I. Meister "Avastagem laps" (0)

Ingrid Meister „Avastagem laps“
Montessori pedagoogika
Ettevalmistav keskkond ja õpetaja
Ettevalmistatud keskkond on Montessori mõiste, mille kohaselt kohandatakse keskkond lapse vajadusi silmas pidades. Kõigil lastel on võime püstitada eesmärke, kuid eesmärgi valib laps ise. Hea oleks kui täiskasvanu segab end lapse tegemistesse äärmisel juhul. Kõik vahendid ja mänguasjad peavad olema lapsele kättesaadavad.
Õpetaja kiidab lapse ilusat joonistust lapsest enesest lähtuvalt: „ Sul on kindlasti hea meel, et see nii kenasti välja tuli.“ Õpetaja rõõmustab koos lapsega tema edu üle, kuid ei anna mõista, et iga kordaläinud tegevust kiidetakse. Motessori õpetuse kohaselt on õpetaja lapsele saatjaks kasvamise teel, kes austab last, oma märkamatult tema kõrval ja aitab vajadusel, on maitsekalt riietunud, räägib vaikse häälega ja hoolitseb segamatu töörahu, korra ja ilu eest. Ta läheneb lapsele kui uurija, vaatleb teda märkamatult ja tema eesmärgiks on avastada lapse kordumatu arenguvalmidus, mitte õpetada talle oma teooriaid . Inimene, kes on pidevalt ametis oma tõekspidamiste levitamisega, ei suuda avastada midagi uut.
Lasteaed . Päevakava. Sotsiaalne suhtlemine . Lapse töötsükkel
Kui laps tuleb hommikul lasteaeda, peab ta päevarütmi sisse elama. See toimub erinevatel lastel erinevalt. Päev algab vabategevusega. Laps valib iseseisvalt omale tegevuse, materjali millega ta suudab toime tulla. Kui tegevus on lõpetatud kõnnib laps pealtnäha igavledes ringi. Tegelikult on see puhkehetk ja hingetõmbe aeg, mida laps väga vajab. Seejärel otsib ta uue tegevuse. Õpetaja ei tohiks last tagant kiirustada, et talle uusi tegevusi välja pakkuda. Montessori lasteaias toimuvad ühistunnid ajal, kui iseseisev tegevus on lõpetatud, Lapsed lülituvad ühistegevusse järk-järgul vastavalt sellele, millal nad on oma tööga valmis saanud. Montessori õpetaja ei tee lastega ühistööd kunagi terve grupiga, vaid 8-10 gruppidena. Õpetaja ei planeeri esimesse aastasse , kui kui ta alles lastega kohtus suuri kasvatuseesmärke vaid kavandab need järgmiseks aastaks. Esimesel aastal jälgib ta hoopiski, et oleks rahu ja tasakaal ning alustab igapäevaseks eluks ettevalmistavate harjutustega. Rühmatuba on eraldatud madalate seinetaga loožideks, kus lapsed saavad gruppidena töötada või vajadusel puhata .
Vabadus ja sõnakuulelikkus. Distsipliini kolm tasandit .
Laps võib alati vabalt valida omale tegevuse, kuid kui on selle lõpetanud, siis paneb asjad omale kohale. Korras ümbrus loob soodsa keskkonna tegevusteks. Laps vajab reegleid ja piire kuid ainus mida ei või piirata on isetegevus.
Esimesel tasandil on1,5-3 aastane laps. Laps kuulab sõna siis kui tahab, kuid ta pole seejuures pahatahtlik . Last tuleb kapriisihoo ajal aidata, kas tähelepanu kõrvale juhtimisega või füüsilise kontakti kaudu. On vaja välja selgitada nende põhjused.
Teisel tasandil olev laps juba oskab kuuletuda ja end kontrollida. Kolmandal tasandil tunnetab laps reeglite vajalikkust ja nõuavad nende täitmist nii endalt kui teistelt.
Montessori kohaselt on terve ja arenenud laps töökas, vaikust armastav, füüsiliselt vastupidav, uudishimulik , tähelepanelik ja peenetundeline. Lärmakas, ükskõikne, tõuklev jne on loomulikust arenguteest kõrvale kaldunud laps. Täiskasvanu ülesanne ongi kohandada kasvukeskkond selliselt , et laps saaks muutuda tasakaalukaks inimeseks ja tunda rõõmu oma tegevusest ja selle tulemist. Õiges keskkonnas kaovad kapriissus, lärmakus ja tarbetu rahmeldamine 2,5 – 3 aastastel lastel iseenesest.
Kõrvalekalded loomulikust arengust.
Esineb Montessori järgi kolme tüüpi:

nn. ulakad lapsed – kes on tahtejõulised ja tugevad, reageerivad ägedalt, kui ei saa oma energiat rakendada. Võivad seetõttu muutuda kadedaks ja agressiivseks, lõhkuda teiste mänge ja märatseda, on julmad loomade ja eakaaslaste vastu.

