Muinasaeg referaat (0)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Referaat
Muinasaeg .
Koostaja : Kätlin Kruusimaa
11-k klass
TALLINN 2007
Eestimaa ajaloo algus.
Eesti inimasustuse vanust mõõdetakse üheksa ja poole tuhande aastaga. Inimkonna vanust arvestades (umbes 2,5 miljonit aastat) on see suhteliselt lühike aeg. Miks saabusid siis esimesed inimesed Eestisse nõnda hilja ? Põhjuseks oli asjaolu, et see maa oli üheks osaks põhjapoolses Euroopas, mida tabas jääaeg.
Jääaja põhjustasid kliimamuutused kogu Maal. Kliima jahenemisel kogunesid esmalt mägedele suured jää- ja lumelademed, mis paksenedes hakkasid alla libisema ja kanduma ümbritsevatele tasandikele. Eesti alale jõudis jää Skandinaavia mäestikest. Esimene jää pealetung algas juba üle miljoni aasta tagasi ja alles 11 000 - 13 000 aasta eest vabanes Eesti ala lõplikult jääst.
Jääaeg kujundas oluliselt Eesti maastikku. Jää sulamisel kujunesid järved ja jõgede sügavad orud, Kagu–Eesti kuplid ja Kesk–Eesti voored.
Jääaja mõju on kaudselt tunda isegi tänapäeval. Paksu jääkoorma raskuse all maapind vajus ja pärast vabanemist hakkas taas vähehaaval kerkima. Loode–Eestis on maapind tõusnud juba mitukümmend meetrit ja see protsess ja see protsess jätkub veel tänapäevalgi, mõne millimeetri haaval igal aastal. Maa kerkimise tagajärjel on Eesti pindala järk-järgult Läänemere arvel suurenenud.
Jää viimasel taandumisel oli Eesti mandriala praegusest tunduvalt väiksem. Suurt osa Lääne–Eestist ja saartest kattis hiiglaslik Balti jääpaisjärv, Võrtsjärv ja Peipsi moodustasid laiema ühise veekogu. Kliima oli siis samuti karm.
Enam kui 8000 aastat e.Kr. Murdsid Balti jääpaisjärve veed Kesk–Rootsi alal Billingeni mägedest põhja poolt läbi ookeani, selle tagajärjel langes Läänemere pind korraga 20–30 meetri võrra. Eesti pindala suurenes märgatavalt.
Kaheksandal aastatuhandel e.Kr. Soojenes kliima siinmail tunduvalt. Ilmusid kase- ja männimetsad, sisse olid rännanud põdrad, karud, koprad ja teised metsavööndis elavad loomad. Sellest ajast pärineb ka esimene praegu teadaolev inimeste peatuspaik Eestis.
Muinasaeg.
Ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni XIII sajandi alguses p.Kr. Nimetatakse esiajaks ehk muinasajaks.
Muinasaeg hõlmab kogu Eesti ajaloost üle kaheksa ja poole aastatuhande pikkuse perioodi–VIII aastatuhande keskpaigast e.Kr. kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni XIII sajandi esimesel veerandil p.Kr. Ajaloolist aega on vaid veidi üle seitsme ja poole aastasaja - aastast 1227 kuni kaasajani. Seega moodustab muinasaeg valdava osa kogu Eestimaa ajaloost.
Pika esiaja vältel toimus inimeste elus märgatavaid muutusi, mille põhjal saab seda jagada perioodideks.
Arheoloogid on periodiseerimisel aluseks võtnud materjali, millest valmistati peamised töö- ja tarberiistad . Sellest lähtudes eraldatakse kivi-, pronksi- ja rauaaega, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks.
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg algas esimeste inimese kujunemisega ja lõppes Põhja–Euroopas jääaja lõpuga. Sellest ajast me Eestis veel inimasustust ei tunne.
Mesoliitikumis ehk keskmisel kiviajal, mis kestis Eestis VIII aastatuhande keskpaigast kuni IV aastatuhande teise veerandini e.Kr. , valmistati töö- ja tarberiistu kivist, sarvest ja luust .
Neoliitikumis ehk nooremal kiviajal (IV aastatuhande teisest veerandist kuni II aastatuhande keskpaigani e.Kr.) kasutati edasi kivist, luust ja sarvest esemeid. Need olid nüüd paremini töödeldud, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad. Olulise uuendusena võeti neoliitikumi algul kasutusele savinõud.
Pronksiajal (II aastatuhande keskpaigast kuni VI sajanidini e.Kr.) levisid Eestisse pronksesemed. Kuna meil pronksiks vajalikku vaske ja inglitina ei leidu, siis kasutati siin üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi- ja luuesemeid.
Rauaaeg jaguneb vastavalt esemetüüpide, matmiskommete ja tegevusalade muutumisele neljaks alajärguks: varane rauaaeg (VI sajandist e.Kr. Kuni I sajandini p.Kr.), vanem ehk rooma rauaaeg (Isajandist kuni V sajandi keskpaigani), keskmine rauaaeg (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) ja noorem rauaaeg (IX sajandist kuni XIII sajandi alguseni).
Kiviaeg.

• Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg
  

Kõige vanem inimasula on leitud Pärnu jõe kaldalt Pulli asulast. Enne Pulli asula avastamist tunti vanima asulana Kunda Lammasmäge. Sellisel tasemel olevaid kultuure on leitud ka mujalt kui Eestist ning seda nimetatakse Kunda kultuuriks.
Kunda kultuuri elanikud elasid veekogude läheduses ja tegelesid küttimise ning kalastamisega. Nad elasid püstkodades ning nende relvad ja tarbeesemed olid valmistatud luust, sarvest ja kivist. Kivikirved seoti puidust käepideme otsa või rammiti luu sisse, millesse puuriti auk ja sellesse topiti käepide. Kunda kultuuri esindajaid oli meie territooriumil umbes 2000. Keeleteadlased on välja selgitanud, et nende sõnavarasse kuulusid sellised sõnad nagu meri, mägi, haug , eile, must ja sugu.

• Neoliitikum ehk noorem kiviaeg
  

Algas keraamika kasutusele võtuga. Esimesed savinõud olid veel valmistatud jämedast savist , mille sisse segati kivipuru , teokarpe või isegi taimi. Kujult meenutasin need nõud suuri teravneva põhjaga padasid, mille püstihoidmiseks kaevati masse auk või ümbritseti põhi kividega.

• Kammkeraamika kultuur
  

Umbes 3300 aasta piku e.Kr. Jõudsid meie territooriumile hõimud, kes kaunistasid oma savinõusid kammi kujulise mustriga. Nad kasutasid kivist ja luust viimistletud tööriistu, mille viimistlemine oli kõvasti edasi arenenud.
Nende matmis kombed nägid ette surnu matmist asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla. Surnutele pandi kaasa tarbeesemeid, ehteid , amulette ja relvi .
Kammkeraamika kultuuri esindajad on Läänemere soomlaste esivanemad (soomlased, eestlased, liivlased, karjalased , vepsalased, isurid , vadjalased ).

