Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier (0)

Tristani ja Isolde lugu
Joseph Bedier
Keskaegse kauni armastusloo mugandus, mille on kirja pannud medievist Joseph Bedier ja mis pärinev eelmise sajandi lävelt, jutustab loo Tristanist ja kuninganna Isoldest, armueliksiiri joonud noortest, keda elu küll lahutas, aga surm sidus igavikuks ühte.
Ammustel aegadel valitses Cornouailles’s kuningas Marc . Saanud teada, et Marci ründavad vaenlased, tuli Loonnois’ kuningas Rivalen mere tagant talle appi. Nagu läänimees kunagi, teenis ta kuningas Marci jõuga ja nõuga nii ustavalt, et viimane andis talle vastutasuks oma õe, kauni Blanchefleuri, keda kuningas Rivalen piiritult armastas . Rivalen ja Marc’i õde abiellusid. Mõne aja pärast tuli teade, et Rivalen’i vaenlane on tunginud Loonnois’sse. Seepeale viis Rivalen Blanchefleuri, kes oli juba käima peal, oma kaugetele maadele. Seejärel kogus ta kokku kõik parunid ja läks sõtta. Blanchefleur ootas teda kaua. Aga ta ei tulnudki tagasi, ühel päeval sai naine teate, et hertsog Morgan on tema mehe reeturlikult tapnud. Mõne päeva pärast sünnitas Blanchefleur poja, kelle nimeks sai Tristan. Naine rääkis oma vastsündinule, et sünnitas ta kurbusest ning et on kõige kauneim olend , kelle naine on kunagi ilmale toonud . Peale seda naine suri. Triste tähendab prantsuse keeles kurb. Rohalt Auhoidja võttis orvu enda hoole alla. Kartuses , et Morgan tapab Rivaleni poja, ütles ta, et see on tema laps, ja kasvatas ta üles koos oma poegadega.
Kui Tristan sai seitsme aastaseks, saabus aeg, mil laps tuli naiste hoole alt ära võtta, ja Rohalt usaldas Tristani targa õpetaja, hea kannupoisi Gorvenali hoolde. Ta õpetas kuningapojale parunile vajalikke oskusi. Seletas talle, kuidas käsitseda piiki, mõõka, kilpi ja vibu, kuidas lennutada kivikettaid ja ületada hüppega laiu kraave ; ta õpetas teda jälestama igasugust pettust ja reetlikkust, abistama nõrku ja pidama sõna; ta õpetas teda mitut moodi laulma, mängima harfi ja küttima loomi; ja kui laps ratsutas teiste noorte kannupoiste hulgas, võis märgata, et tema, ta hobune ja relvad kujutasid tervikut , mida polnud võimalik lahutada. Nähes teda nii suursuguse ja uhkena, laiaõlgsena, kitsapuusalisena, tugevana ja vaprana, kiitsid kõik Rohalti, et tal on selline poeg.
Ühel ilusal päeval aga rööviti temalt kogu ta rõõm, sest Norrast tulnud kaubitsejad meelitasid Tristani oma laevale ja viisid kaasa kui kena saagi. Tristan pani vastu nagu püünisesse sattunud noor hunt. Aga tõsiasi, mida kõik meremehed teavad, on see, et meri sunnib äraandlikke laevu kahetsema ega aita kaasa röövimistele ja reetmistele. Tõusis metsik torm , mis mähkis laeva pimedusse ja pillutas seda kaheksa päeva ja kaheksa ööd siia-sinna. Meremehed hakkasid kahetsema, kavatsesid ta vabastada ja lasksid paadi vette, et see ta kaldale viiks. Otsekohe rauges tuul ja vaibusid lained, taevas selgines ja sellal kui norralaste laev kaugusesse kadus, kandsid rahulikult hällivad lained Tristani paadi rannaliivale.
Ta ronis kaljule ning nägi mägist ja metsast tühja maad. Ta meel läks kurvaks, kui ta meenutas Gorvenali, oma isa Rohalti ja Loonnois’ maid, ent äkki rõõmustas ta südant jahimeeste kisa ja kära. Nähtavale ilmus kena hirv. Seejärel ka jahimehed, kes asusid teda kinni nabima ning siis ka tükeldama. Tristan segas vahele ja õpetas, kuidas oleks õige selle loomaga käituda. Jahimeeste kuningaks oli Marci. Kui Tristanilt küsiti, kust on ta päris ja kes on ta isa. Siis ta ütles ainult poolttõtt. Ta rääkis, et oli põgenenud oma kaupmehest isa juurest, et vaatata ka mujal maailmas ringi. Ning seejärel tegi ettepaneku jääda nende sekka ja õpetada neile teisigi ajujahi üksikasju. Nad läksid Marci juurde, peatusid uhke lossi ees. Loss kõrgus mere kohal, ilus ja võimas, hästi varustatud kõigega, et vastu panna rünnakutele ja neid tagasi lüüa. Nad olid jõudnud Tristani vanemate abiellumis kohta, kuid paraku Tristan ise seda ei teadnud . Nad olid Tintagelis. Kui Marc oli Tristaniga kohtunud, märkas ta temas midagi tuttavat ja kiindus esimesest pilgust. Kuid ta ei teadnud, et Tristan oli tema õe Blanchefleuri poeg. Ühel õhtusöögil ilmus parunite ette üks Walesi muusik, kes oli oma ala meister, ja laulis harfi saatel ühe muistse loo. Kui ta oli selle lõpetanud, avaldas Tristan enda arvamust ja ütles, et see on kõigile teada lugulaul . Seejärel küsis muusik, mida teab Tristan muusikariistadest ja et kas kaupmehed õpetavad oma poegi harfi, viiulit ja kannelt mängima? Muusik tahtis, et Tristan midagi mängiks. Ta mängiski, ja laulis väga ilusasti, et parunid heldisid teda kuulates. Kuningas vaikis kaua kui poiss oli lõpetanud mängimise. Mõne aja pärast kiitis teda ja ütles, et jäägu ta nii kauaks kui soovib. Tristan jäigi, ja kolme aasta jooksul nende vastastikune hell sõprus aina kasvas. Kõigele vaatamata oli Tristan kurb, sest oli kaotanud oma isa Rohalti, õpetaja Gorvenali ja kodumaa Loonnois’.
Pärast pikki eksirännakuid maadel ja meredel randus Rohalt Auhoidja Cornouailles’s, leidis Tristani, ja näidates kuningale punast granaatkivi, mille to oli kunagi andnud Blanchefleurile kalli pulmakingina, ütles: et Tristan Loonnois’st on Marci õepoeg, tema õe Blanchegleuri ja kuningas Rivaleni poeg. Rääkis ka veel, et Hertsog Morgan on vallutanud tema kodumaa ning et on aeg, et see tagastataks õigetele omanikele. Tristan tunnistas , et ta on oma isa järeltulija , kutsus Rivaleni mõrtsuka kahevõitslusele, tappis ta ja sai oma maad tagasi. Ta jättis Rohaltile oma maa, kes elas Loonnonis’. Kuningas Marcile andis ta oma keha, seetähendab et ta läks teenima isand Marci Cornouailles’s. Tristan võttis endaga kaasa Gornevali ja asus purjetama kuningas Marci maade poole.
II Kui Tristan pärale jõudis, olid Marc ja kogu parunkond sügavas kurvastuses, sest Iirimaa kuningas oli otsustanud, et rüüstab Cornouailles’i, kui Marc edaspidigi keeldub nagu viimased viisteist aastat maksmast andamit. Siis aga tegi Morholt(Iirimaa hiiglasekasvu rüütel) ettepaneku kahevõitluseks. Ta küsis, kes sooviks Cornouailles’ härrastest võidelda oma maa vabaduse eest? Viimaks ütles Tristan, et lubagu temal võidelda. Määratud päeval läks ta üksi paati ja purjetas Saint-Simoni saare poole. Morholt jõudis saarele enne ja kui Tristan jõudis sinna, lükkas paadi merre tagasi, mitte ei kinnitanud seda saare külge nagu Morholt oli seda teinud. Morholt küsis talt, miks ta nii tegi. Tristan ütles, et ainult üks neist pääseb eluga, milleks siis kahte paati vaja. Seejärel nad võitlesid ja kui nähti Morholti paati tulemas arvati, et Tristan tapeti . Tegelikult oli paadis Tristan ja hoopis Morholt oli surnud. Sellest päevast peale hakkas Heledapäine Isolde Loonnois’ Tristani nime vihkama . Tristan sai kahevõitluse ajal haavata mürgitatud odaga. Rohud ja vastumürgid ei aidanud, ta olukord ei paranenud . Tristan pandi paati ja jäeti Jumala hooleks. Lained kandsid paadi Weiseforti. Seal oli ka Heledapäine Isolde. Tema oli ainus, kes suutis imejookide abil Tristanit aidata. Ta oli vaenulikult maale sattunud ja mõistis, et peab kaduma. Ta põgeneski ja ilmus pärast mitmeid päevi uuesti Marci ette.
III Kuningas Marci õukonnas oli kolm parunit, kes vihkasid Tristanit tema vägiteoja kuninga hella armastuse pärast. Need olid: Andret, Guenelon, Gondoine ja Denoalen. Nad olid kadedad, teades et kuningas kavatseb jätta oma maa Tristanile. Hakati valede abil välja mõtlema, kuidas Tristanist lahti saada. Räägiti, et Tristan peab olema mõni nõid, sest kes suudaks juhtida paati ilma purjede ja aerudeta? Ja et ta üldse oli Morholti võitnud, juba see olevat suur ime. Suurem osa paruneid jäi neid valesid uskuma, sest enamik inimesi ei tea, et süda saab armastuse jõu ja ennastsalgavusega korda saata sedasama, mida saadab korda võluvägi. Seepärast hakkasid parunid nõudma, et kuningas Marc abielluks mõne kuningatütrega , kes talle pärijaid kingiks . Määratud päeval kui kuningas pidi oma otsuse teatama, lendas merele valla aknast sisse kaks pääsukest. Ehmunult lendasid nad uuesti minema, ent ühel neist kukkus noka vahelt maha naisterahva pikk juuksekarv, peenem kui siidniit ja sädelev nagu päikesekiir. Ja sellega sai asi otsustatud, ta kutsus parunid ja ütles neile, et nad peavad juuksekarva omaniku leidma ja selle naise võtab ta enda riiki kuningannaks. Parunid mõistsid, et neid on narritud ja petetud. Vaadati vihaga Tristani poole, sest kahtlustati, et ta on jälle mõne kavalusega hakkama saanud. Tristan teadis, kellele see juuksekarv kuulub ja ütles, et otsib läheb ise otsima kuldjuukselist kaunitari . Ta riietas end nii nagu kaupmehed, et ära ei tuntaks. Ta tutvustas ka seltsilisi, kes temaga olid, kui kaupmehed, kes tulid äri ajama . Ühel hommikul kuulis ta jubedat heli, nagu oleks deemon röögatanud. Saades teada, et seda häält teeb kõige tigedam ja jõletum elukas. Iga päev pidi ta tulema oma koopast välja ja võtma koha sisse linna värava juures. Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu. Tristan võitles selle koletisega, teadmisega et kui ta tapab ta, saab ta Heledapäise Isolde. Ta sai koletisest jagu, kuid pani ta keele endale taskusse . Kuid keeles olid veel mürgid sees ja see soojenes tema keha vastas ja see uimastas Tristanit. Punakate palmitsetud juustega ratsanik Ruuge valetas kuningale, et just tema on tapnud koletise , tõenduseks oli toonud kaasa koletise pea. Kuningas kahtles tema vapruses. Kui Heledapäine Isolde sai teada, et peab saama selle argpüksi naiseks , kahtlustas ta pettust ja ratsutas järgmisel päeval salaja koos oma valgepäise truu teenri Perinisi ja noore teenijanna ja seltsilise Brangieniga koletise koopa juurde. Kaua otsisid märke , mis näitaks, et tegemist on pettusega. Siis aga leidsid nad Tristani, kangelane hingas veel. Perinis tõstis ta oma hobusele ja viis salaja naiste ruumidesse. Isolde otsustas teda ravida, mõne aja pärast avastas, et oli unustanud Tristani sõjariistad mürgist puhastamata. Ning seal nägi mõõka, millega oli Morholt tapetud. Isolde vihkas inimes, kes Morholti tappis. Ta tahtis Tristani selle eest maha lüüa, kuid ta rääkis nii osavalt Isoldele oma loo ära. Kuid neiu ei uskunud seda veel, seejärel nägi ta tõendusena juuksekarva.

• Toimus kogunemine, et teada saada, kas Ruuge oli koletise tapja või ei. Suur hult Iirimaa paruneid võtsid istet ühes reas. Nende välimus avaldas paljudele muljet ja neist räägiti palju. Kui nö koosolek algas, võttis Isolde sõna. Palus kuningal luba rääkida ühel mehel, kes tahtis paljastada asehalduri vale ja pettuse. Tristan rääkis Morholti tapmisest, peale selle ka koletise tapmisest. Toodi kohale pühakute säilmed ja sada rüütlit vandusid, et ta oli tõtt rääkinud. Kuningas andis Isolde Tristani käekõrvale. Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest, sest ta oli teada saanud, et ta ei lähe Tristanile naiseks vaid Tristani kuningale.
  
• Saabus aeg, mil Isolde tuli usaldada Cornouailles’ rüütlite oholeks, ema tegi salaja armujoogi ja ütles Brangienile, et Isolde ja Marc peavad seda jooma, siis nad armastavad teineteist igavesti . Nii elus kui surmas. Päike paistis ja Isoldel ja Tristanil oli janu, teenijanna leidis veini, mille Isolde ema oli andnud Brangienile. Tristan ja Isolde jõid seda. Isolde tahtis Tristanit vihata kõige tehtu eest aga ta ei saanud, ta armastas teda. Ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viga. Brangien, kes oli aru saanud, et noored olid joonid armujooki, tahtis maa-alla vajuta. Ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud. Isolde ja Tristan keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest, otsisid teineteist nagu pimedad, kes kobades teineteise poole püüdlevad, on õnnetud kui teineteise järele igatsevad, ja veel õnnetumad, kui koos olles värisevad esimese ülestunnistuse ootel. Tristan küsis Isoldelt, mis teda vaevab, Isolde vastas talle: armastus teie vastu.
  
• Tristan viis Heledapäise Isolde Marci juurde ja Marc kiitis pääsukesi, kes olid temale juuksekarva toonud ja kiitis hulljulgeid, kes läksid laevaga otsima rõõmu tema silmadele ja südamele. Marc võttis Isolde naiseks. Pulmaöö saabudees asus Brangien kuninganna häbi varjamiseks ja tema surmast päästmiseks Isolde asemel abieluvoodisse. Karistuseks lohakuse eest, armastusest sõbratari vastu ohverdas ta truu kaaslasena oma süütuse. Pimedus varjas kuninga eest pettuse. Ühel päeval tabab Isoldet hirm, mis siis saab kui Brangien peaks saladuse päevavalgele tooma ? Isolde kutsus kaks orja, lubas anda neile vabaduse ja kuuskümmend kuldmünti, kui nad tapavad Brangieni metsas ja toovad tema keele talle tõestuseks. Brangien räägib orjadele hoopis midagi muud metsas ja seega panevad orjad ta esialgu puu külge kinni. Nad tapsid koera ja võtsid temalt keele ja viisid Isoldele. Isolde tahtis teada, mida neiu oli neile rääkinud. Sellepeale pistis karjuma , et nad on mõrvarid, sest Brangien ei olnud rääkinud Isolde saladust välja. Isolde sai teada, et Brangien on siiski elus.
  
• Õukonna närukaelad on saanud tõe jälile. Ja kavatsevad uudise kuningale ette kanda. Nad rääkisid kuningale, et Tristan armastab kuningannat ning et sellest räägitakse juba palju. Kuningas ei usu nende sõnu esialgu. Kuid ei saanud nende sajatusi unustada, ta hakkas luurama õepoja järele, kuninganna järele. Aga Brangien märkas seda, hoiatas neid ja kuningal ei õnnestunud kuningannat kavaluse abil teolt tabada. Ta palus Tristanil lahkuda lossist, sest närukaelad süüdistavad teda reetmises, kuid ütles, et ta ei usu neid kuid nende õelad jutud on ta südant riivanud ja ainult Tristani lahkumine rahustaks seda. Ta läkski aga jäi Tintageli linna. Tristan vaevles palaviku küüsis. Aga isegi palavikulõõmas kandis kirg teda vahetpidamata nagu kannustatud hobust kindlalt suletud tornide poole, mis hoidsid vangis kuningannat. Tristan hakkas igal ööl käima lossi juures, Ronis üle teravate aialattide, viskas puukoorest ja väikestest okstest tehtud kujud vette, mis kandis vesi naiste ruumidesse. Isolde nägi neid seal ja seejärel teadis, et Tristan ootab teda. Ühel päeval tulevad need samad õukonna närukaelad välja ideega, küsida nõu Kääbus Frocinilt. Tema tunneb seitset kunsti, maagiat ja kõiki nõidumisvõtteid. Frocin ütles, et kuningas saab Isolde ja Tristani täna kätte seal samas, kus Tristan ja Isolde olid iga öö kohtunud. Kääbus ütles kuningale, et ta peab suure männi otsa ronima ja sealt tegevust jälgima.
  
• Kuningas Marc leppis Tristaniga ära. Ta lubas tal lossi tagasi tulla: nagu varemgi, magab Tristan kuninga kambris koos teiste lähedaste ja usaldusväärsete kodakondsetega. Marci headus suurendas parunite viha. Tabades uuesti Tristani kuninganna seltsis, tõotasid nad, et lähevad oma kindlustatud lossidesse ja kuulutavad kuningale sõja, kui see ei saada oma õepoega maalt välja. Kuningas ei olnud nendega nõus ja sellisel juhul palusid parunid kutsuda kääbus Frocin’i uuesti. Kuningas pidi käskima oma õepojal ratsutada homme kodu ajal Cardueli ja viia kuningas Arturile kiri pärgamendil. Kuningas pidi alles enne magama minekut rääkima Tristaniga. Kääbus ises ostis jagu ja puistas öösel seda voodite vahele. Kui üks kahest armastajast oleks teise juurde läinud, oleksid jahu peale jäänud tema jäljed. Keskööl kuningas tõusis ja väljus küüraka saatel. Tristan hüppas ja maandus kuninga asemele, aga tema haav oli lahti tulnud ja selle tagajärjel hakkas veri voolama ja värvid linad punaseks. Nad seoti kinni.
  
• Linnakodanikud kui ka lihtrahvas nutsid, sest levis kuuldus, et Tristan ja kuninganna on teolt tabatud ja kuningas tahab nad tappa. Kuningas lasi okkalise tuleriida kokku kanda Tristani ja kuninganna jaoks. Ta käskis tule süüdata ja tuua kõige pealt Tristan. Tristan enne tuleriidale saabumist tahab käia ära kirikus, mis tee peale jäi. Seal ta hüppas kirikuaknast välja. Jumal halastas ta peale ja jättis ta ellu. Ka Gorneval oli tema juurde jõudnud. Kui Tristan oli kaljult alla sööstn, oli keegi lihtrahva hulgast pärit vaene mees näinud teda. Mees jooksis Tintageli ja rääkis kuningannale, et tema sõber on pääsenud. Kuninganna veetakse leegitseva tuleeriida juurde. Yvain, kõige jubedam haigetest, hõikas kuningale, et naine võiks kannatada rohkem kui ainuüksi tulel põleda. Ta tahtis, et kuninganna elaks suures häbis, mis on hullem kui surm. Haige tahtis, et kuningas annaks Isolde neile, pidalitõbistele. Nii ka läks. Kui nad kõndisid, läks Tristan nende juurde ja võttis neilt Isolde ära. Nad põgenesid metsas, mägedes ja mujalgi. Ehitasid onne puudest , mida katsid lehed. Elasid põgenikuelu
  
• Samal ajal oli lossis üks koer. Tristan oli ta üles kasvatanud, koera nimi oli Husdent. Koer oli lossitornis, ei söönud, kraapis käppadega maad ja ulus ning ta silmis olid pisarad. Ta lasti vabaks, koera jälitati mõnda aega kuid siis arvati, et ta kõigest eksitab ja mindi ära. Koer leidis Tristani. Tristan muretses, et koer reedab oma haukumisega nende asukoha, seega asus ta õpetama talle vaikimist. Niimoodi oli ta selgeks talle teinud, kuidas ilma kisa ja kärata jahti pidada. Alguses olid armastajad iga öö vahetanud kohta, kus olla. Nüüd enam ei hulkunud enam pidevalt põgenedes mööda metsa. Vahepeal oli Gorneval tapnud Guenelon’i, mehe, keda tema isand üle kõige vihkas. Ühel päeval heitsid Isolde ja Tristan magama suurest väsimusest, mõõga panid nad üksteise vahele lebama . Samal ajal leidis üks metsnik nende asukohta ja läks kiiresti kuninga Marci juurde teadet edasi viima. Kuningas läks nende juurde kui nad magasid ja nägi mõõka nende kahe vahel. Ta teab, et paljas terariist kahe keha vahel on karskuse märk ja kaitse. Ta ei tapnud neid, kuid tahtis teha nii, et ärgates nad mõistavad, et Marc oli neid näinud ja et Jumal on nende peale halastanud. Vahetas ka sõrmuse , mõõga ja kindad jättis neile päikesevarjuks.
  
• Tristan tahtis Marciga ära leppida. Ta soovis, et kuningas lubaks kahevõitluses tõestada, et ta pole iial ei teoga ega sõnadega patuselt armastanud. Nad läksid erak Ogrini juurde. Nad lasid isand Ogrinil kirjutada kirja kuningale, Tristan viis selle ise kohale. Palus kirjas lepitust ja kahevõitluse nõustumist.
  
• Kirjas seisis ka, et kuningas võtaks kuninganna endale tagasi, sest Tristan tahtis, et Isolde saaks paremat elu, kui metsas põgenikuelu seda pakkuda suudab. Kuningas oli nõud kuninganna tagasi saamisega ja Tristan pidi lahkuma mere taha. Tristan jättis Husdenti Isolde hoolde ja Isolde andis Tristanile enda jaspisest sõrmuse. Kui armastuse märgina. Tristan ei lahkunud veel linnast.
  
• Varsti tundsid Denoalen, Andret ja Gondoine end turvaliselt, Tristan oli kaugel ega saanud neile midagi teha. Nad rääkisid kuningale, et ta olevat ilma kohtuta andeks andnud kuningannale. Süütuna võiks ta tulise raua pihkugi võtta, nii on kombeks ja niimoodi oleksid hajutatud igasugused vanad kahtlused. Kuningas selle peale saatis nad oma maalt välja. Kuninganna oli nõus sellega. Isolde saatis teate edasi ka Tristanile ja palus tal tulla valgele nõmmele kui palverändurina. Paadist välja aitas Tristan teda, sülle võttes ning siis ta kukkus. Kuninganna vandus , et mitte ükski teine mees pole teda hoidnud enda käte vahel peale kuninga Marci ja selle vaese palveränduri, kes just äsja oli teda hoidnud süles. Seejärel võttis ta tulise raua kätte, kandis seda üheksa sammu ja viskas maha, sirutas käed ja kõik nägid , et need olid terved .
  
• Tristan oli otsustanud, et lahkub Cornouailles’st. Enne seda veel, läks laulma kuninganna akna alla. Ta oskas teha lindude laulu järgi. Tristan hiilis siiski igal hommikul kuuvalgel läbi viljapuuaia naiste ruumidesse. Üks ori sattus talle peale ja läks seda teatama õukonna närukaeltele. Tristanil oli olemas mõõk, mis igal lasul läks just sinna, kuhu ta tahtis. Denoalen sai sellise haava, mida ükski arst ei suuda ravida Tristani mõõgast. Isolde nägi akna taga Gondaine ja lasi Tristanil lasta just sinna kus Gondaine vaatas neid aknast ja nool lendas otse silma. Seejärel Tristan lahkus maalt.
  
• Tristan põgenes Walesi, õilsa herstogi Giliani maale. Hertsog oli noor ja võimas. Ühel päeval hertsog nägi, et Tristan on õnnetu ja lasi tuua enda laua peale koer Petit -Cru. See oli imeline koer. Ta kaelas kuldketi otsas rippus kelluke , mis helises nii rõõmsalt, nii heledalt ja õrnalt, et seda kuulates Tristani hing rahunes. Ta tahtis seda koera endale, et saaks Isoldele kinkida. Ta mõtles välja plaani, kuidas saaks nii teha. Ta ütles hertsogile, et tapaks hiiglase Karvase Urgani ja tahtis vastutasu . Tristan saatis selle Isoldele. Kuid Isolde ei tahtnud olla üksinda õnnelik, sest ta teadis, et kui Tristan talle koera saatis, on ta õnnetu ja Isolde tahtis ka olla õnnetu kui Tristan on õnnetu. Ta võttis kellukese koera kaelast ja viskas merre.
  
• Tristan püüdis põgeneda kannatuste eest, hulkudes meredel ja kaugetel maadel. Kahe aasta jooksul ei kuulnud ta Isoldest mitte midagi. Ratsutas koos Gorvenaliga Bertoonimaale. Seal oli just sõda olnud ja Tristan otsustas aidata riiki taastada. Ta läks hertsogiga kohtuma . Nad võtsid ta vastu austusavaldusega. Herstogil oli tütar, keda kutsuti Valgete Kätega Isoldeks. Tristan otsustas Riolilt tagasi võtta kõik, mis ta oli Bertoonimaa hertsogilt ära võtnud sõja ajal. Peale sõda lubas ta Tristanil abielluga Valgete Kätega Isoldega. Tristan valetas Isoldele, et ta tõotas kunagi ammu, et kui ta kunagi peaks võtma naise, siis hoidub ta terve aasta jooksul teda embamast ja suudlemast.
  
• Tristan rääkis kogu oma eluloo Kaherdinile, Isolde vennale. Samal ajal Tintagelis õhkab Heledapäine Isolde Tristani järele ja kutsub teda. Kuid siis saab teada, et Tristan on abielus teise Isoldega. Kaherdin soovitas Tristanil minna Tintageli ja näha kuningannat, siis saab ta teada, kas Isolde igatseb teda taga ja on talle truu.
  
• Dinas läks Tintageli, kuningas ja kuninganna mängisid malet, kui Dinas pani oma käe lauale, siis kuninganna märkas seal jaspisest sõrmust. Dinas andis teada, et Tristan on Tintagelis. Järgmisel päeval toimus kuninglik rongkäik. Rüütel nimega Bleher oli näinud väidetavalt Tristanit ja anunud tal seisma jääda kuninganna nimel. Kuninganna oli õnnetu ja mõtles, et Tristan irvitab tema üle ja teeb talle häbi. Vanasti oleks Tristan selle peale, kui teda kuninganna nimel anutakse, vastu astunud igale vaenlasele. Tristan paneb hommikul suure räbaldunud ürbi selga ja määrib näo siit-sealt kokku ja näeb välja kui leeprast vaevatud haige. Läheb tänavale teesklema tänavamuusikut. Kuninganna läheb tänavale kõndima , ning Tristan moonutatud häälega, käib tal järel ja räägib. Kuid kuninganna sai aru, et tegu on Tristaniga aga sellegi poolest käskil ta valvuritel teda eemale hoida. Samal päeval jättis Tristan Dinasiga hüvasti . Läks tagasi Bretoonimaale.
  
• Tristan soovib surma, tahab surra. Ta lahkus Bretoonimaalt ja läks tagasi Tintageli. Seekord teeskles ta poolearulist. Muutis välimust ja läks otse lossi. Ta räägib läbi lillede mälestustest Isoldega, kuningas arvab , et ta on hull ja räägib rumalusi, ent Isolde teab täpselt, millest jutt on. Kuid ta ei usu, et see on Tristan. Tõestab seda hoopis Husdent. Kes tunneb peremehe kohe ära. Mõne päeva oli ta nende lossis aga koheldi kui koera, kes magas kuudis. Paari päeva pärast ta lahkus, sest muidu oleks ta paljastatud.
  
• Vaevalt oli Tristan Bretoonimaale naasnud, kui tal tuli oma sõbra Kaherdini kõrval võidelda paruniga, kelle nimi oli Bedalis. Ta tappis seise venda aga sai haavata ise mürgitatud odaga. Mitte keegi seal ei oskanud teda aidata. Ei suudetud mürgist vabaneda . Tundis, et hakkab kustuma aga tahtis veel kord näha Heledapäist Isoldet. Ta rääkis Kaherdiniga, et tema tooks Isolde Bretoonimaale. Valgete Kätega Isolde kuulas kõike pealt seina taga. Ja mõtles välja kättemaksu. Kaherdin võttis Tristani laeva, millel oli kaks purje , üks valge, teine must. Tristan andis rohelise jaspisega sõrmuse Kaherdinile, et Isolde teaks, kes ta saatis. Isolde oli nõus minema, kuid mere peal olles, tõusis tormituul. Viie päeva pärast tuul vaibus, Kaherdin heiskas valge purje masti, tähendamaks, et Isolde on temaga. Kui Valgete Kätega Isolde nägi laeva tulemas, rääkis ta Tristanile sellest. Aga ütles, et on musta pasti lipp heisatud. See võttis Tristanilt hinge ja Heledapäine Isolde jõudis liiga hilja temani. Ta heitis Tristani kõrvale pikali , suudles teda suule, surus ta tihedalt enda vastu ja andis ära oma hinge. Ta suri oma kalli sõbra kõrval suures kurvastuses. Kui kuningas Marc sai teada armastajate surmast, sõitis ta üle mere, ja laskis valmistada kaks kirstu. Nad maeti kirikusse kahte hauda, apsiidi külgedele. Aga öö jooksul kasvas Tristani hauast välja roheliste lehtede ja tugevate okstega põldmurakas, millel olid lõhnavad õied ja mis tungis kabeli teise otsa Isolde hauda. See raiuti kaks korda maha aga kasvas tagasi järgmiseks päevaks. Sellest räägiti ka Marcile, kes keelas kohe põldmuraka puutumise ära.