Õiguse entsüklopeedia (0)

ÕIGUSE ALLIKAD
ÕA tähendused tuletatult E. Ilusa süstematiseeringust:
Materiaalne tähendus –õiguse allikateks on õigustloovad jõud. Hõlmab ühiskondlikkesuhteid, mille õigusliku reguleerimise vajadus ilmneb üldise huvi tõttu nende suhetesotsiaalse, majandusliku, poliitilise, eetilise või muu aspekti vastu;-
Formaalne tähendus –õiguse allikateks on need vormid, milles avalduvad kehtivad õigusnormid (tavad e tavaõigus, seadused ja muud õigusaktid , ajalooliselt ka nn juristideõigus ehk õigusteaduslikud teosed). Hõlmab põhiliselt õigusloome protseduuri jainstitutsionaalse pädevuse nõude järgimist;
Institutsionaalne tähendus – õiguse allikateks on organid , kes annavad üldkohustuslikke norme (Roomas nt rahvakoosolek, üksikud magistraadid , hiljem senat , jt)
Ürikuline tähendus – allikateks on ka materiaalsed esemed, millele on fikseeritud õigusnormid (savitahvlid, hauasambad (steelid), papüürused, mitmesugused [käsikirjalised] ürikud, nüüdsel ajal raamatud).
Tänapäeval valitseb õiguse allikate õpetuses teooriate ja käsitluste paljusus . Üldlevinud on liigitus materiaalse ja formaalse tähenduse alusel, kusjuures ülejäänud ülal-toodud rooma õigusteadlaste nelikliigituse alused on nendega hõlmatud.Materiaalne tähendus hõlmab ühiskondlikke suhteid, mille õigusliku reguleerimise vajadus ilmneb üldise huvi tõttu nende suhete sotsiaalse, majandusliku, poliitilise, eetilise või muu aspekti vastu.
Formaalne tähendus hõlmab põhiliselt õigusloome protseduuri ja institutsionaalse pädevuse nõude järgimist. Materiaalsed ja formaalsed allikad kannavad olulist osa õiguse allikate sensu largo tähenduse mahust.
Seadus formaalses tähenduses

• Seadusandliku organi poolt (Riigikogu poolt või rahvahääletusel) seadusena vastu võetud
  
• Võib sisaldada norme või üksikjuhtumi otsustust või mõlemat
  

Materiaalses tähenduses

• Akt, mis sisaldab õigusnorme (mistahes õigustloov akt)
  
• Andja ei pea olema parlament
  

Õiguse allikate liigid (klassikaline kataloog ):
1) tavaõigus (tavad) - Vanimaks õiguse allikaks on tavaõigus (õiguse eelaste )
2) lepingud ;
3) õigusteadlaste arvamused;
4) kanooniline õigus - katoliku kirikus tekkinud eeskirjade kogum, sisaldab nii kiriklikke kui ka tsiviil-, kriminaal - ja protsessuaalseid norme;
5) pretsedendiõigus - kohtulahenditega loodav õigus;
6) korporatiivne õigus - juriidilise isiku liikmeks osanikuks või aktsionäriks olemisest tulenevad õigused;
7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus);
8) õiguse üldpõhimõtted [ tsiviliseeritud ühiskondades tunnustatud õiguse üldised põhimõtted], ja moraalipõhi-mõtted, väärtused ja hinnangud [sh printsiibid normidena – nt konstitutsioonides, eetikanormistikud jm];
9) judikatuur - kohtulahendid ja kohtujuhised;
10) doktriin [doktriinid, õpetused, teooriad, kontseptsioonid ].
LIIGITUS ÕIGUSAKTI FUNKTSIOONI JÄRGI:
Kui võtta alusels õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu, siis jaotuvad õiguse allikad:

LEGISLATIIVAKTIDEKS – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt - seadusandliku riigivõimu õigusaktid e legislatiivaktid (seadused);

