Eesti kunsti sünd 19. sajandi teisel poolel (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

5 VÄGA HEA

Eesti kunsti sünd 19 sajandi teisel poolel
Sisukord:

Sissejuhatus..................................................................................3

Johann Köler................................................................................4

August Weizenberg ......................................................................6

Amandus Adamson......................................................................9

Kokkuvõte..................................................................................11

Kasutatud kirjandus....................................................................12
Sissejuhatus
Eesti rahvusliku kunsti sünd toimus 1850. aastatel. Enne Johan Köleri Peterburgi õppima minemist, tegutsesid baltisakslased. Noored kirjanikud söendasid saksa seltskonnas ringi käia Eesti rahva riietes . Pandi alus Eesti ilukirjanduse järjepidavale arengule, arenes ka muusika elu.Eesti kunstnikel puudu kodumaal rakendus : tellitud skulptuurid ja maalid toodi enamasti sisse või olid tehtud baltisakslaste poolt, kellel oli ressursse, ning kelle töid hinnati. Eesti kunstnike kohta levisid eelarvamused , samuti ei olnud neil võimalus kodumaal soovitud kunsti õppida ja ennast kunstiliselt arendada.
Esimesed Eesti kunstnikud said oma kunstialase hariduse Peterburi kunstiakadeemiast, millest oli selleks ajaks kujunemas Eestist pärit andekate noorte õpingute ja töökoht.
Kunstnikud ei tulnud tagasi kodumaale , sest Eestis polnud neile tellimusi ega töid. Nad töötasid nii peterburis kui ka vahepeal Euroopas ringireisides Pariisis, Itaalias ja Saksamaal, lõpuks naasevad kõik siiski Peterburgi.
Kolm esimest kunstnikku olid:

Johann Köler – maalikunstnik

August Weizenberg – skulptor

Amandus Adamson – skulptor
Johann Köler 1826 -1899
Johann Köler sündis 8. märtsil 1826. aastal Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kreisikooli. Juba 13- aastaselt oli ta sunnitud ise elatist teenima hakkama. Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes noormehe kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.
1846 aastal asus ta elama Peterburi, astus Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas 1855.aastal. J.Köler sai lõputöö " Herakles toob Kerberose põrguväravast" eest väikese kuldmedali. 1857.aastal tegi täiendusreisi läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. Enne välismaale sõitmist peatus kunstnik kodukohas Lubjassaarel, kus ta maalis oma ema ja isa portreed - hingestatud ja südamlikud taluinimeste kujutised. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimise ja oma tööde esitamisega. Maalis rohkesti Itaalia maastikke ja rahvatüüpe. Akadeemikunimetuse sai Köler Peterburi Kunstide Akadeemialt 1861.a., pärast seda, kui oli Roomas näitusele esitanud Cesese kiriku altarimaali teisendi „Kristus ristil ” (originaal valmis kunstnikul 1858.a.)  Nii sai saunamehe pojast akadeemik .
1862.a  pöördus Köler tagasi Peterburgi, kus ta sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Venemaal elades   külastas ta tihti kodumaad ja kodukohta. Kodumaistel teemadel on tehtud "Kunstniku sünnipaik", eesti neiu kujutis "Ketraja". Ühiskondlikult tähtsad olid  1864.a. maalitud F.R.Kreutzwaldi portree ja  feodalismivastane allegooriline kompositsioon „Ärkamine nõidusunest”. Pilt sümboliseeris eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist (praegustel andmetel kadunud, on säilinud vaid eskiis ).Vaeses peres kasvanuna tundis Köler meie rahva majanduslikke ja ühiskondlikke kannatusi põhjalikult.
Peterburis töötas Köler end kadestamisväärse positsioonini: ta on portreteerinud tsaar Aleksander II, olnud tsaari tütre joonistusõpetaja, õukonnanõunik, III järgu Anna ordeni kavaler , 1867. aastal anti talle Peterburi Kunstide Akadeemia poolt professori tiitel . Seda meistriteose "Riigikansler vürst Gortšakovi portree” eest (õli, Moskva Ajaloomuuseum ). Kölerist sai väga kaalukas mees -   professor , kes liigub Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja kellel on head tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga.
Kaugel välismaal, Roomas ja Pariisis aastaid elades omandas Köler liberaalse-radikaalse maailmavaate ja suhtus soojalt oma rahva kannatustesse. Ja tänu sellele, nagu ma aru saan, võib Kölerist rääkida ka kui eesti rahvusliku liikumise juhist - ja just demokraatliku suuna juhist. Köler oli poliitikamees, kes Venemaal elades “molberti tagant pinda sondeeris”. Mees, kes “Eesti asja” ka Peterburis tahtis ja julges ajada ning kellele oli tähtis rahva käekäik, kelle hulka ta ise kuulus.  Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu – palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis „Lubjasaare koosolek”, kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja , kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni , Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Vaatamata pikaajalisele elamisele Peterburis ei venestunud Köler kunagi hingeliselt, vaid jäi südames ja tegudes alati truuks Eesti maale ja rahvale ning tegi kõik temast sõltuva, aitamaks kaasa maarahva vabanemisele baltisaksa parunite omavoli alt. Liikudes ja suheldes Peterburis vene võimukandjate kõige kõrgemas seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu.
Peale poliitikamehe oli  Köler ka Eesti rahvuskultuuri eluõiguse eest võitleja. Köleri ja tema mõttekaaslaste innustusel kiirenes Eesti aladel maakeelse trükisõna, eelkõige õpikute ja perioodiliste väljaannete trükkimine, mis aitas kaasa ka rahvuse eneseteadvuse kasvule. Köler oli kõrgema eestikeelse kooli, keisrihärra Aleksandri järgi nimetatud Aleksandrikooli idee tuline pooldaja . Ta aitas C. R. Jakobson ’il saada väljaandmisluba oma võitleva ajalehe “Sakala” tarvis. On iseloomulik seegi, et sageli lisas ta oma perekonnanimele üldnime "Wiliandi", signeerides nii mõnigi kord oma maale. 1872. aastal loodi Tartus Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses kuni 1893. aastani. Seltsil oli suur tähtsus eesti kirjanduse ja kultuuri arendamisel, selle tegevusest võttis osa C. R. Jakobson’i, M. Veske, K. A. Hermann ’i jt. kultuuritegelaste kõrval ka J. Köler.
Eestis oligi Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna. Kodumaistel teemadel on tehtud "Kunstniku sünnipaik", eesti neiu kujutis "Ketraja". Samuti maalis Köler ka portreid rahvusliku liikumise tegelastest. Ühiskondlikult tähtsad olid 1864.a. maalitud F. R. Kreutzwaldi portree ja feodalismivastane allegooriline kompositsioon „Ärkamine nõidusunest”. Pilt sümboliseeris eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist (praegustel andmetel kadunud, on säilinud vaid eskiis). (EE5, 1990, lk320). Vaeses peres kasvanuna tundis Köler meie rahva majanduslikke ja ühiskondlikke kannatusi põhjalikult.
