Valter Külvet (0)

Valter Külveti lugu
uurimustöö
Juhendaja :
Koostaja:
Klass
Tallinn
Valter Külveti kujunemislugu
Valter Külvet on ennekõike sportlane omaenda tahtest. Tänapäeval jõutakse sporditippu, kui kujunemiseas peaaegu jäägitult katsumustele andutakse. Nii saab spordiharrastus paljudele ka elukäigu kujundajaks. Saab saatuslikuks elus üldse. Uljas spordimehe astumine muutub õige pea kobamisi liiku-miseks torkival katsumuste rajal. Spordimehe hing ja teadmine, et ainult kannatuste hinnaga leitakse uued uksed, ei luba teelt kõrvale kalduda, ja nii minnakse vastu oma saatusele . See on iga sportlase saatus.
Sporditeel võivad saatuslikku osa etendada loendamatud tegurid: kiindumus, või ka jonn , mis ei luba jätta sporti nagu raamatut enne selle lõpuleheküljeni jõudmist; suur eneseaustus, mis avaldub kõigutamatus usus iseendasse; kohuse - või võlglasetunne rahva ees, millest vabanemine on pea võima- tu. Kompromissitu suhtumine kutsumusse, mis välistab juba eos probleemi – miks see, mis on lubatud tippudesse pürgijatel teaduses, kirjanduses, kunstis ei ole lubatud sportlastele...
Üheks spordiimeks kümnevõistluse vallas võime lugeda Abja keskkooli õppuri Valter Külveti komeetlikku tõusu kümnevõistluse – tähtede orbiidile. Mõelgem vaid: 17- aastaselt suurmeister ühel raskeimal spordialal. Eesti kergejõustiku kuningas. Maailmarekordimees omavanuste hulgas( ligi- kaudu 900 punktiga edestas järgmist konkurenti NSV Liidu koolinoorte spartakiaadil). Tolle aja tunnustatud treenerid on öelnud: '' kümnevõistlejat, kes nii hästi valdaks kõigi üksikalade tehnikat, ei leia naljalt ka maailma tippmeeste hulgast''. Ja mis on eriti imestamist väärt – jälle tuli imetegija kergejõustikku, väga vähe tuntud külakohast.
Valter Külvet sirgus väljapaistvaks kümnevõistlejaks vägagi tagasihoidlikes sportimistingi-mustes, kuid ideaalselt oma õpetaja- ja isakohust täitnud Toomas Külveti juhtimisel.
Toomas Külvet, 44- aastane Õisu tehnikumi kehalise kasvatuse õpetaja, on pärit pärnust, koolis käinud Türil ja õpetajakutse omandanud viiekümnendatel aastatel Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuri -teaduskonnas. Kes tollal oli Tartu üks parimaid kõrgushüppajaid. Kui mõelda järele tema tegevustele ja käitumisele siis võime näha temas visa sportlast, kelle püüd eneseteostusele spordis ei toonud hilinenud ettevalmistuse tõttu siiski oodatud rahuldust.
15 aastat hiljem nagu ka isa nõnda ka poja nimi hakkas ilmuma ajakirjanduse veergudel. Hakati rääkima Külvet- juuniorist kui Eesti Televisiooni '' 10 olümpiastarti '' kangelasest. Järgnesid sõnumid temast kui NSV Liidu parimast noorest mitmevõistlejast ja noorterekordi püstitajast nii kaheksa-, üheksa- ja kümnevõistluses. Paar aastat hiljem hakati rääkima Valter Külvetist ( samuti ka tema isast ) mitte ainult Eestis, vaid ka mujal ilmaski. Näiteks üks maailma tuntumaid kergejõustikuajakirju, Saksa FV '' Leichtathletik ''. Mõistetav on, et huvitutakse ka sellest, kuidas sai teoks üks nii unistuslik püüd. Kõige paremini on võimalik seda seletada Toomas Külveti jõupingutuste näol. Seal oli mängus kogemuste jagaja asjalikkus.
Sportlaseks vormimine.
