Maailm 20. sajandi algul (1)

Maailm 20. Sajandi algul

Imperialismiajastu
Šovinism e marurahvuslus- Oma rahvuse teistest paremaks pidamine. Kuulus suurtele rahvustele.
Imperialism – Suurriikide püüded saavutada võimalikult suur mõjuvõim kogu maailmas. Majandusliku mõjuvõimu laiendamine. Imperialistlik riik arvab endal olevat huvisid enam-vähem kõikjal maailmas
Suurriigid põhjendasid oma poliitikat vajadusega hoolitseda vähe arenenud rahvaste eest ning levitada nendegi juures Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi. Euroopa tsivilisatsiooni, mille juhtmõtteks oli isikuvabadus , eraomand ja demokraatia, käsitleti ainuvõimalikuna.
20. sajandiks oli peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa riikide(ja sinna alla kuuluva Venemaa), olid maailmas kaks tõelist suurvõimu- Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Sel ajal ei tahtnud ükski suur ega väike riik mõne enda territooriumi lahkulöömisest kuuldagi, kuigi euroopalikud põhimõtted rõhutasin enesemääramist. Norra rahumeelne eraldumine Rootsist(1905.a) oli erand . Tegelikult võitlesid teised riigid enesemääratlemisõiguse vastu kõigi võimalike vahenditega.
Saksamaa, Venemaa – ümberrahvastamispoliitika
Inglismaa – Iirimaa rahvusliku vastupanuliikumise maha surumine relvajõu abil
Austria- Ungari- kõige leebem, piiratud autonoomia
Koloniaalimpeeriumi teke
1914. a elas 56% maakera elanikkonnast koloniaal - või poolkoloniaalsetes maades. Aafrika kuulus 1900. aastal 90,4% Euroopa riikidele. Kõige suuremad valdused Aafrikas olis Suurbritannial, kuid Prantsuse koloniaalimpeerium ei jäänud palju maha. 1914. aastaks suutis iseseisvuse säilitada vaid Etioopia (Abessiina) ning Libeeria(ameerika rajatud). Kohalikud rahvad tahtsid vallutajatele vastu hakata ja nii kujunes välja näiteks üsna dramaatiline kokkupõrge Buuri(Hollandi päritolu asunikud Lõuna-Aafrikas) rahvaste ja inglaste vahel. Inglise-Buuri sõda 1899- 1902 . Kuigi alguses suudeti Inglastele vastu hakata, muutus asi lõpuks partisanisõjaks, mille mahasurumiseks rajasid inglased koonduslaagreid. 1902 arvati buuride vabariigid Briti impeeriumi koosseisu.
Vastupanu soovis avaldada ka Aasia ning seal loodi 1896. a India Rahvuskongress, mis avaldas aga suuremat mõju kümmekonna aasta pärast. Ka Hiinas toimus vastuhakk , bokserite ülestõus(1900), mis veriselt maha suruti. 1911. a kukutas jõudu kogunud kodanik-demokraatlik liikumine Mandžu dünastia ja Hiinast sai vabariik.
Tehnika areng
1908. a paiku käivitas Henry Ford oma autotehases esimesed konveierid .
1900. a tegi Saksamaal esimese lennu Ferdinand Zeppelini õhulaev(tseppeliin).
1903. Orwille ja Wilbur Wrighti lennuk, püsis õhus 12sek
1909. a Louis Beriot’ lend üle La Manche’i
1895 .a eetris Guglielmo Marconi esimene raadiosaade ja 1901 esimene raadiosignaal üle Atlandi
1912. Uppumatuks peetud ookeaniauriku( Titanic ) hukkumine
Maailmamajanduse areng 20. saj algul
Maailma globaliseerumine. Rahandusasutused ja kaubandusfirmad kasvasid kokku või põimusid üksteisega, tööstus muutus rahvusvahelisemaks. Saksamaa tegeles sünteetiliste värvidega, mille avastas tegelikult inglane Wilhelm Henry Perkin. Tänu uuele tööstusharule hakkas Saksa eksport kiiresti kasvama, ajavahemikul 1900-1913 kolmekordistus. Saksa kaubalaevastiku areng.
Majanduse ebaühtlane areng tekitas suurriikide vahel pingeid, mis viisid kriisideni.
Ühiskondlikud liikumised

Uus klass – proletariaadid ehk palgatööliskond, mis hakkas energiliselt oma õigusi suurendama.
