Juliette`i Romeo de Ville (0)

Juliette`i Romeo de Ville
Juliette istus avatud akna alla ja uuris lossi eesõu, kus käis sama vilgas elu nagu ikka. Mingi joobund mees vehkis platsi keskel oma nahast kotiga ja kisas arusaamatus keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi – oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav.
Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes.
“Cosquette, kas see olete teie?” küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata.
“Qui, Mademoiselle Juliette!” ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima.
Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: “Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?”
Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet.
“Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!”
Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: “Aga see on ju Erich !”
“Erich?”
“Jah, Mademoiselle! Ta vanemad olvat rikkad, ent noorukina läinud Erich kurja teed...”
“Kurja?”
“Nooh, viinatõbi ja lõbunaised vist paradiisini ei vii!”
Cosquette naeris ja jätkas koristamist.
“Aga,” otsustas Juliette vastu vaielda, “ometigi oskab ta rahvast end kuulama panna!”
“Kuulama? Oh ei, mademoiselle – nad vaid naeravad ta üle! Viimasel ajal on ta viimsegi aru kaotanud...”
“Ma pole kunagi hulluga rääkinud, Cosquette...Huvitav, kuidas see käib?”
“Ja tänu jumalale , et ei ole! Teie seisuses inimesel pole sünnis neile isegi läheneda!”
Juliettet aga see manitsus ei heidutanud – teda hakkas see mees huvitama.
“Räägi mulle veel, palun!”
“Kellest?”
“Ericust...”
“Ah mis tast ikka kõnelda! Ta näib vana, ent tegelikult pole veel kolmkümmend täiski! Jah, Mademoiselle, seda ma ütlen, et see vale elustiil viimsegi härrasmehe logardiks muudab!”
“Kolmkümmend? Ta on ju sama vana kui leitnant de Ville.”
“Jah, kuid ometigi on leitnant aadel – teiega samast loorist, mademoiselle Juliette!”
“Ja ikkagi...”
“Jah?
“Ma tahan temaga tutvuda...”
“Mida? See pole võimalik! Mitte keegi ei peaks seda heaks, kui teaks !”
“Just! Sellepärast keegi ei võigi teada!”
“Mademoiselle?”
“Võta riidest lahti, Cosquette!”
Juliette pani aknale kardinad ette ja ukse riivi.
“Nii,” lausus ta seejärel, “Ja nüüd vahetame kleidid! Mina saan sinu valge ja sina minu tumesinise!”
“Aga Mademoiselle!” ehmus teenijanna, “Kui isand teada saab, et te suvatsesite lossist lahkuda, ja seda veel omal käel ja sellistes riietes , siis...ma saan ju karistada ! Viisteist pitsahoopi oleks vähim!”
Juliette naeris ja lausus : “Seda nüüd küll ei juhtu, kulla Cosqette! Sest mitte keegi ei saa minu “seiklustest” teada!”
“Olete kindel?”
“Aga loomulikult!”
Tüterlapsed vahetasid kleidid – nüüd jõudis aeg soengute kätte: Cosquette keeras oma tuhmblondid juuksed krunni ja Juliette lasi omadel vabalt langeda. Kaunid pruunikas-oranzid lained veeresid veidi allapoole kaunitari saledat pihta.
Juliette nägi nii kaunis välja, et isegi Cosquettel jäi hing hetkeks kinni.
“No ma lähen siis!” hüüdis tütarlaps ja tahtis juba välja tormata kui teenijanna tast kinni haaras.
“ Olge ettevaatlik, mademoiselle, väljas ei liigu mitte ainult härrasmehed!”
Juliette punastas ja noogutas peaga.
“Ja veel! Te ei tea ju inglise keelt!”
“Natuke ma ikka mõistan!”
“Aga mademoiselle!”
“Ma lähen!” hüüdis Juliette ja jooksis toast välja.
“Ma loodan, et teiega saab kõik korda, Mademoiselle Juliette...” sosistas Cosquette ja jäi tugitooli palvetama.
Juliette aga, olles esimest korda oma 17-aastase elu jooksul vabadust tundnud , tormas esiteks tiigi äärde, kus hüppas kogu hooga külma vette.
“Oh, kui vaid isa mind praegu näeks!” naeris ta õnnelikult ja ujus paar ringi.
“Tere-tere, kena leedi!” kostus äkki kaldalt .