August Weizenberg 1837 -1921
August Weizenberg sündis 6. aprillil (vkj. 25 märtsil) 1837. Aastal Võrumaal Kanepi kihelkonnas Erastvere vallas, poolteist kilometrit Kanepist lääne pool, Kanepi-Otepää maantee ääres asuvas Ritsiku kõrtsis. Seal veetis August oma esimesed viis eluaastat . 1842 ostis tema isa, Jaan Weizenberg, väikese Jaani- Mihkli maja, kuhu nad varsti ka sisse kolisid . Maja oli keset Naha küla ja oli üks vähestest korstnaga majorettes tol ajal. Isa Jaan oli kingsepp . Eluga tuldi toime, kuid oli ka vahel majas puudusi. Isa Jaan oli loomult lahke ja nalja armastav, teadis palju rahvajutte ja laule. Välimuselt oli ta pikka kasvu ja tõsise näoga. Ema Liisa oli väikesekasvuline ja ilus. Ta oli terase vaimuga, kannatlik ja kohusetruu. Samuti oli ta heasüdamlik ja lahke. Peres kokku oli kuus last. Juula- Catharina, Jula-Louise, August Ludwig , August Daniel, Marie ja Mina. Isa töötas linnas ja mõisas ning oli seal õppinud peen maid kombeid. Samuti oli ka ema mõisas toatüdrukuna töödanud enne abiellumist. Mõisas nähtut ja kuuldut tehti vahel kodusgi järgi. Kord oli nii, et isa tõi koju jõulupuu ja see ehiti vahaküünaldega. Ema küpsetas ka jõulusaia. Vanematelt õppis August ka kirjatarkusi. Ema õpetas lugema ja isa kirjutama. 1846. Aasta kevadel puhkes maal tüüfus ja sellesse haigestusid ka Weizenbergid. Kui kõik teised paranesid sellest, siis isa Jaan suri sellesse haigusesse, jättes lapsed varakult vaeslasteks. Jaan suri 40 aastaselt. Lapsed jäid ema toita ja kasvatada ning pidid varakult enda eest seisma. 1846. Aasta sügisel, kui August oli käinud mõne päeva külakoolis, kus veeriti, loeti ja lauldi, hakkas at paluma, et ema paneks at Kanepi kihelkonnakooli. Ta oli kuulnud , et see on kõrgem kool, kus peale lugemise ja laulmise operates ka kirjutamist ja arvutamist. Esialgu tundus see võimatu, sest emal polnud raha, et pojale osta koolitarbeid ja riideid . Ema läks ometi L. Treffnerilt pojale kooliminekuks luba nõutama. Kihelkonna kooli oli Augustil minna paar versta. Kooli juhatas August ristiisa, köster Ludvig Treffner , Hugo ja Kornelius Treffneri isa. August oli koolis väga tubli. Kirjutamises edenes ta hästi, eriti ilukirjanduses. Kuid päheõppimine ja ükskordüks valmistasid talle peavalu. Koolikursus kestis kolm talve ja selle at ka lõpetas. Poisipõlv möödus ema abistades. Ühe suve kais at võõraste juures karjas. Kui August sai 16 kerkis küsimus elukutse vaikust. Tal soovitati õppida käsitööd- minna pottsepa või rätsepa juurde õpipoisiks. See ei läiud tal paraku korda. Teda need ametid ei huvitanudgki, sest temale oli rohkem meelepärane tisleritöö, ilusate poleeritud esemete valmistamine.
1853 . aastal saigi Augustist tisler Peeter Hektori õpilane. Alguses oli August kõigest käskjalg. Nõnda möödus kaks aastat. Vähehaaval tislerioskused suurenesid. 1857. aastal suvel aitas August valmistada pildiraami, mis läks kirikule. See oli õpipoiss Augusti suurimaks tööks.
1857. aastal võttis August osa Tartu põllu- ja käsitöönäitusest. Ta valmistas näitusele saatmiseks nõelatoosi. Ta sai selle eest preemiaks 5 hõberubla ning tema nimi seisis trükitult lehes. See saavutus äratas tas suuremat edasipüüdu ning hoolt tulevikus. August õppis tisler Hektori juures 5 aastat ja sealt saadeti ta Erastvere mõisa tislerikohale. Erastveres ta sai suhelda endast haritumate inimestega ja õppis kombeid ning saksa keelt. Ta töötas Erastveres 4 aastat.
Weizenberg otsustas paar aastat reisida ja maailma näha. Koos Karnbachiga läks Weizenberg Saksamaale. Frankfurti jõudes asus ta sellina ametisse tislermeister Zeitneri juurde. Esimeseks tööna oli vaja teha tal kirikuuksed. Ta pidi edasi õppima puuvooli ja puunikerdamist, kuid kui Zeitner sai teada, et Weizenberg ei kavatse kauem seal olla kui pool aastat, ei õppinudki ta seda. Edasi kolis ta Berliini. Seal sa ta koha tislermeister Scirmeri juures. Seal pöörati töhelepanu rohkem peentisleritööle. August hakkas käima pühapäeviti Berliini Kunstide Akadeemias joonistamist õppimas. Vabal ajal õppimas ta tundma linna. Talle hakkas meeldima mahuline kunstiala - skulptuur . 1863. aasta suvel ta asus tööle kipsornamentide valmistamise töökotta. Sügisel andis ta sissastumisavalduse Berliini Kunstide Akadeemiasse. Seal pidi ta pingutama kõvasti kuna oli teistest vanem ja raha tal appis samuti. Ta õppis veel Käsitööliste Seltsi kursustel. Seal modelleeris ta ka oma esimesed skulptuurid - portreemedaljonid. Weizenberg lõpetas Berliini Kunstide Akadeemia teise kursuse. Peale seda sõitis ta tagasi kodumaale. Edasi läks ta Peterburi. Weizenberg õppis Peterburi Kunstide Akadeemias aatail 1865-1867. Õpetajaks oli talle Põhja-Tartumaalt Reastverest pärit kujur Alexander von Bock (1829- 1895 ). Esimeseks tööks, mis rahuldas A. von Bocki ja Kölerit, oli väike piibliaineline figuur "Saamuel". Järgmiseks valmis poisikese figuur.
