Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees maskid, mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid. Näitlejateks olid ainult mehed. Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Suurte pidustuste ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul 15 teatritükki, mille vahel olid vaid lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ega lahkutud teatrist. Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta -- vaestele andis raha riik etenduste fondist. Antiikaja tragöödiakirjanike hulgas olid ühed suurimad Aischylos, Sophokles ja suur komöödiakirjanik oli Aristophanes. Keskaja teater Keskaja teater arenes välja jumalateenistustest. Näitemänge etendati algul kirikus, hiljem kirikuesisel väljakul ja need olid seotud piiblilugudega või kujutasid pühakute
Sellel oli 49 figuuri, tants algas flööti puhuva Surmaga ning lõppes hällilapsega.Tallinna maalist on säilinud vaid algustükk 13 figuuriga.On teadmata, mitu figuuri maalil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis.Kuna teost Niguliste kiriku arveraamatus (14651520) ei mainita, võib oletada, et selle annetas mõni jõukas eraisik, gild või vennaskond. Lübeckist pärit kunstnik Bernt Notke Surmatants asub Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. On tõenäoline, et maal muretseti juba algselt selle kabeli tarbeks. Kabelit ehitati 14861493 laiemaks ning võib oletada, et "Surmatants" telliti Lübeckist pärast ümberehitustööde lõppu. Kasutatud allikad ja leheküljed. http://et.wikipedia.org/wiki/Surmatants(Notke)
meistritel Vusserdajad ja pööningujänesed mittekuuluvad ja salaja ametit pidavad käsitöölised Tsunftid Tsunftideks nimetati käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid. Eraldi tsunftid olid näiteks kullasseppadel, rätsepatel, vööseppadel ja paljudel teistel ametimeestel. Skraast kinnipidamist jälgiti väga rangelt. Ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Seltsielu tsunftis Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid nemad ka otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Tsunfi põhikirjas ehk skraas olid kirjas kõik, mis tsunfiliige võis teha ja mida ta ei tohtinud teha. Käsitöö Eestis Tegeleti materialidega, mida oli kege kätte saada. Millega sai tegeleda Eestis > I. Hülgerasva keetmine II
Taluinimesed vabanesid mõisatööst ja said nüüd asuda oma majapidamise korraldamisele. See arendas inimestes majanduslikku arukust ja rahaga ringi käimist. Inimesed otsisid võimalust suurema kasu teenimiseks ja maid hakati otstarbekamalt kasutama, mis võimaldas ka renditalude kruntiajamise mõisnike poolt. Kui talupoegadel kujunes piisavalt raha siis nad sait talud ka päriseks osta. Mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel töötama palgatöölised e mõisamoonakad. Muretseti paremaid põllutööriistu ja hakati tegema maaparandustöid, põldude väetamist ja sordiaretust. Eestimaal võeti sarnased seadused vastu 1856. a. Hiljem keelati ka mõisnike kodukariõigus ja tuli lõpetata talude rentimine teotöö eest. 1866. Vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisnike järelvalve alt. Talude päriseks ostmine: Seaduse kohaselt said mõisnikud müüa maad ükskõik millisele talupojale päriseks. Raha selleks saadi peamiselt linakasvatusest
Kiriku sisetööd aga kestsid ja kirik pühitseti alles 29. märtsil 1750. 10.septembril 1850.a. tähistati suure siseremondi lõppemist. Selles aegu paigaldati uus altar ja kantsel, ka asetati kantslisse Martin Lutherit kujutav portreeskulptuur. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann. Hiljem jäi kirik kitsaks ning 1893 kevadest sügiseni valmis meister G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiib. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nn uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1983. Nüüd oli istekohti kokku ca 1500. Orelikoor sai oma tänase kuju 1928 seoses uue oreli ehitamisega. Kirikut valgustavad ajaloolised lühtrid. Altari kõrvale seina on müüritud Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat. Tornikelladest on üks valatud Peterburis 1824, teine 1857. 1992 sai kirik tagasi algsed värvid - rootsipunane ja ookerkollane. 19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele
lihunikud. Hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatuid reegleid või ei teinud tööd korralikult siis ta toodang hävitati. Tsunft ei lasknud liikmetel rikastuda ega laostuda vaid kontrollis kõike väga täpselt. Tsunfti jälgis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus. Kogu toorainegi muretseti tavaliselt tsunftile korraga. Skraa(tööliste põhikiri) määras õpipoiste ja sellide arvu. Lisaks keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Õpipoiss Pidi olema sündinud kristlikust ja ausatest vanematest. Õpipoisiks mindi 7- aastaselt , sest õpiaeg oli üsna pikk. Lihtsamatel erialadel oli 2-3 aastat ja keerukamatel oli 10- 12 aastat. Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti
on hea, et praeguselajal pole kombeks laval olevaid näitlejaid, millegagi visata, kui näidend ei meeldi aga leian ka, et antiikaja teatrikülastus võis väga põnev olla, sest lubatud oli oma arvamuse kohene avaldamine, mis ,,vürtsitas" etentuse toimumist ning lisas emotsioone. Tänapäeva teatrikülastaja kohad asetsevad tõusvalt lava ees, inimesed ei joo etenduse aeg veini vaid teevad seda soovi korral vaatemängude vahe aegadel. Ka antiikajal olid lühikesed pausid, mille ajal muretseti endale süüa ja midagi juua. Mina leian, et tänapäeval võiks inimsed etenduse aeg süüa, loomulikult nii et see ei häiriks ülejäänud publikut ja laval olevaid näitlejaid. Suuri erinevusi esineb ka teatrikülastajate iseloomudes. Kui antiikaja pealtvaatajad olid kohati lärmakad ja emotsionaalsed, siis tänapäeva pealtvaatajad on rohkem tagasihoidlikud. Erinevad kombed, mis olid antiikajal harjumuseks saanud, nagu näiteks etenduse aeg oma arvamuse
Valitsejannalt päris senine Jaani kogudus endale ja pühakojale uue piiblinime - Eliisabet. 25. Juunil 1744 a pandi nurgakivi, ehitajaks oli Riia meister Heinrich Güterbock . Torni ehitajaks peetakse Wülberni, kes oli samuti Riiast pärit. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann. 1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiibhoone. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nii-öelda uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1893. 19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas AS Tekso. Abihoone valmis ja pühitseti 1995. aastal. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Parandati kiriku lagi ja värviti kirikusaal. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler 1997. aastal vahetati elektrisüsteem ja paigaldati elektriküte.
