Õigusakt (3)

Õigustloov akt
Üldaktid on alati legislatiivaktid. Ainult legislatiivaktid on seadused ( legislatuur ehk parlament ). Kui on üldakt, siis pealkirjas on põhiseadus, seadus, seadlus ( dekreet ) või määrus. Üldaktid on õigustloovad aktid ehk ka normatiivaktid. Üksikaktid on individuaalaktid. Õigusakte iseloomustavad erinõuded nende vormistamisel : struktuur ja rekvisiidid . Õigusloome tulemusena muudetakse ühiskondlik suhe nüüd juba õigussuheteks. Üksikakt on üldakti suhtes eksekutiivse, st kohaldava, täitmisele allutatud iseloomuga . Üksikaktis ilmneb juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes või täitudes antud konkreetne olustik nendes individuaalsetes tunnustes ammendub . Pealdise osas on otsus, korraldus, käskkiri (käsund, käsk, lähteülesanne). Üksikakt on õigustrakendav akt. Seadusandliku riigivõimu õigusaktid ehk legislatiivaktid(seadused). Täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk haldusaktid ehk eksekutiivaktid (määrused, korraldused , käskkirjad). Kohaliku omavalitsuse õigusaktid on samuti haldusaktid (määrused, otsused, korraldused, käskkirjad).Õigustloova akti mõistet Euroopa riikide kehtivas õiguskorras üldjuhul ei kasutata. Põhiliselt on käibel õigusaktid nende konkreetsete nimetuste järgi, mis on sageli määratletud legaaldefinitsioonidega. Kasutatakse mõistet normatiivakt . On kasutusel ka meie positiivses õiguses. Teoorias mõistetakse normatiivakti all kompetentse organi ametlikku akti – dokumenti, mis sisaldab õigusnorme. Seega sätestab normatiivakt üldkohustuslikud käitumiseeskirjad, mis on adresseeritud abstraktsetele hulgale subjektidele.Õigustloova akti õigusteoreetiline määratlemine. Kas õigustloov akt loob nii objektiivset kui ka subjektiivset õigust või ainult objektiivset õigust? Esimesel juhul oleksid õigustloovad aktid nii üld- kui ka üksikaktid, teisel puhul ainult üldaktid.Õigusloome: õigusloome all mõistetakse ühetähenduslikult inimeste teadlikku tegevust õigusnormide loomisel, kui õigusnormide loomise protsessi. Õigusloome on seotud vaid objektiivse õiguser mõistega(ehk siis seotud ainult üldaktiga). Õigus objektiivses mõttes kujutab endast õigusnormide kogumit. Õigus subjektiivses mõttes on õiguskorra poolt teatud subjektidele antud võim oma huvide rahuldamiseks. Õiguse kaks mõistet: 1) õiguse objektiivne õigus, õigunormide kogumi tähendus ja 2) õiguse subjektiivne õigus, õigustuse tähendus. Eestis on õigus eelkõige objektiivse õiguse tähenduses. Kasutatakse ka mõistet õigusloome akt. See on akt kui pädevate organite õiguslikud toimingud , mis on õiguloome protsessi tulemuseks ja mis tekitavad õigusloomes tagajärgi – kehtestavad, tühistavad või muudavad õigusnorme. Õiguse üldaktil on primaarne tähendus, pretsedendil, tavaõigusel, doktriinil jne on aga sekundaarne tähendus. Selle põhjal võib öelda, et õigusloome aktid on üldaktid ehk aktid, mis sisaldavad obligatoorselt õigusnorme. Õigustloov akt ja õigusloome akt on sünonüümid. Seega tuleb õigustloova aktina käsitleda õiguse üldakti, s.o. õigusakti, mis sisaldab õigusnorme ehk teiste sõnadega abstraktseid käitumise üldreegleid – norme, mis loovad õigusi ja kohustusi impersonaalselt. Õigustloov akt on alati legislatiivakt, olenemata sellest, kas teda võtab vastu seadusandlik, täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse organ.
Seadus
Riigikogu, kellele kulub seadusandlik võim, võtab vastu seaduseid. Seadus on seaduse vormis kas Riigikogu poolt Riigikogu kodukorraga või rahvahääletusel rahvahääletuse seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud õigusakt, millel on kõrgeim õigusjõud. Materiaalne ja formaalne tähendus. Sageli on seadused selles tähenduses kattuvad. Seadusi võib liigitada ka teistel alustel. Kasutatakse sageli mõisteid lihtseadus, konstitutsiooniline seadus, põhiseadus. Riigis kehtiv põhiseadus kuulub seaduse mõiste alla. Konstitutsioonilise seaduse lahtimõtestamiseks on kolm versiooni. Õigusriigi printsiibist tulenevalt saab põhiseadusega ettenähtud õiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadustega, mitte mingil juhul haldusaktidega.
