Tsunftid ja gildid (0)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Tsunftid 4
Meistriks saamine 5
Gildid 7
Sisse- ja väljaveo kaubad 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Tänapäeval on raske kujutledagi, et on olnud aegu, millal ei tuntud masinaid, vabrikuid, tehaseid ja et kõik, mida vajati, tehti käsitsi. Veelgi enam – kogu töö, alates tooraine hankimisest ja lõpetades eseme valmimisega, tegid enamjaolt ühed ja needsamad käed.
Keskajal kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd keskajal tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Ajapikku mitmekesistusid inimeste vajadused, suurenesid käsitööliste oskused, tekkisid üha uued ja uued käsitööalad. Soodsatel tingimustel arenesid mõned neist kõrgele erialatasemele. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed , kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine.
Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Tekkisid linnad – käsitöö – ja kaubanduskeskused.

Tsunftid

Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann.
Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega ja kuidas riietuda. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.
Need kes ei kuulunud tsunfti, neid alandati. nende tööd nimetati võltsiks ja nad kihutati linnast minema. Seega hoolitseti selle eest, et tsunftivälised meistrid ei pääseks tsunftiliikmetele konkurentsi pakkuma. Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset.

Meistriks saamine

Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest lähtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused. Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas ; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat. Mõningates tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks.
Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam , vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas .
Sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Juhtus sedagi, et sellil tuli töötada meistri juures kauem kui 4 aastat, et koguda reisimiseks raha. Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted.
Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Alles pärast tsunftilt loa saamist asus sell valmistama meistritööd - šedöövrit.
Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese .
Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega. Kui meistritöö vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. "Siis kutsutakse kokku tsunftihärrad, meistrid ja sellid koos naiste ja tütardega, milleks tema (meistrikandidaat) peab panema välja kaks korralikku tünni õlut ja piisavalt head veini, ta peab kutsuma kaks linna moosekanti ja kostitama nii, et härrased ja tsunft ei tunneks end solvatuna. Iga meister võib tuua endaga kaasa ühe külalise." - seisab skraas. Kõik need katsumused läbi teinud, saab sellist meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb talle igaveseks , ükskõik kus ta ka ei viibiks. Keskajal töötas Tallinnas rohkesti meistreid teistest linnadest ja maadest, mõned siinsed meistrid pälvisid aga kuulsuse terves Euroopas.

Gildid

Ühest küljest muutusid linnad keskusteks, kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor - ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid.
Läänemerekaubanduses mängis olulist rolli XII sajandil kujunenud Hansa Liit. Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159 . a. rajatud Lübeck. Tallinnas olid peamised gildid Püha Oleviste gild ja sakslaste Kanuti gild. Gildi esialgne põhimõte seisnes üksteise vastastikuses abistamises, ühistes usutalitustes, perekondlike tähtpäevade pühitsemises, haigete, orbude ja leskede eest hoolitsemises.
Oleviste gild koostas uue põhikirja, mille järgi „meie ametisse ei saa ükski saksa mees“. Magistraat seda ei kinnitanud ja Kanuti gild vaatas Oleviste gildile ninakalt ülevalt alla, pidades oma ameteid paremaks ja õilsamaks kui Oleviste gildi omi. Ka magistraat ei lubanud Oleviste gildi vendadel ja õdedel kanda nii toredaid rõivaid ja ehteid kui Kanuti omadel. Kuid vaatamata sellele oli Oleviste gild palju arvukam kui sakslaste Kanuti gild.

Sisse- ja väljaveo kaubad

Peamised toomekaubad olid Prantsuse ja Portugali sool ja kangas , kalev ja lõuend. Kuid toodi veel ka traani, hülgerasva ja heeringatega, lattrauda, tina- ja hõbekange, vaseplaate, mitmesuguseid lauanõusid, vürtse, kuivatatud kala ja seesuguseid luksus - ja tarbeesemeid, mida Tallinna käsitöölised ei valmistanud.
Eestimaa saadustest oli välja kaubana hea minek suitsutaredes pekstud rukkil, mida veeti eriti meelsasti Madalmaadesse, ent ka Lissaboni. Minekut oli ka köitel ja kanepiheidel, samuti ehituskividel ning Tallinna paest hauaplaatidel, etikutel, trepiastmetel ja põrandaplaatidel. Viidi ka vaha, mis osalt oli toodud Venemaalt, nagu ka lina ja karusnahad.

Kokkuvõte

Keskaja linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid käsitöö ja kauplemine . Käsitööliste töökojas töötasid: meister, sell ja õpipoiss. Töökoda kuulus meistrile, sell omandas seal ametit ja õpipoiss tegi musti töid. Kaupmehed olid rikkad ja enamasti nemad kuulusid linnanõukokku ehk raadi .
Tallinn oli ja on meistrite linn. Sajandite jooksul on siin nähtud igasuguseid meistreid kapellmeistritest ordumeistriteni. Neist igaüks oli omal ajal austatud ja lugupeetud, sest ta oli meister.

Kasutatud kirjandus

• Küllike Kaplinski "Tallinn - meistrite linn" Tallinn koolibri 1995
  

• Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele: Tallinna käsitöölised" Tallinn 2006
  

• http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/linkaub.ht m
  

• http://www.miksike.ee/docs/lisa/2klass/2joostes/tsunft.ht m
  

• http://miksike.ee/documents/main/referaadid/keskaegne_linn.ht m
  

10