Sinivaal (0)

VAALAD
S I N I V A A L
Sisukord
1.Sissejuhatus lk. 3
2. Sinivaal lk. 4 - 5
3.Pildid sinivaalast lk. 6
4.Pildid sinivaalast lk. 7
5.Kasutatud kirjandus lk. 8
Sissejuhatus
Esimesed imetajad elasid alguses kõik maismaal. Kuidas ja miks vaalade esivanemad merre kolisid , ei ole ikka veel selge.Umbes 55 miljonit aastat tagasi asustas üks imetajaterühm kaladest kihavad jõesuudmed. Aastatuhandete vältel nad järkjärgult muutusid, et paremini sobida oma märja koduga.Ürgvaalade koljudelt on näha, kuidas nende ninasõõrmed liikusid pealaele, et vee all hingamine lihtsamaks teha. Kujunes välja tugev sabauim. Esikäpad muutusid uimedeks, millega tüürida ning tagajäsemed kadusid pikkamisi . Kiusvaalad arendasid välja erilise toitumismooduse, kuid ilmselt põlvnevad nad hammasvaaladega ühistest esivanematest.
Enamik teadlasi on nõus, et vaaladel on samad esivanemad kui sõralistel, kelle hulka kuuluvad ka tänapäeva lehmad ja hirved. Need esivanemad elasid maismaal ja küttisid teisi loomi.
Ürgvaal elas madalas meres ja soolaseveelistes lahesuudmetes 55miljonit aastat tagasi. Tema ninasõõrmed olid veel pea eesotsas. Me ei tea varajaste vaalade elust peaaegu midagi, kuid nende hambad annavad vihjeid toitumise kohta. Kaua enne vaalade ilmumist ujusid maailmameres ringi suured roomajad nagu pliosaurus. Enamik neist olid voolujoonelised nagu vaalad, kuid ei olnud viimastega üldse suguluses. Kõik need meres elanud roomajad surid välja samal aja,l kui dinosaurused , 65 miljonit aastat tagasi.
Vaalasid on leitud kõikides ookeanides - troopikast jäiste polaarmeredeni ja viies maailma suurimas jões. Suurim maailmas elanud loomadest - sinivaal - võib olla 31 meetrit pikk ja kaaluda 200 tonni. Suurusskaala teises otsas asuvad väikesed delfiinid ja pringlid on vaid täiskasvanud inimese mõõtu - vähem kui 2 meetrit pikad. Kahes peamises rühmas on kokku 78 vaalaliiki .Hammasvaalad nagu delfiinid, jahivad kalu ja kalmaare, kuid hiiglasuured kiusvaalad ,kelle hulka kuuluvad sinivaal ja heeringavaal, toituvad veest kalu ja kreveti sarnaseid loomi sõeludes. Teine neid eristav tunnus on see, et hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel kaks. Hoolimata sellest, et ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Suurim vaalaperekond on delfiinid. Nad tunnevad end hästi kõikides ookeanides ,välja arvatud külmad Arktika ja Antarktika veed . Enamikul 26 liigist on sarnane kehakuju , kuid mõnel puudub selgelt eristatav terav ninamik ehk nokis ning kahel liigil puudub seljauim.
Sinivaal
Sinivaal on imetaja . Ta kuulub seltsi vaalalised , sugukonda vaguvaalalised ning perekond ja liik on Balaenoptera musculus . Sinivaal on maailma suurim loom. Ta toitub planktonist. Need on kõige väiksemad ookeanis elavad olendid. Sinivaal on kõige suurem imetaja: suurim 31m ja 178 tonni. Vaalad pärinevad maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi ajas neid vette toiduküllus, mis sundis neid kohandama oma anatoomiat elutingimustega. Vaalalised saavad vabalt ookeanis ringi liikuda , kuid nad eelistavad tänu planktoni küllusele Arktika ja Antarktika ligidust. Vete kinnikülmumine põhjustab nende rännaku troopikapiirkondadesse. Planktoni vähesusest tingitud paastumise elavad nad üle tänu kogutud rasvakihile. Suguküpsuse saavutavad sinivaalad 4.-5. eluaastal . Sünnib üks poeg. Poeg sünnitatakse troopikapiirkondades, kuna pojal puudub sündides rasvakiht . Vaalapoeg joob päevas ära tervelt 600 liitrit emapiima. Poega toidetakse seitsmekuuseks saamiseni, mil ta on 15 meetrit pikk ja arenevad välja kiusplaadid. Antarktika lähistel ringi liikudes toituvad sinivaalad eranditult planktonist, nad võivad seda isegi päeva jooksul 425kg ära süüa, arktilistes vetes aga lisaks veel kolmest liigist vähkidest. Planktoni esinemistihedus on jäistes vetes 20 korda suurem kui troopilistes. Sinivaala liikumiskiirus on 20-30km/h. Sinivaalad sukelduvad kuni 500m sügavusele ja võivad vee all olla isegi kuni 2 tundi. Sinivaal on vaalapüüdjate põhieesmärk. Tema keha töödeldi ümber rasvaks ja kiusplaatidest tehti korsette. 1930-´31 aastal tapsid vaala - püüdjad Antarktikas ära u. 30 000 sinivaala. Praegu nende arvukus kasvab, kuid sinivaalu on alles siiski u. 10 000. Sinivaalade kaitsele pühenduvad paljud looduskaitse organisatsioonid . Sinivaalad elavad kuni 80-aastaseks.
