Õiguse vormid ja normatiivsed aktid (0)

4. õiguse vormid (õiguse allikad). Normatiivsed aktid .

Lk 59-85

4.1. õiguse vormi(õiguse allika) mõiste.

Lk 59
Õigusvorm ehk õigusallikas – õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.

4.2. Õiguse väljendusvormid: õiguslik tava, kohtu- ja halduspretsent, leping, normatiivne ehk õigustloov akt.

Lk 59 - 61
Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava.
Vanim. Õiguslike tavasi tunnustav õigus ehk tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne .
Õigusteadus ( juristide arvamus).
Etendas õigus tähtsust 2.-3. sajand vanas Roomas, kus mõned silmapaistvad juristid ( Gaius , Modestinus, Papinianus, Paulus ja Ulpianus) said erilise privileegi anda tsiviilvaidluste arvamusi , mi solid kohtutele kohustuslikud. 426. a anti neile juristide õigusalastele seisukohtadele seaduse jõud ja neile võis viidata kui õigusaktidele.
Kohtu- ja halduspretsedent.
Saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt tehtud otsusele kohustusliku jõu järmiste samasisuliste asjade lahendamisel. Sellisel juhul varustatakse kohtu- või haldusorgan õigustloova pädevusega.
Leping.
Ta on õigusvorm, kui ta määrab kindlaks lepingupoolte konkreetsed õigused ja kohustused ja lisaks sellele reguleerib nende edasiseid suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega. Nt. Rahvusvahelised lepingud (paktid, konventsioonid ), millest juhinduvad ka teised subjektid .
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid.
Normatiivakt ehk õigustloov akt.
Paljudes riikides ainuke õiguse vorm. Ta on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiifilise väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid

4.3. rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana.

Lk 60 – 61
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on õiguse allikana tänapäeval aksepteeritud kõikides demokraatlikes riikides, neid ei saa täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides, aga ka vaikivalt tunnustatud tavaõiguslikes normides on suunatud nii riikidevaheliste suhte reguleerimisele kui ka inimõiguste tagamisele.
Tähtsamad dokumendid , mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud (üldtunnustaud) põhimõtteid ja norme: 1945. Asutatud ÜRO Peaassambleel 10.12.1948 vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsioon. Hiljem on nendes dokumentides sisalduvaid demokraatlikke ja humaanseid põhimõtteid konkretiseeritud ja täiendatud paljudes rahvusvahelistes konventsioonides, paktides ja lepingutes.
Eesti põhiseaduse § 3 deklareerib, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

4.4 Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana

Lk 61 – 63
Eli liikmesriigid seob terviklikuks organisatsiooniks keeruline normistik , mis on kujunenud ühenduse arengu käigus ja mis määrab kindlaks selle ühenduse struktuuri, juhtimise põhimõtted ja juhtorganid, liikmesriikide õigused ja kohustused ja ka need sisulised nõuded ja tingimused, millele peab vastama ühenduse liikmeks pürgiv riik.
Seetõttu avaldas ELi õigus märgatavat mõju Eesti õigusele juba enne Eesti liitumist selle ühendusega(õigusloome protsessis toimus siseriikliku õiguse viimine põhimõttelisse vastavusse ELi õiguslike põhimõtete ja normidega), ehkki täies ulatuses muutus ta Eesti õiguse allikaks Eesti vastuvõtmisel ELi liikmeks.
Euroopa Liit on organisatsioon , millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristatakse esmast (ehk primaarset ) ja teisest (ehk sekundaarset ) õigust:

ELi esmane õigus – moodustub asutuslepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need lepingud liigitatakse 1) ühenduse asutamislepinguteks (näiteks Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping 1951.aastast); 2) riikide liitumislepingud; 3)olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped (nt 1992. Aasta Maastrichti leping EL-I loomiseks) ja 4) eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide majanduspoliitilistebsuhetye põhialused.

