Marc Chagall (4)

Sisukord

Sissejuhatus................................................................................................................................3
Marc Chagall, lapsepõlv..........................................................................................................4-5
Pariisis esimest korda..............................................................................................................6-7
Tagasi Venemaal.........................................................................................................................8
Teine Pariisi periood...................................................................................................................9
Ameerikas.................................................................................................................................10
Tagasi Pariisis...........................................................................................................................11
Kokkuvõte................................................................................................................................12
Lisa......................................................................................................................................13-14
Kasutatud kirjandus..................................................................................................................15

Sissejuhatus

Marc Chagall oli vene-prantsuse maalikunstnik ja graafik lisaks on loonud ka lae-ja seinamaalinguid , vitraaze kirikutlele ja lavakujundusi. Ta arendas välja iseseisva, omapärase kunstivoolusevälise stiili, mille temaatika pärineb vene rahvakunstist ja judaistlikest-religioosetest mõjutustest. Need ühendas ta Pariisis kogutud muljete ning sümbolistlike pildimotiividega. Tema unenäolisena mõjuvad pildid on maalitud intensiivses, lõõskavas värvigammas. Arvukate maalide kõrval lõi ta ka silmapaistvaid graafikateoseid.
Chagalli elu oli väga mitmekülgne ja erinevalt periodiseeritav, seda tänu kahele maailasõjale mille ajal Marc elas. Millise jälje jätab Marc Chagall kunsti?