Otsus
Riigikogu võtab vastu ka otsuseid. Otsus on selline üksikakt, mille abil administratsioon lahendab jurisdiktsioonilisi küsimusi. Õigusriigis kasutab administratsioon otsuseid peamiselt kolmel juhul. Esiteks lahendatakse antud aktiga teenistuslikke distsiplinaarküsimusi, teiseks kontrollitakse haldusaktide ja toimingute õiguspärasust, kolmandaks haldusõiguserikkumiste asju. Administratsiooni otsuste ja kohtu otsuste pädevuse ulatus on õigusriigis täpselt piiritletud. Esimeste otsustega lahendatakse põhimõtteliselt vähemtähtsaid asju. Nimetatud juhtudel on meil tegemist haldusaktiga formaalses mõttes(annab välja administratsioon). Legislatuur võtab vastu seaduseid ja otsuseid. Legislatuur ehk seaduseandja. Materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni seostatakse üksikaktiga, millega õiguslikus elus lahendatakse üksikjuhtusid. See tähendab, et antud akt ei sisalda õigusnorme ehk üldnorme, ta on adresseeritud individualiseeritud subjektile ja konkreetse üksikjuhtumi lahendamisele.
Haldusaktid
Siseriiklikus õiguses eristatakse selgelt seadusi j nn. Administratiiveeskirju ehk halduseeskirju. Administratiiveeskirjad on õigusaktid, mida annab välja administratsioon. Neid nimetatakse tavaliselt haldusaktideks. Haldusakte võib ka liigitada materiaalseteks ja formaalseteks. Materiaalselt mõistetud haldusakti abil teostab administratsioon üht riigi põhifunktsiooni, so haldusfunktsiooni. Kuna legislatiivfunktsiooni sisuks on õigusnormide kehtestamine legislatiivaktidega, siis materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni teostatakse üksikaktidega (aktidega, mis ei sisalda õigusnorme). Administratsiooni põhifunktsiooniks on haldusfunktsioon, abistavad funktsioonid aga legislatiiv - ja jurisdiktsiooniline funktsioon. Formaalses mõttes on haldusaktideks kõik need aktid, mida annab administratsioon, olenemata sellest, milline on nende materiaalne sisu. Haldusaktid jagunevad kahte: halduse üldaktid ja halduse üksikaktid.
Seadlus ehk dekreet(kuulub haldusakti alla)
Vabariigi President võib anda edasilükkamatu vajaduse korral anda seaduse jõuga seadlusi. Kuna seadlusi annab president, kes on haldusorganiks, siis võib väita, et tegemist on formaalses mõttes haldusaktiga. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseaduses nimetatud seaduseid. Seadlused on võrdsed seadusega ja seadlusega saab reguleerida teatud valdkondi. Seadlus on legislatiivakt materiaalses mõttes ja kuulub halduse üldaktide kategooriasse. Teoorias tuntakse kolme liiki dekreete: dekreetseadused, erakorralised dekreedid ja hädadekreedid. Dekreetseadusi kasutatakse üksnes detsentraliseeritud legislatsiooniga riikides ning põhiseadusega sätestatakse täpselt administratsiooni pädevus dekreetseaduste andmisel. Erakorralisi dekreete antakse riigi julgeoleku tagamise eesmärgil ja ainult siis, kui kogu riigis või selle osas on välja kuulutatud erakorraline seisukord . Hädadekreete annab administratsioon kehtivas õiguskorras sätestatud hädajuhtudel. Ainult hädadekreedile on iseloomulik see, et nendega võib ka seaduseid muuta ja tühistada.