19. saj keskel olid revolutsioonilised sotsialistid ning Karl Marx kuulutanud klassivastuolude teravnemist ning kehtiva korra lammutamist revolutsiooni teel, 20 sajandi algul polnud aga paljud sotsiaaldemokraadid revolutsiooni vältimuses enam nii veendunud.
Rahvusvahelises töölisliikumises kujunes neli suunda:
1) Revisionistid – leidsid , et Marxi õpetus on vananenud ja seda tuleb revideerida(parandada)
2) Vene enamlased – Vladimir Uljanovi (Lenini). Pooldasid vägivaldset revolutsiooni ja proleritaadi diktatuuri kehtestamist
3) Tsentristlik - juht Karl Kautsky, kes proovis kahe eelmainitud suuda vahel keskteed leida ja langesid sellega enamlaste rünnaku alla
4) Anarhistid – Kodanlik kord tuli üldse kukutada ning klassivastuolud likvideerida . Ei pooldand diktatuuri ja olid tihti vägivaldsed
Neid liikumisi iseloomustas vankumatu usk progressi . Tuntud saksa mõtleja Friedrich Nietzsche imetles avameelselt julma , kaunist ja rõõmsameelset jõudu. Niisugused ideed said Euroopa haritlaste ning nende vahendusel laiemate rahvahulkade seas vägagi populaarseks. Väljapääsu igavast ja tühisest argipäevast nähti kõike purustavas ning puhastavas võitluses – seninägematus sõjas „mis lõpetab kõik sõjad“.

Rahvusvahelised suhted 20. Sajandi algul

Suurriikide blokkide kujunemine
1879 . Liidulepingu sõlmimine Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. 1882. a ühineb Itaalia. KOLMIKLIIT
1893. Venemaa ja Prantsusmaa liiduleping, mis kohustab üksteist kallaletungi korral teineteisele appi minema
1902. Salajane neutraliteedileping Itaalia ja Prantsusmaa vahel
1904 . Prantsusmaa ja Inglismaa leping. ANTANT
1907. Inglismaa ja Venemaa sõprusleping. Aasia mõjusfäärideks jagamine
Riikidele andis sõjaka meeleolu sõjatehnika areng ning võidurelvastumine. Võeti kasutusele raudteed, moodsad sidevahendid, miinipildujad, kaevikud . Kuigi oli teada, et ratsavägi enam suurem asi pole, arendati seda ikka, lootes et eelseisev sõda tuleb kiire ja lõpeb ühe otsustava lahinguga.
Kolmikliit ja selle eesmärgid
Kandvaks jõuks oli Saksamaa. Soovis uusi kolooniaid haarata, eesmärk oli purustada Prantsusmaa ning kehtestada oma võim Euroopa mandril . Otsest sõjalist Inglismaaga loodeti esialgu vältida, kuid pikemas perspektiivis oli see möödapääsmatu.
Saksamaa toetus oli eluliselt oluline Austria-Ungarile, mis oli rahvuslikult killustatud ning mida ohustasid Serbia püüded luua Austria-Ungari koosseisu kuuluvatest slaavi rahvastest suur slaavi riik. Serbia selja taga oli aga Venemaa. Austria-Ungari eesmärk oli tugevdada oma positsioone Balkanil . Selleks tuli maha suruda Serbia domineerimiskatsed ja saada Saksamaa toetud juhul, kui Balkani sündmused peaksid kaasa tooma sõja Venemaaga.
Nõrgim lüli oli Itaalia, kes oli liitunud selleks, et end kaitsa Prantsusmaa võimaliku rünnaku eest. 20. sajandi algul paranesid aga Itaalia ja Prantsusmaa suhted märgatavalt paranenud . Prantsusmaa toetas Itaalia soovi eraldada Türgi küljest hilisem Liibüa(Kürenaika ja Tripolitaania ). Samal ajal tugevnes vaen Austria-Ungariga, kes oli võidelnud Itaalia ühendamise vastu ja kelle valduses oli itaallastega asustatud alasid. Ka venemaa toetas Itaalia püüdlusi Aafrikas ning 1991. a vallutaski Itaalia Türgilt Tripolitaania ja Kürenaika ja kuulutas selle oma kolooniaks nimega Liibüa-
Tähtsamaks koostööpartneriks Saksamaale ja Austria-Ungarile oli 20. saj esimesel kümnendikul Türgi, sest see lootis toetust Venemaa ja Itaalia kasvava surve vastu.