Peterburis raius ta ka oma esimese marmorskulptuuri. Ühe töö käigus läke ta tülli oma õpetajaga ja J. Köleriga. Suhted õpilase ja õpetaja vahel muutusid veelgi kriitilisemaks ja Weizenbergile anti käsk akadeemiast lahkuda. Ta elas veel mõned aastat Peterburis. Töötas seal ja tegeles kunstiga. 1870. aasta septemberis reisis August Weizenberg uuesti Saksamaale poolelijäänud kunstiõpinguid jätkama. Ta proovis tööd leida Berliini kunstitöökodades, kuid sõja tõttu see ei õnnestunud. Novembris läks August Baieri pealinna Münchenisse. Seal sa ta tööd Johann Christian Hirti juures. Töö kõrvalt ta läks ka Müncheni Kunstide Akadeemiasse. 1873. aasta kevadel otsustas Weizenberg Münchenist lahkuda. Ta otsustas osa võtta Viinis toimuval maailmanäitusel ning ta lootis ka Viinist tööd leida. Tööd ta ka leidis, kuigi maailmanäitusel tal ei õnnestunud müüa ühtegi oma kujudest. Edasi otsustas ta rännata Itaaliasse Rooma . August Weizenberg töötas ja elas Roomas kokku 17 aastat. Kuigi teenistus oli hea tahtis Weizenberg oma töökoda luua. See tal ka õnnestus. Ta sa toetuseks raha, kuid see kulus paari kuuga ning ta oli võlgades. Kuid peagi hakkas ta saama tellimusi, väikeseid, kuid selliseid, mis parandasid ta majandusliku olukorda. Olles kolm aastat Roomas olnud tegi ta reisi Peterburi. Reis oli edukas, sest ta suutis sealgi müüa mõned marmorkujud. 1878. aastal lahkus kujur Roomast , et sõita Pariisi maailmanäitusele ja sealt edasi Tallinna. 1878. aatal tegi Weizenberg esimese isiknäituse kodumaal. Roomas oli tal abiks töökojas 5 abilist. Tööd lõpetas ja viimistles August alati ise. Weizenberg reisi palju kodumaale ja Peterburi. Ta jätkas oma teoste tutvustamist kodumaal.
1914. aastal kolis Weizenberg Tallinna. Linnavalitsus suhtus eakasse kunstnikku soosivalt ning Weizenbergile muretseti töökoht. Ta sai Prantsuse valitsuse aumärgi, ta sai kuldmedali. Kunstnik veetis oma vanaduspäevi muretult. Tema viimaseks marmorskulptuuriks jäi "Lootus". August Weizenberg haigestus külmetuse tagajärjel kopsupõletikku. Haigus kulges nii raskelt , et juba mõne päeva pärast saabus surm.
August Ludwig Weizenberg suri 22. novembril 1921. aastal 84-aastaselt. 25. novembril toimus kunstniku põrmu ärasaatmine Kadrioru lossist. 26. novembri hommikuse rongiga jõudis kujuri põrm Tartusse . Jaamasti mindi Vanemuisesse, kus peeti matusetalitus. Ta maeti Tartu Maarja kalmistule. Tema haua peale pandi tema enda loodud "Rahuingel". Hauakivile on ka graveeritud sõnad: "Mis elu minule mitte ei andnud, seda andis surm ja kustutas mu janu".
Suuremad teosed:
" Koit "- marmor , 1890.
"Hämarik"- marmor, 1890.
" Vanemuine "- marmor, 1886 .
"Linda"- marmor, 1880.
Teosed : "Kevad; Suvi; Sügis; Talv"- marmor, 1880-1882.
"Autoportree"- marmor, 1880.
"Kalevipoeg"- kips, 1879-1880.
"Kristus"- kips, 1878-1880.
"Barabas"- kips, 1878-1880.
Amandus Adamson 1855-1929
Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal Uuga-Rätsepal.
Tema isa oli meremees , ema talu peretütar.
Seitsmeaastaselt alustas noor Amandus kooliteed Tallinnas Toom -Vaestekoolis.
Juba koolis tegeles tulevane skulptor kunstiga, nikerdades puutükikestest laevukesi. Tema annet märgati ning talle anti võimalus oma töid ühes Tallinna kunstikaupluses müüa.
Seeläbi suutis noor Adamson end juba ülal pidada asus edasi õppima Tallinna kreiskooli.
Adamson üritas 1873. aastal astuda Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Katse lõppes tulutult, misjärel ta asus otsima Liivimaa kuberneri, kes oli aastaid tagasi lubanud teda tema õpingutes t
oetada. Kuberneri otsingud viisid noore Adamsoni kõgepealt Peterburist jalgsi Riiga, sealt jalgsi Miitavisse, kus tal õnnestus oma tööde müügist teenida 150 rubla . Saadud raha võimaldas tal tagasi kodulinna Paldiskisse naasta. Viimaks õnnestus tal 1875. aastal tänu soovitustele Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda.
Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Koolis hakkas ta andeka õpilasena kohe silma ning võitis oma töödega mitmeid aukirju.
Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna.
Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed „Esimene piip ” ja „Laine”.
Adamson naases 1891 . aastal taas Peterburi.
1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumetidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai „ Russalka ” Tallinnas.
Adamsonist sai 1907. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik.
1918. aastaks oli tsaar Venemaal kukutatud ning maa laostunud. Amandus Adamson oli lakkamatult töötanud monumentide kallal. Tema tervis halvenes ning ta naases kodumaale – Paldiskisse.
1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias. Käies veel hiljemgi tihti Itaalias, tuli kunstnik siiski Paldiskisse tagasi.
26. juunil 1929. aastal varises vanameister südameataki tagajärjel kokku ja suri. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule. Amandus Adamson töötas tarmukalt viimase minutini, jättes endast maha hulgaliselt lõpetamata skulptuure.
Amandus Adamsoni oli Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Suur osa Amandus Adamsoni loomingust on hoiul Eesti Kunstimuuseumis.
Tema loomingu paremikku kuuluvad:

"Hülgekütt Pakri saarelt" ( 1898 ),
"Äreval ootel" (1899),
Mütoloogilised ja allegoorilised kompositsioonid "Koit ja Hämarik" (1895),
"Kalevipoeg ja Sarvik " (1896),
"laeva viimane ohe" (1899),
"Noorus kaob" (1919).
Portreedest tuntakse enam J. Köleri büsti (1911),
Monumentidest "Russalkat" Tallinnas ( 1902 ),

Uputatud Laevade monumenti Sevastoopolis (1904),
F. R. Kreutzwaldi mälestussammast Võrus (1926)
L. Koidula mälestussammast Pärnus (1929).
Temalt telliti palju Vabadussõja monumente :

Vabadussõja skulptuur Suure-Jaanis
Peale selle on A. Adamson teinud rohkesti dekoratiivtöid, näit. Peterburi Vene Muuseumi nn. akadeemilise saali friisi (1896-97). Materjalina kasutas ta oskuslikult puitu, pronksi ja marmorit . A. Adamson oli esimesi monumentaalskulptuuri viljelejaid Eestis.
Adamson suri 26. VI 1929 Paldiskis
Kokkuvõte
Johann Köler pärines perekonnast, kus kibe puudus oli igapäevane külaline, kuid ta suutis välja rabeleda vaesusest ja orjapsühholoogia kammitsaist. Ta oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Viljandimaal sündinud, Peterburis õppinud ja elanud Johann Köler oli päritolult talupoeg , ühiskondlikelt vaadetelt demokraat ja kunstnikuna aadlik . Ta oli mees, kes jõudis oma eluajal palju. Ta oli omaaegne kuulsaim eestlane. Nüüd on tal võrdväärne koht Eesti kultuuri suurkujude Fr. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni ja Koidula kõrval.
August Ludwig Weizenberg oli esimene eesti rahvusest kunstnik. Sai välismaal hea kunstihariduse. Ta oli edukas. Weizenbergi loonmingu näitus Tallinnas 1878. aastal oli esimene eesti kunstniku näitus. Suri 84- aastaselt Eestis.
Kasutatud kirjandus
Raamat "August Weizenberg" - Heini Paas
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_kunst_aastani_1914_evelin.ht m
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=11&table=Persons
http://reinmets.pri.ee/lazarus/
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=385
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_K%C3%B6ler
http://www.amandusadamson.eu/ajalugu
http://et.wikipedia.org/wiki/Amandus_Adamson
http://www.hmk.ee/adamsonielu.php
12