Määrus(kuulub haldusakti alla)
Vabariigi Valitsusel kui ka ministril on õigus anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Määrus on materiaalselt mõistetud legislatiivakt, õigusloomeakt ning formaalse määratlus järgi kuulub halduse üldaktide kategooriasse. Kuna määruste andmine administratsiooni poolt kujutab endast legislatiivfunktsiooni realiseerimist, mis kuulub aga otseselt legislatuuri pädevusse, siis võib see toimuda üksnes delegatsiooni(volituse) alusel ja piiratud ulatuses. Generaaldelegatsioon ja spetsiaaldelegatsioon. Esimene on üldiselt määratud volitus , põhiseadusega. Teine on ühekordne volitus määruse andmiseks ja sisaldub konkreetses seaduses. On olemas kolme liiki määrusi: intra legem , praeter legem ja contra legem. Määrused intra legem on haldusaktid, millega administratsioon on volitatud rakendama kehtivat seadust, ta konkretiseerib rakendatava seaduse norme ning peab olema nendega kooskõlas. Määrused praeter legem on haldusaktid, mis reguleerivad neid valdkondi, mida seadusega ei ole veel korraldatud. Selles mõttes loovad need määrused uut õigust. Sellised aktid peavad olema kooskõlas volitava seaduse põhimõtetega ning vältima vastuolusid seadustega, mis reguleerivad analoogilisi valdkondi. Contra legem määrustega võib muuta ja tühistada varem antud seadusi, kui nad peavad vastama samadele nõuetele, mis praeter legem määrusedki. Contra legem määrused on kaasajal erandlikud ja nende andmise õigus eeldab expressis verbis põhiseaduslikku volitust. Kõik määruste liigid kujutavad endast secundum legem üldakte. Jõustunud seadusi saab rakendada määrustega intra legem. Nii valitsus kui ka ministrid võivad anda peale intra legem määruste ka praeter legem määruseid, millega saab õiguslikult korraldada neid valdkondi, mis on seaduse poolt reguleerimata. Järelikult määrustega praeter legem võib luua uut õigust. Selleks on vaja aga Riigikogu igakordne volitus. Seadusega võib volitada nii valitsust kui ka konkreetset ministrit andma praeter legem määrusi. Põhiseaduse järgi pole võimalik contra legem määruste andmine. Subdelegatsiooni osas tuleks jälgida põhimõtet, mille alusel Vabariigi Valitsus võib määruse andmise õigust edasi volitada vaid siis, kui see on expressis verbis sätestatud volitavas seaduses, kui selleks on andnud õiguse seaduseandja. Määruse andmise õiguse edasivolitamine Vabariigi Valitsuse poolt saab toimida määruse, mitte korraldusega, sest nii delegatsiooni- kui ka subdelegatsiooninormid loetakse õigusnormide hulka kuuluvateks. Õigusriigis on määruse ülesandeks seadusega kehtestatud õigusnormide konkretiseerimine ja rakendamine. Direktiiv ehk juhend.
Määrus-statuut(kuulub ka haldusakti alla)
Seaduseandja võib määrusandlusõiguse anda ka iseseisvatele õigussubjektidele – avalik-õiguslikele korporatsioonidele ja asutustele. Sisuliselt on siin tegemist legislatiivfunktsiooni delegeerimisega, mis toimub nn. Volitava seadusega. Tavaliselt on iseseisvate õigussubjektide määrusandlusõigus piiratud subjekti autonoomiaga. Selliseid iseseisvaid määrusi, mis haldusakti teooria seisukohalt kuuluvad praeter legem määruste hulka, nim. Ka statuutideks. Reeglina ei pea sellised autonoomsed määrused olema kooskõlas nt. Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega. Kohaliku omavalitsuse korralduse kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Linna ja vallavalitsus annavad määrsi volikogu määruste alusel ja täitmiseks. Seega vastava volikogu määruses sätestatud delegatsiooninormi alusel. Linna või vallavalitsusel on õigus iseseisvalt oma määrustega reguleerida valdkondi, mis on määratletud linna või valla põhimääruses. Sellise õiguse andmine kuulub volikogu pädevusse, kuna põhimääruse kinnitab volikogu ning see õigus delegeeritakse määrusega. Linna või vallavalitsusele võib delegeerida kõigi küsimuste lahendamise õiguse, v.a. nende valdkondade, mis kuuluvad volikogu ainupädevusse.
Korraldus(kuulub ka haldusakti alla)
Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks korraldusi. Korralduste andmise õigus on ka peaministril. Korraldus on haldusakti teooria järgi klassikaline materiaalselt mõistetud haldusakt . Korralduse abil teostab avalik administratsioon materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni. Seega on korraldus õigusteoreetiliselt ainukene haldusakt materiaalses mõttes. Korraldused on eksekutiivaktid. Ei ole õigustloov akt. Põhiliseks kriteeriumiks üld ja üksikakti määratlemisel on siiski mitte niivõrd reguleerimise individuaalne või üldine iseloom(adressaadid), vaid eelkõige see, kas tegemist on üksikjuhtumi või umbmäärase hulga juhtumite reguleerimisega. Korraldusega lahendatakse juhtumeid esmakordselt, otsustega teist korda. Korraldused ei tohi vastuolus olla seadustega, seadlustega ja määrustega.
