Tsunft, sell, õpipoiss ja meister (0)

Tsunfitd kujuneisd 13- 14 sajand Euroopa linnades. Tsunft oli teine väärikas grupp linlaste seas. Tsunft kaitses oma liikmete huve . Suurema osa moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketootmisega . Nad valmistasid suurema osa eluks vajaliku ise.
Mõnda tsunfti võisid kuuluda mitme eriala meistrid. Näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud. Hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid . Loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatuid reegleid või ei teinud tööd korralikult siis ta toodang hävitati. Tsunft ei lasknud liikmetel rikastuda ega laostuda vaid kontrollis kõike väga täpselt.
Tsunfti jälgis oldermann.
Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus. Kogu toorainegi muretseti tavaliselt tsunftile korraga. Skraa(tööliste põhikiri) määras õpipoiste ja sellide arvu. Lisaks keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke.
Õpipoiss – Pidi olema sündinud kristlikust ja ausatest vanematest . Õpipoisiks mindi 7- aastaselt , sest õpiaeg oli üsna pikk. Lihtsamatel erialadel oli 2-3 aastat ja keerukamatel oli 10-12 aastat. Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti õppimine algas alles hiljem. Meistril võis olla korraga 2 õpipoissi.
Meister ei võtnud poissi, kes vastu ei pidanud oli laisk või ebaaus. Õpipoisil oli katseaeg . Katseaja alguses võis meister õpipoisist lahti öelda ja tagasi vanemate juurde saata. Samas valvasid vanemad poissi, et meister talle ülekohut ei teeks . Isa maksis õpetuste eest ja hoolitses rõivastuse ning jalanõude eest. Kui meister oli poisile ülekohut teinud, võisid vanemad poisi ära võtta ja teise meistri juurde viia. Meister pidi hoolitsema toidu eest .
Kui katseaeg oli läbitud sai õpipoisist sell.
Sellid töötasid meistri käe all ja omandasid kogemusi, et alustada tööd iseseisva meistrina. Sellile maksti tsunfti poolt kindlaks määratud rahapalka. Meister ei saanud oma tahte järgi otsustada palka. Selli, meistri ja õpipoiste tööpäev kestis suvel 14- 16 tundi. Selle sisse kuulus lõunavaheaeg ning hommiku- ja õhtupoolel pooletunnised pausid . Talvel oli tööpäev lühem. Oli ka vabu pühapäevi ja usupühasid. Ühel meistril ei tohtinud olla üle kahe selli. Selleks, et selliks saada, tuli sellil läbi teha rännuaastad. (Töötas mõne aasta kaugemas linnas võõra meistri käe all. Võõrasse linna jõudes esitas tsunftile soovituskirja ning kui oli mõnel meistril vaba koht saigi tööle. Kui vaba kohta polnud rändas edasi. ) Kui rännuaastad läbi, võis sell tagasi pöörduda ning asuda shedöövrit valmistama. See esitati hindamiseks tsunftile. Hinnati karmilt. Kuid laitmatu töö esitanud sell sai pärast meistrimaksu tasumist meistriks. Peale seda võis hakata ise töökoda pidama .