oli keskmiselt 1-55-1,65m. Ülemiste seinte paksus kahanes korruste viisi, vahelaed toetusid seinaastmetele. See torn oli ehitatud linna merepoolse külje kaitseks. Hattorpi- taguse torni katust on tugevdatud aastal ~1435. Aastal 1455. aasta jaanuarist on pärit märge, et on muretsetud 12 plekki tornide tuulelippude jaoks. Et tavaliselt kulus ühe komplekti jaoks plekki, siis võib oletada tuulelippude tegemist kuuele tornile. Jättes välja ehitised millele tuulelipud eraldi muretseti, saamegi teada, et üks nendest oli Hattorpe-tagune torn. 1956. Aastal hakati paljusi torne korrastama. Seda tehti ka Hattorpe-taguse torniga. 1728. ja 1738. aasta Suure ja Väikese Rannavärava lähedal olnud tornide mõõtmisjooniste järgi saab otsustada, et oma lõppkujul olid Tallinnas 15. sajandi algul ja keskel levinud ideede põhjal valmis ehitatud peale Stoltingi ja Bremeni vaid Hattorpe-tagune ja Wulfardi- tagune torn. 1452. aasta andmete põhjal selgub, et
sõpra päästa.Ta tõugati eemale ja visati peekritäie veini näkku. Peale seda oli kuuldaval kummaline hääl midagi kraapimise taolist. Kuningas ütles Hüpikkonnale, et tema tegi seda häält ja siis oli kääbus naerma puhkenud. Kohe peale seda hakkas ta maskeraadi plaani arutama.Ta mõtles välja, et läheb vaja kaheksat tegelast,et nad mängiks aheldatud orangutange, kes peavad selga tõmbama trikood siis kaetakse nad tõrvaga üle ja pannakse linakiudu peale. Muretseti ka kett millega seoti nad kinni ja nii,et nad saaksid moodustada ringi. Oli üks suur saal, kus maskeraad pidi toimuma oli ümara kujuga ja selle saali keskel oli kroonlühter, mida sai alla lasta ja üles tõsta. See eemaldati ja lisati palju väiksemaid seinalühtreid. Kui saal oli ära kujundatud oodati keskööni mil saal oli rahvast täis. Siis tormasid orangutangide taolised loomad siis ja rahvas ehmus ära ja hakkasid
sajandi lõpul püstitatud ehitisega mõnevõrra muutunud. Tulekahju tagajärgede likvideerimiseks ehitati torn kõrgemaks ja barokne tornikiiver asendati terava gooti kiivriga. Uue kiriku rajamisest saadik on Paide keskväljak, mida kolmest küljest ümbritsevad ühekorruselised ehitised, üks omapärasemaid ja ilusamaid väljakuid Eesti linnades. Kirik on ainulaadne ka oma peasissekäigu ees kõrvuti asuvate kahe arukase leinavormiga. 1895.-1898. ehitati kiriku ümber raudaed. 1901. a. muretseti kirikule 8 vitraazakent. Vitraazid on valmistatud Riias. Praegu kuuluvad Paide kiriku vitraazaknad kunstimälestistena riikliku kaitse alla. 1909.-1910. a. tehti kirikule viimased ulatuslikud juurdeehitused: lääneossa sissekäik kirikusse, eeskoda, trepikäigud koorile, idaossa altariruum. Paide kirik on Järvamaa noorim. Sellest tingituna on ka siinsed kunstivarad suhteliselt uued. Riikliku kaitse alla kuulub 67 kunstimälestist. Altarisein pärineb aastast 1848. Altarimaali
kuna kaevandustes töötamine rikkus inimeste tervist ning reostas loodust ning keskkonda. Eesti NSV-s oli inimestel hea elada, kuna ka kõikidel "eluheidikutel" oli töö ning toit laual. Kõik inimesed, kes soovisid töödata, said seda teha. Selle eest hoolitses valitsus, et kõigil oleks töö. See oli väga positiivne, kuna see andis kõigile inimestele võimaluse elada. Tänapäeva Eestis on palju rohkem töötuid ja vaeseid kui Nõukogude ajal. Nõukogude ajal muretseti kõigi inimeste üle, et ei oleks kerjajaid, keda tänapäeval on ohtralt . Nõukogude ajal oli kaubavalik väga väike. Inimesed kaebasid selle üle, et poodides polnud valikut. Näiteks ei müüdud enamikes Eesti linnades püksikummi, mis on tänapäeval nii elementaarne kaup. Seda sai osta näiteks Kanakülast. Selleks, et saada tavalist kaupa, nagu riided, pidid inimesed palju reisidelt kaasa ostma. Inimesed, kellel oli võimalus reisida käisid
Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid -- koturne. Näitlejateks olid ainult mehed. Pealtvaatajad Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist. Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks obooli -- vaestele andis raha riik etenduste fondist. Sophokles (496406 eKr) oli üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke. Sophokles on tuntud oma tragöödiate (näiteks "Kuningas Oidipus") poolest.Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber. Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel.