HALDUSAKTIDEKS – vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt - täidesaatva riigivõimu õigussaktid e haldusaktid (määrused, korraldused, käskkirjad), kohaliku omavalitsuse õigusaktid loetakse samuti haldusaktideks;

JURISDIKTSIOONIAKTIDEKS - vastu võetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt- jurisdiktsioonilised aktid (kohtuotsused, määrused, erimäärused).
Sellist liigust võib nimetada õiguse allikate formaalseks liigituseks.
Kui võtta aluseks põhite, millist ülesannet õigusakti õiguskorras täidab, siis saame järgmise liigituse :

LEGISLATIIVFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT ;

HALDUSFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT;

JURISDIKTSIOONILIST FUNKTISOONI TÄITEV ÕIGUSAKT;
Taolist liigitust võib nimetada funktsionaalseks liigituseks.
Õiguse allikate vertikaalne liigitus:

SEADUSED

SEADUSEST MADALAMAD OLEVAD ÕIGUSE ALLIKAD.
Liigituse aluseks on õiguse allikate koht õiguskorras, lähtudes juriidilisest jõust.
Seadused on kõrgemal kui seadlused ja määrused.
Rahvuslik õiguskorra püramiid – hierarhia kujuneb normi eesmärgist ning sellest, kes normi välja annab
Legislatiivpädevus – Riigikogu, president , KOV ( PÕHISEADUS )
Ülipositiivne õigus ( õiglus ), kõik aktid peavad olema sellega kooskõlas. Püramiidis asub kõige kõrgemal!
õiguskorra vertikaalse struktuuri iseloomustab rahvusliku õiguskorra püramiid:

Seadused (formaalne definitsioon – riigikogu või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuga õigusakt). Põhiseadus, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted, konstitutsioonlised seadused, seadused, seadlus .

Seadustest madalamal olevad õiguse allikad. Määrused, kohalike omavalitsuste õigustloovad aktid.
Rahvusvaheline õigus
Konstitutsioonilised
seadused EL õigus
Seadused;seadlus
Määrused
Kohaliku omavalitsuse määrused
Õiguse allikate horisontaalne liigitus:

ERAÕIGUSESSE KUULUVAD

AVALIKKU ÕIGUSESSE KUULUVAD
Eraõigusesse kuuluvad (sellised õigusnormid, milles õiguse subjektid on omavahel koordinatsioonisuhetes, ehk siis võrdses seisus, nt eraisik vs. eraisik)
Avalikku õigusesse kuuluvad (sellised õigusnormid, milles õiguse subjektid on omavahel subordinatsioonisuhetes, subjektid on õigussuhtes alluvussuhtes, nt eraisik vs. riik)
1) Materiaalne ehk sisuline õiguspärasus
 õiguslik alus
 kooskõla kehtiva õigusega
 proportsionaalsus
 kaalutlusvigade puudumine
 õiguse üldpõhimõtete järgimine
2) Formaalne õiguspärasus – kui akt ei kehtesta uusi norme, tal on õige nimetus, õigust omavad isikud ja kõik vormid on täidetud
 pädevusnõuded
 menetlusnõuded
 vorminõuded
ÕIGUSALLIKETE PRIMA FACIE -KOHTUSTUSLIKKUS
Õigusallikad on mõnikord jagatud 3 rühma:

• Tugevasti kohustavad (sunduslikud) – kohustuslikkus tugevad mõttes tähendab seda, et õigusallika kõrvalejätmisele järgneb seaduse rakendajale sanktsioon , st karistus ametialal tehtud vea eest. Õigusallika kasutamine on seega sunduslik. Seadused.
  
• Nõrgalt kohustavad – selle arvestamata jätmist ei loeta eksimuseks ja sellele ei järgne sanktsioone. Õigusallikad, mis kuuluvad sellesse rühma, on seadusandja mõte (ratio legis ) ja kohtuotsused.
  
