Roomlased Vanal Ajal (0)

ROOMLASED VANAL AJAL.
Roomlaste usust:
Usuti , et maailm on täis vaime ja hingi. Igal asjal - puudel, kividel , jõgedel, järvedel jne - on oma vaim. Austati majavaime, põlluviljakuse vaime ja teisi. Et elus hästi läheks, tuleb kõigi tähtsamate toimingute eel vaimudele annetusi tuua. Vaimude hulka kuulusid ka esivanemate hinged . Roomlased uskusid, et kui neisse aupaklikult suhtuda , kaitsevad nad oma järeltulijaid õnnetuste eest. Esivanemata kujud seisid kodudes aukohal. Roomlase meelest oli terve riik esivanemateja jumalate kaitse all.
Jumalates: Roomlased austasid neidsamu jumalaid, mis kreeklasedki, ainult teistsuguste nimede all. Nii austasid nad Jupiteri (Zeus) ja tema abikaasat Junot (Hera), siis sõjajumal Marsi (Ares) ja teaduse ja kunsti kaitsejat naisjumalat Minervat (Pallas Athena ). Iludusjumalannaks olid roomlastel Venus (Aphrodite), merejumalaks Neptun (Poseidin). Roomlaste erilisteks jumalateks olid Saturnus ja Janus .
Januse ülesandeks oli avada ja sulgeda taevaväravad. Seepärast õnnistab ta maa peal kõiki, kes uksest sisse ja välja lähevad. Janus on aja ja iga hea algatuse jumal, mistõttu teda kujutati kahe palgega: üks vaatas ette, teine taha. Muinaslugu räägib, et üks kuningatest olla temale templi ehitanud. Selle uksed avatud, kui sõjavägi vaenuväljale läks. Rahu ajal olid aga templi uksed kinni.
Igal perekonnal oli oma jumal, kodukaitsja, kelle auks alatasa tuli põles. Hommikul luges pereisa , kes täitis preestri kohuseid, kõigi omaste juuresolekul palvet ja pani esimese pala söögilaualt perejumala altarile. See oli põline ja austatud komme .
Peajumalate austamine sündis avalikult, mille eest hoolitses riik. Viimane ehitas templid ja altarid, kus preestrid palvetasid ja ohverdasid. Erilise austamise osaliseks sai Vesta, kodukolde - jumalanna, kelle naispreestrid, Vesta neitsid, ei tohtinud abielluda .
Enne kui midagi tähtsat ette võeti, pöördusid roomlased jumalate poole, et nende arvamust teada saada. Nii toimiti ikka, kui näit. kavatseti sõda alata, mõnd templit ehitada või midagi muud ette võtta. Preestrid püüdsid jumalate arvamust teada saada, jälgides välgulöömist ja müristamist, pühade kanade nokkimist, lindude laulu, eriti aga ohvrilooma sisekonda.
Jumalate auks korraldati pidusid. Neist oli tähtsaim see, mis korraldati Jupiteri auks. Siis korraldati suurepärane ohvripidu ja muretseti rahvale meelepäraste lõbustuste eest. Suures tsirkuses võis näha võiduajamist, mida rahvas vaatas suure huvi ja põnevusega. Siiski ilusaimaks ja meeldivaimaks peoks oli Saturnuse pidu, mis korraldati detsembrikuu kadunud "kuldse aja" mälestuseks. Seda aega nimetasid roomlased "kuldseks ajaks" Mainitud pidudel söödi rikkalikult, tantsiti ja mängiti. Valitses üldine rõõm.
Roomlaste eluolust:
Rooma ühiskond oli eelkõige linnaühiskond – linnad olid majandus-, kultuuri- ja halduskeskusteks, seal elas enamik Rooma rikastest inimestest. Roomas oli seisuslik ühiskond, kõige kõrgemal astmel asus pärilik senatiaristokraatia , siis ratsanikuseisus , kes kokku moodustasid rooma ühiskonna ülemkihi. Neist madalamal seisid linnade käsitöölised ning vabad talupojad ja rentnikud. Rooma linna kasvades suurenes seal kõige rohkem kindla ja püsiva sissetulekuta proletaaride hulk. Madalamate ühiskonnakihtide esindajad olid enamasti mõne senaatori või ratsanikuseisusesse kuuluva jõuka kodaniku kliendid.