Juliette haitis sinna ehmunud pilgu, kuid nähes koka poega oma sõpradega rahunes taas.
“Teddy!” hõikas ta vastu ja lehvitas käegagi.
Noormees paistis üsna jahmunud, samal ajal kui ta kaaslased naerma puhkesid.
Lõpuks, raevust täitsa punane poiss tormas vette ja haaras Juliettel juustest.
“Ah või “Teddy” kohe? Kelleks sa ennast pead, va lit...”
Tüdruk ei jõudnud piuksatatagi, kui juba oli ta oma päästja käte vahel ja kokapoiss nägupidi kaldamudas.
“Käed eemale, Tedric!” sõnas kare hääl.
Juliette tõstis silmad ja nägi, et kõneleja on keegi noor mees, kes oli küll riides kui hulkur , kuid kergus, millega ta tüdruku veest oli tõstnud, kõneles võimsast jõus ta musklites.
Poistekamp aitas oma kaaslase veest välja ja tundmatut sajatades kompisid nad aegamisi minema.
Juliettel hakkas külm ja ta hakkas lõdisema.
Mehel ei jäänud see kahe silma vahele ja sõnagi lausumata kõndis ta, neid kätel, piki kallast metsa poole, kus tal väike maja oli.
“Aitäh...”lausus Juliette ja haaras tugevamini mehe kaela ümbert kinni. Too muigas, ent ei lausunud sõnakestki – nii nad kõndisid, kuni jõudsid väikese hütini.
“Siin sa eladki?” päris Juliette.
Mees astus sisse ja laskis tütarlapsel pehmele voodile kukkuda .
“Siin on sul soojem...” lausus ta ükskõiksel toonil ja lahkus.
Juliette ootas, millal ta tagasi tuleb, ent meest polnud, ega polnud.
Lõpuks otsustas tüdruk, et on nüüd piisavalt kuiv ja võib taaskord õue minna.
Astudes hütist välja, nägi ta eemal tundmatut, kes puid raius. Siit oli tiigi kallast kerge vaevata näha, mis pani Juliette punastama – oli ta ju nii muretult end vette heitnud! Tiigist oli märgata vaid metsa –hütt jäi varjatuks, nagu ka see eraklik mees, kes ta päästnud oli.
Juliette ligines puuraiujale ja ootas, et teda märgataks, ent too raius oma puid edasi.
Kannatuse katkedes tütarlaps köhatas paar korda.
Mees ei paistnud sugugi üllatunud kui ta ümber pöördus, vaid pigem uudishimulik .
“Ma soovin teid tänada oma päästmise eest, helge puuraidur!” lausus Juliette.
Mees paistis ükskõikne.
“Aitäh! Tänu teie vaprusele ja üllale iseloomule sain ma...” Ent tütarlapse kõnet enam ei kuulatud – mees jätkas oma tööd.
Juliette tundis end sellisest ükskõiksusest solvatuna ja tõstis veidi oma tooni.
“Ma ütlesin, et soovin teid tänada!”
Mees ei vastanud.
“No kuulake mind ometigi!” hüüatas Juliette ja haaras mehe käest, too seisatas.
“Ma soovin teid tänada! Ja sellepärast pakun teile oma abi. Kuidas ma aidata saan?”
“Kas tõesti?” küsis kare hääl ironiseerivalt, mis ärritas Juliettet veelgi.
Tüdruk tahtis oma käe ära vötta, ent mees haaras selle oma kätte.
“Sa pole tööga harjunud , plika ,” sõnas ta seejärel, “Kuidas saad sina mind aidata?”
Juliette tahtis midagi vastu öelda, kuid mees viskas kirve maha ja lonkis hüti poole.
Juliette kiirustas talle järele.
Jõudes sisse nägi ta, et lõkkeaseme kohal rippus juba pott. Mees ise istus oma voodil ja kooris kartuleid .
“Mida te teete?” päris Juliette.
“Lõunat.”
“Kas kartul on ainus, millest te toitute?”
Mees heitis tüdrukule hävitava pilgu.
“Kui ei maitse, kao ära. Kuid ma hoiatan – su vahvad sõbrad ootavad sind.”
“Kus?”
“Eks ikka linnaväravate juures. Sa oled ju linnakas, eks?”
“Ei...”
“Ei? Külast siis?”
“Mitte päris...”
“Jumal küll, põrgust või?”
