama . Draamastuudio esimese lennu lõpetajad (Leo Kalmet , Priit Põldroos, Otto Aloe , Rudolf Engelbert, Kaarli Aluoja, Johannes Kaljola, Ly Lasner jt.) asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri (avati 1925 ja aastast 1937 kannab see nime Eesti Draama Teater), mis 1930. aastast sai ka Salme Reegi koduteatriks ja jäi selleks kuni näitlejanna surmani 1996. aastani.
Noore näitlejana mängis ta paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest aga kujunes tema kui näitleja fenomen. Salme Reeki peetakse Eesti teatri kõige kuulsamaks meeste ja poiste rolle kehastavaks naisnäitlejaks. Väga varakult õppis ta erinevaid karaktereid looma. Esimesteks suuremateks osadeks teatrikooli lõpetanud Salme Reegile oli nimiroll A. Bridadere „Pöialpoisis“ 1931 . aastal ja väike tüdruk Grete V. Baumani „Hüpiknukkude meistris“.
Salme Reek ei ole kunagi ühestki rollist ära öelnud. Osast äraütlemine, ka siis, kui see tundus esialgu vastumeelne, ei ühtinud näitleja põhimõtetega. Iga roll, isegi niisugune, mis kujutas endast vaid põgusat sõnatut lavalolekut, nõuab tema arvates näitleja jäägitut pühendumist. Ta ise ütleb nii: “Ükskõik, millise ülesande näitleja sai, pidi ta elu eest tegema ikkagi rolli. Ta pidi ka episoodilisse ossa panema kõik võimed ja oskused, et tähelepanu äratada.“ Salme ei ole eelistanud ühte lavastajat teisele või ühte partnerit teisele, ta pidas oluliseks oskust töötada kõigiga. Ilmselt just see oskus avas talle võimaluse töötada paljude erinevate lavastajatega nagu näiteks Hilda Gleser, Paul Sepp, Leo Kalmet, August Sunne , Leo Martin, Voldemar Alev , Eduard Trük, Hando Kompus, Oskar Põlla, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Gunnar Kilgas, Mikk Mikiver, Elmo Nüganen jt. Reek: “Ma ei sa öelda, et mul oleks töö kellegagi paremini või halvemini sobinud. Peaasi, kui roll on huvitav. Siis ei saa tekkida niisugust asja, et mulle ei meeldi lavastaja. Näitleja õpib ennast tundma erinevatest tahkudest, kuna üks lavastaja õpib sind tundma ühest, teine jälle teisest kandist.“ Salme Reek vajas Lavastajat – tema suunavaid nõuandeid, tähelepanekuid, julgustavat sõna. Ilmselt aitas tal paljude erinevate lavastajate tööriistaga kohaneda tema püüe nende taotlusi mõista. Reek oli paindlik näitleja, valmis lavastaja nägemustega õhinal kaasa minema ja vastavalt sellele oma lavakuju vormima. Reek: “Rolli teeb näitleja muidugi ise, aga see, mis kunstist kunsti teeb, tuleb vastastikusest mõistmisest lavastajaga.“ Noore näitleja jaoks pidas Salme oluliseks laval pausi pidamist. Salme Reek: “Mina olen seda õppinud Mari Mölderilt (ta oli suur pausimeister, eriti kui mängis koomilisi osi). Näitleja ja publik peavad mõlemad mängu mõnu kätte saama. Kui tuleb naerukoht ja hakkan kohe edasi rääkima, võtan publikult mõnu ära. Publik on ju ka partner , pean alati oskama minna tema liini pidi.“ Lasteteater ei tohtinud Reegi arvates olla rangelt didaktiline, näpuga näitamist ei pidanud ta õigeks. Laps peab ise elus kogetu või teatriilmas nähtu põhjal arusaamisele jõubdma, mis on hea ja mis halb. Lastelavastuse rollide loomisel pidas ta oluliseks lapse fantaasiasse tee leidmist : “Näitleja kujutlus ja lapse kujutlus peavad ühtima. Laps peab toitu saama näitleja fantaasiast, et ta võiks rolli kaudu oma kujutluse veel huvitavamaks arendada.“ Küllap kuulub Reek just nende õnnelike näitlejate hulka, kes vastavalt Panso sõnadele “suudavad sälitada uue silma, esmakordselt nägemise võime. Neil on iga päev avastus. Iga inimene ja vastlus on avastus. Ükski päev ei sarnane eelmisega .“ Reek pidas ennast õnnelikuks inimeseks ja on öelnud: “ Minu töö on mulle õnn. Näitlejale on juba seegi tohutu õnn, kui on suutnud haarata kas või kümmetki vaatajat . Parakui pole teatritöö selline, mille tulemust võiks katsuda -maitsta kui ahjusooja leiba. Kui leib on tehtud vastutustundetult, siis seda enam heaks teha pole võimalik. Teatritööle ei tooda kedagi vägisi. Sinna püütakse iga hinna eest saada. Ja kui juba kord seda tööd teha, siis südamega.“