Hermann (käimine), Johan Martin (teivashüpe); maadlejad: Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk; tõstjad: Alfred Neuland, Karl Kõiv, Alfred Schmidt. Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antwerpenisse. Võistlusvormiks olid valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal). Eesti lippu kandis avadefileel Harald Tammer. 1920. aasta olümpiamängude poster Olümpiamängud avas riigikantsler Adolf Hitler Colombes'i staadion Pariisis Kasutatud kirjandus: · ,,Eesti sportlased olümpiamängudel" Tiit Lääne · ,,Olümpiamängude ajalugu" Tiit Kuningas ja tiit Lääne · ,,Olümpiamängud"
ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. ET TSUNFT MILLESKI KAHJU EI KANNATAKS... J. Rannu Nende sõnadega algas tavaliselt käsitööliste tsunfti skraa. Käsitööliste organisatsioonid tsunftid olid üles ehitatud põhiliselt samadel printsiipidel kui gildidki. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14
kodanikuks) Riigi valitsemine: Magistraadid e. Tähtsamad riigiametnikud, keda oli kaks:valiti patriitside seast, neist tähtsamad 2 konsulit - neile kuulus kõrgeim tsiviilvõim , juhtisid sõja ajal sõjaväge Senat kõrgeim amet Tsensorid (valvasid kodaniku elukombeid) Kvestorid vastutasid riigikassa eest Rahvatribuunid (ametnikud) mis kahjustasid lihtrahva ja plebeide suhet Loe juurde Sõjavägi vabad kodanikud, varustus muretseti ise Vennad Gracchused loovutada ülejäänud Pidevate sõdade tõttu ei saanud talupojad tegelefa põlluharimisega ja talupojad laostusid Tekkisid orjatööl põhinevad latifundiumid 24 esimene kodusõjad Mariuse ja Sulla vahel Via appia tee, mis viis sadamalinna, risti löödud inimesed. Crassus Sai kuulsaks Spartacuse ülestõusu mahasurumisega Pompeius - Caesar vallutab gallia, tapsid 12 meest lõid mõõgad sisse (triumviraat)
Ajutise Valitsuse, kuhu kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Oli juunist novembrini 1918 Saksa okupatsioonivõimude käes vangis. Kui Saksa okupatsioon kokku varises, alustas Konstantin Pätsi valitsus novembris 1918 Eesti riigi tegelikku ülesehitamist. Pea- ja sõjaministrina oli tal otsustav sõna Vabadussõja alustamisel. Tema juhtimisel loodi riigiaparaat ja võitlusvõimeline sõjavägi, muretseti välisabi ja vabastati maa vaenlastest. Liberaalse demokraatia ajajärgul (1920-1934) juhtis Konstantin Päts viit valitsust, istus riigivanema toolil kaugeltki kauem kui ükski teine, oli kõigi Riigikogude liige. Raske majandus- ja sisepoliitilise kriisi ajal asus ta 1931 veebruaris taas riigitüüri hoidma. 12. märts 1934 pani Konstantin Päts koos kindral Johan Laidoneriga demokraatia kaitsmise sildi all toime sõjaväelise riigipöörde
MUUTUSED ÜHISKONNAS JA MAAILMAMAJANDUSES Kordamine kontrolltööks, Õ LK 71-97 1. Iseloomusta agraarühiskonda, tööstusühiskonda ja infoühiskonda. (vt tabel) Agraarühiskond- ühiskond, kus suurem osa inimesi tegeleb põllumajanduse või kalapüügiga ja kus tööd tehakse peamiselt käsitsi. Muretseti eluks vajalikku toitu. Inimeste teadmised ja oskused täienesid aeglaselt, vanem põlvkond andis edasi oma oskusi ja teadmisi noortematele. Veskite ja tuulikute kasutuselevõtt. Metsa kasutati ressursina, metsi hävitati. Tööstusühiskond- töötleval tööstusel põhinev ühiskonnakorraldus. Mindi käsitöölt üle masinatööle. (18.saj lõpp kuni 20.saj lõpp) Kivisöe, nafta, maagaasi kasutusele võtt. Laevadele lisandusid rongid, autod ja lennukid.
