Vaalalised (0)

Vaalalised

Vaalasid on leitud kõikides ookeanides - troopikast jäisest polaarmeredeni. Suurim maailmas elanud loomadest on sinivaal ning väikesed delfiinid ja pringlid . Selles rühmas on kokku 70 vaalaliiki. Hammasvaalad jahivad kalu ja kalmaare kuid hiiglasuured kiusvaalad, kelle hulka kuuluvad sinivaal ja heeringavaal, toituvad veest kalu ja krevetisarnaseid loomi sõeludes. Hammasvaaladel on üks hingamisava , kuid kiusvaaladel on kaks. Kuigi ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale.
Enamik vaalalisi on karjaeluviisiga, osa sooritab igal aastal pikki rändeid. Vaalalisi on ka Eesti vetesse sattunud.
Vaaladel kehakuju on arenenud voolujooneliseks, mis aitab vees kergemini edasi liikuda . Tugevad külje - ja sabalihased tõukavad neid edasi. Ka uimed on voolujoonelised. Vesi on külm elupaik, seepärast on vaalalistel paks kehasoojust hoidev rasvakiht . Kui saabub talv, rändab enamik vaalu soojematesse vetesse, osa neist jõuab ekvaatorilähistele. Talvituvad vaalad kas söövad vähe või ei söö üldse. Nad elavad oma rasvade arvel ning seepärast kõhnuvad kõvasti. Pojad sünnivad vaaladel talvitumise ajal ja poegade arv on tavaliselt üks. Vaalapojal pole kuigi palju rasva ning seepärast toimubki poegimine soojades vetes. Vaalapoeg sünnib suurena ja hästi arenenuna. Joodi ja rasvarikas piim tagabki järglase kiire kasvu.
Vaalalised on võimelised omavahel teatud määral suhtlema . Nende "jutt" koosneb naksatustest, vilejuppidest, urahtustest ja mitmesugustest kumedatest häälitsustest. Kaaslastele saadavad nad teateid ka saba või loibadega vastu vett lüües või mõnikord veest välja hüpates ja võimsa plartsatusega tagasi langedes.

Sinivaal

Sinivaal on maailma suurim loom. Nad kasvavad üle 32 meetri pikaks ja kaaluvad kuni 200 tonni. On imetlusväärne, et nii hiiglaslik loom toitub kõige pisemast ookeanis elutsevatest olenditest. Kõige sügavates vetes saaki jahtides ujub vaal mingil ajal veepinnale õhku hingama. Seejärel hingab ta peas paiknevate pilude kaudu nii tugeva survega välja, et tekkinud purskkaev ulatub kuue meetrini.

Keskkond

Nagu teisedki mereimetajad , pärinevad vaalalised maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi meelitas need loomad vette arvatavasti toiduküllus. See sundis neid kohandama oma anatoomiat uute elutingimustega.
Vaatamata sellele, et vaalalised saavad vabalt meres ringi liikuda ning nad elavad kõigis ookeanides, esineb neid enim Arktika ja Antarktika lähistel, kus on vaalade jaoks piisav.
Vete kinnikülmumine põhjustab sinivaalade rändamise soojadesse troopikapiirkondadesse kesisemale dieedile. Planktoni vähesusest tingitud paastumise elavad vaalad üle tänu varutud paksule rasvakihile.

Paljunemine

Sinivaalad ujuvad ringi väikestes, kahest kuni neljast isendist koosnevatest rühmades. Suurematesse parvedesse kogunevad nad toidujahil ning järglaste saamiseks.
Siginemine toimub troopikapiirkondade soojades vetes, seal sünnivad ka pojad. Vastsündinuid katab vaid õhuke (vanemaid paks) rasvakiht, külmades vetes ei jääks nad ellu. Vastsündinud sinivaal on ligikaudu seitsme meetri pikkune ning kaalub kuni kolm tonni.
Vaalapoeg toitub emapiimast. Ta joob päevas ära üle 600 liitri piima, teda toidetakse aga seitsmekuuseks saamiseni, mil ta kasvab 15 meetri pikkuseks . Sel ajal arenevad tal välja kiusplaadid ning ta on suuteline juba iseseisvalt toitu hankima.

Toitumine ja jahipidamine

Antarktika lähistel viibides toituvad vaalad eranditult planktonist. Vaal suudab ära süüa isegi 425 kg planktonit . Arktilises vetes ringi ujuvad vaalad kolme liiki vähkidest.
Jäises vees on rohkem hapnikku ning süsihappegaasi kui soojades vetes. Seetõttu on elu külmades vetes rikkalikum ning mitmekesisem. Planktoni esinemistihedus on siin troopikameredega võrreldes 20 korda suurem. Suurest kõhutäiest hoolimata on sinivaal võimeline arendama kiirust kuni 20-30 kilomeetrit tunnis. Toitu hangib ta vee alla sukeldudes. Sinivaal võib sukelduda kuni 500 meetri sügavusele ning viibida vee all kuni kaks tundi. Seejärel ilmub ta vetesügavustest nähtavale, planktonit suurte ampsudega haugates. Pannes lõuad pool kinni, pumpab vaal vee välja. Ta nagu sõelub planktoni välja.

Lõunavaal

Lõunavaal on võimsa peaga vaal - pea moodustab peaaegu neljakandiku kogu tema kehapikkusest. Ta ujub aeglaselt, läbides rahulikult rannikuäärseid vesi. Toitub planktonist või vähilistest. Inglastest vaalapüüdjad kutsusid kunagi seda vaalalist "Right Whale ", kuna teda oli ta aegluse tõttu lihtne püüda. Tapetult jäi ta veepinnale ujuma, kindlustades püüdjate suurel hulgal rasva ja kiusplaate.

Toitumine

Vaal liigub aeglaselt, keskmise kiirusega 4 kilomeetrit tunnis ning neelab koos veega planktonit. Mõne minuti pikkuste ajavahemike järel sulgeb ta lõuad, surub keele vastu suulae külgedelpaiknevaid kiusplaatide narmaid ja pigistab vee suuõõnest välja. Narmaste külge nagu sõelale kinnijäänud pisiorganismid tõugatakse seejärel keele abil neelu .
Vaalal on tõeliselt hiiglaslikud lõuad, ent tema söögitoru on äärmiselt kitsas , seetõttu on ta võimeline toituma vaid pisiolenditest. Neid neelab ta päevas ligikaudu 1200 liitri jagu.