Maria Montessori lasteaed (2)

Ingrid Meister "Avastagem laps" ("Montessori pedagoogika" I vihiku järg)
*Ettevalmistatud keskkond - see tähendab eelkõige lapse kasvuvajadusi mõistvat täiskasvanut, inimest, kes jätab lapse aktiivsusele ruumi ei sekku pidevalt lapse tegevusse. Ettevalmistatud keskkonnas saab laps tunda end tegevuse alagatajana.Loomulik aktiivne hoiak säilib, kui lapse teel ei ole ülejõukäivaid takistusi. Rikkalikud stiimulid äratavad tagasihoidlikumagi lapse aktiivsuse. Täiskasvanu tuleb oma soovitusega uue tegevuse alustamiseks appi vaid äärmise vajaduse korral.
*Mööbel olgu lapsele sobiv, nii et laps saab seda liigutada ja ühest kohast teise tõsta, see on üks igapäevase elu harjutusi. Kui põrand on hele ja ühetooniline, jääb iga väiksemgi mahakukkunud prügi lapsele silmaja ta võtab selleüles. Täiskasvanu peab vaid teadma, et liiga kirju põrandakate juhib lapse tähelepanu eemale ega võimalda tal oma loomupärast puhtusearmastust järgida. Ainult korrastatud ümbruses saab korrastuda mõtlemine, aktiivse vaimse tegevuse eelduseks on keskkond, mis võimaldab inimesel oma vaimset energiat rakendada.
*Füüsilinekeha on vaimse energia instrument .
* Last ei saa kasvatada, lapsel tuleb lasta kasvada. Tuleb uskuda lapse võimesse ise õppida ja areneda, tunda tema seesmist vajadust areneda.
* Pedagoog peab olema nähtamatu abiline, kes on vajaduse korral toeks , kuid kes ei tõmba pidevalt lapse tähelepanu endale. Montessori kasvataja on väliselt passiivne ja vaikne, ta jätab lapsele ruumi algatusvõime kasutamiseks, ta jätab lapsele ruumi kasvamiseks.
*Laps ei vaja materiaalset tunnustust(kommi, autasusid ). Tuleb laps kasvataja juurde tööd näitama, kiidab viimane teda alati lapsest enesest lähtuvalt: "Sul on kindlasti hea meel, et see nii kenasti välja tuli." Kasvataja rõõmustab koos lapsega tema edu üle, kuid ei anna mõista, et iga kordaläinud tegevust kiidetakse. Tasakaalutu laps kaldub eneseteostus-rõõmust veelgi enam eemale, kui t aõpib pingutama selleks, et kasvataja tunnustust pälvida.
*Kui kasvataja ei oska teha vahet hea ja kurja alge vahel, kui ta ei suuda märgata erinevust tegevuse impulsside vahel(ära tunda elujõudu, spontaanset vajadust rakendada oma energiat), siis ei saagi kasvtaja töö vilja kanda. Temast ei saa oskuslikku lapse lapse vaatlejat ja abistajat.
*Kasvataja ja õpetaja peavad oskama eristada normaalset patoloogilisest, tervet pulbitsevat elujõudu arenguhälbest. Mõned näited viimasest:
1)Liigutuste koordineerimatus, allumatus tahtele. Liigutused on saamatud, järsud või katkendlikud. Laps käitub halvasti, togib, väänleb, kiusab jne.
2)Võimetus tähelepanu suunata ja keskenduda. Puudub oskus olemasolevat tegevust juhtida ja lõpetada.
3) Pidev kalduvus kedagi jäljendada. Kaheaastase lapse matkimisvajadus on soov end treenida, toimida samuti kui suuremad. Selles eas on see last edasi viiv . Kui kolme-nelja-aastane laps jäljendab teisi ega püüa olla tegevuses iseseisev, on ta nõrk, tema tahe on loomulikult teelt kõrvale kaldunud.
*Lapsel on loomupärane huvi õppida iseendaga hakkamasaamist nii füüsilises kui sotsiaalses mõttes. Ebakõlad saavad alguse vähesest kogemusest, st lapsel pole olnud võimalust oma võimeid katsetada, eksperimenteerida, või täiskasvanu liigsest dominantsusest, lapse pidevast suunamisest. Lammutame looduse poolt antu, et siis tükikestest ise midagi väärtuslikku kokku seada.