Marc Chagall, lapsepõlv

Chagalli loomingu tundjaile on tuttavad Vitebski vaated vanale Venemaale tüüpiliste sibulkirikute, lubjatud kloostrimüüride, pseudoklassitsistlike hoonete, sildade ja talupojataredega. Sadu kordi on ta neid maalinud ning alles pärast sõda kui ta Ameerika Ühendriikidest vabastatud Prantsusmaale tagasi pöördus, ilmusid nende asemele Pariisi ja Vence’i vaated. Chagall on rikka kujutlusvõimega kolorist, kes igati ületab slaavi rahvakunsti fantaasiamaailma, millest ta mõnikord lähtus.
Marc Chagall sündis 7. Juulil 1887, Vägi sodiaagimärgi all. Chagalli sündis Venemaa väikelinnas Vitebskis. Marci ema oli kantud koos suure nurgavoodiga linna teise otsa haiglasse sest nende linnaosa hävitas sellel ajal halastamatu tulekahju. Tema isa ja ema tunnistasid hassidismi, 18. sajandil Ida-Euroopas tekkinud müstilist usulahku, mille õpetuse aluseks oli tagasipõõrdumine pühakirja algallikate juurde. Seda iseäralikum näib Chagalli soe suhtumine Kristusesse, mis temas tärkas niipea kui sai täisealiseks. Jeesus polnud talle mitte messias vaid imeline laulik halastusest ja kannatusest, ja neile tunnetele jäi kunstniku süda alati avatuks. Lapsepõlves ei kogenud Chagall ka seda alandavat hirmu ja lõmitamist, mis on omased nii paljudele juutidele, sest tema kodulinnas Vitebskis oli väga palju juute .
Chagalli isapoolne suguvõsa oli arvatavasti rikkam kui enampoolne. Isapoolsed vanavanemad olevat tulnud kubermangu lõunaosas asuvast Mogiljovist. Marc Chagalli isa Zahhar töötas laomehena heeringasoolamise ettevõttes, vanaisa oli olnud aga sünagoogis laste usuõpetaja, kogudusliikmete seas suuresti lugupeetud mees. Juba lapsest saati tundis Chagall oma isa elule sügavalt kaasa,tajus selle kurblikust ja keskpärasust. Ometi ei olnud Zahhar sugugi õnnetu: tema üksluise elu üle valitsesusk, mis toitis tema hinge.
Marci ema Feiga-Ita oli Zahhari kaugelt sugulane, pärit kaupmeheperekonnast, kust tuli ka tema ettevõtlikus ja ärivaim, täielik vastand mehe leplikule iseloomule. Kuigi kümne lapse sünnitamine väga lühikese aja jooksul o9li talle suureks koormaks, leidis ta võimaluse avada võlgu võetud kaubaga vürtsipood. Ainult nii suutis ta oma lastekarja toita. Kui hiljem osteti vanaisa päranduse eest kivimaja- enneolematu luksus linnas, kus valitses puit-, laskis ta selle avarale õuele ehitada kolm palkmaja , mille üür viis perekonna päris jõukale järjele. Feiga-Ita välimuselt oli arvukatest seelikutest jäme nagu vene matrjoska, rätik peas, oli laialt tuntud peoproua, kes alati ahnelt aguliklatsi jahtis. Küllap elasid Chagalli mälestustes ja unelmates veel kaua kõik need lõputud lood, millega ema videvikutundidel oma rohkest sõõgist rammetult ja kuumusest tukastavat pere kostitas. Kõige enam jumaldas Marc enampoolset vanaisa, kelle pool Lioznos Marc oma suved veetis.
Marcil oli armastav perekond. Teda lapsepõlves ümbritsenud hellus oli tõepoolest vapustav, lõpmata mõistev armastus, mis läks üle igasuguste sotsiaalsete ja religioossete keeldude. Tema suurim mängukaaslane oli ta noorem vend David kes suri 1921 ja kelle järgi pani ka Chagall oma pojale nimeks David. Ta õed olid Anjuta, Zina, kaksikud Lisa ja Manja, Rosa, Marusja ja surnult sündinud Rahel.
Marc oli sinisilmne säbruliste juustega kõrkjana nõtke vibalik , õrn ja unistav, äärmiselt tundeline poiss, keda vähimgi erutus põhjalkult vapustas. Pisutki kõvem ütlemine koolis pani ta üleni värisema ning sundis veelgi enam endasse tõmbuma. Lastele omase julmusega kuritarvitasid teised poisid tema leebet ja pelglikku iseloomu, nõõkisid ja kiusasid teda. Marc kartis neid ja eelistas mängida omaenda koduõuel, kus ta tundis end turvaliselt ja oli õnnelik. Ta oli lapsena nii õnnelik, et täiskasvanuid vaadates kartis ta suureks saada.
Alles kaheksa-aastasena saadeti Marc juudi kogukonnakooli. Kolmeteistkümnesena pidi ta hirmust peaaegu surema kui enam saatis ta vägisi kroonugümnaasiumi. See oli Marci jaoks väga suur murrang, üleminek ühest maailmast teise.Põhimõtteliselt ei olnud juutidel siis õigust kooliharidusele aga Marci ema korraldas kõik nii ja maksis kopsaka summa kooli direktorile , et Marc saaks õppida.
Maalides veendus ta, et kunstnik on ta tulevane amet ja, et see ametinimetus sobivat talle. Ta mõistis et piltide kopeerimisest ei piisa, selleks et kunstnikuks saada peab ta õppima. Emale oma plaanist räääkides sai ta esijalgu noomida, isa esitas vähem küsimusi kuid andis viis rubla joonistamistundide eest tasumiseks. Kunstiõpetajaks oli tal Jehuda Penil, Jehudal oli noorele Chagallile vähe õpetada, loobudes kasutute tundide eest rahavõtmast ja lasi poisil ateljees omapead töödata.
Kui Marc Bellaga kohtus oli ta juba poolteist aastat üliõpilane Peterburis. Armastus Bella vastu tekkis Marcil esimesest silmapilgust, ta tundis kohe, et armastab Bellat, mitte kedagi teist. Bella külastas Marci tema ateljees, viis talle lilli, kuid oma naiseliku vaistuga oskas oma tundeid varjata ning teeskles ükskõiksust.