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 23 allalaadimist

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #1

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #2

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #3

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #4

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #5

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #6

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #7

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #8

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #9

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #10

Eesti kunsti sünd 19-sajandi teisel poolel #11

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-02-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

reesix Õppematerjali autor

kunst köler adamson kunstnik amandus kunstide akadeemia amandus adamson köleri akadeemias august weizenberg skulptuur eesti kunst

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti kunsti sünd

Eesti kunsti sünd Eesti rahvusliku kunsti sünd toimus 1850. aastatel. Enne Johan Köleri Peterburgi õppima minemist, tegutsesid baltisakslased. Noored kirjanikud söendasid saksa seltskonnas ringi käia Eesti rahva riietes. Pandi alus Eesti ilukirjanduse järjepidavale arengule, arenes ka muusika elu.Eesti kunstnikel puudu kodumaal rakendus: tellitud skulptuurid ja maalid toodi enamasti sisse või olid tehtud baltisakslaste poolt, kellel oli ressursse, ning kelle töid hinnati. Eesti kunstnike kohta levisid eelarvamused, samuti ei olnud neil võimalus kodumaal soovitud kunsti õppida ja ennast kunstiliselt arendada. Esimesed Eesti kunstnikud said oma kunstialase hariduse Peterburi kunstiakadeemiast, millest oli selleks ajaks kujunemas Eestist pärit andekate noorte õpingute ja töökoht. Kunstnikud ei tulnud tagasi kodumaale, sest Eestis polnud neile tellimusi ega töid. Nad töötasid nii peterburis kui ka vahepeal Euroopas ringireisides Pariisis,

Kunst

doc

Eesti rahvusliku kunsti sünd

Eesti rahvusliku kunsti sünd 19. saj II poolel hakkas baltisaksa kunstist eralduma kunst, mis seostas eestlast rahvusliku liikumisega, mistõttu võib eesti rahvusliku kunsti sünniajaks nimetada 19 saj. II poolt. Eesti rahvuslikus kunstis hakati kujutama eesti rahva elu. Kui rääkida Eesti rahvusliku kunsti sünnist, siis ei saa mainimata jätta kunstnike, kes panid sellele aluse- Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Kuna kõik said oma hariduse Peterburi Kunstiakadeemias ja kuna töötati kodumaast eemal, siis avaldasid mõju eesti kunsti kujunemisele sellised riigid nagu Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Maalikunstnik Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Viljandimaal Lubjasaarel. Köler õppis Viljandi kreiskoolis, 1839-1846 Cesises maalriametit ja õppis Peterburi

Kunstiajalugu

docx

Põhjalikum kokkuvõte Köler, Weizewnberg, Adamson

Eesti kunsti sünd 1. Eesti rahvusliku kunsti sünd toimus 1850. aastatel. Enne Johan Köleri Peterburgi õppima minemist, tegutsesid baltisakslased. Noored kirjanikud söendasid saksa seltskonnas ringi käia Eesti rahva riietes. Pandi alus Eesti ilukirjanduse järjepidavale arengule, arenes ka muusika elu.Eesti kunstnikel puudus kodumaal rakendus: tellitud skulptuurid ja maalid toodi enamasti sisse või olid tehtud baltisakslaste poolt, kellel oli ressursse, ning kelle töid hinnati. Eesti kunstnike kohta levisid eelarvamused, samuti ei olnud neil võimalus kodumaal soovitud kunsti õppida ja ennast kunstiliselt arendada. Üks tähtsamaid eesti rahvusliku kunsti rajajaid oli Johann Köler (1826-1899).

Kunstiajalugu

doc

Eesti rahvusliku kunsti sünd.