*Montessori pedagoog: austab last, on märkamatult tema kõrval, ootab kannatlikult ja aitab ainult vajadusel. On maitsekalt riietatud, liigub märkamatult, räägib alati vaikse häälega. Ta kindlustab korra jailu, hoolitsedes segamatu töörahu eest. Ta on kui teadlane , kes omades sügavaid teadmisi vaatleb last, teeb lapsele märkamatult täpseid tähelepanekuid, on objektiivne tõeotsija. Ta läheneb lapsele uurijana, kelle eesmärgiks on avastada lapse kordumatu arenguvalmidus, mitte õpetada talle oma teooriaid .
*On lapsel võimalus treenida pidevalt toimetulekut raskemate ülesannetega, tekib tal vastav harjumus. Pärast tööd on laps rahul, Ta liigub rühmatoas ringi, justkui igavledes. Niisugune mõttepaus on väljahingamine, lõõgastumine. Antakse lapsele võimalus rahulikult tegevusetuna olla ja uut tegevustsüklit ise algatada, süveneb algatusvõime, isetegutsemine muutub harjumuseks. Terviklik tegevustsükkel nõuab pikemat aega(kolm tundi) ja täiskasvanu peab päevakava koostamisel sellega arvestama. Ka aeglasematele lastele tuleb jätta võimalus läbida nii kergem kui keerulisem töö algusest lõpuni. Vahelesegamine tekitab rahulolematuse tunde, mis kasvab üle rahutuseks.
* Kui iseseisva tegevuse tsükkel on läbitud, toimuvad ühistunnid. Pedagoog annab vaikselt ühele tegevuse lõpetanud lapsele märku tooli võtmiseks. Järgmine tegevuseotsija tuleb omatooliga ja nii on umbes 8-10 minutiga uudistajate ring koos. Õpitakse tundma uusi vahendeid, vaadatakse piltide sarju, tehakse katseid jne. On oluline, et uue harjutamiseks jääks pärast rühmatundi aega, nii et lapselejärele tulev vanem ei häiriks uue õppematerjali kallal õhinga toimetajat.
*Rühmas on koos 3-6 aastased lapsed, vanemad aitavad nooremaid. Kasvataja ei seisa kunagi probleemi ees, et ta peab korraga abiks olema 25-le lapsele, sest pidevalt on olemas kodukorraga harjunud vanemad lapsed, kes noorematele vajadusel märkusi teevad. Omaealise palvesse tasa olla suhtutakse märksa mõistvamalt kui suure inimese korraldusse.
*Päris uue rühmaga tööd alustav Montessori pedagoog ei sea endale esimeseks aastaks kiireloomulisi kasvatuseesmärke.
*Tasakaalustunud last ei ole vaja suunata puhkama .
*Teisi austama õpib inimene, kellest on lugu peetud, kellega on arvestatud. Last tõeliselt armastav täiskasvanu suhtub lapsesse kui kaaslasesse, kelle vajadusi tasub tundma õppida ja arvestada, ta ei suru oma tahet kunagi peale.
*1,5 - 2-aastane laps on kuulekas siis, kui ise tahab, st vahel kuulekas, vahel mitte. Ta katsetab sotsiaalset suhtlemist, vahel ka täiskasvanu kannatust proovile pannes.Laps vajab kindlaid piire , selget vahet keelatu ja lubatu vahel. Ainsaks nõudeks täiskasvanule on, et last ei keelataks seal, kus ta maailma avastab ja otse vajab eksperimenteerimist. Kapriisidega toime tulev täiskasvanu on lapsele kasvamises tõeliselt toeks. Sihilikult pahatahtlik 2 - 3-aastane laps ei ole.
*Füüsiline kontakt maandab pingeid.
*Mida enam täiskasvanu ehmatab või lapse hädast segadusse satub, seda vähem on temast lapsele tuge.
*Järsk löök või kriiskav hääletoon võib jätta püsiva jälje lapse mällu - aastaid hiljem ei mäleta ükski väikemees tüli tekkimise põhjust, küll aga talletub alateadvusesse kogetud ehmatus või hirm.
*Distsiplineerituse teine tasand - laps oskab kuuletuda ja suudab end kontrollida. Et selleni jõuda, on vaja treeningut. Aitavad elust enesest tulevad nõuded - need on lapsele arusaadavad, ta täidab neid meeleldi.
*Kolmas distsiplineerituse tasand on see, kui laps ise tahab olla nii, nagu peab. Tunnetab reeglite vajalikkust ja nõuab nende täitmist nii iseendalt kui teistelt.
*Distsipliin,mis tekib väljast tuleva keelu või käsu kaudu, püsib enamasti vaid seni, kuni korraldajatoast lahkub. Seepärast on laste eneste poolt tunnetatud ja saavutatud töörahu väärtuseks, mida iga Montessori pedagoog peab ülimaks hüveks ja mille poole pürgivaid lapsi ta kogu südamest aitab.