Pariisis esimest korda

Chagall unistas väga pikka aega Pariisist. Ka kontaktsid prantsuse avangardistlike kunstiringkondadega veensid teda, et Venemaal puudusid võimalused end arendada ja täielikult väljendada. Ta ütles, et tema kunst vajab Pariisi nagu puu vett. Chagall sai võitu oma tagasihoidlikusest ning palus Baksti, et see ta Pariisi kaasa võtaks. Bakst võttis Marci kaasa kui abilise. Igatahes kukkus Chagall kohe esimesel katsel läbi ja Bakst palkas endale teise abilise. Chagalliga võttis ühendust Riigiduuma saadik advokaat Chemio Vinaver, keda Chagall oli kohanud Goldbergi juures ja kes tundis juba mõnda aega huvi noore kunstijüngri vastu, Vinaverilt tuli abipakkumine. Vinaver andis välja poliitilist ajakirja „ Voshod ” ja pakkus Marcile ateljeeks toimetuse arhiiviruumi. Kuni sõja puhkemiseni toetas Vinaver teda majanduslikult, jälgis tähelepanelikult tema edusamme ja käis isegi mitmel korral Pariisis, et vaadata, kuidas Chagall töötab.
Marci esimene mulje Pariisist: „Pariisi valgus vallutas mu, niipea kui ma vagunist väljusin täitis puhas õhk mind, ma hakkasin värvist aru saama.” Kuna Chagall oskas alguses vaid paar sõna prantsuse keelt, siis külastas ta Pariisis ainult kaasmaalasi ning sai kohe esimestest päevadest peale tuttavaks enamiku kunstnikega.
Pariisis pidi Chagall hakkama kiiresti endale uut ateljeed otsima , sest Victor Merkleriga suhtlemine mõjus rõhuvalt ja vilets rahaline olukord ei võimaldanud hotellis ööbida. Chagalli ateljeekaaslaseks Maine’i umbtänavas oli maalide kopeerija Malik, keda Marc matkida püüdis, selleks, et elatisraha teenida. Ateljee üürimine osutus Chagallile ikkagi liiga raskeks, nii asus ta 1912. aasta alguses Mesipuuse. Mesipuus elatud aeg tähendas Chagallile lõpliku vabanemise perioodi. Mesipuus teostas Chagall ka oma tuntuimad ja silmapaistvamad tööd. Mesippus sai ta vaid mõne kuuga tuule tiibadesse ning maalis arvukalt igasuguseid pilte. Seekordse Pariisi-perioodi neli teetähist on „Pühendatud minu mõrsjale”, „Venemaale, eeslitele ja teistele”, „Austusavaldus Apollinaire’ile” ning „Mina ja küla”. Need jõulised loomeplangust sündinud teosed kätkevad endasChagalli põhilise sõnumi. Nii on paar Pariisis veedetud kuud teinud õpipoisist maalikunstniku, kes teab, mida tahab ja kellel on oma stiil.
Blaise Cendrars oli luuletaja, kes huvitus Chagallistja kes Chagalli tõepoolest südamest armastas. Chagallist huvitusid ka paljud teised luuletajad . Niisis Chagall oli 1912. Aastaks vastu võetud moodsat kunsti harrastavate kirjanike rühmitusse, kes edaspidi aitasid kaasa tema tutvustamisele isegi sel määral, et kustniku enda pika äraoleku ajal levis tema looming ja kuulsus kasvas pidevalt. Kevadel 1914. Aastal ilmus Chagallile esimene ostja Charles Malpel, avangardismist huvitatud maakler .Charles pakkus Chagallile lepingut: igas kuus kaheksasaja viiekümne frangi eest pidi Charles saama iga kuu 7 maali. Leping kehtis ainult maikuus ja juba 15. Mail sõitis Chagall Berliini.

Tagasi Venemaal

Chagallis ei tärkanud armastust Berliini vastu, ta pidas sealseid neidusid raskepärasteks ja inetuteks. Chagall naases Venemaale, kus ootasid teda sündmusterohked aastad.
Esimesed Vitebskis veedetud kuud möödusid rahulikult, hoolimata sosinal levivast sõnakuuldustest. Chagalli hõivas täielikult püüd leida taas kontakti sünnilinna ja kodustega ning taasvallutada Bella, kes polnud ka Chagalli ära oldud aja jooksul Marci unustanud. Chagalli päralejõudes jättis Bella kohe teised eemale. Armastajapaar kohtus pidevalt ning endine usaldus taastus. Bella ei püüdnudki enam väljst kombekust säilitada ning külastas Marci ateljees. Mõne aja mõõdudes nad ka abiellusid. Abielu toimus 25. juulil 1915, Rosenfeldide saalis. Rõõmuhõisetest oli asi kaugel, mõlemad perekonnad silmitsesid teineteist külmalt. Kuid sellest koolimata kujunues abielust liigutav armastuslugu .
Bella tahtis saada näitlejaks ning valmistus selleks juba keskkoolipäevil. Ta oli erakordselt võluv naine, kelle tundeline temperament ja poeetilisus harmoneerus täiuslikult Chagalli omaga , nende kolmekümne abieluaasta jooksul jäi naine mõtlevaks peaks. Bella suutis oma peensuse, kannatlikkuse ja otsustusvõimega juhtida meest niisama kindlalt nagu pihiisa oma koguduseliiget.
Chagall läks revolitsioonilise liikumisega kaasa. Marc oli nii närviline, ahistatud ja pinge all, et ei saanud enam töötada. 1917 taheti teda määrata kultuuriministeeriumisse kunstielu juhtima. Bella soovitas mehel sellest pakkumisest ära õelda,sest poliitika on ikkagi niivõrd kõikuv pind. Bella tegi Chagallile taas selgeks, et ainus tähtis asi Chagallil tööalaselt on maalikunst . Chagall ja Bella otsustasid Möllust eemale tõmbuda.
1918 sai Chagall teate, et on valitud Vitebski piirkonna kunstikomissariks. Talle sai ülesandeks rajada mitte ainult kunstikool , vaid ka muuseum . Koolis pidi ta juhendama joonistusõpetust, korraldama näitusi, loenguid ning lisaks valvama ka teatrielu järele. Sellel ajal kui Chagall Moskvas käis täitsi ta ametit Bella.