Võib öelda, et viieaastaselt. Kuna Toomas Külvet oli kehalise kasvatuse õpetaja, siis ei olnud võimalust Valtrit üksi koju jätta, nii käiski noor poiss isaga kehalise kasvatuse tundides kaasas.'' Mängis palli, proovis ka korvi visata , kuid pall oli veel tema jaoks liiga raske ja korvini ei jõudnud '', meenutab isa. Talvel aga käis kaasas suusatamas. Vanas mõisapargis olid parajad mäed, seal sõitis päevad läbi üles – alla.
Paar korda nädalas võttis Toomas kokku viis- kuus kuni kümneaastast last, tehti eakohast treeningut ning võisteldi. Talvel poole kilomeetri murdmaasuusatamist, kevadel ja suvel kõrgus- ja kaugushüpet ning 100 m jooksu.
Kuueaastaselt oli Valter juba nn '' vana töölkäija '', pidevalt jõlkus isa sabas . Kas esimest treening aastat oldi mures tema tervise pärast. Valter oli alalõpmata higine, kippus tihti haigeks jääma. Kuue- seitsme aastaselt harjus trenniga sedavõrd, et haigestumist enam ette ei tulnud.
Kui Valter oli seitsmene, rajati Õisu spordiplats, kus sai ka teivast hüpata, soetati ka rööbas- puud. Kõrgus-, kaugus- ja teivashüpe, rööbaspuud, kang, ja võrkpalli mäng köitsid teda päevad läbi, vahepeal leidis ainult aega söömiseks. Teivashüppes ületas seitsme aastaselt 1.70 meetrit.
Esimene kokkupuude suurema avalikkusega.
Valter oli kaheksane, kui isa Toomas esimest korda TV olümpiastartidest kuulis . Sellest võistlus seeriast oli palju abi, kuna see suunas ja innustas edasi tegelema. Toomas hoidis treeningud vastavalt eale, korraldas ise ka võistlusi, et mitmekülgsus säiliks, ning areneks. Ega Toomas alati juures polnudki. Aga vahepeal tuli Valtrit turgutada ja tehnikale rohkem tähele panu pöörata, rohkem tegelda tehnika õpetamisega. Kerejõustikualade kõrvalt mängis Valter oma viie- kuue 8-12 aastase seltislisega palju võrk- ja korvpalli. Suvel korraldati midagi kahepäevase kümnevõistluse taolist, milles olid kõrgus-, kaugus- ja teivashüpe, hoota kaugushüpe, jalgade tõstmine rõngastel, käte kõverdamine kangil ja rööbaspuudel, võrkpalli mäng üks ühe vastu, muidugi seda tehti vähendatud väljakupiirides, ning korvpalli vabavisked.
Kui Valter oli üheksa-aastane, olid TV olümpiastardid juba täies hoos ja Külvetitel oli kindel plaan neist osa võtta. Selleks korraldati eelneva suve jooksul seitse mitmevõistlust. Pallimängud jäid tookord tagaplaanile, põhiline oli kergejõustik. Kergejõustikualadele kulus poistel viis- kuus korda nädalas 2-4 tundi. Kui väsisid siis puhkasid. Talve poole kui külmaks läks uisutati, suusatati ja mängiti hokit. Südatalvel suusatati – ikka üles-alla, valides järjest keerulisemaid laskumiskohti. Vahest harva tehti spetsiaalset kehalise ettevalmistuse treeningut, näiteks hüppeid mattidel. Valtrile meeldisid peamiselt kõrgus- ja teivashüpe, vähemal määral ka tõkkejooks. Edaspidisele mõeldes muretseti ketas .
Toomas Külveti arvates omandas Valter täielikult flopitehnika üheksa-aastaselt ja saavutas kõrgushüppes ka oma esimene võidu TV olümpiastartide finaalvõistlustel Tallinna.
Kümneselt jäi kevadtalvine treening nõrgaks, kuna kohalik võimla oli rivist väljas. Kuid see-eest treenis kevadel vägagi hoolikalt, teda innustas väljavaade kaasa teha TV olümpiastartide finaalis . Väga palju tegeles Valter teivashüppega. Väga hoolikalt tegi tireltõuse kangil ja käte kõverdamist, kasutas rööbaspuid ja ronis köiel. Samal aastal prooviti ka tõstmist. 43- kilose kehakaalu juures tõukas Valter üle 37,5 kilogrammi. Üheteistkümneaastaselt aga tõstis üles oma kehakaalu ja vähemaga ja ei kunagi hiljem ei leppinud vähesemaga.