ELi teisene õigus – koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. EL-i institutsioonid annavad õigusakte volituste alusel, mille nad said lepingutega (esmase õiguse põhjal). Teisese õiguse ooodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused.
Määrused – EL-i teisese õiguse aktide suhtes kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid, võrreldav riigi sees parlamendi poolt vastu võetud seaduse jõuga. Neid võtavad vastu Europarlament koos Euroopa Nõukoguga ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon , määrust kohaldatakse üldiselt kogu liidu ulatuses, ta on igale liikmesriigile siduv ja igas liikmesriigis vahetult kohaldatav. Määrust tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult, selleks pole vaja mingeid siseriiklike kehtestamisprotseduure ning riikidel pole õigust avaldada ELi määrust oma seadusandlike aktide kogus.
Direktiivid – kõige olulisemad õigusaktid ELi liikmesriikide seadusandluse lähenemisel , neid loetakse ka liidu sotsiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Neid annab Euroopa Nõukogu või tema delegatsiooni alusel Euroopa Komisjon. Direktiivid pole vahetult kohaldatavad ja direktiivi kohustuslikkus hõlmab akti eesmärki, mitte aga selle saavutamise meetodeid ja vahendeid, need valikul on liikmseriik vaba.
Otsused – ELi üldaktid, need on suunatud konkreetsetele subjektidele (riigile, organisatsioonile, ka üksikisikule) ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Neid kasutatakse eelkõige mitmesuguste konkreetsete majanduspoliitliste eesmärkide saavutamiseks ja nad on siduvad ja kohustuslikud adressaadile.
Soovitused ja arvamused – väljendavad ELi institutsioonidemseisukohti käsitletavates küsimustes ja annavad adressaadile nende kohta omapoolseid poliitilisi juhiseid. Need on soovitusliku iseloomuga dokumendid ja nende juriidiline mõju on kaudne. Nende mittejärgimine võib kaasa tuua karmimate regulatsioonivahendite väljatöötamise.

4.5. normatiivakti mõiste ja liigid. Eesti õigusaktide süsteem.

Lk 63 – 68
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahenudsel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Sõltuvalt neis sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust ja isikute ringist , keda need õigused ja kohutused hõlmavad, võivad õigusaktid olla normatiivsed või mittenormatiivsed.
Normatiivakt ehk õigusakt (ka õigustloov akt)
On suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Tänu sellele kehtib ta määratlemata iskute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi . Normatiivakti kaudu loob riik õigusnorme ehk teisisõnu objektiivset õigust. Mandri-Euroopas peamine õigusvorm.
I Seadus
- normatiivakt, mis on vastu võetud riigiorgani kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Seaduse ülimlikkus - kõrgeima juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes, kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas.
Seadused liigitatakse juriidilise jõu järgi:

Põhiseadus – riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, seetõttu on tema muutmiseks ette nähtud keerulised protseduurid.

Konstitusioonilised ehk orgaanilised seadused – täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis. Ka nende võstuvõtmiseks on eriline kord (võetakse vastu Riigikogu häälteenamusega). Eestis on konstitutsioonilised seadused loetletud põhiseaduse §-s 104.

Lihtseadused – moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Võetakse vastu lihtsama menetlusega (poolthäälteenamus Riigikogus).
Seaduse väljatöötlemise menetluse staadiumid:

Seaduse algatamine – teatavate isikute, riigiorganite ja organisatisoonide õigus esitada parlamendile seaduseelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja seisukoha võtma. Seaduse algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu komisjonil ja frakstioonil, Vabariigi Valitsusel ja presidendil(põhiseaduse muutmiseks). Tavaisikute väljatöötatud seaduseelnõusi ei ole Riigikogu kohustatud läbi vaatama. Eelnõu koos nõutavate lisamaterjalidega antakse üle Riigikogu istunigi juhatajale enne päevakorras olevate küsimuste arutamist. Riigikogu juhatus määrab eelnõu läbivaatamiseks juhtiva komisjoni vastvalt eenõu sisule .

Seaduseelnõu arutamine – toimub Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähamalt kahel, vajaduse korral ja seaduses sätestatud juhtudel (riigieelarve) ka kolmel lugesmiesl, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil . Lugemistevahelisel ajal töötavad eelnõudega komisjonid ja Riigikogu liikmed.

Seaduseelnõu vastuvõtmine seadusena – toimub hääletamise teel, vastuvõtmiseks vajalik häälte arv sõltub sellest, kas tegemist on lihtseadusega (nõutav poolthäälte enamus) või konstitutsioonilise seadusega (nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus).

Seaduse väljakuulutamine ehk promulgatsioon – seaduse ametlik sanktioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale. Seaduse väljakuulutamine on tema jõustumise eelduseks , teiselt poolt on see riigipeale võimalus kontrolliks.
Promulgatsiooni instituudil on veto rakendamise võmalused:

• Absoluutne veto – parlamendis vastuvõetud seaduse lõplik tagasilükkamine riigipea poolt.
  
• Suspensiivne ehk relatiivne veto - seaduse tagastamine parlamendile uueks arutamiseks, seega seaduse jõustumise edasilükkamine.
  