Käskkiri(samuti kuulub haldusakti alla)
Minister annab seaduse alusel ja täitmiseks käskkirju. Käskkirjaga lahendati nii üld kui ka üksikküsimusi. Kui meie käsitleme seda kui haldusakti üksikküsimust. Interne ja eksterne haldusakt. Esimeste hulka kuuluvad aktid, mis reguleerivad konkreetse asutuse või ametkonna seesmist tegevust ja nende õigusjõud ei laiene teenistusvälistele isikutele. Eksternsed aktid seevastu on adresseeritud väljaspool ametkonda asuvatele subjektidele.
Õigusaktide teatavakstegemine
Võib toimuda teatamise ja avaldamise teel. Avaldamist kasutatakse põhiliselt üldaktide puhul. Jõustub 10 päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist. Siiani oli sätestamata õigustloovate haldusaktide, s.o. halduse üldaktide avaldamise kord. Seadus ütleb, et muud aktid jõustuvad päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist(kui aktis endas pole sätestatud teisiti). Õiguse üksikaktide, s.o. põhiliselt halduse üksikaktide teatavakstegemine toimub individuaalse teatamise teel kas suuliselt või kirjalikult. Korraldused jõustuvad allkirjastamise päevast, kui korralduses pole sätestatud teisiti.
Õigusaktide toime ja neile esitatavad nõuded
Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks printsiipi : 1. Kontinuiteedi printsiip ja 2. Actus contrarius printsiip. Õiguslik kontinuiteet tähendab teisisõnu õiguslik järjepidevus. Iga objektiivse õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua, kuni langeb nende alus või kuni neid mudetakse. Actus contrarius printsiibi kohaselt võib igat õigusakti tühistada või muuda see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb (op cit). Õigusaktide kehtivust iseloomustavad neli faktorit : jõusoleks ning õigusjõud, aeg, ruum, isikute ring. Kehtivad on õiguspärased aktid, s.t. aktid, mis vastavad kehtiva õiguskorra nõuetele. Viimane on omakorda sõltuvuses õiguspoliitilistest põhimõtetest. Seega määrab pos. Õigus ära need õiguslikud kriteeriumid, millele õigusakt peab vastama, kui pole kooskõlas, siis on kehtetu ja tühine akt. Kõige põhilisemad kriteeriumid kajastuvad põhiseaduses ja mõnes üksikus seaduses. Õigusakti kehtivus ajas: määramata tähtaeg; aktis enda määratud tähtajani kehtib; aktis määratud sündmuseni või toiminguni. Kehtiv ruumis: kogu territooriumil; kogu riigi territooriumil teatud tunnustega alal; riigiterritooriumi haldusjaotuse üksustes, mis õigusaktis on sätestatud. Kehtivus isikute ringis : kõigi isikute kohta(üldsubjekt); teatud isikute kohta(spetsiaalsubjekt). Õigusaktide eesmärk on reguleerida ühiskondlike suhete subjektide käitumist. Õigusakt toimib, kuni kindlaksmääratud ajani või kuni ta tühistatakse. Lõpetamise alused: 1) õigusakti ametlik expressis verbis kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistamine. 2) õigusaktid, mis on vastu võetud kindlaks tähtajaks, kaotavad peale selle möödumist oma kehtivuse. 3) õigusaktid, mille andmine seostatakse teatud asjaolude või sündmustega, kaotavad toime nende äralangemisel. 4) õigusakti või tema teatud osa toime lakkab siis, kui ta faktiliselt asendatakse kas täielikult või osaliselt teise aktiga või kui reaalses elus on ära langenud need tingimused, mille puhul tuleb akti rakendada.Õigusaktide täiendamise, muutmise ja tühistamise määrab põhiseadus. Keerulisem on olukord siis, kui tühistamine, muutmine ja täiendamine ei toimu expressis verbis, vaid on tuletatav uue seaduse kontekstist. Sellisel juhul on tegemist lex posterior derogat priori (hilisem seadus muudab varasema). Kui meil on tegemist üld- ja eriseadustega, siis rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat generali (eriseadus muudab üldseaduse). Kuid juhul kui lex specialis on pärit põhiseadusele eelnevast perioodist, lex generalis on aga põhiseaduslik seadus, siis muidugi normide konflikti korral lex generalis tühistab lex specialise vastavad normid.Vaidluse korral on lõplik sõna kohtul.
