Õiguse vormid ehk allikad (0)

Õiguse vormid ehk allikad

1) Õigusaktid ehk õiguse vormid, (õigusallikad)
Õigusvorm ehk õigusallikas on õigus vormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud/tunnustatud riigi poolt, mille kaudu riik annab normile üldkohustuslik jõu ja tnnuse.
Ajaloos on olnud mitmeid õiguse väljendamise vorme ehk õiguse allikaid.
Niisuguste õigusallikatena on olnud kasutusel:

• Õiguslike sanktsioneeritud tava – tekkis riigi ja õiguse algperioodil selliselt, et riik võttis kasutusele tava normid ja andis tava normidele õiguse tähenduse. Riik hakkas tavade täitmist tagama riikliku sunnijõuga, st ta andis tavade riikliku sanktsiooni. Oma kogumis moodustavad tavaõiguse.
  
• Õigusteadlaste arvamus – on õigus norm ainult üksikutel riikidel. (nt vanas roomas anti mndele juristidele riline privilege ehk eesõigus , st nende arvamus konkreetse vaidluse lahendamisel oli kohtule kohustuslik ja pikapeale kujunes nende arvamus õiguseks )
  
• Kohtu ja halduspretsedent – omandab õigusliku tähenduse ja muutub seega õiguse üheks vormiks järgmiselt: riik annab konkreetsele kohtulahendile või konkreetses asjas tehtud haldusorgani otsusele üldkohustuliku jõu, kohustades riigiorganeid edaspidi lähtuma nend elahenditest analoogiliste asjade lahendamiseks..
  
• Leping – enamasti akt, mille lei ole õigus etähendust. Ta on tehtud õiguse alusel ja väljendab ainult lepingu osaliste ja poolte tahet, mitte riigi , kui terviku tahet.
  
• Normatiiv ehk õigusdeokument, õigusaktid – erilisel viisil moodustatud dokumendid, milles riigiorganid vastavad oma pädevusele või kompetensile kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Eristataks enormatiivseid ehk iõgust loovaid akte ja mitte normatiivseid ehk individuaalselt ehk õiguse rakendamise akte. Normatiivsed erinevad individuaalsetest selel poolest, et nad on suunatud õigusnormi kehtestamisele, st nad sisaldavad õigusnorme; nad sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid. Sageli neid nimetetaks eõiguse üldaktideks. Individuaane õigusakt on akt, mis annab õigused ja paneb kohustused konkreetsetele subjektidele või määratud subjektide liigile (nt kohtuotsused ). Iga riigi normatiivsed aktid moodustavad teatava hierarhilise süsteemi, mille kõige krgemaks normatiivseks aktiks on seadus
  

2) EL, kui organisatsioon omab iseseisvat õigussüsteemi, kusjuures õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks.
Esmane õigus moodustub asutamis lepingutest ja neid täiendavatsest lepingutest.need lepingud liigitatakse:

• Ühenduse asutamise lepingut, nt euroopa sõe ja terase ühenduse asutamise leping, 1951
  
• Riikide liitumis lepingut
  
• Olulisemaid asutamislepinguid muutvaid kokkuleppeid, 1992 a maastriti kokkulepe.
  
• Eelnimetatud lepinguid muutvat või täiendavat kokkulepet
  

Esmase õiguse ül on:

• Määrata kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikude majanduspoliitilised põhialused .
  
• Rakendub liikmesriikidele otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta
  

Teisene õigus koosneb: Liidu institutsioonide õigusaktidest, st on liidu enese õigusloome tulemus. Siia kuuluvad määrused, direktiivid, otsused, soovitused ja arvamused. Tuleb silmaspidada, et neil on liikmesriikude jaoks erinev siduvus.
3) Esmase õiguse aktid on Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustavad
4) Normatiivakt ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustlikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnoemide sialdumine õiguaktis ongi normatiivakti mittenormatiivsest eristamise esimene kriteerium. Õigusnormide olemasolu annab normatiivaktile üldise tähenduse: ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi , mistõttu teda nim. ka õiguse üldaktiks.
Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikat on selline akt, mis annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile . Seetõttu nim neid ka individuaalsemateks õigusaktideks. Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme , vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikutkonkreetseks käitumiseks, mistõttu nad on oma iseloomult õiguse rakendamise aktid.nt kohtuotsus, ametisse nimetamine, autasuatamise vüi armuandmise otsused jne.
5)ja6) Normatiivakte kehtestatakse erinete riigiorganit epoolt ja iga riigiorgan omab õigusloomes teatud pädevuse , sõltuvalt selle riigiorgani kohast riigiaparaadis.
Kõige kõrgemas riigiorganis kõikides riikides, kellele kuulub seadusandlik võim, on parlament, mmis kannab erinevates riikides erinevat nimetust . Seetõttu on parlamendi poolt kehtesatud aktid kõige kõrgemad aktid, st seadused. Ja kik mud õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega. Neid võetakse seadused avstu erinevate protseduuride tulemusel. (EV kuulub seadusandil võim riigikogule ja riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid).
7)Seadused kujutavad endast normatiivseid akte, aga otsused on mittenormatiivse iseloomuga . Seaduse vastvõtmise protsessis eristatakse 5 staadiumit:

• Seaduse algatamine – teatavate isikute, riigoarganite, organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseeelnõu, mille see on kohustatud läbivaatama ja võtma seisukoha. See õigus on riigikogu liikmetel, fraktsioonidel, komisjonidel, vabariigi valitsusel ja vabariigi presidenti (põhiseaduse muutmiseks).
  
• Seadus eelnõu arutamine – seda vaatab läbi komisjon, mis luukase vastavalt eelnõu sisule. Arutatakse eelnõu vastavalt riigikogu kodukorra seadusele, kolmel lugemisel. Esimesel lugemisel kuulataks eära eelnõu algataja võui tema esitaja ja juhtiva komisjoni kaasettekanne.järel esitatakse ettekandjale küsimused. Ja kui juhtiva konisjoni otsus on pos ja ükski fraktsioon ei ole teinud tagasilükkamise ettepanekut, lõpetataks eesimene lugemine ilma hääletuseta. Siis esitataks ejuhtivale komisjonile parandused . Teatud aja möödudes toimub teine lugemine. Hääletatakse, kui riigikogu liege nõuab. Riigikogu aktid lähevad kolmandale lugemisele, kui selleks tehakse vastav ettepanek ja riigikogu hääletab selle poolt.
  
• Seaduse vastuvõtmine – toimub hääletamise teel. Võetakse vastu poolthäälte enamusega. Va. Nende seaduste vastuvõtmisel, mis on loetletud PS § 104.
  
• Seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon – EV president kuulutab seaduse välja, st president võtab vastu drafarentse sisuga otsuse. Tal on sellega järelvale võimalus parlamendi töö üle. Seaduse väljakuulutav institutsioon on seotud veto õigusega. Eestis on edasilükkav ehk suspensiivne vetoõigus. Absoluutne veto. Vastuvõetud seadus tagastatakse parlamendile uueks aruteluks.
  
• Seaduse avaldamine riigiteatajas – riigiteatajas 7 tööpäeva jooksul pärast tema väljakuulutamist. Riigikogu võtab vastu ka deklaratsioone, pöördumisi jne, need avaldatakse samuti riigi teatajas 7 tööpäeva jooksul pärast nende allakirjutamist. Seadus jõustub 10. päeval pärats riigi teatajas avaldamist. Mitmesugused deklaratsioonid, poliitilised avaldused – nendel dokumentidele ei ole juriidilist jõudu, nad on pigem riigikogu poliitilised aktid, mis ei kehtesta igusi ega pane kohustusi.
  

8) Vastavalt põhiseadusele, kuulub valitsusele täidesaatev riigivõim, st valitsus on niisugune riigiorgan, kes teostab igapäevast riigijuhtimist täites parlamendi poolt väljaantud summiseid. Ta annab täitmiseks määrusi ja korraldusi. Määrus on normatiivse sisuga, korraldusega lahendatakse aga üldisi küsimusi. Calitsuse määrused on seaduse järel kõige tähtsamad õigusaktid, kuid ei ole seadusest kõrgemal. Valitsuse määrused on normatiivse iseloomuga, korraldused aga ühekordse iseloomuga. Seadusele kirjutab alla peaminister , asjaomane minister ja sekretär. Valitsuse korraldusele kirjutab alla ainult peaminister. Vabariigi valitsuse määrused ja korraldused avaldatakse riigi teataja esimeses osas. Vastavalt vabariigi valitsuse seadusele minister annab presidendi poolt välja antud seaduste ja valitsuste määruste ja korralduste alusel täitmiseks määrusi ja käskkirju.Ministrite määrused on normatiivse sisuga, käskkirjadel on mittenormatiivne sisu.
9) Kohaliku omavalitsus organid võivad anda otsuseid ja korraldusi. Nt annab välja koerte ja kasside pidamise eeskirju.
10) Normatiivaktide kehtivus. Õigusnormi kehtivust vaadeldakse:

• Ajalisest aspektist – piiritletud tema kehtima hakkamiseja kehtivuse lõppemisega.
  