nende arvamust teada saada. Nii toimiti ikka, kui näit. kavatseti sõda alata, mõnd templit ehitada või midagi muud ette võtta. Preestrid püüdsid jumalate arvamust teada saada, jälgides välgulöömist ja müristamist, pühade kanade nokkimist, lindude laulu, eriti aga ohvrilooma sisekonda. Jumalate auks korraldati pidusid. Neist oli tähtsaim see, mis korraldati Jupiteri auks. Siis korraldati suurepärane ohvripidu ja muretseti rahvale meelepäraste lõbustuste eest. Suures tsirkuses võis näha võiduajamist, mida rahvas vaatas suure huvi ja põnevusega. Siiski ilusaimaks ja meeldivaimaks peoks oli Saturnuse pidu, mis korraldati detsembrikuu kadunud "kuldse aja" mälestuseks. Seda aega nimetasid roomlased "kuldseks ajaks" Mainitud pidudel söödi rikkalikult, tantsiti ja mängiti. Valitses üldine rõõm. Roomlaste eluolust: Rooma ühiskond oli eelkõige linnaühiskond linnad olid majandus-,
kaeti tellistega. Need tehti viltused, et suurtükikuus kahju tegemata eemale põrkaks. Rajati bastionid. Uut tüüpi kindlustused pikendasid sõda. Ehitustööd olid ülimalt kallid. Varauusaegsed sõjad vajasid järjest rohkem sõdureid. Selliseid vägesid oli väga keeruline toiduga varustada. Tüüpiline 60- tuhande meheline armee tarbis iga päev 45 tonni leiba, 180 000 liitrit õlut ja 2000-3000 looma liha. Kogu seda toiduvaru polnud võimalik kaasa vedada, seega muretseti toitu kohapealt. Kas osteti kaupu kindlaksmääratud hindadega või võeti toitu külaelanikelt vägivallaga ähvardades. 4. Varauusagsed valitsusmudelid Absolutism – See oli paljudes Euroopa maades riigikorraks. Kuningal oli piiramatu võim. Kõige parem näide on Louis XIV aegne Prantsusmaa. Tema valitsusajal muutus Prantsusmaa Euroopa võimsamaks riigiks, seepärast proovisid paljud Euroopa riigid seda jäljendada.
Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid -- KOTURNE. Näitlejateks olid ainult mehed. Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist. Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks OBOOLI -- vaestele andis raha riik etenduste fondist. Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim AISCHYLOS. Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid
Sivers. Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoones aianduskool, mille järglane tegutseb Räpinas praegugi, kuigi ta on kolinud uutesse hoonetesse. Kooli tarbeks ehitati mõisahoone 1930tel aastatel täiskahekorruseliseks. Kaasajal asub hoones vallavalitsus ning koduloo- ja aiandusmuuseum. Võhandu jõele 18. sajandil rajatud paberiveski arenes 19. sajandi lõpul paberivabrikuks, mille hoonestus asub veskipaisu juures jõe vasakul kaldal. 1870. aastal muretseti vabrikusse paberimasin, mis hakkas muuhulgas valmistama raha- ja dokumendipaberit - algselt Tsaari-Venemaa, hiljem aga Eesti Vabariigi jaoks. Suur osa tsaarirublasid ning kõik 1930te aastate Eesti kroonid trükiti Räpina paberile. Paberivabrik ning ka tollane väike paberimasin töötavad tänaseni, asutamisaasta 1734 teeb sellest Eesti vanima paberivabriku, mis on muutunud kaasajal ka turismiobjektiks. (Maiste 1996: 299-303) Sillapää mõisapark
1878. aastal lahkus kujur Roomast, et sõita Pariisi maailmanäitusele ja sealt edasi Tallinna. 1878. aatal tegi Weizenberg esimese isiknäituse kodumaal. Roomas oli tal abiks töökojas 5 abilist. Tööd lõpetas ja viimistles August alati ise. Weizenberg reisi palju kodumaale ja Peterburi. Ta jätkas oma teoste tutvustamist kodumaal. Viimased aastad kodumaal 1914. aastal kolis Weizenberg Tallinna. Linnavalitsus suhtus eakasse kunstnikku soosivalt ning Weizenbergile muretseti töökoht. Ta sai Prantsuse valitsuse aumärgi, ta sai kuldmedali. Kunstnik veetis oma vanaduspäevi muretult. Tema viimaseks marmorskulptuuriks jäi "Lootus". August Weizenberg haigestus külmetuse tagajärjel kopsupõletikku. Haigus kulges nii raskelt, et juba mõne päeva pärast saabus surm. August Ludwig Weizenberg suri 22. novembril 1921. aastal 84-aastaselt. 25. novembril toimus kunstniku põrmu ärasaatmine Kadrioru lossist. 26. novembri hommikuse rongiga jõudis kujuri põrm Tartusse
Nende savinõud olid kaunistatud nööri kujulise mustriga. Surnuid matsid nad külili ehk magava lapse asendis, asulast väljaspoole, veekogude äärde. Hauda kaasa pandud esemed olid valmistatud koduloomade luudest. Nende sõnavarasse kuulusid sõnad nagu härg, oinas, hein, hernes, seeme ja vagu. Pronksiaeg / Metalliaeg. Umbes 3,5 tuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed import pronks esemed (odaots,sirp). Pronks esemed olid kallid ja muretseti eelkõige kirveid. Paralleelselt kasutati endiselt kivist ja luust esemeid. Pronksiajal hakati oma asulaid kindlustama, kas paekivimüüriga või palkseinaga. Kõige tuntum on Asva asula saarel. Asulates kaitsti peamiselt pronksesemeidja loomakarja. Pronksiajal tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, seda näitavad leitud koduloomade luud. Põldu hariti sarvest või luust kõplaga. Väljakaevamised näitavad, et tegeleti ka kaubavahetusega, eelkõige Soome ja Rootsiga.