Teine Pariisi periood

Pärast Moskvast lahkumist oli Chagalli peamine eesmärk Pariis. Ta oli alati lootnud sinna tagasi pöörduda pärast sõjategevuse lõppu ja see lootus hoidis teda ka ülal kodusõja kõige karmimatel aastatel.
1 septembril 1923, hilissuvisel päeval jõudisid Marc ja Bella Gare de I’ Esti . Pärast revolutsioonijärgseid hirmusid, pisaraid ja õudusi tundus Pariis Chagallile juba teist korda päästva rahusadamana, kus puhusid vabaduse tuuled ja võis leida turvalisust nii armastuseks kui ka rahulikuks tööks. Seal tundis Chagall ennast nagu jooksja , kes oli surnud punktist üle saanud, uue jõuga alustas ta õnneaastaid, mis teda kahe maailmasõja vahelisel perioodil ootasid. Kuid materjaalses mõttes olid esimesed päevad Pariisis küllaltki rasked. Nii algas Chagalli teine Pariisi-periood, mõne aja mõõdudes sai talle taas kalliks ka Mesipuu . Chagalli võis kohata tihti Mesipuu alleedel.
Kuigi Chagall on sageli teinud ka värvilist graafikat, eelistas ta üldiselt mustvalget, isegi sedavõrd, et värvilistepuhul hakkas ta oma guasse ikka sagedamini usaldama Mourlot’ ateljee meistrite kivile kandmiseks, kuid säilitas seejuures pideva ja nõudliku kontrolli ega signeerinud ainustki estampi enne, kui jäi sellega lõplikult rahule. Chagalli graafika on äärmiselt mitmeharuline. Sügava arusaamisega on ta suutnud oma pika illustraatoritöö jooksul tungida iga teksti olemusse ja atmosfääri. Chagall kujunes tänu sellele ka oma põlvkonna üheks suurimaks graafikuks. Tema graafikuna tehtud tippteos on valmistatud Piiblile.
Maalikunsti alaselt pole ta looming kahe maailmasõja vahel nii muljetavaldav kui enne sõda oli.
Chagall otsis perele uut elukohta milleks sai Eugene Zacki soovitatud ateljee Orleans ’i avenüül, see oli ajalooline maja: seal asus kunagi Lenini salatrükikoda, kus Lenin andis välja oma ajalehte. Valinud uueks koduks Boulogne’i metsa, polnud Chagalli ainus eesmärk mugava kodu loomine vaid ka põgenemine võimalikult kaugemale Montparnasse’ist, kus rahvamass, lärm ja pahatahtlik klats talle ei meeldinud.
Sellel Pariisi perioodil avastas ta palju Prantsusmaad, Bella algatusel . Kõigist selle perioodi reisidest on saanud eriti kuulsaks 1926. aasta reis Aristide Mailloli juurde, kes elas Hispaania piiriääres.

