Antiik teater (1)

Antiik teater
Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega.
Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.
Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi.
Algselt põhines näidendi süžee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm.
Lava
Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat . 
Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra , kus  koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis ( skeene ), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad.
Näitlejad
Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees maskid , mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid — koturne. Näitlejateks olid ainult mehed. 
Pealtvaatajad
Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid. Muretseti endale süüa ja juua ega lahkutud teatrist.
Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem tuli nende eest maksta kaks obooli —  vaestele andis raha riik etenduste fondist.
Sophokles (496–406 eKr) oli üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke. Sophokles on tuntud oma tragöödiate (näiteks "Kuningas Oidipus ") poolest.Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber. Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel.
Sappho (ka: Sapfo) oli Antiik-Kreeka luuletajanna ja pedagoog, kes sündis Lesbose saarel. Tema sünniaeg jääb vahemikku 630–612 eKr, surmaajaks dateeritakse sageli 570 eKr, ehkki see päris kindel pole. Sünnikohaks arvatakse olevat, kas Eresos või Mytilene – Lesbose linnad. Enamik tema kirjatööst on hävinenud, kuid tema tohutu maine nii pedagoogi kui lüürikuna on säilinud.
„Kuningas Oidipus“
Jutt käib noorest kuningast , kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta. Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees. Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning on nende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima , needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma , kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.
Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.