Otsustati ehitada maja 3000 rbl. väärtuses, kuid ei suudetud teostada alguse saanud sõja tõttu. 1912.a. võeti osa Narvas korraldatud eesti asunduste laulupeost. 1916.a. peeti sõjast hoolimata seltsi 50.a. juubelit. Rahvast tuli palju kokku. Uut hoogu sai seltsitegevus peale sõja lõppu. Osteti Vaskjalas sõjaaegne barakk ja kohendati seltsimajaks. Hakati nobedasti pidusid pidama ja raha korjama. Osteti muusikapille ja muretseti muud vajalikku inventari. 1919.a. 15. Juuni protokolliga nr. 7 kinnitati Jüri muusikaseltsi uus, järjekorras neljas põhikiri. Muusikaseltsi tegevusväli oli nüüd laiem. Ka puudb nüüd sisseastumismaks ning seda asendab kord aastas peakoosoleku poolt määratud liikmemaks. Uue suunana hakati juba I maailma sõja eelselt korraldama ühispidusid koos karskusseltsiga ,,Truudus'' ning naabrite lauluseltsidega, kus osa eeskavast peale
ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega ja kuidas riietuda. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.
kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid -- koturne. Näitlejateks olid ainult mehed. Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist. Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks obooli -- vaestele andis raha riik etenduste fondist Suurte dionüüsiate jaoks näidendeid kirjutanud tragöödiakirjanike hulgas oli esimene ja ehk ka parim Aischylos. Ta sündis u 525 a eKr. Teda arvatakse olevat kirjutanud 80- 90 näidendit, millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema
kosjakingiks. Koduorelid Võib oletada, et juba 13.sajandil, vastristitud eestlaste maale ehitatud kirikutes ei puudunud positiivid ja orelid. Vanimad kirjalikud teated Eesti orelitest pärinevad aastatest 1329 ja 1342, mil leedulased ühe röövretke ajal rüüstasid Paistut ja Helmet ning lõhkusid sealsed suured kirikuorelid. Eesti rahvusliku pillimuusika arengus on olnud orelil oluline tähtsus. 19.sajandil ehitati ja renoveeriti mitmeid kirikuoreleid, muretseti positiive paljudele koolidele ja palvemajadele. Pillide ehitamise suhteline lihtsus võimaldas käsitöölistel ja isegi talupoegadel valmistada neid koduste vahenditega. Selle tulemusena oli 19.sajandi lõpuaastail koduorel pea igas edasipüüdlikumas peres. Koduorelite ja suurte kirikuorelite toel kasvasid üles Eesti esimese põlvkonna heliloojad. Antsla pillimeistri Johann Karl Thali 1795 valmistatud instrument, mis on vanim ja mõõtudelt väikseimkoduorel muuseumis. Puhkpillid
Kergejõustikualadele kulus poistel viis- kuus korda nädalas 2-4 tundi. Kui väsisid siis puhkasid. Talve poole kui külmaks läks uisutati, suusatati ja mängiti hokit. Südatalvel suusatati ikka üles-alla, valides järjest keerulisemaid laskumiskohti. Vahest harva tehti spetsiaalset kehalise ettevalmistuse treeningut, näiteks hüppeid mattidel. Valtrile meeldisid peamiselt kõrgus- ja teivashüpe, vähemal määral ka tõkkejooks. Edaspidisele mõeldes muretseti ketas. Toomas Külveti arvates omandas Valter täielikult flopitehnika üheksa-aastaselt ja saavutas kõrgushüppes ka oma esimene võidu TV olümpiastartide finaalvõistlustel Tallinna. Kümneselt jäi kevadtalvine treening nõrgaks, kuna kohalik võimla oli rivist väljas. Kuid see- eest treenis kevadel vägagi hoolikalt, teda innustas väljavaade kaasa teha TV olümpiastartide finaalis. Väga palju tegeles Valter teivashüppega
Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Käsitöömeister Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees. Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid
Eesti-siseselt toitis linnastumist 1950. aastail põllumajanduse sundkollektiviseerimisest tekitatud ränne. Eelisarendatud (tööstus)piirkonnad olid Ida-Virumaa ja Tallinn, seetõttu tõusis Põhja-Eesti rahvastiku osakaal.Geopoliitilise asendi muutumine, kalapüügi ja rannakaubanduse raudse eesriide taha jäämine kahandas Lääne-Eesti ja eriti saarte arenguvõimalusi. Idapiiri avanemine lõi lisavõimalusi Ida-Eestile, kus 1970. aastail, mil paljudesse peredesse muretseti eraautod, tekkis kohalikele elanikele arvestatavaid tulusid andev Peterburi ja Pihkva turgudele suunatud kurgi- ja loomakasvatus. Oluline Eesti regionaalse arengu tegur olid militaarinvesteeringud. Tööstuspoliitika investeeris ka tööstuspiirkondadest kaugemal asuvale agraarsele sisemaale, millega sündisid praegused probleemsed ühetööstusasulad Põhja- ja Lääne-Eesti kohalike loodus- ja tööjõuvarude kasutamiseks