Eesti rahvusliku kunsti sünd Mõistetest: Eesti kunst kogu Eesti pinnal loodud kunst (kuigi varasematel sajanditel loojateks põhiliselt sakslased, rootslased jt., kohalik eripära siiski olemas) eesti kunst ehk eesti rahvuslik kunst loojaks eestlased, sai alguse 19. sajandi II poolel (ajalooline taust ärkamisaeg) Eesti rahvuslik kirjandus- ja muusikakultuur tekkisid natuke varem, 19. sajandi esimesel poolel, kunst suhteliselt hiljem. Üks tähtsamaid eesti rahvusliku kunsti rajajaid oli Johann Köler (1826-1899). Päritolult talupoeg, kuid jõudis Vene keisrikojas väga kõrgele sai akadeemiku ja professori tiitli. Köler on Eesti ajaloos oluline ka kui rahvusliku liikumise tegelane: osales nn. Peterburi patriootide ringis, vahendas talupoegade palvekirju tsaarile, oli Aleksandrikooli peakomitee esimees jne. Elulugu: Sündis Viljandimaal sauniku pojana

Kunstiajalugu

docx

Eesti Rahvusliku kultuuri algus

Eesti Rahvusliku kultuuri algus *19saj teine pool - Eesti rahvusliku eneseteadvuse loomine -Hakati huvi tundma profesionaalse kunsti vastu. -Kristjan Jaak Peterson tõstis esile eesti keele, tekkis eesti haritlaskond. - 1838 asutati Õpetatud Eesti Selts. -1857 ilmus Kalevipoja eepos.Kretswald -Berno postimees hakkas ilmuma 1857. -1867 ilmus Lydia Koidula esimene luulekogumik. -1839 Loodi esimesed orkestrid Verigree ja 1848 Torna. -1855 hakati pidama kohalikke laulupidusi. -Esimene üldlaulupidu 1869 Tartus. -Eestis polnud võimalik veel tol ajal õppida. -Esimesed kunstinikud püüdlesid kunsti hariduse poole Peterburis. -Johann Köler esimene kunstnik kes läks eestist välismaale õppima 1826-1899. Johann Köler

Kunstiajalugu

doc

Eesti kunsti sünd - essee

Eesti kunsti sünd 19. saj II poolel tegutsesid Eestis baltisaksa kunstnikud. Nendest tähtsaimad olid Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Johann Köler oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. August Weizenberg oli eesti rahvusliku skulptuuri looja ning Amandus Adamson oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid. Rahvusliku liikumise ja kultuuri tekkimise ajal 19. saj. II p. saab rääkida ka Eesti kujutava kunsti sünnist. Eesti kunsti kujunemisel avaldasid mõju Venemaa, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa. Peterburi Kunstide Akadeemias omandasid kunstihariduse Johann Köler, Amandus Adamson, ajutiselt õppis akadeemias ka August Weizenberg. Seal valitses äärmiselt konservatiivne, klassitsistlikele ilukaanonitele tuginev akadeemiline õppemeetod. 1802

Kunstiajalugu

odt

EESTI KUNSTI SÜND 19. SAJANDI TEISEL POOLEL

EESTI KUNSTI SÜND 19 SAJ TEISEL POOLEL Autor:Anu Palmi 19. saj II poolel tegutsesid Eestis baltisaksa kunstnikud. Nendest tähtsaimad olid Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Johann Köler oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. August Weizenberg oli eesti rahvusliku skulptuuri looja ning Amandus Adamson oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid. Rahvusliku liikumise ja kultuuri tekkimise ajal 19. saj. II p. saab rääkida ka Eesti kujutava kunsti sünnist. Eesti kunsti kujunemisel avaldasid mõju Venemaa, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa. Peterburi Kunstide Akadeemias omandasid kunstihariduse Johann Köler, Amandus Adamson, ajutiselt õppis akadeemias ka August Weizenberg. Seal valitses äärmiselt konservatiivne, klassitsistlikele ilukaanonitele tuginev akadeemiline õppemeetod.

Kunstiajalugu

docx

Eesti kunst

Professionaalse kunsti algus eestis 19. sajandisse jääv baltisaksa kultuuri õitseaeg oli soodne ka kunsti arengule. Üldine kultuurivahetus Saksamaaga tihenes sealt tuli Eestisse kunstnikke ja siit mindi ka Saksamaale haridust omandama. Ajakirjanduses ilmusid artiklid Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse õppima ja õpetama suundunutest. Tollele ajale iseloomulikud on Carl Timoleon von Neff (1804-1877) ja Oscar Hoffman (1851-1912) kes tegid põhiliselt linnavaateid, steene talurahva elust, ilustsevat salongikunsti ja portreeisid.

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid