Tsunftikorraldus keskajal (1)

TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL

• Keskaegne käsitööline =
  

väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine
NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord !

• TSUNFT = käsitööliste organisatsioon , kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid.
  
• Tsunfti ülesanded:
  

• kaitsta oma liikmete huve
  
• reguleerida tootmist ja toodete müüki
  
• toodangu kvaliteedi kontroll
  

• SKRAA = tsunfti põhikiri, milles olid fikseeritud liikmete õigused ja kohustused
  
• Reklaam ja konkurents olid keelatud; kasutatavad töövõtted olid fikseeritud; seaduste rikkumine tõi kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise = meister rikkaks ei saanud, aga seisusekohaselt elas ära!
  
• NB! Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi:
  

poliitiline ühing

• eesmärgiks poliitiline võitlus feodaali või rikaste kaupmeeste vastu
  

sõjaline organisatsioon

• sõjaline valveteenistus linnas
  
• igal tsunftil oli kaitsta oma kindel müürilõik
  
• relvade omamise kohustus (N: amb 100 noolega)
  

usuline ühing

• igal tsunftil oma kaitsepühak
  
• oma kabel või altar kirikus
  
• ühine usupühade pidamine
  

ühise vabaajaveetmise koht

• regulaarsed pidusöömingud ja joomingud
  
• (N: joodud- 4 korda aastas (lihavõtte, jaanipäeva, sügisese ja talvise pööripäeva ajal)
  

vastastikuse abistamise ühing

• puudust kannatavate meistrite ja nende perekondade toetamine
  
• orbude ülalpidamine jne.
  

NB! Tsunfti liikmeskonna elu oli pisiasjadeni reglementeeritud:

• kuidas ja kellega abielluda
  
• kellele ja milliseid kingitusi teha
  
• milliste sõimusõnade eest saab trahvi
  
• kuidas kedagi kõnetada
  
• milliseid riideid võib kanda jne.
  

• GILD = tsunftide katusorganisatsioon, mis ühendas mitmeid tsunfte ja mille eesotsas oli oldermann
  

• Tsunftide peamine probleem - tsunftijänesed e. vusserdajad = tsunftidesse mittekuuluvad käsitöölised, kes elasid peamiselt feodaalide võimualustes alevites, kus tsunftikord puudus ning võis ilma piiranguteta ja odavamalt müüa.
  
• Meistriks saamine:
  
• NB! see oli fikseeritud skraas; alates 13.saj.-st meistriks saamine raskendatud !
  

ÕPIPOISS

• kristlikust abielust ausate vanemate laps
  
• õpiaeg 2-12 a. (meistrile pikem aeg kasulikum)
  
• vanem maksis õpetuse ja riietuse eest, meistrilt söök
  
• osales abitöödel
  
• meistril tavaliselt 2 õpipoissi
  

SELL

• selliks saadi tseremooniaga, mille osaks oli jooming
  
• igal meistril tavaliselt 2 selli
  
• tööpäev 14-16 tundi
  
• vabad olid pühapäevad ja usupühad
  

MEISTER

• meistriks saamiseks pidi tegema meistritöö e. šedöövri
  
• tsunfti liikmetele tuli teha nn. meistrikostitus ja kingitusi
  
• lihtsaim viis meistriks saada oli abielluda meistri lese või tütrega
  
• alates 16.sajandist rakendati nn. “tsunfti suletust” = sell ei saanud meistriks enne viimase surma = tekkisid nn. igavesed sellid = hea võimalus tsunftijäneste tekkeks
  

Käsitöö keskaegses linnas
Keskaegne käsitöö erines oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud nägema suurtes vabrikutes ja tehastes . Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad . Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi.
Käsitöömeister
Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees . Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise tee õpipoisist selliks ja alles siis võis ta saada meistriks. Õpipoisiks sai mehehakatis juba varases nooruses. Selles ametis tuli tal teha kõige lihtsamaid töid ning aidata peremeest ka igapäevastes toimetustes. Selli elu oli juba veidike kergem. Tema oli meistri paremaks käeks. Kuid selligi õpiaeg kestis palju aastaid. Terasemad poisid võisid ameti selgeks saada ehk üsna kiiresti. Kuid see ei teinud neist veel meistrit. Oma töökoja rajamine tähendas seda, et sul pidid olema oma tööriistad ja tööruumid. Kuid mis kõige tähtsam: tuli valmistada meistritöö, millega ametissepürgija pidi tõestama oma sobivust. Otsustajateks olid teised, juba vilunud ja kogenud meistrid. Alles siis, kui meistritöö oli tasemel ning tööriistad ja – ruumid olemas, võis alustada töötamist meistrina.
Tsunftid ja tsunftikord
Meister töötas oma töökojas koos õpipoiste ja sellidega. Kuid ühe ala meistreid oli linnas tavaliselt palju. Neil olid ühised huvid ja ühised mured. Sellest tingituna hakkasid ühe ametiala käsitöölised koonduma ühingutesse, sest neil oli niiviisi kergem oma huvide eest seista. Niisuguseid käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid, nimetati tsunftideks. Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel.
Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt . Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama .
ET TSUNFT MILLESKI KAHJU EI KANNATAKS…
J. Rannu
Nende sõnadega algas tavaliselt käsitööliste tsunfti skraa.
Käsitööliste organisatsioonid tsunftid olid üles ehitatud põhiliselt samadel printsiipidel kui gildidki. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist.
Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.
Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks. Teha aga midagi ei saanud: linn suurenes pidevalt uustulnukate ning põgenenud talupoegade arvel. Nendel aegadel eksisteeris reegel, mida raad oma huvides tunnustas: kui põgenenud pärisori oli elanud linnas ühe aasta ja ühe päeva, siis sai ta vabaks. See tähtis seadus kindlustas tööjõu pideva juurdevoolu, eriti pärast nälga ja epideemiat.
Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest johtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (et ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas ; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Ka õpilaste vanus oli erinev. Nii võtsid juveliirid õpipoisteks päris väikseid, kahte esimest õpiaastat nimetatigi "mänguaastateks". Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks.
Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam , vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Õpipoisile esitati ka küsimus meistri kohta: kas ei märganud ta meistri juures õppides midagi sellist, mis käiks vastu tsunfti huvidele. Sellele küsimusele pidi õpipoiss vastama viivitamatult, ütlema tõtt ja pärast seda saladuses hoidma. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas . Skraas oli selle kohta öeldud nii: meistrid peavad oma sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud.
Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Meister eraldas reisimise jaoks igal aastal 1 - 2 taalrit. Nööbivalajad olid aga kohustatud oma sellid kindlustama ka heade riietega, et tsunftile võõrastes maades mitte häbi teha. Juhtus sedagi , et sellil tuli töötada meistri juures kauem kui 4 aastat, et koguda reisimiseks raha. Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise. Oli muidugi hea, kui sell oli naljahammas ja muusik, kes inimestega hästi läbi saada oskas. Selli käitumise kohta esitati aga karme nõudmisi, teated ta rumalatest tempudest jõudsid kiiresti kodulinna, heites varju nii tema enda kui ka ta meistri nimele. Selline sell võis matta maha igasuguse lootuse kunagi meistriks saada.
Kõikide tsunftide skraad nõudsid rändavale sellile abiandmist. Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631. aastal kingseppadel kõrge kontsaga kingade valmistamise, siis pöördusid meistrid kaebusega Toompeal asuvate võimude poole: "Kui keelust saadakse teada teistes linnades, siis hakatakse seal naerma . Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi."
Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu.
Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline.
Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - šedöövrit.
Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese. Sel puhul olid ka sissemaks ja šedöövri maksumus väiksemad.
Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid (meistrikandidaat oli andnud neli toopi hispaania veini, õlut aga nii palju, nagu eksamineerijad tahtsid). Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise. Kui meistritöö ikka vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. "Siis kutsutakse kokku tsunftihärrad, meistrid ja sellid koos naiste ja tütardega, milleks tema (meistrikandidaat) peab panema välja kaks korralikku tünni õlut ja piisavalt head veini, ta peab kutsuma kaks linna moosekanti ja kostitama nii, et härrased ja tsunft ei tunneks end solvatuna. Iga meister võib tuua endaga kaasa ühe külalise, oldermann aga kaks." - seisab skraas. Kõik need katsumused läbi teinud, saab sellist meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb talle igaveseks , ükskõik kus ta ka ei viibiks. Keskajal töötas Tallinnas rohkesti meistreid teistest linnadest ja maadest, mõned siinsed meistrid pälvisid aga kuulsuse terves Euroopas.