Põhiseduse § 7 järgi on EV presidendil suspensiivse veto õigus.
Parlament võtab seaduse vastu
President kuulutab seaduse välja
Suspensiivne veto. Seadus saadetakse parlament
tagasiuueks arutamiseks
Riigikogu võtab seaduse uuesti muutmata kujul vastu
Seaduse kallal töötatakse ja muudetakse seda.
President pöördub Riigikohtusse ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks
President kuulutab seaduse välja
Riigikohus tunnistab seaduse põhi-seadusega koos-kõlas olevaks
Riigikohus tun-nistab seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.
Vabariigi Presi -dent kuulutab seaduse välja

Seaduse avaldamine – seaduse kehtimise eeltingimus. Pärast seaduse väljakuulutamist avaldatakse see 7 päeva jooksul Riigi Teatajas, pärast mida jõustub ta 10 päeva pärast
II Seadlus ehk dekreet
- riigipea normatiivne õigusakt või õiguse rakendamise akt, mille juriidiline jõud sõltub riigipea põhiseaduses kindlaks määratud õiguslikust seisundist. President võib anda seaduse jõuga seadlusi, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja seadluse andmiseks on tekkinud edasilükkamatud riiklikud vajadused. Presidentaalsetes vabariikides on presidential aga dekreediõigus igal ajal, kuid seal on seadlusel väiksem jõud kui seadusel.
Presidendi seadlusele annavad kaasallkirjad(kontrasignatuurid) Riigikogu esimees ja peaminister , sest riigipea ei kanna poliitilist vastutust oma otsuste eest. Riigikogu tuleb kokku, president esitab seadlused, ja Riigikogu võtab vastu neid kinnitava või tühistava seaduse(Riigikogu kontrollõigus). Seadlusega ei saa kehtestadada/muuta/tühistada põhiseadust, riiklikke makes kehtestavaid seadusi ja riigieelarvet.
Vabariigi presidendi otsused ja käskkirjad on individuaalsed aktid , need ei oma normatiivset sisu. Otsusega nimetab president ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja kohtunikke, kuulutab välja seadusi, annab armu jne, käskkirju annab ta Eesti riigikaitse kõrgeima juhi funktsioonides.
III Määrus
Täidesaatva võimuorgani normatiivakt, mis on juriidiliselt jõult seadusest ja seadlustest madalam. Määruste andmise õigus on EV Valitsusel, ministritel, KOV volikogul, ja OV täitevorganitel (valla- ja linnavalitsustel). Valitsus annab määrusi valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks ja teenistusliku järelvalve teostamiseks. Määrustele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär. Avaldatakse Riigi Teatajas.
Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt (ka õiguse rakendamise akt)
Akt, mis annab subjektiivseid(antud subjektile kuuluvaid) õiguseid ja paneb kohustused konkreetsele subjektile. Õigusakt ei sisalda õigusnorme, nagu normatiivakt, vaid ta rakendab neid, kohustades konkreetset iskut konkreetseks käitumiseks, mistõttu nad on iseloomult õiguse rakendamise aktid. Nt kohutotsus, ametisse nimetamise/vabastamise käskkirjad, autasustamise/armuandmise otsused jms üksiksubjekti puudutavad aktid.
Riigikogu ja presidendi otsused – aktid, mis käsitlevad tavaliselt ametiisikute ametisse nimetamist või mingit sisemise töö üksikküsimust.
Vabariigi Valitsuse korraldused – lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha). Avaldatakse Riigi Teatajas.
Ministrite käskkirjad
KOV volikogu otsused

4.6. Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus

Lk 69 – 71
Normatiivakti ajaline kehtivus
Normatiivakti jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigistja tema kohast õiguskatide süsteemis.
Seaduste jõustumine on sätestatud põhiseaduses(10. päeval pärast RT avaldamist, kui seaduses ei sätestata teisiti), Riigi Teatajas avaldavateõiguaktide jõustumine on seotudnende avaldamise kuupäevaga ja sätestatud Riigi Teataja seadustega, KOV õigusaktide jõustumise korra kehtestab KOV korraldamise seadus. Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses ,ääratud tähtajal, kuid mitte varem kui 3 kuud pärast väljakuulutamist.
Vabariigi valitsuse ja ministri määrus jõustub 3. päeval pärast RTs avaldamist, kui määruses ei sätestata hilisemat tähtaega. KOV volikogu ja valituse määrused jõustuvad 3. Päeval pärast avalikustamist, kui määruses pole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Mittenormatiivsed aktid jõustuvad allakirjutamisega, kui õigusaktis ei sätestata teisiti. KOV üksikaktid jõustuvad neis sätestatud tähtajast.
Üldprintsiibina jõustunud normatiivaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, st selle akti regulatsioon ei laiene juriidilistele faktidele, mis leidsid aset enne akti jõustumist.
Sellel reeglil on 2 erandit:

Tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda selgesõnaliselt sätestavad, kui seaduseandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega piirata õigusi.