Antant ja selle eesmärgid
Kandvaks jõuks oli Prantsusmaa, kes soovis vähendada Saksamaa mõjuvõimu Euroopas ning saada tagasi Elsassi ja Lotringit. Prantsusmaa ja Saksamaa huvid põrkasid samuti kokku Aafrikas.
Ka Venemaale ei meeldinud Saksamaa suur mõjuvõim, kuid suuremaks vaenlaseks oli siiski Türgi, sest Venemaa soovis Konstantinoopolit ja Dardanelle. Selleks oli vaja purustada Türgi ja ka Austria-Ungari ja kehtesada oma võim Balkanil. Venemaa sai aga aru, et Prantsusmaaga sõlmitud liidulepingu järgi kujuneb tema peamiseks vastaseks võimalikus sõjas Saksamaa ja andis Prantsusmaale lubaduse alustada sõjategevust rünnakuga Saksamaa vastu.
Kolmas osapool, Inglismaa polnud aga andud lubadust, et kui need Saksamaa vastu astuvad, nende poolel on, kuid Inglismaa ei saanud lubada Saksamaal muutuda domineerivaks jõuks Euroopa mandril ja maha tuli suruda tema pürgimused jagada ümber senised koloniaalvaldused, et tõusta maailmavõimuks.
Viimane eesmärk sobis väga hästi Inglismaa ammusele liitlasele Jaapanile, kes oli huvitatatud Saksamaa koloniaalvalduste ülevõtmisest Aasias.
USA tulek maailmapoliitikasse
Sekkuti Lõuna – Ameerikas toimuvasse, et teha seal eurooplaste mõjule lõpp ja tõusta oma maailmajao suurvõimuks. Maavägi oli USAl väike, see-eest oli võimas laevastik . Esimene märk Ameerika imperialismist oli Ameerika – Hispaania sõda ( 1898 ). Hispaania sai lüüa ja loovutas Pariisi rahuga Puerto Rico , Filipiinid ja Guami . Kuuba jäi neljaks aastaks USA okupatsiooni alla, misjärel võim läks üle ametlikult sõltumatule, kuid tegelikult Ühendriikidest sõltuvale valitsusele.
Järgmisena asusid Ühendriigid teostama nn kahuripaatide diplomaatiat, millega nõuti, et Ladina-Ameerika riigipöörded ei tooks kaasa USA valitsuse või kodanike sõlmitud lepingu tühistamist. Vastasel korral maabus mängureegleid rikkunud riigi rannikul dessantvägi.
Ameerika-Hispaania sõjaga sai Ühendriikidele selgeks, kui vajalik oleks talle Kesk-Ameerika maakitsikust läbiv kanal . Ostmine oleks olnud kallim ja odavam oli toetada vastuhakku, mille tulemusena eraldus 1903.a Kolumbiast Panama riik. Panama sõlmis USA valitsusega lepingu, millega Ühendriigid said tulevase kanali tsooni määramata ajaks rendile.
Järk-järgult tõmmati Ühendriigid Euroopa sündmuste keerisesse. Ühendriikidel oli tihe kaubavahetus Inglismaaga, mis määras ka ära Ühendriikide hoiaku eesseisvas konfliktis.
Rahvusvahelised kriisid 20. sajandi algul
Balkani poolsaarest oli 20. Sajandi esimesel kümnendil saanud ohtlik piirkond. Oma osa olukorra teravnemises etendas poolsaarel ülevõimule pretendeeriva Serbia agressiivne poliitika. Serbias oli tapetud sealne kuningas koos perekonnaga ja asendajaks venemeelne valitseja. Nüüdsest tähendas konflikt Serbiaga konflikti Venemaaga.
Vene-Serbia ambitisioonidega põrkusid Austria-Ungari plaanid, kuna Austria-Ungari alla kuulus Bosnia ja Herstegoviina, kuna Serbia ihkas ise neid maid. See viis Austria-Ungari teravasse vastasseisu Serbia ja tema selja taga seisva Venemaaga. Saksamaa sekkus Austria-Ungari poolel ja see sundis Vene-Jaapani sõjast ning 1905. a revolutsioonist nõrgestatud Venemaad taanduma.
Oma osa järgnevates sündmustes mängis Türgi jätkuv nõrgenemine, mis õhutas Balkani rahvaid türklasi kogu poolsaarelt välja tõrjuma. Türgi-vastase liidu moodustamist toetas aktiivselt Venemaa, lootes seda tulevikus Austria-Ungari vastu pöörata.
1912.a kuulutasidki Serbia, Bulgaaria ja Makedoonia Türgile sõja. Türgi sai lüüa ning kaotas kõik oma valdused Euroopas peale Konstantinoopoli. Bulgaaria omandas nii ulatuslikud alad, et juba järgmisel aastal ründasid ta endised liitlased koos Türgi, Kreeka ja Rumeeniaga teda ennast ning võtsid bulgaarlastelt nende vastomandatud territooriumid taas ära. See võõrutas Bulgaariat Serbiast ja tema taga seisvast Venemaast ning lähendas Kolmikliidu riikidele. Balkani ja Balkani ümber valitsevaid vastuolusid need sõjad ei likvideerinud. Pigem vastupidi.

Soome ja baltimaad Vene impeeriumi koossseisus

Venemaa jõuab 20. Sajandisse
20. sajandi alguseks oli Venemaa teinud läbi kiire majandusliku arengu, kuid oli ikka veel teistest suurriikidest maas . 1894.a oli sealseks keisriks loomult heatahtlik , kuid tahtejõuetu Nikolai II. Venemaa jätkas agressiivse välispoliitikaga mis viis kokkupõrkeni Kagu-Aasias, algas Vene-Jaapani sõda(1904-1905) mille Venemaa kaotas. Kaotus Jaapanile soodustas 1905.a revolutsooni puhkemist, mis algas Verise pühapäevaga 9.jaanuar, mil võimud avasid tule Peterburis toimuvale rahumeelsele töölisrongkäigu pihta. Mitmed rahutused viisid 17. Oktoobri manifestini, milles Nikolai II lubas rahvale sõna-, koosoleku-, ja ühinemisvabadust ning rahvaesinduse – Riigiduuma – valimisi. Algas erakondade moodustamine.
Ülestõusud ja mässud ei lõppenud. Nõrgenes rahvuslik rõhumine, laienesid poliiitlised õigused, kergenesid talupoegade ja tööliste olukord ning tehti samm konstitutsioonilise monarhia suunas. Valiti ebademokraatliku valimisseaduse alusel Riigiduuma, mille volitused olid üsna piiratud, kuid et teistele suurriikidele järgi jõuda, asus peaminister Pjotr Stolõpin teostama reforme, eeskätt agraarreformi. Selle eesmärk oli vene maaelu ümber kujundada iseseisvate talude tekitamiseks. Külakogukonnad lammutati. Varsti pöördus Stolõpin taas jäiga venestamispoliitika juurde ning 1911.a mõrvati ta segastel asjaoludel. Taas tugevnes rahvuslik liikumine ja revolutsioonilised meeleolud.
Soome Venemaa koosseisus
19. saj lõpul asusid Vene võimud Soomes autonoomiat piirama. Soome saadeti uus kindralkuberner Nikolai Bobrikov, kes otsustas välja jätta veebruarimanifesti (15.02.1899), mis tühistas enamiku Soome senistest privileegidest. Alalhoidlikud vanasoomlased üritasid Venemaad rahustada, noorsoomlased organiseerisid vastupanu. Soome sotsiaaldemokraadid kirjutasid palvekirja, millel oli 520 000 inimese allkirjad, kuid Vene võimud ei teinud sellest välja. 16. Juunil 1904 tulistas aktivistis Eugen Schauman esimesena Bobrikovi ja siis enda.
1905. aasta novembris tühistas keiser suurema osa veebruarimanifestist ning 1906.a toimusid Soomes parlamendivalimised, mille võitsid ebaausalt sotsidevastased vana- ja noorsoomlased. Kuid edu oli ajutine ja peagi tabas Soomet uus venestamislaine .
Balti kubermangud 20. Sajandi algul
Baltimaad arenesid kiiresti, Leedus oli see erinevalt Lätist ja Eestist aeglasem , tööstus ei saanud piisavalt töökäsi, mille tulemuseni oli ulatuslik väljaränne Venemaale ja ka Ameerikasse. Lätis oli selleks ajaks tekkinud juba rahvusluse kõrvale uus vool, mis kritiseeris vanema põlvkonna rahvuslaste ükskõiksust sotsiaalsete probleemide vastu ning nõudis nende probleemide lahendamist. Sellise suuna ideaoloogiks oli kirjanik Janis Rainis (1865-1929).
Uue mõtteviisina omandas sajandi algul Lätis ja Eestis aina suurema mõjuvõimu sotsiaaldemokraatia . Alguses levis see peamiselt vene üliõpilaste ja tööliste seas, peagi jõudsid ka kohaliku rahva sekka. Eriti kiire levik oli Lätis, kuis 1904.a asutati juba Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei. Leedu olukord oli erinev. Venestamine oli seal jõhker. Keelati rahvuslikud organisatsioonid , ladina tähestikku kasutav leedukeelne kirjavara. Alles 1904.a andis Nikolai II loa leedukeelse kirjasõna väljaandmiseks ja kasutamiseks, püüdes vaigistada rahulolematust.
Eestis oli 19.saj mõjuvõimsamaks tegelaseks tõusnud Jaan Tõnisson(1868 sünd), kes andis välja Tartus ajalehe „ Postimees “, mille ümber oli koondunud suur hulk tollaseid rahvuslasi. Advokaat Konstantin Päts( 1874 -1956) hakkas 1901.a välja andma „Teatajat“.
Teataja kuulutas „uueks jumalaks“ majanduse, Postimees pidas oluliseks hariduse ja kultuuri edendamist. Nii jagunes Eesti ühiskond majandusmeesteks ja aatemeesteks. 1904.a õnnestus eestlastel saada võimukaks oma maa suurmas linnas, sest saavutati võit Tallinnas eesti-vene blokiga.
1905.-1906.a sündmused Baltikumis
Nii Eestis kui Lätis mindi kaasa 1905.a puhkenud Vene revolutsiooniga. 16.okt 1905 toimus Tallinnas meeleavaldus , kus sai surma 94 inimest. 19.okt lubas Nikolai II manifestis lubati moodustada oma erakondi. Lätis oli sotsiaaldemokraatidel vene aatekaaslastega samalaadne vastasseis, kuid koostöö tihedam. Ärevaks muutis rahvast peetud rahvaesindajate nõupidamised. Algasid mõisatepõletamised ja omavalitsusüksuste moodustamised. Tsaarivõimus vastasid sellele sõjaseisukorra väljakuulutamisega ning karistussalkade sinna saatmisega. Hukati revolutsiooniga seotud inimesi, osadel õnnestus Lääne-Euroopasse põgeneda. Leedu revolutsiooniga selliselt kaasa ei läinud, kuna kartis äsja saadud õigusi kaotada, kui olukorra teravnemiseni ei läinud kaua aega. Ligi 2000 rahvaesindajate nõupidamise liiget nõudsid Leedule suuremaid õigusi kuni autonoomia kehtestamiseni. Ülestõusmisi esines mitmeid, aga need olid Balti rahvastele kasulikud. Võideldi välja õigus emakeelsete erakoolide(ka keskkoolide) loomiseks, lihtsustus rahvuslike organisatsioonide ja ajakirjanduse tegevus.
Baltikumi areng
Revolutsioon ei katkestanud kiiret arengut. Eestis asuti agaralt kasutama emakeelsete erakoolide asutamise võimalust. Esimesena avas uksed Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium(Tartus) ning järgnesid poisslaste gümnaasiumid Pärnus, Viljandis ja Otepääl. Avati Vanemuise uus maja ning Tallinnas valmis Estonia teatrimaja. Lätis rajati 1906.a Läti Põllumeeste Selts. Arenes põllumajanduslik ühistegevus, suurenes maaelanikkond. Unistati iseseisvumisest.Leedus levis iseseisvumise taastamise idee, millele andis jõu ning sisu sajanditepikkune oma suurriigi kogemus. Leedu hakkas otsima tuge Venemaa suurimalt vaenlaselt Saksamaalt kui Eesti ja Läti pidasid Saksamaad oma rahvuslike püüete suurimaks takistajaks.

Kultuur ja eluolu 20. saj algul

Uus aastasada
Maailm oli veel tugevalt Euroopa-keskne. Lääs dikteeris oma tahet enam-vähem kogu inimkonnale. Kõikjale tungisid läänelikud tarbeesemed, rõivad ja mood. Avastusi oli 20. sajandi algul mitmeid. Moesõnaks oli progress, inimesed tundsid end igavestena ja pöördumumatutena ja seetõttu tundusid kohatuna erinevad katastroofid. (Titanic, maavärin Lõuna-Itaalias). Jõukamates piirkondades olid uuendused silmale näha, näiteks nagu New Yorgi pilvelõhkujad, elektrilaternad Pariisis. Linnade tänavatel marssisid ühe enam häälekamate naisõiguslaste ehk sufražnettide rongkäigud. Leiutati tselluloid.
Leidus ka sügavat pessimismi. Pessimistlike meeleolude üheks avalduseks oli antisemitism (juudivaenu) tugevnemine, mida võis märgata Viinis , Pariisis, Peterburis ja mujal. Vastukaaluks antisemitismile rajas Viini ajakirjanik Theodor Herzl sionistliku liikumise, mis hakkas koondama juurte ja taaselustama heebrea keelt juutide ühiskeelena.
Teadus ja tehnika
Alguse sai geneetika . 1900. a pani Saksa füüsik Max Planck aluse kvantmehaanikale. Toimus ka aatomi ehituse selgitamine . 1897.a avastas inglane Joseph Thomson elektroni, 1911.a teine inglane, Ernest Rutherford planetaarse aatomimudeli, 1913.a valmis taanlase Niels Bohri töö vesiniku aatomist. 1905.a esitas juudi soost Šveitsi patendiametnik Albert Einstein erirelatiivsusteooria.
Avastati veel hormoonid(1905), mandrite triivimise teooria teke(1908) ja süüfiliseravim. Kogu järgnenud sajandile vajutas pitseri Sigmund Freudi psühhoanalüüs. Tema kuulsamad õpilased ja ideede edasiarendajad olid Carl Gustav Jung ja Alfred Adler
Kirjandus ja kujutav kunst
Alfred Nobel pani aluse Nobeli preemiale(1896, 1901). Oma fondi protsentidest hakati igal aastal jagama preemiaid „inimkonnale suurimast kasu toonud “ isikutele. 1913.a läks kirjanduspreemia väljaspool Euroopat elavale indiaanlasele Rabindranath Tagorele. Sellel ajal leidus kirjanduses ka spetsiifilist n-ö juugendlikku uudsust. Uue vooluna tekkis ekspressionism , mis hiljem juugendlikust kirjandusest populaarsem oli. Kuulsaim juugendkunstnik oli Viinis töötanud Gustav Klimt. Ekspressionismi tõid kunsti osalt needsamad nimed, kes olid kuulsust saavutanud juba juugendstiilis, näiteks norralane Edvard Munch . Alguse sai ka abstraktsionism . Selle voolu alusepanija ja üks tähtsamaid ideolooge oli venelane Vassili Kandinsky . Hiljem lisandus sajandi suurimaks kunstnikuks tituleeritud Pablo Picasso , kes tegi läbi enam-vähem kõik moevoolud.
Muud kunsti- ja kultuurivaldkonnad
Maailma muusikapealinnadeks olid Pariis ja Viin . Tuntumateks heliloojateks olid Claude Debussy , Arnold Schönberg, Richard Strauss jpt. Teisel pool Atlandi ookeani sai samal ajal alla filmikunst ning kuulsaks sai filmikunsti üks suurimaid nimesid Charlie Chaplin . Silmatorkavad muutused toimusid moes. 1901.a suri Inglise kuninganna Victoria ning temaga koos viktoorianlik ajastu. Naised ütlesid järk-järgult lahti lämmatavatest korsettidest, ahistamise ja allasurutuse sümbolist, samuti S-kujulisest figuurist.
Vöökoht paigutati rinna alla, luues uue ampiirjoone ning vastavalt sellele kerkis ka kleidiserv. Toimus ka täielik värvide plahvatus ja moodi tuli karusnahk.
Muutused toimusid ka spordis. Ajastut iseloomustas spordi populaarsuse tõus. 1896.a toimusid esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud. Võidukäiku jätkas 19. saj sündinud moodne jalgpall, mis 1908.a võeti olümpiamängude kavasse

1905 aasta revolutsioon Eestist

Eestlased olid selleks ajaks tõusnud arvestatavana Euroopa kultuurrahvaste sekka. Kuna Eestis oli sellel ajal viljaküllus, orienteerus osa majapidamisi ümber loomakasvatusele. Sakslastest linnaelanike osakaal vähenes. 1896. A sai Tartu Ülikoolis juristiks õppinud Jaan Tõnisson „Postimehe“ toimetajaks. „Postimees“ levis eelkõige Lõuna-Eestis. 1901.a hakkas Tartu ülikoolist juristihariduse saanud Konstantin Päts (1874-1956) välja andma ajalehte „Teataja“, mis asus erinevalt „Postimehe“ aatelisusest pöörama tähelepanu majandusküsimustele. Samasuunaline oli 1903.a ilmumist alustanud Peeter Speegi „Uudised“.
19. Sajandil kujunes rahvusvahelises elus välja kolm peamist poliitilist voolu:
1) Konservatism – Alalhoidlikud baltisaksa rüütelkonnad ja linnakodanlus
2) Liberalism – Mõõdukad, rahvusidealistlikud, osalt ka radikaalsed. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts
3)Sotsialism – Sotsiaaldemokraatia. Kutsus üles sotsiaalsele õiglusele, astus välja rahvusliku, seisusliku, majandusliku rõhumise ja eraomanduse vastu ning seadis eesmärgiks õiglasema, soitsialistlikuma ühiskonna.Juhtivaks marksistlikuks tegelaseks oli Mihkel Martna . Marksistlikud ideed olid juba paarikümne aasta eest Saksamaalt Eestisse jõudnud.
RAHULOLEMATUS . Aastail 1900-1903 tabas Venemaa majandust kriis, mis puudutas ka Eestit. Tööliste palk oli väike, tööpäevad aga pikad, töötingimused rasked ja kahjulikud tervisele. Rentnikud olid võlgades ning kogu pahameel oli suunatud mõisnike vastu. Rahulolematus mujal kasvas samuti ja puhkes Vene-Jaapani sõda (1904-1905). See raskendas olusid ja saadeti ka eesti mehi sõtta. 9 jan 1905 toimus Peterburis tööliste rahumeelne demonstratsioon, mille pihta sõdurid tule avasid. Sellest kujunes ohvriterikas sündmus, mida hakati kutsuma Veriseks Pühapäevaks. See sündmus vallandas Vene impeeriumis revolutsiooni.
NÕUDMISED. 16. Veebruaril avaldas ajaleht „Uudised“ poliitilise programmi, kus peeti vajalikuks ülemaalise rahvaesindusorgani valimist, meestele ja naistele võrdse valimisõiguse andmist, ulatuslikku autonoomiat mittevene piirkondadele. Tartu „Postimees“ rõhutas samuti üldise valimisõiguse sisseviimist, ent manitses samal ajal rahvast vägivallast hoiduma. Küllalt ettevaatlikult hakati Tallinnas kevadiste - suviste streikide käigus väljendama isevalitsusliku riigikorra muutmise mõtet.
ÜLESTÕUS. 13. Okt algas Moskvas streik , millega ühines päev hiljem ka Eesti, nõuti Asutava Kogu kokkukutsumist ning mitmete vabaduste saamist. 17.okt 1905 ilmus Peterburis tsaari manifest, millega anti rahvale kodanliku vabaduse ja kõikumata alused tõelise isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosolekute- ja ühingute-vabaduse alusel. Novembris asutas J. Tõnisson ametlikult esimese legaalse eesti poliitilise partei – Eesti Rahvameelse Eduerakonna. Lõhenenud Eesti sotsiaaldemokraadid moodustasid(osa neist) Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse, mille üks juhte oli Peeter Speek. VSDTP’sse jäänute – tsentristide- juhtkujudeks olid sellal Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann. Sellisel äreval olukorral hakkasid baltisaksa rüütelkonnad otsima kompromisseivõimalusi eestlastega, kuid eestlased nõudsid rohkem, kui baltisaksad pakkuda suutsid.
27-29.nov toimus J.Tõnissoni eestvedamisel Tartus ülemaaline rahvaasemikkude koosolek. Kokku tuli umbes 800 inimest, vastupidiselt J.Tõnissoni plaanidele, valiti radikaalidest liikmete poolt koosoleku juhatajaks Jaan Teemant. Koosolek jagunes kaheks pooleks ja pooled nõustusid vaid selles, et venestamine tuleb lõpetada. Mõõdukad parempoolsed (J.Tõnissoni pooldajad ) leidsid et Venemaal tuleb kehtestada konstitutsiooniline monarhia ja valida demokraatlik rahvaesindus. Parempoolsed radikaalid(juhid: Mihkel Martna ja Hans Pöögelmann) kutsusid üles kasutama kõiki võimalusi, et saavutada demokraatia. Kasvõi relvastatud võitlusega.
Üle Eesti said tuntuks enamasti radikaalide aulakoosoleku otsused, sest saadikud viisid teate laiali üle maa. Olukord eestis muutus ärevaks, sest prooviti otsuseid ellu viia. Tööliste salakoosolekul Tallinnas võeti vastu otsas mõisate hävitamisega alustada. Mõisate põletamine ja kohapealsete „vabariikide“ väljakuulutamine oli nagunii alanud.
KARISTAMINE . Ka Lätis toimusid samasugused sündmused, ent palju ulatuslikumad ja verisemad. Kindral Vassili Sologub andis korralduse rahutused mahasuruda ja saatis selleks karistussalgad, keda juhtisid sageli baltisaksa ohvitserid. Tööle rakendati ka sõjakohtud, kuid esines ka juhtumeid, kus hukkajad tegutsesid sõjakohtu otsuseta. Paljud ajalehed suleti, nende seas „Uudised“ ja „Teataja“. Keelustati sotsialistlikud organisatsioonid. Selle aja jooksul sai Eestis surma ligi 500 inimest ja rohkem kui 700 pandi vangi või saadeti asumisele.

Esimese maailmasõja eel

POLIITILINE TEGEVUS. Ainsa eesti erakonnana lubati jätkata Eesti Rahvameelsel Eduerakonnal. Tsaar Nikolai II lubas esiimest korda kokku kutsuda üleriigilise rahvaesinduse – Riigiduuma, mis märkis üleminekut isevalitsuselt duumamonarhiale. Eestis valiti Riigiduumasse viis saadikut, kelle seas oli alati ka eestlasi. Saksamaa märkas oma võimu vähenemist ja püüti suurendada mõju kohalikule rahvale, ärgitades eesti lapsi nüüd saksa koolidesse astuma . 1904 Tallinnast alanud linnavolikogude minek eestlaste mõju alla jätkus järgnevatel aastatel. 1906-1914 said eestlased enamuse veel Võru, Haapsalu, Pärnu ja Rakvere juhtorganeis.
MAJANDUSE ARENG. Vaatamata olnud majanduskriisile jätkus majanduse edenemine. Maaharijad hakkasid rohkem tähelepanu pöörama töö kaasajastamisele: osteti moodais põlluharimisriistu, hakati kasutama parema kvaliteediga seemneid ja kunstväetisi. Hoogsalt edenes ühisettevõtlus – tekkisid ühispiimatalitused ja –kauplused, masinatarvitajate ühisused jms. Eesti oli Tsaari-Venemaa tööstuslikult arenumaid piirkondi.
JÕUVAHEKORRAD. Ametliku statistika andmeil oli Eestimaa kubermangus ja Põhja-Liivimaal 1911.a kokku 1 086 100 elanikku. Venelaste osakaal eestis kasvas, sakslaste arv aga langes. Sellele vaatamata oli kolme keele oskus eestis hädavajalik. Eestlased mõistsid hästi hariduse tähtsust ning püüti aina kõrgema hariduse poole.
KULTUURIELU . 1906.a anti ametlik luba laste õpetamiseks emakeeles rahvakooli kahes esimeses klassis nii linnas kui maal. Samal aastal lubasid võimud asutada erakoole, kus võid õpetada kohalikes keeltes, kuid ilma riikliku toetuseta. 1906.a avati esimese eestikeelse keskkoolina Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium Tartus. Sellele järgnesid üha uued erakoolid mitmel pool üle Eesti. Selle tegevuse eest kandsid hoolt haridusseltsid.
Avati ka teatrimajad, mis olid üsna esinduslikud. Ka kirjanduses oli muutusi. Edu- ning ka nooruslikult mässumeelsed õppurid moodustasid „Noor-Eesti“. Sellesse kirjanduslikku rühmitusse kuulusid näiteks Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik jpt. Gustav Suitsu öeldu: „Olgem eestlasedm aga saagem ka eurooplasteks!“ Noote kõrval seisid juba 19. Sajandil loometeed alustanud Eduard Vilde , August Kitzberg .
Eesti rahvas oli Esimese maailmasõja puhkemise ajaks valmis ära kasutama tema ees avanevaid uusi võimalusi.