Rooma ühiskond oli orjanduslik. Orjade hulk hakkas suurenema eelkõige seoses vallutussõdadega alates 3. saj. eKr. Orjade hulgas oli nii kõrgeltharitud kreeklasi kui ka täiesti kirjaoskamatuid, tsivilisatsioonist puutu-mata barbareid. Orje kasutati igasugustel töödel; orjad kuulusid täielikult oma peremehele, kes võis nendega toimida oma suva järgi (ka tappa). Mõnikord lasi peremees orja ka vabaks või lasi sel end vabaks osta.
Rooma perekond oli mehekeskne – perekonnapeale kuulus võim kõigi pereliikmete üle. Need olid tema naine, vallalised tütred, pojad koos oma naiste ja lastega ning kõik muud kodakondsed kuni orjadeni välja. Rooma naistel puudusid poliitilised õigused. Kuigi Rooma naine oli täielikult kas oma isa või abikaasa või-mu all, polnud ta avalikust elust täiesti kõrvale jäetud (nagu kreeklannad). Pereema osales kodus korraldatud pidustustel ja tegi koos abikaasaga vastuvisiite.
Laste kasvatamine ja õpetamine toimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes peamiselt prakti-liste ja poiste puhul ka sõjalise oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste hulgas levisid kreeka kombed, ha-kati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. Rikkamates perekondades kasutati selleks ko-duõpetaja teeneid, teised saatsid oma lapsed (enamasti poisid, aga mõnikord ka tüdrukud) kooli, kus oman - dati kirjatarkuse alused (õpiti lugema, kirjutama, arvutama) – sellega enamiku roomlaste haridus ka piirdus; koolis ei käinud siiski kaugeltki mitte kõik lapsed. Suursugustes peredes , kus poistest püüti kasvatada avali -ku ja poliitilise elu tegelasi, õpiti lisaks kreeka ja põhjalikumalt ladina keelt ning kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu, kõnekunsti ja filosoofiat .
Roomlaste igapäevane alusrõivas – tuunika – oli üle õlgade heidetud ja vööga kokkutõmmatud põlvini ula-tuv riidetükk. Külma ilma korral kanti sageli kahte või enamat tuunikat üksteise peal. Pidulik pealisrõivas oli rooma meestel tooga – see suur valge poolringikujuline riidetükk mähiti ümber keha nii, et parem käsi jäi vabaks. Jalas kandsid roomlased sandaale.
Roomlaste toit: vaesemad sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur - ja puuvilju . Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Joodi tavaliselt veega lahjendatud veini.
Traditsiooniline rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paik-nes ristkülikukujuline ruum – aatrium –, mis oli omalaadne pere- või elutuba , selle ümber asusid maga-mistoad, köök jm ruumid. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et päevavalgus pääseks majja otse ülalt. Vähem-jõukad inimesed ei saanud endale lubada eramut, nende eluasemeks olid sageli üsna viletsalt ehitatud üüri-majad.
Rooma rajati ka uhkeid ühiskondlikke ehitisi , nt kõigi jumalate tempel Panteon , obeliskid ja triumfikaared, kanalisatsioon (cloaca maxima), veejuhtmed (akveduktid), avalikud saunad ( termid ), amfiteatrid ja hipo -droomid.
Roomlased armastasid väga avalikke vaatemänge – hoburakendite võidusõite hipodroomil ja gladiaatorite (elukutseliste mõõgavõitlejate) võitlusi amfiteatris . Rooma hipodroomidest oli tähtsaim Circus Maximus , amfiteatritest Colosseum (mahutas 50 000 pealtvaatajat).