• Lubatud õigusallikad – nende kasutamiseks ei ole kirjutatud õiguslikke juhendeid ja nende puhul ei rakendata tehnilist normi. Välja arvatud eespool loetletud allikad, kuuluvad kõik ülejäänud lubatud õigusallikate hulka: võrdleva õiguse ja õigusajaloolised argumendid, õigusteadus (jurisprudetns), väärtused ja väärtushinnangud (moraal) ja teleoloogised argumendid ( reaalsed argumendid).
  

Seadus laias tähenduses – iga norm on suhtes teiste normidega, seega peab ka tõlgendus võtma arvesse normide süsteemiehitust. Põhiseadus, seadus, seadlus, määrus; ehk seadus formaalses ja materiaalses tähenduses;
Seadus kitsas tähenduses – põhiseadus ja konstitutsioonilised seadused
ÕIGUSAKTI KEHTIVUS AJAS, RUUMIS
Üldreeglina hakkavad õigustloovad aktid kehtima nende jõustumise päevast. Seaduste osas on selle sätestanud põhiseadus. Vastavalt põhiseaduse §-le 108 jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused.
Õigustloovate aktide ruumiline kehtivus on kõige otsesemalt seotud akti andnud organi ruumilise pädevusega. Riigi keskorganite poolt antud õigustloovad aktid kehtivad üldreeglina riigi territooriumil, kohaliku omavalitsuse organite aktid kohaliku omavalitsuse territooriumil (valla või linna territooriumil), kui vastav õigustloov akt ei sätesta selgesõnaliselt teisiti.
Ajaliselt kehtivad õigusaktid:

• määramata tähtaja – kehtivad, kuni muudetakse või tühistatakse või satuvad vastuollu kõrgemal seisva aktiga.
  
• aktis endas määratud tähtajani – muutuvad kehtetuks neis endis sätestatud tähtajast.
  
• aktis endas määratud sündmuseni või toiminguni – ammenduvad vastava sündmuse saabumise või toimingu teostamise kaudu ning tähtajast, millal osundatud sündmus saabus või toiming sooritati.
  

Ruumis võib õigusakt kehtida:

• kogu riigi territooriumil – sel juhul loetakse riigi territooriumiks ka ulgusmerel ja teiste riikide sadamates olevaid tema aluseid ja sõjaaluseid, teistes riikides asuvaid diplomaatiliste ja nendega võrdsustatud esinduste territooriume ning väljaspool riigi õhuruumi lendavaid lennukeid, õhu- ja kosmosesõidukeid.
  
• kogu riigi territooriumil teatud tunnustega aladel – raudteed , sõjaväebaaasid, haiglad nt karantiin , sadamad või piirivööndid näiteks sulgemine.
  
• riigi territooriumi haldusjaotuse üksustes, mis õigusaktis vastavalt ka sätestatakse (pealinnas, vallas, maakonnas, kolmes provintsis jne.
  

Isikute ringi osas võib õigusakt olla kehtestatud:

• kõigi isikute kohta, st üldsubjekt (kõik ja igaüks, füüsiline ja juriidiline isik)
  
• teatud isikute kohta, st erisubjekt (üliõpilased, kodanikud, välismaalased jne)
  