Kahjuks on pildist säilinud ainult algustükk 13 figuuriga. On teadmata, mitu figuuri pildil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis. Arvatakse, et selle annetas kas mõni jõukas eraisik (eelkõige kaupmees), gild või vennaskond. Esimene kirjalik teade “Surmatantsust” Niguliste kirikus pärineb alles 1603. aastast. 17. sajandil asus see Antoniuse kabelis (keskajal tuntud kui Matteuse kabel) ning on tõenäoline, et maal muretseti juba algselt selle kabeli jaoks. Matteuse kabelit ehitati aastatel 1486–93 laiemaks ning võib oletada, et “Surmatants” telliti Lübeckist pärast ümberehitustööde lõppu. Pildi dateerimist 15. sajandi lõppu toetab ka tegelaste riietus ning maali allosas leiduvate värsside keeleline analüüs. Esimene figuur maalil on jutlustaja, järgnevad Surm torupilliga, Surm sargaga, paavst, Surm, keiser, Surm, keisrinna, Surm, kardinal, Surm, kuningas ja Surm
(käimine), Johan Martin (teivashüpe); maadlejad Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk; tõstjad Alfred Neuland, Karl Kõiv, Alfred Schmidt. Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antwerpenisse. Võistlusvormiks olid valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal). Eesti lippu kandis avadefileel Harald Tammer. Sõiduraha kogumiseks korraldati ülemaalised korjandused ja anti välja loteriipiletid üldtiraaziga 30 000 (á 10 marka). Valitsuselt kaubeldi välja 18 000 Soome marka ja 20 000 Prantsuse franki. Sõjaministeeriumist saadi teemoonaks mitu kasti lihakonserve, biskviite ja paar puuda võid. Tulemused. Riikide esimesed olümpiavõitjad olid: Brasiilia (3.08.1920) Guilherme Paraense (18851968), olümpiakiirlaskmises; Eesti (29
Helsingis olles võttis Vilde osa sinna koondunud eesti revolutsionääride – pagulaste tegevusest. Teda oleks tahetud vangistada, sest Peterburist tuli vastav käsk, aga tänu Soome politseivõimudele, kes teda informeerida jõudsid, õnnestus Vildel taaskord põgeneda. Algas pikk pagulaspõlv. Peatunud aasta Kopenhaagenis, siirdus ta 1907 aasta lõpul Nürnbergi, järgmise aasta algul Müncheni ning peatselt Stuttgardi. Siin elati kaks aastat, muretseti koguni oma mööbliga korter. Need aastad olid majanduslikult suhteliselt kindlustatud. Saadi honorari uute jutustuste ja artiklite eest eesti lehtedele. 1911 aastal reisis ta Ameerikasse. Ta abikaasa oli eelmisel aastal New Yorki tööle läinud ühte eestikeelset töölislehte toimetama. Tal oli palju sekeldusi maale jõudes ja sealne elulaad ei meeldinud talle kuidagi. Nii tulid Vilde ja Jürmann juba mõne kuu pärast tagasi Euroopasse.
mitmeid sajandeid kõrvuti ja rahumeelselt. Eestlastele iseloomulikud sinised silmad ja heledad jooksed on tunnus mille kujunemisel mängis teatud rolli ka venekirvestekultuur. 7. Pronksiaeg Kolm ja pooltuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed metallesemed. Mitmelpool mujal tõi pronksi kasutuselevõtt kaasa majanduse arengu ja ühiskondlike suhete elavnemise, Eestis ei toonud aga antud ajastu esimene pool kaasa suuremaid muutusi. Pronksist muretseti vaid kõige vajalikemaid tööristu, kirveid. Pronksiaja keskel hakati meie asulaid piirama paekividest tara ja palkidest kaitseseinaga. Kõige tuntuma kindlustatud Asva asula järgi nimetatakse kogu kultuuri Asva kultuuriks. Pronksiaja teisel poolel oli peamiseks elatusalaks kujunenud karjakasvatus. Kindlustatud alades ostati nüüdseks juba ka ise pronksi ümber valada. Sammuti toimus ka kaubavahetuse areng. 8. Varajane rauaaeg
1.ASULAD 3. NOOREM PRONKSIAEG 3.1.ASUSTUS, MAJANDUS JA ÜHISKOND 3.2.LAEVKALMED 3.3.SAVINÕUD 3.4.ESEMELINE MATERJAL 3.5.EHTED 4.ELATUSALAD 5.KOKKUVÕTE 1.Sissejuhatus PRONKSIAEG (II at.kp.eKr. 6.saj.eKr) . Pronksiaeg jaguneb kahte gruppi: Vanem pronksiaeg (u 1800 u 1100 EKR) ja Noorem pronksiaeg (u 1100 u 500 EKR). Umbes 3,5 tuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed import pronks esemed (odaots,sirp). Pronks esemed olid kallid ja muretseti eelkõige kirveid. Paralleelselt kasutati endiselt kivist ja luust esemeid. Pronksiajal hakati oma asulaid kindlustama, kas paekivimüüriga või palkseinaga. Kõige tuntum on Asva asula saarel. Asulates kaitsti peamiselt pronksesemeidja loomakarja. Pronksiajal tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, seda näitavad leitud koduloomade luud. Põldu hariti sarvest või luust kõplaga. Väljakaevamised näitavad, et tegeleti ka kaubavahetusega, eelkõige Soome ja Rootsiga.
Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Kaupmehed Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemere- kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad
Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks
puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt, et igaühel oleks talle vääriline koht. 3 Peaaegu iga keskaja inimene armastas rohkelt süüa. Linlased ei olnud huvitatud saleda joonise hoidmises, muretseti hoopis kas söödavat on piisavalt või mitte. Kartulit õpiti tundma alles 16.sajandil, kui oli taasavastatud Ameerika. Selle asemel söödi palju naerist ning herneid ja ube. Kala omandas keskajal suure tähtsuse just kiriku propageerimise tõttu. Kala kuivatati ja soolati. Suure kevadise paastu ajal hinnati kala kui meelisrooga. Tavaliselt söödi päevas 2 korda: keskpäeval ja õhtul kella 6 paiku, mis oli ka peamine söögikord. Põhitoiduks oli liharoog, mis oli lahti
Nad tundsid juba mõningaid kultuuritaimi ja tegelesid algelise loomakasvatusega.Indoeurooplased.Hakkasid kujunema Balti hõimud- hilisemate leedulaste,lätlaste ja preislaste eelkäijad.Laensõnad (härg, oinas, hein, hernes, seeme, vagu, kirves) 3.Varane metalliaeg ja rooma rauaaeg Pronksiaja algus - 3500 a tagasi jõudsid Eestisse esimesed metallesemed - vanimad pronksriistad odaots ja sirp - - pronksesemed kallid, muretseti vaid kõige vajalikumaid tööriistu (kirveid) - arenesid kivi, luu ja sarve töötlemisoskused - polnud murrangut majanduse ja ühiskondlike suhete arengus nagu mujal Kindlustatud asulad - hakati asulaid piirama paekividest laotud tara ja palkidest kaitseseinaga - Asva kultuur (Asva kindlustatud asula Saaremaal tuntuim) - Peamiseks elatusalaks karjakasvatus (lambad, kitsed, veised, vähem sigu ja hobuseid)
Kloostites olid ka raamatukogud (võis ka olla lihtsalt näiteks üks ruum mõne raamaturiiuliga). Kloostrid olid ka majanduskeskused, sest neile kuulusid väga suured maavaldused, kloostrite kaudu levisid uuendused põllumajanduses ka talurahvani näiteks puuviljakasvatus, algeline sordiaretus. Olid ka sotsiaalabi- ja arstiabikeskused. Hoolitsesid vaimulikuordu liikmed ka vaeste eest. Olid ka palverändurite öömajaks. Inimesed läksid kloostrisse, sest: 1) soov teenida jumalat (muretseti hingeõnnistuse pärast); 2) vanemate surve tütardele, et ei peaks kaasavara maksma, või et saaks õppida (saaks usklik, sõnakuulelik inimene kes oskab majapidamistöid); 3) lesknaised; 4) parem elujärg noorematele poegadele. Peale vaimulikuordude olid ka kerjusmungaordud, tekkisid 12-13.saj. Tekkisid reaktsioonina linnade tekkele, tegutsesid linnades, sest seal levis rohkem ketserlust, oli ka reaktsioon jõukusele, mis linnades hakkas tekkima. Nende ideaaliks oli elatuda ainult kerjamisest
Positiivsed tulemused: Soodsad tingimused kaubavahetuseks Suurenes transiitveoste osakaal Rajati uusi tööstusettevõtteid Tekivad uued asulad (Võhma, Jõgeva) Põllumajanduse areng Domineeris mõisamajandus Uued võtted põllumajanduses Jätkus talude päriseksostmine (+rentimine) Sajandivahetusel viljahinnad langesid ja peamiseks põllumajandusharuks sai piimakarjakasvatus. Muretseti põllutöömasinaid, võeti kasutusele kunstväetist jne.. Tööstuse areng 19. Saj lõpul toimus kogu Vene impeeriumis tööstuslik tõus. Eestis laiendati juba olemasolevaid tehaseid ja rajati uusi ettevõtteid. Esimese maailmasõja aastateks (1914-1918) kujunes Eestist Venemaa üks enamarenenud tööstuspiirkond, tööstustööliste arv viiekordistus. Ettevõtted kuulusid Venemaa suurettevõtjatele, baltsisakslastele, kuid oli ka eestlastest ettevõtjaid
1878. aastal lahkus kujur Roomast, et sõita Pariisi maailmanäitusele ja sealt edasi Tallinna. 1878. aatal tegi Weizenberg esimese isiknäituse kodumaal. Roomas oli tal abiks töökojas 5 abilist. Tööd lõpetas ja viimistles August alati ise. Weizenberg reisi palju kodumaale ja Peterburi. Ta jätkas oma teoste tutvustamist kodumaal. 1914. aastal kolis Weizenberg Tallinna. Linnavalitsus suhtus eakasse kunstnikku soosivalt ning Weizenbergile muretseti töökoht. Ta sai Prantsuse valitsuse aumärgi, ta sai kuldmedali. Kunstnik veetis oma vanaduspäevi muretult. Tema viimaseks marmorskulptuuriks jäi "Lootus". August Weizenberg haigestus külmetuse tagajärjel kopsupõletikku. Haigus kulges nii raskelt, et juba mõne päeva pärast saabus surm. August Ludwig Weizenberg suri 22. novembril 1921. aastal 84-aastaselt. 25. novembril toimus kunstniku põrmu ärasaatmine Kadrioru lossist. 26. novembri hommikuse rongiga jõudis kujuri põrm Tartusse
rajama tööstusettevõtteid ja ehitusorganisatsioone. Aastal 1928 tabas hoonet suur löök, maja jäi tühjaks ning hakkas lagunema. Seejärel kaheksateist aastat hiljem (1945a.) rajati mahajäätud hoonesse ENSV Siseministeeriumi Maanteede Valitsusele alluv Keskremonditöökoda. 1946. aastal esimese uue hoonena ladu, seejärel montaazihoone. Selles hakati remontima ja parandama vanu, sõja üle käinud teedeehituse masinaid (T. Paglant). 5 Varsti hakkas tekkima uusi tootmiskorpusi ja muretseti uusi aparaate töö tegemiseks. Moskva, Leningradi, Tallinna ja teistest NSV Liidu kõrgkoolidest ja tehnikumidest tuli aegade jooksul aina rohkem noori sinna töötama. Nad olid spetsialiseerunud ja lisaks neile olid veel kutsekooli õpilased, kes samuti olid väljaõpet saanud. Töötajaskond oli aga paljurahvuseline, mis tõi kaasa mõningaid probleeme. 1.5 Esimene autogreider Enne Teist Maailmasõda ei toodetud iseliikuvaid teehöövleid, mis kandsid nime autogreiderid (lisa 7),
kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis
(Lill,A.2004, lk 165-166) 2.5 Pealtvaatajad Vaatajaskond koosnes Ateena kõikide ühiskonnakihtide liikmetest.Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist.(KAA 1999. lk 25) (pildil: teatripiletid) Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem( 5.saj eKr) tuli nende eest maksta kaks obooli -- vaestele andis raha riik etenduste fondist.(Lill,A.2004, lk 210) Tragöödiaetendus Kreekas oli koos massiüritus, korraga nii sotsiaalne kui ka kunstiline nähtus.