 
Keskkond:
Kui ta käib sügaval saaki otsides , ujub ta vahepeal vee peale, et õhku hingata . Seejärel hingab ta peas paiknevate pilude kaudu vee tugeva survega välja. See surve on nii tugev, et ulatub kuni 6 meetri kõrguseni.
Kõik mereimetajad pärinevad maismaaimetajatest. Ka sinivaal. Arvatavasti meelitas miljoneid aastaid tagasi vette need loomad toidurohkus. See sundis neid kohanema uute elutingimustega.
Vaalalised saavad meres vabalt ringi liikuda. Nad esinevad kõigis ookeanides, kuid kõige rohkem esineb neid Arktika ja Antarktika lähistel. Seal on vaalade jaoks palju planktonit . Kui planktonit ei ole palju, elavad vaalad tänu oma paksule rasvakihile.
Paljunemine:
Sinivaalad ujuvad ringi väikestes rühmades. Tavaliselt on rühmas 2-4 isendit. Suurematesse paaridesse lähevad nad toidujahil või paljunemisel.
Sigimine toimub troopikapiirkondade soojades vetes. Seal sünnivad ka pojad. Vastsündinud poegi katab õhuke rasvakiht. Külmades vetes ei jääks nad nii ellu. Äsja sündinud sinivaal on umbes 7 meetri pikkune ja ta kaalub kuni 3 tonni!
Väike vaalapoeg toitub emapiimast. Ta joob ära üle 600 liitri piima päevas. Teda toidetakse, kuni ta saab seitsmekuuseks. Selle aja sees kasvab ta 15 meetri pikkuseks ning  suudab ise toitu hankida.
Toitumine:
Antarktika lähistel viibides toituvad vaalad eranditult planktonist. Vaal suudab ära süüa 425 kilogrammi planktonit. Arktilistes vetes olles toituvad vaalad ka kolme liiki vähkidest.
Külmas vees on rohkem hapnikku ning süsihappegaasi kui soojades vetes. Seega on elu külmas vees mitmekesisem. Külmas vees on planktoni esinemine võrreldes troopikamerega palju suurem. Kuni 20 korda!
Sinivaal on võimeline arendama kiirust kuni 20-30 kilomeetrit tunnis. Toitu hangib ta vee alla sukeldudes. Sinivaal võib sukelduda kuni 500 meetri sügavusele ja võib vee all olla järjest kuni 2 tundi.
Sinivaal ja inimesed:
Sinivaala kere töödeldakse ümber rasvaks, tema kiusplaate kasutatakse korsettide valmistamiseks. 1930- 1931. aastal tapsid vaalapüüdjad Antarktika lähistel ligikaudu 30 000 vaala. Sinivaalasid on veel järel 10 000. Vaalade kaitsele pööratakse nüüd üsna suurt tähelepanu.
Suurus:
Isased on 25 meetri pikkused, emased 30 meetri pikkused. Nad kaaluvad 80 000-130 000 kilogrammi.
Paljunemine:
Suguküpseks saavad nad 4-5 aastaselt, isased on selleks ajaks kasvanud 22,5 meetri pikkuseks. Emased 23 meetri pikkuseks. Tiinuse kestus on 340-366 päeva ja poegi on 1.
Eluviis:
Nende häälitsused on kaeblikud ja madalad. Saaki otsides läbilõikavad viled ja piuksatused. Elavad rühmadena. Eluea pikkus on 80 aastat.
Lähisuguluses olevad liigid:
Eristatakse sinivaala kolme alamliiki- põhja-, lõuna- ja pisi -sinivaala. Viimane elutseb India ookeani lõunaosas ja on teistest nendest alamliikidest 3 meetrit lühem.
Kaitse:
Alates aastast 1986 on vaalaliste püük oluliselt vähenenud. Sinivaala kaitsmine peaks kestma veel vähemalt sajandi, et saaks olla kindel selle liigi säilimises.
Kasutatud kirjandus
1. Internet
2.Loomariigis kaart nr.8