LISA
Õiguse formaalne ja materiaalne tähendus: materiaalne – sotsiaalsed faktorid , mis põhjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on seega õigustloovaks allikaks., formaalne – õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglite üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus. Kaasaegse riigi õigusaktide süsteemi vundamendiks on konstitutsioonid või konstitutsioonilised aktid. Neile järgnevad õigusjõult seadused. Järgnevad haldusaktid.Haldusaktid on eksekutiivaktideks konstitutsiooni ning tavalise seaduse suhtes, olles samas legislatiivaktideks madalama õigusjõuga haldusakti suhtes. Täidesaatva riigivõimu ehk eksekutsiooni. Täidesaatev on riigipea ning valitsus. Õigusakti struktuur: 1) pealkiri
2)õigusakti andmise kuupäevafraas ning selle institutsiooni selle õigusakti andmise järjekorranumber (järjekorranumber võib ka mitte esineda)
3)regulatiivne osa
4)lõppsätted ja/või rakendussätted
5)signatuur ning signeerimise daatum
Kui on lisa, siis lisade paremal ülanurgas tehakse sel juhul kinnituspealdis, milles on viide kinnitavale aktile(andnud institutsiooni nimi, õigusakti liik, daatum ja number), mille juurde kuulub. Lisal peab ka olema signatuur.
Kohtuotsuste struktuur: 1) sissejuhatav osa on kohtuotsuse motiveeriv osa 2)see osa, milles on formuleeritud otsus, on kotuotsuse resolutiivosa
Actus contrarius printsiibi osad: 1) lex superior derogat legi inferiori – õigusaktide hierarhias kõrgeima õigusjõuga õigusakt või –norm. On ülimuslik madalama suhtes, vastuolu puhul kõrgema ning madalama õigusjõuga õigusakti vahel lähtutakse kõrgema õigusjõuga aktist.
2)lex specialis derogat legi generali – erinorme eviv õigusakt on reeglina ülimuslik üldnorme eviva suhtes, ehk vastuolu puhul erinorme ning üldnorme eviva õigusakti juhul lähtutakse erandist selles mahus, milles ta on vastuolus reegli suhtes. Kui erand kummutab kogu reegli, ongi ta ise kogu reegel.
3) lex posterior derogat legi priori – hilisem sama õigusjõuga õigusakt on sama õigussuhete reguleerimisel ülimuslik varasema suhtes ehk vastuolu korral varasema ning hilisema vahel lähtutakse hilisemast.
Haldusmenetlusseadus
§88. Määrus - Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.
§89. Määruse õiguspärasus - (1) Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.(2) Määruse andmisele ei kohaldata käesoleva seaduse 1. osas sätestatut, välja arvatud 1. peatüki 1. ja 2. jao ning 3. peatüki sätted.
§90. Volitusnorm - (1) Määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (2) Kohaliku elu küsimuse korraldamiseks võib kohaliku omavalitsuse organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas. (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamisel haldusorgani poolt.
§91. Edasivolitus - (1) Haldusorgan, keda on volitatud määrust andma, võib määruse andmise teisele haldusorganile edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus on volitusnormis ette nähtud.(2) Kui küsimuse otsustamine on seadusega antud kohaliku omavalitsuse pädevusse, siis igal konkreetsel juhul, kui küsimus ei ole seadusega antud valla- või linnavolikogu ainupädevusse, võib valla- või linnavolikogu määruse andmise edasi volitada valla- või linnavalitsusele.
§92. Määruse vorm - (1) Määrus antakse kirjalikult. (2) Määruses tuleb viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile. Kui määruse annab haldusorgan edasivolituse alusel, tuleb viidata ka edasivolitusele. Seda nõuet ei kohaldata volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamise suhtes. (3) Määruses märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number. Määrus pealkirjastatakse. (4) Määrust muutvas või kehtetuks tunnistavas määruses tuleb nimetada ka muudetava või kehtetuks tunnistatava määruse pealkiri ja number ning määruse andmise kuupäev ja määruse avaldamismärge. (5) Määrusele kirjutatakse alla ja määrus avaldatakse seaduses ettenähtud korras.
§93. Määruse kehtivuse tingimused - (1) Määrus kehtib, kuni selle tunnistab kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. (2) Määrus hakkab kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Seaduses ettenähtud juhul jõustub määrus käesolevas lõikes sätestatust varem. (3) Kui määrus on antud volitusnormi alusel, mis sisaldub Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud, kuid veel jõustumata seaduses, ei jõustu määrus enne seaduse jõustumist.
§94. Määruse tühisus - (1) Kui määrus on tühine, siis loetakse, ettaei ole kunagi kehtinud . (2)Määrus on tühine, kui:1) seda ei ole kehtivas korras avaldatud;
2) määrusest ei nähtu selle andnud haldusorgan. (3) Tühist määrust ei rakendata.