Ameerikas

21. juuni 1941 jõudsid Marc ja Bella New Yorki .Kuid teade uue sõja puhkemisest hävitas kahe põgeniku kergendustunde, et viimaks ometi ollakse jõudnud rahusadamasse. Vaevalt olid nad silmanud Manhattani pilvelõhkujaid, kui neid rüüstasid taas halvemad eelaimused.
Chagalli esimese kokkupuute raskusi New Yorgiga leevendas Pierre Matisse, kes oli talle sadamasse vastu tulnud.
Chagall sai tööd Mehhikos teatris, kus ta valmistas lavale dekoratsioone ja Belle disainis näitlejate toalette. Mehhikosse saabudes tundis Chagall mehhiklaste poolt tormilist vastuvõttu, ta tundis end kakskümmend aastat nooremana lausa. Teatrist ei lahkund Chagall ligi kuu aega. Etendus „Alekso” toimus 10. septembril 1948, kõik olid etendusest vaimustuses ning Chagall oli oma tööga väga rahul ja õnnelik.
Chagall läks tagasi osariikidesse. Teade Pariisi vabastamisest jõudis temani täpselt siis, kui ta viibis Cranberry Lake’is, New Yorgist neljasaja kilomeetri kaugusel asuvas Adirondacki mägedes, kus asus tema armsaim „vaikne nurgake”. Teade Pariisi vabastamisest erutas Bellat nii võrd, et ta tahtis viivitamatult tagasi sõita. Kuid kahjuks ei jõudnus Belle tagasi Pariisi. Kuus nädalat peale teate saamist Bella suri. Bella heitis hinge 2. septembril 1944. Bella põrm maeti New Yorki juudi kalmistule, ta puhkab seal siiani. Bella surmale järgnend kaotusvalu oli suur, kuid kestis suhteliselt lühikest aega.
Chagall elas Pariisis tervelt kolm aastat pärast Pariisi vabastamist ja tegi selle aja jooksul kaks reisi Prantsusmaale, selleks et kontakte taastada. Chagall pöördus lõplikult tagasi Prantsusmaale 1948. aastal.

Tagasi Pariisis

Naasnud Pariisi ei proovinudki Chagall tagasi saada oma endist korterit Eugene-Manueli villas , mis oli seotud mälestustega Bellast, vaid asus Virginiaga Orgevali, kummalisse pooleldi sveitsis, pooleldi normandia stiilis maamajja. Chagall abiellus ka uuesti, tema teiseks abikaasaks oli Valentine Brodsky. Valentinega abielludes algas Chagallil välismaa reiside rohke ajajärk.
Marc Chagall suri 28. mail 1985. aastal Saint-Paul-de-Vence’is.

Kokkuvõte

Marc Chagall sündis 7. juulil 1887. aastal Vitebskis. Marc Chagall oli vene-prantsuse maalikunstnik ja graafik. Kunstihariduse omandas Chagall Peterburi Kunsti Akadeemias. 1910 -1914 viibis kunstnik esmakordselt Pariisis. Pariisi sai talle väga kalliks Mesipuu rajoon, kus ta ka elas ja kus tulid ta parimad mõtted. 1914 naasis Venemaale. 25. juulil 1915 abiellus Marc Bellaga. 1918 sai Chagall teate, et on valitud Vitebski piirkonna kunstikomissariks. Venemaal rajas ta kunstikooli ja kunsti muuseumi. 1923. aastal naasesid Marc ja Bella Prantsusmaale. Sellel perioodil polnud ta maalikunst nii muljetavaldav nagu oli enne sõda. Ta elas Orleans’i avenüü ateljees. Kuuldes uue sõja puhkemisest põgenes Marc oma perega 1941. aastal Ameerikasse. Ameerikas tegeles Chagall lavadekoratsioonidega. Chagalli abikaasta Bella suri Ameerika perioodil 1944. aastal. Kolm aastat peale seda naases Chagall Prantsusmaale, kus ta ka uuesti abiellus. Ta teine naine oli Valentine Brodsky. Marc Chagall suri 28. mail 1985. aastal Saint-Paul-de-Vence’is.

Lisa

(Mina ja küla) (Bella valge kraega)
( Viiuldaja ) (Armastajad kuuvalguses)
(Armastajad ja lilled) (Tsirkus)
(Sünnipäev) ( Kontsert )
(Viiuldaja sinises) (Kolm küünalt)

Kasutatud kirjandus

Kirjalikud allikad:

„Chagall” Jean-Paul Crespelle

„Kunsti leksikon”
Interneti allikad:

http://www.chagallpaintings.org/ -[WWW] Internet

http://en.wikipedia.org/wiki/Marc_Chagall -[WWW]Internet

http://www.artchive.com/artchive/C/chagall.html -[WWW]Internet
15