• Ruumilisest aspektist – kõik rigid kehtestavad oma õigusaktid reeglina kogu oma riigi territooriumile. Ainult teatavatel juhtudel võib riik kehtestada üksikuid õigus akte, millel on lokaalne tähendus – kehtib ainult riigi territooriumi teatud osa ulatuses.
  
• Personaalsets aspektist – ettenähtud teatavate isikute ringile. Reeglina kehtivad riigiseadused ja mud normatiivsed aktid kõigi selel riigi territooriumil asuvate isikute suhtes(kodanikud, kodakondsuseta isikud ehk apatriidid ja välismaalased). Erandijuhtudel võib mõni õigusakt olla määratud ainult teatud kategooria isikutele.
  

Vabariigi valitsuse aktid, korraldused jõustuvad allakirjutamise päevast, kui korralduses ei ole ettenähtud teist tähtaega . Vabariigi presidendi otsused jõustuvad samuti allakirjutamise päeval.
Normatiivakt lõpetab oma kehtivuse tema kehtivuse lõppemisel või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Selleks on 2 viisi:

• eraldi aktiga
  
• Võib olla kehtetuks tunnistatud uue, samasisulise akti vastuvõtmisega
  

Kui samasisuline uus õigusakt ei tunnista vana kehtetuks, võib tekkida olukord, kus kehtivad 2 samasisulist akti ehk tekib õiguste kollisioon . Kui omavahelises kollisioonis olevad aktid on sama riigorgani aktid, siis kehtib hilisem. Kui vatsuolulised aktid on pärit erineva tasemega riigiorganitelt, siis kehtib kõrgema riigiorgani poolt vastuvõetud akt.
Osad omavad dipolmaatilist kaitset, sääraste iskute küsimused kuridegude puhul, lahendatakse dipolmaatiliste kanalite kaudu. Neile andakse tavaliselt tähtaeg riigist lahkuda.
11) Jõustunud õigusakt ei oma tagasiulatuvat jõudu, vaäljaarvatud 2 erandit:

• tagasiulatuvat jõudu omavad seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad (nt kasutatakse varaliste suhete reguleerimisel)
  
• Kriminaal seadus, kui ta kõrvaldab teo karitatavuse või kergendab karistust.
  

12) Ruumilise kehtivuse tähenduses kehtestavad kõik rigid oma õigusaktid reeglina kogu oma riigi territooriumile. Ainult teatavatel juhtudel võib riik kehtestada üksikuid õigus akte, millel on lokaalne tähendus – kehtib ainult riigi territooriumi teatud osa ulatuses.
13)Normatiiv aktide kehtivus isikute ringis suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territoorimil asuvate isikute suhtes, sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud apatriidid(kodakonsuseta isikud), bipartiidid(kahe või enama kodakondsusega iskud ) või välismaalased. Välja arvatud diplomaadid nende abikaasad konsulaartöötajad, mõne riigi asutuse ja rahvusvahelise organisatsiooni ametnikud kes omavad diplomaatilist immuniteeti.
14) Õigusaktide süstematiseerimine
On oluline, et õigusaktid oleksid süstematiseeritud.
Õigusaktide süsteem kujutab endast nende aktide viimist teatud kooskõlastatud süsteemi ehk rühmitamist teatud järjestuses .
Õigusaktide süstematiseerimiseks on 2 meetodit:

• Inkomporeerimine – selle korral normatiivsed aktid seotakse mingisse kas kronoloogilisse, alfabeetilisse või muudsesse järjestusse ja saadakse õigusaktid ekogumik. Ei toimu õigusaktide sisulist töötlust.
  
• Modifitseerimine – süstemetiseerimise alaliik , kus normatiiivne materjal töötatakse põhjalikult läbi, sisemiselt kooskõlastatakse ja ühtlustatakse. Töötatakse läbi ka sisuliselt. Tulemuseks/ väljundiks on koodeks – terviklik ühten õigusakt. Seaduslik või määruslik.