*MariaMontessori kasutab terminit horme, rääkides lapse vitaalsusest. See jõud paneb lapse tegema mitmesuguseid tegusi, ja kui last ei takistata, avaldub ta elurõõm. Siis on laps ettevõtlik ja õnnelik.
*Kui lapse ei ole võimelised koolis õppima, siis pole põhiliseks takistuseks mitte intellekti puudumine, vaid iseloomu nõrkus - ei suudeta end kokku võtta, puudub oskus raskusi ületada. Kui puudub iseloom, ei teostu ka kõige geniaalsem idee. Jalutule ei aita palvest "Kõnni ilusasti".
*Kui täiskasvanu on võimeline end vaimselt pingutama tahtlikult, siis väikese lapse kontsentratsioon algab käelisest tegevusest. On lapse käsi tegevuses, areneb ka kontsentratsioonivõime, laps tervikuna .
*Käelised tegevused ei arenda mitte üksnes lapse füüsist, vaid talletatuina alateadvusse moodustavad alusmüüri vaimseks tegevuseks. Käsi on intellekti tööriist.
*Laps tahab teha kõike, mis täiskasvanugi, ainult et vilumuse saavutamiseks onlapsel vaja end treenida. Liigutus, mis on aastatega täiskasvanule omaseks saanud, saab lapsele selgeks siis, kui seda talle aeglaselt ette näidatakse.
*Täiskasvanu ülesanne on kujundada kasvukeskkond selliseks , et laps saaks sotsiaalses mõttes kõige tundlikumas eas, see on 2,5-3 aasta vanuses(kindlasti aga enne 4. eluaastat) muutuda tasakaalukaks, oma tegevusest rõõmu tundvaks inimeseks . Selles eas kaovad soovimatud iseloomujooned(kapriissus, lärmakus, tarbetu rahmeldamine) õiges kasvukeskkonnas iseseisvalt. Hiljemtuleb neist lahtisaamiseks kulutada palju aega ja vaeva.
*Kõrvalekalded loomulikust arengust. Ulakad lapsed; "head lapsed"; säravad, võimekad lapsed;
*Iseloomujooned, mida taunime täiskasvanud, saavad alguse varases lapseeas .
*Psüühiline põgenemine fantaasiamaailma, mistõttu lapsel kaob side reaalse eluga. Täiskasvanu, kes lapsega vähese tegutsemise pärast süütunnet põeb, võib hõlpsasti lapsele tema mängu järgneda, soodustades veelgi enam fantaasiasse süvenemist.
*Tuleb tähele panna, kas laps elab oma energia välja igapäevases askelduses või ulmemaailmas uidates.
*Psüühilised barjäärid. Võivad tekkida lastel, kes on kaua elanud fantaasiamaailmas ja sellest küllastunud. Nad tahaksid vabaneda oma kujutelmadest, kuid neil puudub oskus tõelisest tööst ja reaalse elu võimalustest osa saada. Ahvatlev ümbrus, innustav täiskasvanu ja esimene heaolutunne kordaminekust sillutaksid teed tasakaalustumise ja eneseleidmise suunas.
*Muust maailmast eralduma kipuvad ka lapsed, kellel on olnud raskeid elukogemusi, saanud sageli peksa või pidanud pettuma täiskasvanu lubadustes. (Kujutleb, miks tal on paha olla. Näiteks väidab ta, et lasteaias ei ole hea söök ja ta oksendab. Vea teeme nii last kapriissuses süüdistades kui väljamõeldisi uskudes. Tõelise psüühilise trauma (lähedase kaotus, autoõnnetus) läbi elanud laps on mõnel juhul nii vaikne, et täiskasvanu ei pane tema enesessetõmbumist tähelegi. Laps ei taha olla iseseisev, ei hooli ümbritsevast. Oma seesmise hirmu suunab ta millelegi konkreetsele: ei tahamagamajääda, ei taha süüa jne. Psüühilise barjääri taga olevat last äratada ei ole alati lihtne: last aidata saab ainult aus, tõeliselt põnev, kaasa tulema ahvatlev keskkond. Lapsel endal on barjääri ületada väga raske.
*Sõltuvus, klammerdumine täiskasvanu külge. on ema ja lapse ühine mure, abi vajavad mõlemad. Laps ei püüagi ise hakkama saada. Kasvataja saab aidata lapsel leida talle sobivat huvitavat tegevust. Töö, mille vajadust laps taipab, ahvatleb teda süvenema ja tasapisi omaette tegutsema. Õpitud oskused lisavad kindlustunnet . Neile lasteletuleks anda esialgu lihtsamaid ülesandeid, et kindlustada õnnestumine ja edu kogemus.