Üheteist aastaselt kulges treening osaliselt tujude ajendil, kuid siiski peaaegu igapäev. Nädal ennem võistlusi siiski üle päeva. Olümpiastartide finaalvõistluste eel sai harjutatud just vastavat ala. Kõvasti kasvas hüpete maht. Väga palju oli floppimist üle lati mitmesugustes variatsioonis, hüppamist mattidel ja üle tõkete. Ilmselt sai tempo hüppeid tol hetkel liiga palju, mille ajendil tekkis vasaku põlve vigastus . See andis tunda üle kahe aasta. Mille tõttu ei saanud treenida kiirjooksu ning teivashüppes tuli üle minna äratõukele paremalt jalalt.
Üheteistkümneselt võitis Valter esimest korda noorema vanusegrupi mitmevõistluse TV olümpiastartide finaalis.
Kokkuvõte tehnika õppimisest
Noorelt käib tehnika omandamine suhteliselt lihtsalt. Seitsme- kaheksa aastaselt õppis Valter teivast hüppama, üheksa aastaselt sai selgeks tõkkejooksu ja kõrgushüppe flopi, kümneselt kettaheite tehnika. Ainult kuul oli see ala millest lihtsalt jõud veel üle ei käinud. Kuna ei tehtud veel eritreeningut füüsiliste võimete tõstmiseks, sest see paistis tüütuna nii noorelt alustada sellega. Väiksemana meeldis Valtrile üle kõige pallimängud, tõkkejooks aga rohkem võistlusmomentidel. Igas asjas ning alal oli tohutu oma algatuslikkus, ei pidanud käskima ega sundima midagi tegema, alati tegi ise ilma sundimata. Tänu sellele suutsid Valter ja poisid terve suve, päevad läbi rassida.
TV olümpiastartide aegu esinemiste tegevus üha laienes, kas see tõi kaasa olulisi muudatusi ettevalmistuses ?
Kaheteistkümne aastaselt andis Valtril ikka tunda põlvevigastus, mistõttu ei saanud joosta . Tuli ka tohutu juurdekasv pikkuses – ligi 12 sentimeetrit – ja tänu neile teguritele jäi treening suhteliselt tagasihoidlikuks . Kuna Valter tegi TV olümpiastartide nooremas grupis mitmevõistlust teist aastat, oli tal võita suhteliselt lihtsam.
Kolmeteistkümneselt oli põlv juba natukene parem, kannatas joosta. Kuid teivashüppes pidi tõukama endiselt paremalt jalalt. Nüüd suhtus treeningutesse natukene professionaalsemalt, treeninguid oli kuus- seitse korda nädalas. Väsimust otseselt ei tekkinud, alati toimis tunde järgi. Võistlusperioodil oli aga treeningkordi nädalas neli. Tänu põlve paranemisele ja treeningukordade kasvamisele paranesid ka tulemused: kõrgushüppes 1.70-lt 1.90-le, kaugushüppes 5.04-lt 5.97-le, kuulitukes tuli juurde kaks meetrit, kettaheites kümme meetrit. TV olümpiastartide sarjas võitis Valter mitmevõistluse, olles esimest korda vanemas vanuse- grupis. Sama aasta sügisel tegi ka kaasa VTK mitmevõistluse seerias, mille kaudu saadi piisavalt tugev jooksuettevalmistus. Tol hetkel paistis, et puudu võib jääda ainult jõust.
Kolmeteistaastaselt, 1977. aasta novembrist – Valter oli siis 179 sentimeetrit pikk ja kaalus 64 kilo – hakkas ta tegema treeningutel sihikindlamat jõualast ettevalmistust ka tõstekangiga. Ja selle tulemusena lisanduski kõrgushüppes kümme senimeetrit. Kord nädalas käidi Abjas jooksmas ja teine kord palli mängimas.
Jaanuaris lisandusid hüpped kangiga turjal . Põlvevigastuse perioodil tegi Valter kangiga ainult poolkükke, pinkiste all. Sellest kujunenud refleksi tõttu ei teinud edaspidiselt ka süva kükke. Kuigi suvel oli võistlusi palju – keskmiselt kahekümne viie ringis, ei loobutud jõutreeningutest, tehti ikka paar korda nädalas. Nagu ikka tehti alguses ka vigu – raskuste protsentuaalne suhe kehakaaluga oli liiga suur. Aga ülesanne selle jõutreeningu rakendamine täitis. Kui Valter poleks alustanud lihaste intensiivset arendamist kangiga, poleks järgnenud ka oodatud edasiminekut.
Neljateistaastaselt tegi Valter viimast korda kaasa TV olümpiastartide mitmevõistluses ja võitis ka sel korral. Teist korda kaitses üleliidulisel areenil Eesti spordiau VTK mitmevõistluses. Esimest korda võitis samal hooajal Nõukogude Liidu noortemeistri tiitli – kaheksavõistluses. Ja ka esimest korda käis käärikus, kus vaatles kümnevõistlejaid ja võttis ise ka osa nende treeningutest.
Hoolikas fikseeritud ettevalmistus: treeningpäeviku pidamine.
Valter Külvet hakkas treeningpäevikut pidama 1978. aasta novembri kuusest. Raudkindel oli see, et igat trenni alustati kahekilomeetrise krossijooksuga. Joosti aasta ringi, vaatamata ilmase, kas sadas siis vihma, lund või rahet jooks toimus alati. Krossi jooksu vahele oli põimitud kiirjooksu lõigud.
Põlveliigesed olid neljateistkümneselt paranenud, tehnika ABC käes, põhitähelepanu sai pöörata füüsiliste võimete arendamisele.
Viieteistkümneselt tuli Valter Rovnos üheksavõistluses taas Nõukogude Liidu noortemeistriks ja sügisel oma esimesel kümnevõistluseproovil Tallinnas täitis meistrikandidaadi normi. Terve aasta oli treeningkoormus liiga tugev, ilma järeleandmisteta, teinekord taastumiseta. Üleliidulisel noorte-võistlustel tuli Valteril põlvetrauma, millest paranes õnnelikult, ilma operatsioonita. Sama aasta sügisel sai kaalutud kõik head ja vead, koostati esimene aastaringne plaan. Valter oli alati veendumusel, et plaani peab sportlane alati läbi arutama koos treeneriga. Kui mõlemad pooled jäävad treeningplaaniga rahule siis peaks see ka sobima .
Treening pärast vigastust
Põlve vigastus saatis Valtrit terve elu, tänu millele jäid paljud tulemused võrreldes ennistega tagasihoidlikuks. Kuid põhirõhk pandi füüsiliste võimete tõstmisele. Tugevad treeningtsüklid, vaheldu-sid nõrgematega: kuu aega tugevat jõutreeningut, kaks nädalat nõrgemat treeningut, ja seda kõike just selleks, et lihas ei harjuks ainult ühte laadi pingutusega, lihast tuli ehmatada.
Kuna Külvetil ei olnud looduslikke eeldusi kiirjooksuks, otsiti kiiruse arendamiseks abi jõu ja hüppevõime tõstmise kaudu. Valtri põhihüpped olid: hüpped korvirõngasse palli ülalt korvi panekuga ja hoota süva hüpped, et tõsta plahvatuslikku jõudu. Tehti ka hoota kordushüppeid mattidel. Sellel aastal oli jõutreeninguid kolm korda nädalas.
Treeningu planeerimisel lähtuti ka sellest, et aasta ringi tuleb teha kõiki võimalikke spordi- alasid. Ei tohi jätta vahet sisse ei jõu, kiiruse ega vastupidavuse arendamisel. Nii tõsteti kangi ka võistlusperioodil. Ja kiirendusi tehti siis kui oli aega ja jaksu, kindlat aega selleks polnud. Sügisel puhkeperioodi Valter ja ta isa ei tunnistanud. Ei tohtinud ju lasta füüsiliselt vormil langeda. Vastasel korral tuleb asjatult aega endise tasapinna saavutamiseks. Ühe või teise võime arendamises pausi pidades on uuesti alustamisel väga suur ületreenituse ning enda vigastamise oht. Kui võistlusperiood lõpeb, siis tegi Valter kuu- poolteist treeningut lihtsalt vabas vormis, plaanita, nii – öelda tuju järgi.