Üldakt - normatiivakt - õigustloov akt. On alati legislatiivaktid. Õigustloov akt, millega antakse üldnorme, mis reguleeridad abstraktset hulka juhtumeid.
Üldakt=õigustloov/seadusandlik/normatiivne akt (seadus, seadlus ja määrus)
Põhitunnused:
Sisaldavad üldnorme, mis loovad käitumiseeskirja kõigiks järgnevateks juhtudeks.
Üldnormi käitumiseeskiri on reeglina impesonaalne, hõlmab kõiki subjekte, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda teatud kategooriale: pensionärid, üliõpilsed jne.
Üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest.
Formaalne liigitunnus, mille nimetus sisaldub üldakti pealkirjas nt põhiseadus, seadlus dekreet jne.
Üksikakt- õigustkohaldav akt- individuaalakt . Õigustrakendav akt, millega lahendatakse õiguslikus elus üksikjuhtumeid. Üksikaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustatud konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks. Nt otsused, korraldused, käskkirjad.
Põhitunnused:
Sisaldavad õigustrakendavaid üksiknorme.
Õigustrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile, ning see subjekt on personaalselt, nimeliselt määratletud.
Üksikakt on üldakti suhtes eksekutiivse (kohaldava) iseloomuga .
Formaalne liigitunnus, mille nimetus sisaldub üksikakti pealkirjas rekvisiidina: otsus, korraldus,käskkiri jne.
SEADUS – üldkohustuslik käitumisreegelite (õigusnormide) kogumehk õigusakt, kõrgeimat juriidilist jõudu omav õigusakt, mis võetakse vastu Riigikogus või rahvahääletusel.
Seaduste liigid: 1. Lihtseadused – vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu istungil Riigikogu poolthäälte enamust (kohalolijatest rohkem poolt kui vastu). 2. Konstitutsioonilised on seadused, mille vastuvõtmine on Riigikogule kohustuslik ja mis võetakse vastu vähemalt kahe lugemise tulemusel ja Riigikogu koosseisu häälteenamusega. 3. Põhiseadus – tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, vastuvõtmiseks ettenähtud eriline kord.
Vacatio legis – ajavahemik , mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele.
MÄÄRUSED - Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast keda, milles ning millises mahus ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. Siit tuleneb volitus e delegatsiooni küsimus.
Määruseandmise õiguse variandid:
Intra legem - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused;
Contra legem- määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema expressis verbis põhiseaduslik volitus. PS välistab contra legem määruste kui õigsuaktide kehtestamise , sest contra legem määrus muudab või tühistab seadust;
Praeter legem-seadusi muutvad või tühistavad määrused, määrused, kus sisaldub uus õigus.
OTSUS – õigusakt, mille abil ühenduse institutsioonid võtavad vastu seisukoha konkreetsete juhtumite puhul. O on idividuaalne ja otsuse adressaadid peavad otsuses olema ära näidatud – see eristab otsust määrusest.
KORRALDUS – nõue või käsk, mis antakse alluvatele suuliselt või kirjalikult igapäevas töö korraldamiseks ja üksikjuhtumite lahendamiseks. K on piiratud kehtimisajaga ja puudutab kitsast ametiisikute ringi.
SEADLUS – seaduse jõuga õigusakt, mida annab Vabariigi President . Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib Vabariigi President edasilükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi.
KÄSKKIRi – sellega korraldatakse oma ametkonna (kantselei) sisemist tööd jne.
Institutsioonid
Nende õigustloovad
üldaktid
Nende õigustrakendavad
üksikaktid
Riigikogu
Seadus (PS § 65 p 1)
Otsus (PS § 65 p 1)
Vabariigi President
Seadlus (PS § 78 p 7)
Otsus, käskkiri (VPTS
§ 13 lg 1)
Vabariigi Valitsus
Määrus
Korraldus (PS § 87 p 6;
VVS §§ 26 lg 1 ja § 30)
Minister
Määrus (PS § 94 lg 2; VVS § 50 lg § 50 lg 1)
Käskkiri (VVS § 50 lg 1)
Peaminister
Korraldus (VVs § 37)
Riigisekretär
Käskkiri (VVS § 79 lg 7)
Ministeeriumi kantsler
Käskkiri (VVS § 54 lg 1)
Ameti või inspektsiooni
peadirektor
Käskkiri, ettekirjutus ja
Otsus (VVS § 74 lg ja
75 lg1)
Maavanem
Korraldus (VVS § 87 lg 1)
Valla- ja linnavolikogu
Määrus (KOKS § 7 lg 1)
Otsus (KOKS § 7 lg 2)
Valla- ja linnavalitsus
Määrus (KOKS § 7 lg 1)
Korraldus (KOKS 7 lg 2)
Vallavanem ja linnapea ,
Käskkiri (KOKS § 50 p 3)
Kohtud
Otsus, määrus, erimäärus