nn. head lapsed – on kuulekad, oma „mina“ mitte väljendavad, loobuvad kiirest , passiivsed nii füüsilisest kui vaimsest küljest. Klammerduvad täiskasvanu külge, ootavad korraldusi ja juhendeid. Igasugused olukorrad tekitavad neis lastes hirmu. Võivad rohkem valtetada, kui teised lapsed.

nn. säravad, võimekad lapsed – kes võivadki olla mõningate võimete poolest eakaaslastest üle. Kuid üldjuhul on nad tormakad, ei keskendu ühele ülesandele, rahutud ja ei süvene tegevusse. Alustatu jääb lõpule viimata. Kalduvad fantaasiasse ja ei püüagi kohandada end ümbriteseva keskkonnaga.
Kõik need küljed lastes ei ole mitte kaasasündinud vaid vanemate ja keskkonna kujundatud. Lastel võib esineda psüühilist põgenemist fantaasiamaailma, oskamata sealt välja tulla ja reaalse elu reeglite järgi toimetada - pean saama, mida tahan. Psüühilised barjäärid, ehk oskamatus näha, et elu on põnev ja pakub väljakutseid. Võib tekkida sõltuvus ja klammerdumine täiskasvanu külge. Selle on põhjustanud lapsevanem ise, kes väikesele lapsele on pakkunud rohkem abi, kui lasknud lapsel ise teha. Omandamishimu on meil kõigil veidike , kuid probleem on siis kui laps tahab kellegi käest pidevalt asju ära võtta ja tegelikult neid ei vaja ja heidab jälle kõrvale. Võimujanu on selle üks vorme. Lastel esineb alaväärsuskompleksi, mis samuti võib olla tingitud täiskasvanu pidevast vahele sekkumisest väikelapseeas. Nüüd ei oskagi laps enam midagi ise teha ja teab, et ta ei suudakski, kuna vanem on alati tema eest ära teinud ja see alavääristab last ning vähendab usku iseendasse.
Hirmusid peetakse lapsepõlve loomulikuks osaks, kuid ka seal on piirid. Kui laps kardab midagi foobiliselt või kardab kõike uut. Ka valetamise on normaalselt arenguteelt kõrvalekandumine, ehk põgenemine ebareaalusesse. Valetamises ei ole mõtet last süüdistada vaid tuleb leida põhjus miks laps valetab.
Õppevahendid
Montessori pedagoogika õppevahendid jagunevad kolmeks:

Igapäevaseks eluks ettevalmistatavad harjutusvahendid ( Uste avamine ja sulgemine , purkide ja pudelite avamaine, kruvide keeramine, võtme kasutamine, lauakatmine, toiduvalmistamine , koristamine ja puhastamine, riiete eest hoolitsemine, prillide kasutamine, pesemine, käitumine teatris jne);

Aistingute arendamiseks väljatöötatud õppevahendid (vaikusemäng);

Kultuurikeskkonda tutvustavad õppevahendid (zooloogia, botaanika , ajalugu, geograafia).
Kõik on ka ealiselt paika pandud imikust kuni puberteedieani.
Montessori kasutab kolmeosalist tundi, millest esimeses nt õpetatakse lapsele värve. Laps kuulab ja vaataba. Teises osas palub õpetaja lapsel endal nimetada värve. Ku laps eksib ei katkesta õpetaja teda vaid asub tagasi esimese osa juurde. Kolmandas osa nimetab laps värve ja õpetaja lisab veel vajadusel mõned uued. Kui laps eksib minnakse tagasi esimese osa juurde.
Aistingute arendamine, keskendumisvõime
Nii lapse tajumine kui ka keskendumisvõime algab varajasest lapsepõlvest ja laps õpib läbi käte. Aistingute arendamisel ei ole oluline lapsi õpetada paremini kuulma või nägema vaid aru saama, et nad näevad ja kuulevad. Ta on väljatöötanud terve rea harjutusi. Kuid üksiki harjutus ei ole harjutus omaette vaid osa tervikust ehk maailmast milles me elame.