Eestlased olümpial sõdadevahelisel perioodil (0)

Lühiuurimus

Eestlased olümpial sõdadevahelisel perioodil
Kahe maailmasõja vahel toimusid viied suveolümpiamängud.Siis sekkus sõjamasin ning kahed järgmised mängud jäid toimumata, kuigi said mängude loetelus järjekorranumbri.1920.aastatealgul asus sõjatules karastunud maailm õhinal uut elu üles ehitama ja hoogsalt läks käima ka spordiliikumine. Esimesed sõjajärgsed olümpiamängudki olid täis pulbitsevat energiat ja optimismi. Seal n-ö uuestisünni ajastul astus olümpialiikumisse ka väike Eesti. Oma rahvuslipu all, oma võistkonnaga. Eesti tuli ja tõusis kohe võitjate maade nimistusse. Sport hakkas iga aastaga järjest hoogsamalt arenema ning rekorditele ei antud asu. Areng oli sedavõrd kiire, et vahetevahel räägiti isegi inimvõimete piiri saavutamisest. Sporti iseloomustas ausus ja aumehelik võistlus. Iga uus olümpia ületas eelmise. Pariis vaimustas pärast Antwerpenit, siis tuli imeilus Amsterdam Euroopa südames. Päikeseline California oma Los Angelesega jäi 1932. aastal küll Euroopa jaoks veidi kaugeks, kuid sportliku arengu seisukohalt olid need paljuski novaatorlikud mängud. Isegi ülemaailmne majanduskriis ei suutnud peatada spordi üldist arengut. Saabus aasta 1936 ja Berliin. Senipeetuist suurimad ja võimsamad mängud. Kuid täistribüünide ja skandeeriva rahva kõrval märgati järjest rohkem haakristi-lippe. Berliin oli kui kõue- eelne päikeseloojang, mis kuulutas edasisi sündmusi. Ja järgmist olümpiat ei tulnudki. Ei tulnud ka ülejärgmist. Kümned ja sajad spordikuulsused langesid kas lahinguväljal, hukati vangilaagrites või näljutati surnuks tööpataljonides. Oma medalid ja kuulsus jäi võitmata paljudel suurtel sportlastel, kes väärinuks olümpiamedaleid, kuid ei saanud neid iial. Uute olümpiamedalite jagamiseni jäi tosin aastat.
Kergejõustik
Kergejõustik on olnud alates 1896. a. Ateena OMist kõikide kaasaegsete olümpiamängude peaala. Pärast 1913. a. Berliini kongressi hakati fikseerima ka ametlikke maailmarekordeid.Esimesed ühtsed võistlusmäärused avaldati 1914. aastal.1922.aastal alustati naiste maailmamängude korraldamist ja 1928.a. Amsterdamis jõudis olümpiale ka naistekergejõustiklased. Esimesed Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934.a Torinos ning sealt alates korraldatakse neid iga nelja aasta tagan. Euroopa karikavõistlustega alustati 1965. ja Euroopa sisemeistrivõistlustega 1970. a, MM-võistluste korraldamiseni jõuti aga alles 1983.aastal.
Tartlaste 1909. aasta võistlusest ongi hakatud hiljem lugema Eesti kergejõustiku vanust . 1920. aastal püstitas Aleksander Klumberg kümnevõistluses maailma tippmargi, mida ei kinnitatud, kuna Eesti polnud veel IAAFi liige. Kaks aastat hiljem sai temast aga esimene ametlik maailmarekordimees. 1920.aastal Antwerpeni olümpial võitis maratonijooksja Jüri Lossman juba hõbemedali. Väga edukad olid Eesti kergejõustiklased 1930ndatel, mil Arnold Viiding ja Aleksander Kreek tulid Euroopa meistriteks kuulitõukes.1920. Jüri Lossman võitis Antwerpeni olümpial maratonijooksus hõbemedali kaotades esikoha vaid 12,8 sekundiga. 1924. aastal pariisis võitis Aleksander Klumberg pronksmedali kümnevõistluses, asudes starti 1922. a. Helsingis püstitatud maailmarkordi omanikuna. 1936. Berliini olümpial võitis Adalberts Bubenko 50 km käimises pronksmedali. 1934. aastal alistas Kalev Kotkas esimese eurooplasena kõrgushüppes 2m(2.01), tulles Euroopa meistriks. 1938. aasta Emil võitis hõbeda ja oli kettaheites neljas.
Eestlased 1920. aastate olümpiamängudel
E.S.S. "Kalevi" poolt Belgia Olümpiakomiteele saadetud osavõtutaotlusele saabus küllalt lootusetult kõlav vastus: võistlejate ülesandmine olümpiamängudeks võib toimuda Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima muid võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, "Kalevi" seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile Pierre de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon.
Võistkonna esindajad olid Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, William Fiskar, K. Metti.
kergejõustiklased:
Jüri Lossman (maraton), Aleksander Klumberg ( odavise , viie- ja kümnevõistlus), Harald Tammer (kuulitõuge), Johannes Villemson (800 m ja 1500 m jooks ), Reinhold Saulman (200 m ja 400 m jooks), Eduard Hermann (käimine), Johan Martin (teivashüpe);
maadlejad:
Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk;
tõstjad:
Alfred Neuland , Karl Kõiv, Alfred Schmidt.
Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antwerpenisse. Võistlusvormiks olid valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad , valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal).
Eesti lippu kandis avadefileel Harald Tammer.
1920. aasta olümpiamängude poster
Olümpiamängud avas riigikantsler Adolf Hitler
Colombes'i staadion Pariisis
Kasutatud kirjandus:

• „Eesti sportlased olümpiamängudel“ Tiit Lääne
  
• „Olümpiamängude ajalugu“ Tiit Kuningas ja tiit Lääne
  
• „Olümpiamängud“