Tagasiulatuva õigusega on kriminaalseadus , kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
Normatiivakti kehtivus lõppeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Ajutise normatiivse akti õiguslik toime lakkab ettenähtud tähtaja saabumisel. Alalise normatiivakti kehtivuse lõpetamiseks võtab selleks pädev riigiorgan vastu akti, millega tunnistatakse seni jõus olnud akt kehtetuks.
Seaduse kollisioon – olukord, kui ühel ajal kehtib kaks erisisulist akti. Tekib, kui kui uus akt ei tunnista vana kehtetuks. Kollisooni lahendamiseks kasutatakse järgmisi reegleid:

kui kollisioonis olevad aktid (kollisiooniaktid) on sama riigiorgani (sama taseme) aktid, siis kehtib hilisem akt;

kui kollisiooniakti lähtuvad erineva tasemega riigiorganitest, kehtib kõrgema riigorgani akt;

kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme kehtestav õigusakt, kohaldatakse akti, mis sialdab erinorme.
Normatiivaktide territoriaalne kehtivus
On määratud riigi suverränsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil. Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga normatiivakte.
Normistiku, milles lähtuda tsiviilvaidluste lahendamisel, mis tekivad suhetes välismaalastega, või kui need puudutavad välismaal asuvat vara, või kui õigussuhe tekib, muutub või lõpeb väljaspool EV territooriumi, kehtestab rahvusvahelise eraõiguse seadus (RT I 2002, 35, 217; 2004, 37, 255).
Kohaliku riigivõimu või KOV üldaktid on kohalikud normatiivaktid, mis kehtivad ainult vastava haldusüksuse cõi KOV territooriumil.
Normatiivakti subjektiline kehtivus
Määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes, sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid , bipatriidid või välismaalased. Real juhtudel võib õigusakt reguleerida ainult kindla isikute kategooria käitumist (kaitseväekohuslased, üliõpilased, invaliidid).
Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu mõningad selles riigis asuvad välismaalased, need on välisriikide diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad, mõne riigiasutuse ja rahvusvahelise organisatsiooni ametnikud, kes omavad nn eksterritoriaalsuse õigust ehk diplomaatilist immuniteeti. Nende isikute ring ja immuniteedi ulatus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega ja riikidevaheliste lepingutega. Üldjuhul ei tohi immuniteeti omavat iskud kinni pidada ega kohaldada tema suhtes aresti, piiratud on tema tsiviilõiguslik vastutus. Asukohamaa ametivõimudel aga lasub kohustus kaitsta diplomaatilise esinduse territooriumi ja ruume ning töötajaid nende vastu suunatud vägivalla, vaenulikkuse avalduste jms eest.
Kui diplomaatilist immuniteeti kasutav isik paneb toime aukohamaa õiguse rikkumise (nt kuriteo), siis lahendatakse tema vastutuse küsimus diplomaatiliste kanalite kaudu: ta kuulutatakse persona non grataks ja antakse tähtaeg riigist lahkumiseks. Tähtaja rikkumisel kaotab diplomaat immuniteedi ja teda koheldakse tavalise välismaalasena.

4.7. Normatiivse materjali süstematiseerimine.

Lk 72
Õigusaktide süstematiseerimine – aktide viimine kooskõlastatud süsteemi, rühmitamine kindlas järjekorras. Süstematiseerimist teostavad selleks vastavat pädevust omavad justiitshaldusorganid ( justiitsministeerium ), kuid seda võivad teha ka teised riigiorganid, teatavatel juhtudel ka eraorganisatioonid ja üksikisikud.
Õigusaktide sütematiseerimist teostatakse:

Inkorporeerimise teel – normatiivaktid seatakse mingisse (kas kronoloogilisse, alfabeetilisse, süstemaatilisse vms) järjestusse ja saadakse õigusaktide kogumik. Ei toimu õiguskatide sisulist töötlust. Nt 1936-40 ilmus Eestis „Seaduste kogu“ nime all ametlikl seaduste kogumik.

Kodifitseerimise teel – süstematiseerimise vorm, kus normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt. Tavaliselt tehakse kodifitseerimisel seadlusandlusesse parandusi, täiendusi, muudatusi, võetakse vastu uusi norme, tunnitatakse kehtetuks vanu. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab kas koodeksi või mingit muud tavaliselt kogumit tähistavat nimetust (nt seadustik või määrustik).
Nende vormide korral omandavad igapäevases praktikas üha suuremat osatähtsust eri õigusliku materjali elektroonilised andmepangad, nt Eestis õigusaktide riiklik register ESTEX.