*Omandihimu lööb välja lastel, kes ei leia ümbrusest tegutsemisstiimuleid. Seda ei tohi segi ajada kollektsioneermisega. Kui laps kasvab üles tegevusküllases õhkkonnas, kus igal asjal on oma mõte, saab ta nende kasutamisest õigesti aru. Temas süveneb terve suhtumine materiaalsesse maailma. Moraalse kasvatuse nurgakiviks on huvi elu ja armastus ümbritseva maailma vastu. Selle kasvatuse aluseks on teiste omandi austamine, omandi puutumatuse mõistmine. Võimujanu on üks omandamishimu vorme.
*Alaväärsuskompleks algab täiskasvanu arvamusest, et laps ei saa hakkama ja et teda on vaja pidevalt õpetada. Kui eeldada, et laps ei saa hakkama, siis lõppkokkuvõttes ta ei saagi. Just täiskasvanuga võrdseks peetaval lapsel kasvab terve mina-käsitlus, usk toimetulekusse. Külalisele antakse andeks kristallpokaali lõhkumine, laps saab pragada lihtsa kruusi mahapillamise eest. Järgmisel korral tassi haarates ongi väike käsi ebakindlam. Tasapisi süveneb lapses arvamus, et ta pole üksnes tegevuses saamatum, vaid on ka väärtusetum. Kui isa kurdab , et teismelinepoeg ei austa teda piisavalt,ja pole rahul poja enesekontrolliga, võiks ta meelde tuletada nooruki väikelapsepõlve. Siis katkestas isa ise lapse töö ilma igasuguse lugupidamiseta; lapse eneseväärikus ei võinudki areneda.Pidev võrdlemine teistega suurendab keskmisest saamatuma lapse suutmatustunnet veelgi.
*Hirmusi peetakse lapsepõlve loomulikuks osaks. Hirmust kui arenguhäirest räägime siis, kui laps tunneb paanilist hirmu teatud olukordades ja on kaotanud arusaama ümbritsevast. Mingi kogemus minevikust või arvamus muutub lapse kujutluses nii koloriitseks, et ajapikku kujunebki sellest foobia . Niisuguseid hirme esineb rohkem lastel, kes on täiskasvanu külge klammerdunud, kes ei pürgi iseseisvuse poole. Aidata saab last ainult teda elu loomulikesse nähtustesse pühendades, tema huvi ümbritseva vastu julgustades.
* Valetamine on tegelikult samuti loomulikult arenguteelt kõrvale kaldunud lapse viis suunata oma energiat. Laps võib valetada hirmu pärast karistuse ees või soovist varjata oma suutmatust. Õpetaja võitleb valetamise vastu, kuid tegelikult on vaja mõista lapse ebakindlust ja oskamatust end võimetekohaselt rakendada. Teistega võrdlemine - laps arvab end pidevalt süüdi olevat, et on teistest nõrgem, aeglasem . Oskuslikult sepitsetud jahoolikalt läbimõeldud valed ei ole räägitud enesekaitseks, vaid lapse soovist asju just niiviisi näha. See on põgenemine ebareaalsusesse. Laps elab oma rolli niitavalt sisse, et teda on mõttetu valetamises süüdistada. Tuleks välja selgitada, milline on tegelikkus, analüüsida ka olukorda lasteaias ja koolis. Kui laps ei saa end teostada ausal teel, kui lapse väärtushinnangud hakkavad kujunema selliseks, et eneseteostamiseks ei piisa oma energia kulutamisest või on selle kasutamist takistatud, tuleb kasvukeskkonnale tõsist tähelepanu pöörata. Vastasel korral muutub valetamine harjumuseks ja täiskasvanuna on seda väga raske välja juurida.
*Iseloomu areng on kindlas seoses edu kogemusega. Raskuse ületamiseks koondab kogu oma jõu just see laps, kes on kogenud edust saadud heaolutunnet, on võimeline kontsentreeruma. Eelkooliealise lapse saladus on kontsentratsioonivõime areng. Täiskasvanul tuleb võimaldada lapsel töösse süveneda, mitte last kiita ja keelata.
*Montessori õppevahendid jagunevad kolme suurde rühma:
1. Igapäevaseks eluks ette valmistavad harjutusvahendid.
2. Aistingute arendamiseks välja töötatud õppevahendid
3. Kultuurikeskkonda tutvustavad õppevahendid.
1. Avamise ja sulgemise harjutamine( uksed, sahtlid, erinevad purgid, karbid , aknad, kraanid , valgustite põlema panemine, võtmete kasutamine, erinevate lukkude kasutamine, kruvi keeramine , ukseketi kasutamine); raamatu kasutamine(võtmine ja asetamine riiulile, lehe keeramine); laua katmine (laua liigutamine, tooli asetamine laua alla ja tooli võtmine, laudlina voltimine ja lauale asetamine, servjettide voltimine ja lauale asetamine, taldrikute jt lauanõude lauale asetamine, kandikute kasutamine jne); toiduvalmistus (leiva lõikamine, puuvilja puhastamine ja tükeldamine, juustu lõikamine, kartulite pesemine ja koorimine , või asetamine lauale, pähklite puhastamine, munade koormine, salatite segamine , toidu asetamine vaagnale, kaussi, taldrikule); põranda puhastamine (põrandaharja kasutamine, kogu põranda pühkimine harjaga, mahakukkunud prügi kokkupühkimine, prügikühvli kasutamine, põranda pesemine veega, põranda kuivatamine , parketi puhastamine ja läikima löömine, põrandavaiba puhastamine); riiete eest hoolitsemine ( jalatsite kokkupanemine ja asetamine vastavasse kohta, jalatsite harjamine,kingakreemi kasutamine, kingalusika kasutamine, riiete harjamine, plekkide eemaldamine(looduslike vahenditega), nööpide etteõmblemine, ääre palistamine, lihtsampaikamine, riiete seljastvõtmine ja voltimine, riiete asetamine riidepuule, triikimine); prillide kasutamine (prillide prillitoosist võtmine ja ettepanemine, prillide äravõtmine ja kokkupanemine, prillide puhastamine); pesemisharjutused (nõude, pesu pesemine, pottide-pannide puhastamine, loputamine, kuivama asetamine, pesupulkade kasutamine, sorteerimine ja oma kohale asetamine); laudade puhastamine, lillede asetamine vaasi ja vee vahetamine vaasis, erinevate esemete hoidminekäes ja nende ulatamine teisele, taskurätiku kasutamine, lauakombed, tervitamine , silmside tervitamisel , käe ulatamine, kummardamine , ootamine ja vestlusesse lülitumine, lahkumiseks loa küsimine, tähelepanu juhtimine soovitavale, uksele koputamine ja sisenemine , külaliste vastuvõtt, tooli pakkumine, millegi palumine,laenamine, abipakkumine, tänaval liikumine, liiklusvahendite kasutamine (sisenemine bussi , trammi, väljumine, pileti komposteerimine , istme pakkumine),teatris ja kinos käitumine, tee juhatamine , prügikastide kasutamine, prügi tõstmine maast jne. Vaikusemäng.
3. Kultuurikeskkonda tutvustavad õppevahendid ( zooloogia - linnu- ja loomapiltide komplektid; botaanika - klassiruumis lilled, mille eest ka talvel hoolitseda, mosaiikmängud erinevatest taimedest , taimede eri osade tundmaõppimine kaardikomplektide abil, taimede kuivatamine, mitmesugused herbaariumid; ajalugu - õpetaja jutustus sellest, kui vähe aega on tegelikult inimene maa peal elanud, muuseumid , Montessori kooli kuulus ajaspiraal; geograafia - pildikomplektid(inimestest, loomadest,keselavad samal kontinendil, loodusnähtustest jne), huvitav on gloobus, kus maismaa on peeneliivapaberiga kaetud ja tähistatud on vaid poolused. Õpitakse selgeks mõisted maismaa ja veekogu. Mosaiikmaailmakaart, järgnevad mosaiiktehnikas Euroopa, Aasia jt kontinentide kaardid. Maismaavormide ja veekogude tundmaõppimine (kaks ühesuurust madalat anumat, millest ühes on plastiliinist maismaa ja selles väike järveke veega, teises vee sees järvekujuline saareke. Järgneb õppevahend väinast, maakitusest jne)
Kolmeosaline tund - iga kord samas järjekorras läbiviidud tund tekitab lapses kindlustune. Maria Montessori kasutas uute sõnade ja mõistete õpetamiseks nn kolmeosalist tundi. Näiteks võtame värvitahvlite hulgast sinise ja punase tahvli, asetame need lapse ette lauale ja ütleme talle, et täna õpime värve.
E s i m e n e o s a: Paneme lapse ette punase tahvli ja ütleme rahulikult: "Punane." Tõstame punase tahvli eemale ja võtamesinise. Ütleme: "Sinine." Uut sõna tuleb öelda selge häälega ja nii kaua, kuni arvame, et laps on ühendanud uue mõiste konkreetse esemega. Soovi korral laps kordab . Õpetaja ei küsi.
T e i n e o s a: Asetamemõlemad tahvlid lapse ette ja palume tal näidata värve: "Palun näita mulle sinist. Palun näita mulle punast..." Paigutame tahvlid järjekorras vastupidi ja palume uuesti. Kui laps osutab õiget tahvlit, noogutab õpetaja heakskiitvalt või ütleb rahulikult tunnustussõna. Last ei kiideta. Kui laps eksib, ei paranda õpetaja teda, vaid alustab uuesti tunni esimesest osast.
K o l m a s o s a: Asetame ühe tahvli lapse ette ja küsime: "Mis värv see on?" Laps vastab.Paneme uue tahvli lapse ette ja küsime uuesti. Kui laps vastab õigesti, võib järgmisel korral võtta kasutusele rohkem värve, aga alati uute hulka juba tuntuid. Kui laps eksib, tuleb õpetuses tagasi pöörduda selle tunni osa juurde, mis aitab lapsel arusaama ise omandada. Õpetaja ei jäta lapsele kunagi ebameeldivustunnet,nagu ei saaks viimane hakkama.
2.Aistingute arendamine. Keskendumisvõime. Keskendumisest tulenev seesmine rahu on isiksuse kui terviku arengu eelduseks. Sellepärast ongi Maria Montessori pööranud kontsentratsioonile nii suurt tähelepanu ja lapse loomupärast vajadust kõike käega katsuda oskuslikult ära kasutanud. Aistingute arendamise eesmärgiks ei ole õpetada lapsi paremini nägema ja kuulma , vaid aru saama, et nad näevad ja kuulevad, mõistma erinevaid nüansse. Laps mitte üksnes ei näe lille , vaid võtab lille pihku, et seda uurida. Väikene laps näeb kätega. Teda on võimalik õpetada ainult tegevuse kaudu.
Silindrid - ühte värvi, kuid eri suurusega, saab aukudesse asetada;
roosa torn - puust kuubikud suuruses 1 cm³ kuni 1 dm³, kõik ühte värvi, et laps pööraks enam tähelepanu kuubikute mõõtmetele;
värvitahvlid;
siledad-karedad plaadid;
saladuste kott - laps paneb käe sisse ja tunneb kompimise teel esemed ära. Esemed peavad olema lastele tuttvad. Need ülesanded meeldivad lastele väga.
Raskuste eristamine - õppevahend, milles on paarikaupa erineva raskusega plaate.
Kompimisel erineva temperatuuriga plaadid (puit, kork, metall , marmor).
Lõhna eristamiseks pannakse ühesugustesse topsidesse erinevaid toiduaineid. Lapse ülessandeks on nuusutamise teel leida samalõhnaliste topside paarid. Kontrolliks on topside all olev vastav märgike. Lõhnav toiduaine on vatiga kaetud, et see topsi avamisel välja ei paistaks.
Erinevate hääletoonide eristemiseks on võimalik valmistada ise eelmise õppevahendi sarnane topside komplekt. Hästi sobivad selleks läbipaistmatust plastmassist filmikarbid . Paarikaupa karpidesse (näiteks võetakse viis paar karpe) pannakse ühepalju herneteri, riisi, kruusa , kruupe, lilleseemneid. Kõrva ääres topse kõristades leiab laps käes olevale sobiva paarilise. Kontrollmärgike topsi all, nii et lapsel on võimalik pärast õnnestumist kontrollida.
Kellukesed õpetavad lapsi eristama kaheksat tooni do-st do-ni esialgu täistoone, hiljem ka viit pooltooni. Kellukesi on kaks komplekti. Lapsed õpivad toone eristama (kõrgem-madalam), reastama heliredeli järjekorras, leidma paarilisi ja mängima mitmesuguseid mälumänge. Lõpuks ka musitseerima.
Geomeetrilised kujundid
Geomeetrilised kaardid ja ruumilised geomeetrilised kujundid.
Binoomiline kuup - on lapsepärane, värviliste külgedega õppevahend, mida väiksemateks kuupideks lahti võttes tegeleb laps algebravalemiga a³ + 3a²b + 3ab² + b³. Kuupide punased, sinised ja mustad küljed jätavad ladumisel lapse mällu jälje, millele toetudes on 8-9 aastaselt valemit kerge mõista. Samasuguse kergusega omandab laps eelkoolieas ka trinoomilise kuubi ladumise . Klotside küljed on nüüd sinised, punased, mustad ja kollased ning neid õiges järjekorras lauale laotades saame valemi (a + b + c)³. Loomulikult ei õpetata lapsele selles vanuses algebra termineid. Piisab lapse rõõmust kuup õigesti lahti võtta ning kokkupanemisel nimetada, mitut sama värvi külge ta näeb.
Kirjutama ja lugema õppimine.
Kirjutusvahendi käeshoidmine - ettevalmistus kirjutamiseks algab alateadlikult eas, mil laps hakkab kasutama sõrmi mistahes käelises tegevuses. Esemed, mida laps hoiab esimesi sõrmi kasutades, arendavad kõik käelihaseid ja koordinatsiooni. Igapäevaseks eluks ettevalmistavatest õppevahenditest kuuluvad siia käsn vee tõstmiseks ühest kausist teise, suur ja väike pipett vee tõstmiseks ühest anumast teise, lusikas herneste, ubade jne tõstmiseks, pintsetid herneste ladumiseks alusele, pesupulgad jne. Ülesannetes järgitakse alati vasakult paremale ladumise (tõstmise) reeglit, nii et laps kujundab ise harjumust kirjutada vasakult paremale.
Aistingute arendamise materjalidest aitavad last kirjutusvahendi valitsemiseni jõuda silindrid (väikesi nupukesi käes hoides kasutab laps täpselt samu lihaseid kui pliiatsi hoidmisel) ja tahvlid materjali kareduse määramiseks.
"Värvi ise" - tüüpi raamatukesed.
Tähtede tundmaõppimine - Lapse loomulik soov kõike käega katsuda; peenest liivapaberist välja lõigatud ja alusele kleebitud tähed, mida laps korduvalt puudutada püüab. Nn "musklimälu". Enamasti tuleb laps tähetede juurde 3,5 - 4,5 aasta vanuses, aeglasemale lapsele tuleb anda aega ja oodata tema huvi tärkamist. Kolmeosaline tund - vea korral ei ütle õpetaja seda kunagi lapsele, vaid kordab õpetust rahulikult nii kaua, kuni laps jõuab ise õige tulemuseni. Järgmiseks õppevahendiks on suurte papist väljalõigatud tähtedega tähestik. Lapsed tunnevad nüüd juba tähti ja õpetaja küsib, millist tähte laps tahaks karbist ostsida. Iga täht on oma lahtris , eraldi on suured ja väikesed tähed, vokaalid on punased, konsonandid sinised. Kui laps tunneb tähti hõlpsasti ja suudab neid kergesti karbist üles leida, võib lapselt küsida, kas ta tahaks hakata sõnu laduma. Mänguasi(nt kana ) - hääldus, aeglaselt - mis häälikuid kuulis - proovime need tähed karbist leida, mida kuulsime - paneme sõna kokku. Last eisegata ega parandata. Tegevuse initsiaatoriks jäägu laps, mitte püüda talle oma tarkusi kiirelt selgeks õpetada. Mõni laps töötab tähestikuga mitu kuud, teine püüab juba esimestel tundidel laotud sõnu kokku lugeda. Kirjutamine on spontaanne tegevus, milleni laps jõuab anamasti enne lugema hakkamist.
Lugema õppimine. Alustatakse suutrte tähtedega.Sõnade ladumise omandanud, jõuab laps ise soovini laotud sõnu ka kokku lugeda. Esemetele õige sildi juurdeasetamine. Vasakult paremale. Kasutatakse vaid kirjatähti. Järgmine raskusaste: sildid ja pildid. Vasakult paremale. Laps taipab ise, et on eksinud , kui viimane silt ei leia õiget kohta. Õpetaja innustab last loetud sõnu harjutuse lõpus üle kordama . Kui kõiksildid onilusas rivis esemete (piltide) kõrval, tunneb laps õpitust tõesti heameelt . Raskusastmelt järgmiseks on suured (22 x 26 cm) kaardid piltidega. Kaartide taga on ümbrik väikeste sõnasiltidega. Igal kaardil on 6 pilti, laps asetab sõnasildid piltide alla vabaks jäetud kohta ridade vahel. 9 x 26 cm ribadele onkirjutatud kaunikäekirjaga üksteise alla lihtsamaid sõnu. Lapsed armastavad neid ribakesi uurida ja neilt sõnu lugeda. Trükitähti ei kasutata. Kogu lugemismaterjal on kirjutatud selgelt kirjatähtedega (väikeste tähtedega nagu c, n, s, mitte C, N, S). Väikesed raamatukesed paber suurusega 6 x 17 cm õmmeldakse keskelt raamatukeseks, mille igal leheküljel on üks sõna. Saladusekarp, milles on neljaksmurtud väiksetele paberitele kirjutatud erinevaid sõnu. Laps võtab karbist oma lipiku ja loeb sellel olevat sõna. Sõna jääb saladuseks. Ka õpetaja ei ütle oma sõna. Lapsele piisab rõõmust enda sõna ise lugeda ja teada saada, mis oli paberikesele kirjutatud. Põnev saladuslik õhkkond teeb mängu lastele huvitavaks.
Roosa - kerge materjal (ülaltoodud materjalid)
Helesinine - keskmise raskusastmega materjal (keerukamad sõnad, häälikuühendid jne)
Roheline - raskem materjal (sõnaliigid, nimi-, tegu- ja omadussõna tähendus jne)
Igal lauseliikmel oma värv. Ainsuse ja mitmuse tundmaõppimine.
Oluline on, et üleminek ühelt materjalilt teisele toimuks lapse initsiatiivil.
Arvutama õppimine.
Kümnendsüsteemisisulise mõiste omandamine - ridvad, kolmeosalisestunnis mõisted üks, kaks, kolm jne.
Numbrite õppimine 1 - 10.Liivapaberist numbrid . Sini-punaste ritvade ühendamine numbrikaartidega. Ühesuuruste jaotustega karbike 45 puust kepikese jaoks. Lapse ülesandeks on pulgakesi käega katsuda ja leida igale pulgale oma koht. Kuna mõiste "0" on lapsele tundmatu, alustatakse pulgakeste ladumist 1-ga tähistatud lahtrist. Harjutust sooritab õpetaja vaikides. Ta katsub pulka ja asetab pulgad arvu järgi lahtrisse . Mõni laps küsib õpetajalt, miks üks lahter tühjaks jäi. Õpetaja selgitab, et "0" tähistab seda, et midagi ei ole. Kui laps ei küsi, pole 0 mõistet eraldi tarvis selgitada. Hiljem tuleb laps ise selle peale.
Numbrikaardid ja loendatavad arvestusmärgid:
Õpetaja palub lapsel leidanumber, mis on järjekorras esimene. Laps võtab number ühe. Õpetaja asetab selle laua vasakusse serva ja palub lapsel leida 1 arvestusmärgi ning asetada see kaardi alla. Nüüd küsib õpetaja, mis number tuleb järjekorras järgmisena. Laps võtab number kahe. Õpetaja abistab last arvestusmärkide täpselt kõrvuti asetamisel. Ülesannet jätkates süveneb lapsel arusaam abstraktsest ja konkreetsest arvust, tekib visuaalne kujutelm paaris ja paaritust arvust.
Erinevad numbrimängud: Mari, plaksuta neli korda käsi! Ene, kükita kolm korda!; Lipikud numbritega - tuuakse õpetaja laua pealt nii palju herneid, ube, nööpe vms, kui lipikul kirjas on. Õnnetu võib olla see laps, kes saab paberi 0-ga. Mõni laps suhtub sellesse põnevusega, see on justkui saladus. Teine laps muutub kurvaks, et ta ei saanud õpetaja laualt ühtegi eset võtta.
Numbrilaulud käte plaksutamise vm. liigutustega .
Mitu last on veel klassis? Mitu lastläks juba riietuma ?
Teadlikku kümnendsüsteemi tutvustamist alustatakse vastavalt lapse valmidusele umbes nelja aasta vanuses. Kolmeosaline tund - mõisted üks, kümme, sada, tuhat . Pärlite lugemise mäng: 9 pärlit, 9 kümnelist ritva, üheksa sajalist plaati ja 9 tuhandelist pärlikuubikut. Pehme ühevärviline riidetükk, et pärlid laual ei veereks. "Kui mul oleks üks pärl veel, siis ma saaksin...(kümme)"; asetatakse kümnene ritv pärlite kõrvale ja üksikud pärlid pannakse ära karpi . Asutakse loendama kümneseid ritvu... kui mul oleks üks ritv veel, siis mul oleks kokku sada, jne. Ülesanne aitab lapsel aru saada, et 9-le järgneb alati kümme, mis viib järgmisesse ühikusse. Kuna iga ühikut on 9, sisaldub ülesandes ka kontrollelement. Järgmine ülesanne: "Võta kolm kümmet! Võta kaks sajalist!" jne. Mitu kümmet, mitu sajalist, mitu tuhandelist on laual? Üheliste, kümneliste, sajaliste, tuhandeliste tundmaõppimine numbrikaartide abil.
Pangamäng - palutakse lapsel tuua pangast pärleid vastavalt numbrikaardile või vastupidi, leida numbrikaardile sobivad pärlid. Liitmine -lahutamine- korrutamine -jagamine.