“Nii võiks seda hoonet kirjeldada küll. Mu onu ei ole hea maitsega – sisekujundus vajab viimistlemist.”
“Või sisekujundus! Mida sina ka elust tead, plikatirts selline! Pole veel kahtekümmend täiski, eks ole?”
“Juunis saan 18...”
“18...hea vanus, ent kas sa veidi liiga vara ei alustanud oma hukkavat karjääri?”
“Hukkavat? Ah! Jumal küll! Ei! Ei! Ma pole vaba käitumisega naine!”
Mees muigas ja viskas kooritud kartulid potti.
“Kes sa siis oled? Tööd sa ei tee, kuigi laps sa enam pole...”
“Juliette Fleur de Giselle – mu onu on aga Constantin Parksson, parim mõõgamees kogu õukonnas!”
Mees naeris ja viskas tüdrukule leivapätsi.
“Mis ma sellega teen?”
“Sööd, väike Juliette! Niimoodi !” Ja ta näitas demonstratiivselt ette, kuidas asi käib.
Juliette ei suutnud naeru varjata ja kõiki viisakusreegleid eirates hakkas ta laginal naerma. Ta oli õnnelik.
Peagi nakkus ka mees naerutuhinasse ja alles üle ääre keevad kartulid äratasid noored taaskord teadvusele.
“Aga sina? Kes sa oled ja kui vana?” küsis Juliette julgelt sinatades ja imestades isegi oma jultumuse üle.
“Vana? See oli julm, Juliette!” vastas mees.
“Ma olen kakskümmend neli – eelmine kuu sain. Olen Agnèsist, see on Pariisi lähistel üks küla...”
“Mis juhtus?”
“ Revolutsioon . Mu vend oli üks mässumeelsete eestvedajatest. Kui nad kaotasid, viidi mind emaga siia, Eyreysse.”
“Ja kus ta nüüd on? Su ema, ma mõtlen...”
“Ta läks tagasi kui olin piisavalt suur, et iseenda eest hoolitseda.”
Juliette tundis ääretut kurbust, kui vaatas meest enda ees. Tollel oli seljataga raske lapsepõlv, kuid ometi säilis naeratus ja hea süda.
“Kuidas sa suudad nii tugev olla?” küsis ta lõpuks ja kaua vaoshoitud pisarad veeresid tahtmatult üle ta lumivalge näonaha.
Mees naeratas sunnitult, ent peagi ta naer kustus. Ta haaras Juliette oma embusse ja kaisutas teda lohutades.
Lõuna unustati, sama juhtus ajaga .
Päikeseloojangu viimseid kiiri nautides tuli Juliettele äkki meelde, et Cosquette ootab teda ikka veel.
Vastu tahtmisi lausus ta sõnad, mis tegid haiget mõlemale: “Mul on aeg nüüd minna, mind oodatakse ...”
Mees hakkas vastu, kuna teadis, et kui Juliette nüüd peaks lahkuma , ei kohtu nad enam eal. Seega tegi ta kõik, et neiut enda juures hoida, ent too läks ikka.
Enne lahkumist haaras Juliette mehe käest ja küsis poolsosinal: “Mis on see nimi, kellele kuulub mu süda?”
Mees oli üllatunud, ent õnnelik. Kuid siis meenus talle tütarlapse lahkumine ja ta muutus taaskord väga kurvaks.
“Ära räägi nii, Juliette! See ei too õnne...”
“Ent ometigi ei taha ma seda varjata!”
“Siis tea – ma olen Romeo de Ville!”
“De Ville...Nagu Eric de Ville?”
“Sa tead mu venda, Juliette?” hüüatas Romeo.
“Jah...”
“Ja kas ta meeldib sulle minust rohkem?”
Juliette vaatas üllatunult meest.
Siis ta taipas, milles asi, ja lausus salapäraselt: “Kas oled kade ?”
Romeo haaras ta oma embusesse, ent peagi jooksis tüdruk lossi poole, sest kohe peale kallistust oli mees end hütti vedanud oma pisaraid varjamaks.
Ka Juliettel oli kahju lahkuda, ent ta südames põles kindel soov: Romeot veel kord kohata.
Jõudnud tagasi oma tuppa , vahetas ta teenijannaga taaskord oma riided. Cosquette palus tal kõigest jutustada, ent viimane vaid naeratas ja ütles, et see, mis täna oli juhtunud, oli parim asi tema elus.
6