• Venekirveste kultuur
  

Umbes 2500 aasta paiku e.Kr. jõudsid Eestisse lõuna poolt uued hõimud. Nad kasutasid vene–paadi kujulisi sõjakirveid, need olid lihvitud ja keskele oli puuritud auk. Nende savinõud olid kaunistatud nööri kujulise mustriga.
Surnuid matsid nad külili ehk magava lapse asendis, asulast väljaspoole, veekogude äärde. Hauda kaasa pandud esemed olid valmistatud koduloomade luudest. Nende sõnavarasse kuulusid sõnad nagu härg, oinas, hein, hernes, seeme ja vagu .
Pronksiaeg / Metalliaeg.
Umbes 3,5 tuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed import pronks esemed ( odaots ,sirp). Pronks esemed olid kallid ja muretseti eelkõige kirveid. Paralleelselt kasutati endiselt kivist ja luust esemeid. Pronksiajal hakati oma asulaid kindlustama, kas paekivimüüriga või palkseinaga. Kõige tuntum on Asva asula saarel. Asulates kaitsti peamiselt pronksesemeidja loomakarja. Pronksiajal tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, seda näitavad leitud koduloomade luud. Põldu hariti sarvest või luust kõplaga.
Väljakaevamised näitavad, et tegeleti ka kaubavahetusega, eelkõige Soome ja Rootsiga . Umbes 500 aastat e.Kr. jõudsid Eestisse esimesed rauast tööriistad. Raud oli kallis ja ei muutnud oluliselt inimeste eluviisi, seda nimetatakse varaseks rauaajaks. Ja koos pronksiga varaseks metalliajaks. Sel perioodil hakati surnuid matma kivikirst kalmetesse, põhja–lõuna suunas. Suurimad kalmed asuvad Jõelähtmes.
Samast perioodist pärinevad väikese lohulised kultuse kivid, millesse on uuristatud õnarused või lohud. Nende täpne otstarve pole veel teada. Metall kirveste ilmumisega hakati rajama alepõlde. Puud raijuti ja põletati ning vili külvati tuha sisse. Alepõld andis saaki väga lühikest aega. Põlispõllud võeti kasutusele umbes 2,5 tuhat aastat tagasi ja neid põlde hakati väetama. Põhja–Euroopa kõige vanemad põllud asuvad Saha– Lool ja Maardu järve lähedal.
Rooma rauaaeg.
1-5 aasta tuhat p.Kr. Nimetatakse Rooma rauaajaks, kuna sellest perioodist on leitud esemeid, mis on jõudnud siia Rooma impeeriumist. Sel perioodil tegeleti peamiselt põlluharimise ja karjakasvatamisega. Haua leidude põhjal oli siinne rahvas jõukas ning elanikke oli arvukalt. Tegeleti ka käsitööga, eelkõige töödeldi ümber purunenud pronksesemeid, millest valmistati ohtralt ehteid. Rooma kaupmehed jõudsid tõenäoliselt Eesti aladele ja neid huvitas eelkõige merevaik. Eestlased tootsid vilja ja vahetasid seda karusnaha vastu, see vahetati omakorda muu asja vastu.
Surnuid hakati matma tarand kalmetesse, need olid kivist laotud müürid, kuhu surnud maeti põletatuna. Tõenäoliselt maeti ühte kalmesse 10-20 surnut.
Aastal 98 P.Kr. nimetab Rooma ajaloolane Tacitus Läänemere rahvaid, ta rääkis aestidest ja fennidest. Üldlevinult loetakse eestlase nimi tulnud aestist. Fennidena nimetas ta tõenäoliselt soomlasi.
Eestlased muinasaja lõpul.
2. aasta tuhande alguses toimus meie esivanemate elus tõusev periood. Rahvaarv kasvas, maa oli tihedalt asustatud.
13. sajandi alguses olid olemas ka hiljem tuntud külad ja asulad. Elanike arv küündis 150000-ni.
Sellest perioodist pärinevad esimesed kirjalikud allikad, nendest oluliseim on Läti Hendriku Kroonika aastatest 1184-1227. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli kujunenud põlluharimine ja me olime kõige põhja poolsem põlluharija rahvas. Põldu hariti raud otsaga (adraga). Kasvatati peamiselt rukist , maad mõõdeti adramaades. See oli maa mida suudeti harida ühe hobuse ja ühe adraga. Kasutati kolme välja süsteemi.
Kasvatati koduloomi, peeti jahti, kala püüti sisemaal . Eestis tegeldi ka mesindusega, saadi mett ja vaha. Vaha järele oli Lääne-Euroopas suur nõudlus.

1