Muusika Eestis 19. sajandi keskpaigani (0)

Muusika Eestis 19 sajandi keskpaigani
Esimesed teated muusikast Eesti aladel viivad meid umbes aastasse 1200: need pärinevad taani ajaloolase Saxo Grammaticuse kroonikast "Gesta Danorum" (Taanlaste teod) ning Läti Henriku Liivimaa kroonikast
Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne gregooriuse laul kui ka polüfooniline koorimuusika . Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama.
Aktiivselt tegutses Eestimaal dominiiklaste mungaordu, mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ei tõrjunud ristiusk aga välja, vaid need kultuurid hakkasid segunema.
1520. aastatel jõudis Eestimaale reformatsioon, millega kaasnesid suured muutused kirikus ja koolis. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik vastureformatsioon . Mõlemale liikumisele oli väga oluline rahvakeelne haridus ja kirikulaul .
1585. aastal andis Tartus tegelev jesuiitide ordu välja eestikeelse katekismuse, mis sisaldas ka esimesi eesti keelde tõlgitud kirikulaule, võimalik et koguni nootidega. Neid tõlkeid võtsid eeskujuks hilisemad eesti lauluraamatud, katekismus ise aga hävitati järgneval Rootsi ajal luterlaste poolt.
Esimesed luterlikud kirikulaulud avaldas eestikeelses tõlkes Heinrich Stahl- raamatud olid mõeldud kodu ja koolitarbeks, samuti kirikus lauldavad.
Saksapärane kirikulaul levis ka rahvakoolide kaudu- nt. Forseliuse seminar.
Tallinnas ja Tartus olid juba 16. sajandil võimekad kirikukoorid, kelle tarbeks telliti Lääne-Euroopast kirikumuusika trükitud kogumikke - nii jõudis Eestisse oma aja väljapaistvaimate heliloojate looming. Linnakoolides oli muusikaõpetus väga tähtsal kohal ja linna tähtsaima kooli muusikaõpetaja, kantor, oli sageli ka kogu linna muusikajuht. Õpilased pidid osalema kõigil jumalateenistustel ja nende järgi laulis koraale terve kogudus.
Ühehäälsete koraalide kõrval laulis õpilaskoor pidulikematel jumalateenistustel ka keerulisemaid kontsertlikke teoseid.
Tallinna kantoritest oli väljapaistvaim üheksa aastat (1674- 1683 ) Tallinna gümnaasiumis töötanud tuntud saksa helilooja , organist ja laulja Johann Valentin Meder ( 1649 -1719). Andeka heliloojana komponeeris ta ka ise kirikupühadeks kontsertlikke motette ja muidki teoseid, millest on kahjuks väga vähe säilinud. Mederi siinse tegevuse kõrgpunktiks ja ühtlasi linna muusikaelu suursündmuseks oli 1680. aastal tema ooperi " Kindlameelne Argenia“ ettekandmine, milles osalesid ka gümnaasiumi õpilased. See viie vaatusega teos on üks varaseim säilinud saksakeelne ooper üldse.
18. sajandi esimesel poolel pärast Põhjasõda ning katkutaudi muutus siinne olukord väga viletsaks. Selles olukorras hakkas Eesti- ja Liivimaa kirikuis levima pietistlik õpetus - seda esindanud vaimulikud tundsid huvi rahvale hariduse andmise vastu ja püüdsid edendada ka kirikulaulu. 1730 . aastail jõudis Eesti- ja Liivimaale pietismi äärmuslik vorm hernhuutlus ehk vennastekogudus, kelle tegevus mängis muusikaelus suurt rolli.
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi , samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit .
Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas.
Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa aadli elukombed ja nii linnades kui mõisates edenes tublisti muusikaharrastus. Pillimängu õpetati ka võimekamatele mõisateenijatele ja talupoegadele. Mitmes mõisas (Põltsamaal, Kolgas, Lihulas jm) oli kontsertide ja pidustuste tarvis loodud orkester , mis koosnes kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt.
Linnades, eelkõige Tallinnas, aga ka Tartus, Pärnus ja Narvas, hakkasid üha sagedamini esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid.
Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine . Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid.
Juba 18. sajandi lõpus hakkas kõrgklassi haritum osa terves Euroopas tundma tõsisemat huvi rahvakultuuri vastu. Näiteks kogus August Wilhelm Hupel tohutu hulga materjali Eesti- ja Liivimaa eluolu, muuhulgas ka rahvaluule ja - muusika kohta.
19. sajandi alguses süvenes huvi eesti keele vastu veelgi ning mõned baltisakslased proovisid luua ka eestikeelseid ilmalikke laule, mis sobiksid saksapäraste viisidega.
19. sajandil jõudis mitmetes koolides lauluõpetus nii heale järjele, et seal lauldi koguni neljahäälseid koorilaule, kiriklike kõrval ka ilmalikke laule. Esimeseks selliseks kooliks oli pastor Johann Philipp Rothi 1804. aastal asutatud Kanepi kihelkonnakool , mida seati hiljem teistele Liivimaa rahvakoolidele eeskujuks. Väga head muusikaõpetust andis ka 1822. aastal asutatud Laiuse kihelkonnakool. 1823. aastal asutas eestlasest koguduseliige Jüri Sommer kohalikest õpilastest ja talupoegadest koori, mis pani aluse sealsele väga aktiivsele koorilauluharrastusele. Eesti koolipoisid olevat laulnud Laiusel juba koguni Bachi ja Händeli keerukaid polüfoonilisi kooriteoseid. Laiuse koori eeskujul loodi 1830. aastatel veel mimeid laulukoore: Simunas, Väike-Maarjas ja Põltsamaal, samuti Tartu eesti koguduse juures ning Saaremaal Kaarmas.
Tallinna muusikaelus oli Hageni tegevus väga oluline: ta tegutses muusikaõpetajana mitmes koolis ning Oleviste kiriku organistina suunas ka linna muusikaelu. 1835. aastal rajas ta Oleviste kiriku juurde poiste laulukooli. Tema heliloomingust on kõige suurejoonelisem oratoorium "Wir haben sie wieder", mille ta esitas oma kiriku kooride ja orkestriga (kokku 150 muusikuga) 1840. aasta juunis. Aastal 1841 avaldas Hagen esimese eestikeelse muusikaõpiku "Öppetus, kuida laulomehhed..." - see oli ka esimene katse luua eestikeelset muusikasõnavara.
Tartu muusikaelu mõjutas ülikool ja selle koor, mis kandis sageli ette klassikute teoseid. Tartu tolleaegseist muusikaõpetajaist olid tähtsamad Carl Ferdinand Biedermann ning Friedrich Brenner . Aastail 1829-1835 tegutses Tartus ka siinne esimene püsivam kammeransambel- keelpillikvartett .