· Lääne o Vastastikused retked o 1187 Sigtuna põletamine · Idas o Vastastikused retked KÜSIMUSED: PRONKSI JA RAUAAEG EESTIS lk 16-20 1) Missugused muistised iseloomustavad pronksiaega? Näiteks Muhust leitud odaots ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirp. 2) Miks on Eestis leitud vähe pronksesemeid? Puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Ja need olid liiga kallid et mujalt osta suurtes kogustes. Muretseti ainult vajalikke tööriiste (kirved). 3) Millised muutused ühiskonnaarengus toimusid pronksiajal Eestis? Asulaid hakati kindlustama. Kujunes karjakasvatus ja maaviljelus. 4) Miks võis tekkida vajadus kindlustatud asulate järele? Nad tahtsid kaitsta oma suure tööga kogutud varandust. Küllap olid varandused nii suured, et äratasid ka teistes inimestes uudishimu. 5) Missugused uuendusi inimeste elatusalades tõi kaasa pronksiajal Eestis?
g) Eesti laenu-ja hoiuühistu võib lugeda eesti rahvuslikuks pangaks (1902) 4. Põllumajanduse areng: a) domineeris mõisamajandus, suurmajandid, mis tootsid turu tarbeks ja kasutasid palgalist tööjõudu b) uued agrotehnilised võtted levisid ka talurahva hulgas c) jätkus talude päriseksostmine, kuid olid ka renditalud d) sajandivahetusel viljahinnad langesid ja peamiseks haruks piimakarjakasvatus e) hariti üles uusi maid, võeti kasutusele kunstväetised, muretseti põllutöömasinaid, tegeleti sordiaretusega Eesti rahvusliku kutselise kultuuri algus 1. Kutseline kultuur kujunes baltisaksa eeskujudel, kuid arenes sellest sõltumatuks 2. Eestlastest õppejõud Tartu Ülikoolis: Mihkel Veske, Karl August Hermann olid kõrgema hariduse omandanud Leipzigiz 3. Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen rahvaluule kogumine, alus rahvaluuleteadusele 4. Fr. R. Fahelmann, Fr. R. Kreutzwald rahvuslik ilukirjandus 5
liigutusi, jäi tema peamiseks relvaks hääl. (Lill, A.2004, lk 165-166) 1.5 Pealtvaatajad Vaatajaskond koosnes Ateena kõikide ühiskonnakihtide liikmetest.Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist.(KAA 1999. lk 25) (pildil: teatripiletid) Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem(5.saj eKr) tuli nende eest maksta kaks obooli — vaestele andis raha riik etenduste fondist.(Lill, A.2004, lk 210) 13
Tööstuse areng oli ühekülgne. Kujunes välja sõjavajadusteks töötav suurtööstus, mis täitis riiklikke sõjalisi tellimusi. 4. Põllumajanduse areng Elanikkonna peamiseks tegevusalaks oli põllumajandus. Talumajanduse areng ajutiselt pidurdatud viljahinnad langesid. Laienes karjakasvatus piimakarjakasvatus. Vähesel määral kasvatati lihaveiseid ja rasvasigu. Jätkus põlluharimise intensiivistamine: · hariti üles uusi maid · võeti kasutusele kunstväetisi muretseti uusi põllutöömasinaid · erilist tähelepanu pöörati sordiaretusele Külas vähenes sotsiaalne kihistumine. Domineerima hakkas iseseisvate väikepõllumeeste kiht. 20.sajandi algul kujunes teravaks probleemiks maapuudus. Valitsevaks jäi mõisnike suuromand Kogu maafondist kuulus: · mõisnikele 58 % ja · talurahvale 42 % maafondist Kõrge maahind ei võimaldanud talukohti osta. Põhja-Eestis arenes talukohtade ost aeglasemalt kui Lõuna-Eestis.
annaabi.ee 
